Wendy Priesnitz ajakirja Life Learning Magazine toimetaja ja väljaandja kirjutab:
Ma arvasin, et juba kaua aega
tagasi oleme kaotanud selle mure elust õppivate laste sotsialiseerumise pärast.
Kuid viimase kahe nädala jooksul, küsiti minult mitu korda: kuidas
koolisüsteemist väljaspool õppivad lapsed
„saavad sotsialiseeritud“. Reporter, kes pidas ennast asjaga kursis olevaks,
teatas mulle, et kodus õppivad lapsed
jäävad „liigselt sõltuvaks“ oma vanemast, kes viibib nendega kodus.. Olles
lugenud liiga palju interneti kommentaare arvas ta, et meie lapsed muutuvad
ilma koolikogemuseta sarnaseks halvasti funktsioneerivate mormoonidega.
Mil iganes minult on küsitud
vabaõppe sotsialiseerumise kohta, olen ma vastuseks küsinud mõned küsimused
koolisüsteemis toimuva kohta. Kasutades küsimusi saame välja tuua, et kool ei
ole mitte nii vinge, kui arvatakse – on fakt,
et kooliprojekt oma olemuselt on
läbikukkumine - ja julgustada inimesi
mõtlema avatult ehk karbist välja tulema. (Kui satun kokku inimesega, kes on
„ma-tean-absoluutselt-kõike-paremini“, siis ma lihtsalt jalutan minema)
Ma küsin näiteks selliseid
küsimusi:
• Kui palju sotsiaalset suhtlemist lapsed tegelikult
vajavad?
• Milline on kooli-sotsialiseerimise kvaliteet võrreldes
sellega, mis on saada väljaspool kooli?
• Kas koolis on lubatud õpilaste vaheline vaba sõnaline
suhtlemine või on põhirõhk vaikuse tagamisel?
• Kas õpigruppides
toimuvad regulaarselt avatud vestlused õpitust ja õpikogemustest või põhiliselt
räägib õpetaja ja õpilased kuulavad?
• Kas noored inimesed suhtlevad vabalt üksteisega
hoolimata klassist, soost ja rassist, või
moodustuvad kildkonnad ja kiusamine on valdav?
• Kas rääkimisoskus saab õpilasel areneda sama palju, kui
kuulamisoskus?
• Kuidas distsipliin julgustab loovat mõtlemist?
• Kas sundimine aitab või takistab demokraatiast
arusaamist?
• Kuidas standardiseerimine aitab kaasa
enesehinnangule?
• Kas koolisüsteemi usaldamatus laste vastu takistab
enesehinnangu arengut?
• Kuidas inimesed ilma praktikata saavad selgeks ise
hakkama saamise?
• Kas kohustuslik vabatahtlikkus („rangelt vabatahtlik“)
loob teadlikke, kaastundlikke kodanikke või vimma?
• Kas tänane tüüpiline klassiruum valmistab õpilasi ette nende
töökohtade jaoks, mida tegelikult soovitakse?
Nii, siin on mõned küsimused, mis esindavad minu
eelarvamusi! Kuid on palju uuringuid, mis neid eelarvamusi toetavad … ja vägagi
hästi on teada, et vanemad, õpetajad ja
kooli juhtkond on eitamas koolis toimuvat negatiivset sotsialiseerimist.
Kooli sotsialiseerumine
Keskkonnamõjude psühholoogi Maxine
Wolfe sõnade järgi hõlmab probleem nii tavakooli füüsilist keskkonda, kui ka
täiskasvanute sissejuurdunud käitumist lastega. Tema töö kannab pealkirja „Institutsiooniline
ülesehitus ja laste elu: ajaloolised, arengulised ja keskkonnaalased
perspektiivid hariduses.“ See töö kanti ette 2000 aasta Hariduskongressil (Congress
on Educational Facilities). Maxine Wolfe kirjeldab oma 20 aastast uuringut
mitmetes koolides, erinevate õppemetoodikate ja ruumi (space) kasutustega. Ta kirjutab, “Koolide igapäevaelus toimub muutumatute
sündmuste jada lõppematu kordamisega samas ruumis (space), mis on üles ehitatud muutumatule ajakavale ja
kõik see on paika pandud mingi välise jõu poolt. Nii jäigalt paika pandud süsteemi eesmärgid
on ülimuslikud ja valitsevad lapse - inimese üle ... väga vähe aega ja ruumi (space)
kuulub lapsele … spontaansust nähakse kui impulsiivsust, mis ülitähtsate
hariduslike eesmärkide valguses rikub paikapandud plaane ....” ja “Koolis on
laste elu avalik. Neil ei ole aega ega ruumi selleks, millele täiskasvanud on
keelu ette pannud … privaatsus on korralduste
institutsiooniliste eesmärkide, kontrolli ja sunni silmis nii
ebaeetiline, et laste privaatsuse otsingud on defineeritud kui lapse
probleemsus … Lapsi, kes leiavad psühholoogilise privaatsuse unistamises,
nimetatakse mittetähelepanelikeks ja mittehuvitatuteks …“
Vabaõppe sotsialiseerumine
Vastupidiselt sellele on
vabaõppes tegeliku elu situatsioonid palju aktiivsemad ja positiivsemad. Ja
kuna neid ei ole jaotatud eraldatud ealisteks gruppideks, siis veedavad lapsed
aega nii nooremate kui vanemate lastega, lisaks veel ka erinevate
täiskasvanutega oma perekonnast ja kogukonnast. Sotsiaal- ja arengupsühholoog
Dr. Urie Bronfenbrenner Cornelli Ülikoolist kirjutab oma raamatus „Two Worlds Of Childhood, U.S. and U.S.S.R“,
et väikesed lapsed võivad saada suurt
kasu suhetest vanemate lastega. Kuid seda võimalust lääne koolisüsteemis ei ole
antud. Üks sotsialiseerumisega seotud kriitika, mida ma olen kuulnud on see, et
lapsed tuleb pesast välja saada enne, kui nad õpivad lendama. Või räägitakse
lõpmatuseni nabanööri või põllepaelade läbi
lõikamisest, et lapsed saaksid minna laia maailma ja karmistuda. Ma ei
teagi, kas selline õnnetu idee on tulnud mujalt kui vanemlikust mugavusest.
Tegelikkuses on turvatunne ja eneseusaldus kõige paremini lastel arenenud, kui
nad saavad vabalt valida ja proovida keerulisi sotsiaalseid olukordi omas
tempos.
Läbikäimine armastavate
vanematega (või peamiste hooldajatega), kes last aktsepteerivad, on peamine tingimus laste sotsiaalses arengus. See kaalub
tugevalt üle paljuarvulised sotsiaalsed kontaktid ja aitab lastel paremini
ühiskonnas funktsioneerida. Lapsed
õpivad ja teevad kõiki teisigi asju läbi
eluprotsessi, nad leiavad nende endi turvalise maailma avastamise viisi ja nad tasakaalustavad ka ise enda aja kasutamise avaliku ja privaatse vahel.
Vastupidiselt sellele, viitab Bronfenbrenner
uuringule, mis näitab, et range koolirežiim mõjub hävitavalt eneseväärikusele. Uuringute tegijad avastas,
et ennast
väärtuslikuks peavad 80% kooli minevatest õpilastest; 5. klassi jõudnutest on positiivne
esehinnang veel ainult 20% õpilastest; kooli lõpuklassidesse jõudnutest on positiivne
enesehinnang ainult 5% õpilastest.
Oma töös avastas ta, et enesehinnangu puudus on seotud varajase
institutsioneerimisega (institutsioon – ühiskondlikku mõju omav struktuur,
igapäevase maailma struktureerimine), mis suurendab eakaaslaste
survet/nõudmisi. Kas pole irooniline – selleks, et õppida vastu panema
eakaaslaste survele nagu ka muudele elu negatiivsetele aspektidele, on inimesed
toonud argumendina varajase koolisüsteemi!
Palju aastaid tagasi, küsis
üks kooli inspektoritest minult: „Kuidas sinu tütred eales õpivad toime tulema eakaaslaste survega, tähtaegadega,
piirangutega ja pettumustega, kui te need aspektid oma igapäevaelust
eemaldate?“ On kaks vastust sellele meie elus nii sageli esitatavale kurvale
küsimusele. Esimene – koolid ei oma monopoli surve,
tähtaegade ja pettumuste osas. Elust õppivad lapsed elavad tegelikus elus,
millel on omad tõusud ja mõõnad. Teine – kui täiskasvanu elu on tõesti nii halb,
siis võib-olla oleks parem omada positiivset lapsepõlve. Kui meie lastel, selle
pettumusi ja piiranguid elu asemel, on meeldiv elu, siis saavad neist leebemad
täiskasvanud. Kooli-inspektor
oli tõesti veendunud, et halvad kogemused on heaks ettevalmistuseks järgmisena
tulevale halvale kogemusele. John Holt märkis – selline mõtteviis tähendab,
et kui täiskasvanu kogeb sageli peavalu, tuleks oma laste pead iga päev panna
kruustangide vahele, et nad saaksid kogeda, mida nad ette täiskasvanuna kogeda
võiksid.
Aga oodake üks minut!
Kooli-inspektoril oli õigus,
et sotsialiseerumine on protsess, millega meie inimesed omandame vajalikke
oskusi ühiskonnas toime tulemiseks. Ja
sellega oleks kõik korras, kui sa oled rahul ühiskonna status quo´ga. Sellise
status quo´ga, mis hõlmab sõdu, vägivalda, fundamentalismi, korporatiivset
ahnust, egoismi, rassismi, vihkamist,
materialismi … Mina ei ole sellega rahul. On fakt, et kui sündisid minu tütred,
sain ma aru, et ma soovin neile elamiseks teistsugust maailma … ja minul nagu
igal teisel planeedil elaval indiviidil on jõud luua see erinev maailm. Üks
peamisi põhjusi miks Rolf ja mina otsustasime oma lapsed üles kasvatada ilma
kooli mõjutusteta oli hirm, et nad saavad sotsialiseeritud meie kultuuris
toimivate massihoovuste järgi ja ei saa võimalust arendada neid põhihoovusi
muutvaid oskusi. Muidugi arvavad kooliharitlased teisiti ning väidavad, et
tavakool on parim võimalus asju parandada. Kool peaks olema koht, kus dekaad
või kaks õpitakse ja tehakse koostööd erinevate rasside ja klasside vahel,
valmistatakse ette täiskasvanud kodaniku kohustusteks ja vastutuseks ning
edendatakse sotsiaalset kompetentsi ning küpsust. Aga, nagu ma olen
kirjutanud juba mitmeid kordi varem, ei ole see utoopiline teooria lihtsalt
võimalik reaalsuses. Ja kui laps pannakse tavakooli ja tal ei ole vähimatki
võimalust öelda, mida ta soovib õppida ja kuna, siis ei saa olla mingit
demokraatia kogemust. On teada - kasvava indiviidi uuringud osutavad sellele,
et kõikide lastele võrdsete võimaluste pakkumise asemel toimub vastupidine. See
tähendab – laps, kes siseneb süsteemi vaesena, ka väljub sealt vaesena. Kui ta
tuleb kooli nö saamatu ja matemaatikat üldse mitte jagavana, siis ta lõpetab
sellisena ka kooli. Niisiis, et saada aru sotsialiseerumisest nii nagu seda toovad
välja sotsioloogid, antropoloogid, poliitikud ja haridustegelased– see on
ühiskondlike normide, ideoloogiate, tavade pärimine – ja minu küsimus siin on,
kas sotsialiseerumine on üldse soovitav.
See võib meie lastele pakkuda oskusi
ja harjumusi, mis on vajalikud osalemiseks meie ühiskonnas, kuid võib-olla ka mitte, kuna ühiskond praegusel
ajal areneb väga kiiresti. Mida need oskused/harjumused ei paku, on võime
parandada ühiskonda ... või isegi iseennast. Minu elust õppivad tütred on
mõlemad proovinud gümnaasiumi. Nad said hästi hakkama akadeemiliselt, kui ei
sobitunud süsteemi. Seda suuresti seetõttu, et nad mõtlesid täiskasvanutest kui
võrdsetest ja ei teadnud oma „kohta“. Nad olid vapustatud austuse puudumisest
noorte inimeste vastu, manipulatsioonist ja võimumängudest. Nad olid üllatunud
ebaõiglusest, mida kohtasid ja mida teised isegi tähele ei pannud. Kuigi nad
olid võimelised võistlema oma eakaaslastega, mõtisklesid nad tihti selle üle,
miks konkurents mängib hariduses nii suurt rolli. Nii, et kui minult küsitakse
sotsialiseerumise ja enda juhitava õppe kohta, küsin ma vastu: Kas te tunnete
ennast hästi sellises tulevikus, kus kõik on paigas ühtemoodi ruudustikus,
ühesuurustes karpides või te soovite oma tulevikku näha voolava, loomingulise,
inimliku, demokraatliku tegelikkusena?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar