Teisipäev, 11. veebruar 2014

Unprocessed child: telerivaatamisest ja arvutist

Teler on üks nuhtlus:). Ma püüdsin selle vaatamist lastele üsnagi piirata, nagu ka mitte tutvustada arvutit varases eas. Maale kolides ja maja katuse vahetudes kadusid katuselt antennid ja digiboxi mitteilmumisega koju kadus ka televisioon. Teler jäi kapi otsa koos DVD mängijaga. Mõned aastad tagasi unustati suviti filmide vaatamine sootuks, pimedamal ajal vaadati rohkem. Arvutiga oli huvitavam lugu. Kuni 8 eluaastani ei näidanud poeg arvuti vastu suuremat huvi. Kuid on mingid müstilised viisid, kuidas maailma võrgustik levib nähtamatult õhu kaudu:). Ja mulle tundub, et selle vastu võidelda ei olegi vaja. Samal suvel sõitsime lastega USA-sse Woodstock Fruit Festivalile. Poiss ei osanud inglise keelt, teised ei osanud eesti keelt. Ja ometi selle 9 päeva jooksul õpetasid inglise keeles rääkivad poisid ta arvutit kasutama:). Sel ajal kui ema teiste täiskasvanutega koos loengutes toitumistarkusi tudeeris:). Peale tagasitulekut lugesin ma läbi Unprocessed Child raamatu ja sain paljust paremini aru. Eks see oli hirm, et asi lõpeb umbes niimoodi:
Kuid see ei ole nii. Lapsed, kes ei ole sunnitud istuma suurema osa päevast koolis, ei istu vabatahtlikult paigal terveid päevi ja ei vaata ka telerit ülemäära palju. Ei suured, ei väikesed. 

Unprocessed Child raamatus kirjutab Valerie:
Kui palju televiisorit lasta lastel vaadata, on probleemküsimuseks paljudes kodudes. Me olime ise selline tavaline perekond, kes vaatas õhtuti telerit ning mina ise vaatasin sel ajal, kui Laurie oli veel väike paari igapäevast seebiseriaali. Laurie isa ütles mulle, et tema arvates ei ole õige lasta lapsel seebikaid vaadata, kuid ma ei teinud sellest välja. Arvasin, et Laurie on väike ja ei saa neist niikuinii midagi aru. Kuid ühel päeval rääkisin sõbrannaga telefonitsi ja meie jutuaineks oli eelmisel päeval vaadatud filmi peategelaste omavaheline vestlus.  Ootamatult kolmeaastane Laurie parandas mind ja kordas täpselt õigesti filmidialoogi. Sellest samast päevast ma enam seebiseriaale ei vaadanud.
Laurie vaatas seriaali Sesame Street umbes aasta ja siis tüdines selle monotoonsusest. Ta vaatas mingil perioodil ka Calliope´t – muinaslugude kollektsiooni ning multifilme. Me isaga ei kontrollinud tema teleri ees veedetud tunde ja lasime tal vaadata niipalju, kui ta tahtis. Mõnel päeval vaatas ta 3-4 tundi ja mõnel päeval ei lülitanud telerit üldse sisse. Ta eelistas siis lugeda, kirjutada või mängida oma toas. Nüüd 22 aastaselt vaatab ta telerit umbes paar tundi nädalas, kui on koos oma sõpradega. Ta rendib vahel DVD-sid, kuid leiab, et tema elu on huvitavam kui igapäevane tavatelevisioon. 18 eluaastal vaatas Laurie üsna hasartlikult MTV-d, kui ka see tüütas ta mingi aja jooksul ära.
Ma olen teadlik kõikidest nendest argumentidest, mida laste telerivaatamise vastu esitatakse. Nende elustiil muutub istuvaks ja TV-st tuleb palju prahti, mis igaühele vadata ei sobi. Seega on TV ees veedetud aeg raisatud aeg. Ja ma ei kavatsegi kaitsta teleri vaatamist. Mina isiklikult ei vaata seda ja ei ole vaadanud mõne harva erandiga juba 4 aastat. See oli minu enda otsus, et peale 42 aastat teleriga, ei ole ma sellest enam huvitatud. Ma olin kunagi üks neist lastest, kes vaatas telerit iga päev, kui ma tulin koolist. Ma tean nüüd, et see oli abivahend koolipäeva maandamiseks, sellest eemaldumiseks ja see aitas lõõgastuda.

Ma leppisin Laurie telerivaatamisega täpselt samuti, nagu kõige muuga. Tema kontrollis ise, kui palju ta teleri ees aega veedab. Mõned lapsed veedavad seal aega lõputult, kuid Lauriel oli kalduvus see peale lühikest aega välja lülitada. Kõik lapsed on erinevad ja vajavad erineval hulgal põgenemisteid ja tähelepanu kõrvalejuhtimist. Ma mõtlen, et seda telerivaatamise mittetähtsustamine aitas Lauriel seda kergemini ületada. Ta teadis, et võib selle alati sisse lülitada, kui vaid soovib ja seega ei olnud ta huvitatud lisavaatamistest."

Mis puudutab arvutit, siis meie aeg on just selline nagu ta on. Teleriga samamoodi. Kui keegi arvab, et laps vaataks ilma keeluta arvutit-telerit terve päev, siis prooviges eda teha ise. Terve päev. Või 2-3 järjest. Keegi ei tahaks seda. Ja kui me peame last endast niivõrd palju rumalamaks, et tema ei tea midagi ja käskimata elada ei oska, siis kas see on ikka päris tõene vastus. Laps võib jääda teleri või arvuti taha tundideks peale kooli, kui tema koolistress on liiga suur või kui see, mis toimub kodus teeb haiget. Tuimus ja tundetus.

Valerie kirjutab Laurie arvutilembuse kohta, et nad ostsid arvuti Laurile, kuna ta tundis selle vastu suurt huvi. Huvi kasvas üles spetsiifiliseks tööks arvutivaldkonnas, kuid peale 8 aastat intensiivsemat arvutikasutust hakkas see raugema ja kolledžiajaks jäi ainult õppematerjalide töötlemise aeg. Arvutis olemise aega ei piiratud ega dikteeritud.

Samuti on neid vanemaid, kes on valinud kodu ilma teleri ja arvutita ning on samuti tulnud suurepäraselt toime. Kuid neil, kellel on see olemas ja kelle töö on nende vahenditega seotud, ei saa seda keelata ka lapsele - sest nad elavad ja õpivad koos lapsega elust enesest. Ja see on nede elu üks osa. 
Sandra Dodd 3 täiskasvanud vabaõppe lapse ema kirjutab vastuseks ühele kirjale: 
Sa ütled, et sinu laps vaataks TV-d kogu päeva, kui sa ei ütle „küllalt“. Kui sa oled alati öelnud „küllalt“, siis sa ei teagi, millest sa räägid. Sa oled teinud otsuse mille baasil? Vähene usk oma lapsesse? Arvamine, et laps saab sealt TV-st midagi ja sa ei tea mis see on ja seetõttu püüad armukadedusega neid lahutada? 
"Minu lemmiksaade" tähendab, et laps näeb selles mingit väärtust ja see huvitab teda. Kui sina ei tea MIKS talle see meeldib ja mida ta mõtleb selle vaatamise ajal ning hiljem, siis oled jäetud ilma suurest võimalusest suhelda ja olukorrast õppida. 
Mina vaatasin mingil ajal Blossom, ja me koosa rutlesime nähtud situatsioone. On olnud erinevad Simpsonite, Animaniacs, Friends filmide hooajad. Karate Kid filmid. Spartakus. Monty Python ja Püha Graal. Romeo ja Julia.
Kui sina ja sinu lapsed usaldate teineteist selles, mis teisele huvi pakub ja avatult käsitlete neid teemasid üksteisega, siis liigute kergelt ühe asja juurest teise juurde. 
Kui sa ütled „see saade on nõme“, siis sa annad lastele loa pidada nõmedaks seda, mis meeldib SULLE võib-olla aasta või mõne kuu pärast. Kui sa ütled „ Kui sa arvad, et see on huvitav, siis see peab seda olema!“, siis nad usaldavad sind, kui ütled näiteks, et „kas te tahaksite vaadata Ben Hur´i ? See on lahe!“. 
Mitte ükski laps ei hakka vaatama TV kogu päeva oma elu lõpuni, kui ta ei ole tugevas stressis või hirmunud või vajab millestki põgenemist või on TV muudetud väärtuslikuks selle keelamise ja piiramisega. Kui piirangud on just eemaldatud võib tekkida alguses nö lakkamatu teleri vaatamise soov. Kui lapsed elavad koos perega huvitavat elu, siis telerisaated ei ole ise elamisest huvitavamad. Ja samas on TV saadetest ja filmidest palju õppida.  

Esmaspäev, 10. veebruar 2014

Raamatuid neile, kellele üldse printsessid ei meeldi:)

Peale paari aastat tihedamat Harry Potteri sarja lugemist tekkis vahepeal juba tunne, et see sari jääbki nüüd pidevasse lugemisse ja uusi ei hakkatagi vaatama:).
Kuid nad tulid siiski, mis näitab ikka ja jälle, et tasub nii usladada, kui oodata:
Sinikka ja Tiina Nopola Viltsuss ja Heinakübar raamatud - 7 tükki ja mulle endale tõeliselt naljakad. Samuti on toredad   Sinikka ja Tiina Nopola Risto Räppar sari.

Astrid Lindgren on jätkuvalt populaarne;
Walter W. Brooks Detektiiv Freddy 4 raamatut, mida inglise keeles on välja antud üle 20;

Hugh Lofting Doktor Dolittle raamatuid on ilmunud 15 ringis;
Väga lahe raamat on  Christian Bieniek Ülemnuuskur Osvaldi raamatud (5 tükki)

Harri Potteri sarnane  Spiderwicki kroonika 5 osa
Michael Scott Alkeemik ja kõik 6 osa - paksud raamatud ja Harri potteri laadis kirjandus
Jeff Kinney Ühe äpardi päevik on ilmunud 5 osa - selline koomiksilaadne paljude piltidega naerma ajav raamatusari


Roald Dahl Matilda ja ka teised Dahl raamatud on humoorikad ja lahedad. Päris hea on ka Matilda film (no koduõppijatele kindlaks toeks:):)


Huvitaval kombel meeldivad kõigile vanustele (minul siis 5-10)ja soost olenemata :
Sven Nordqvist Pettsoni ja Mamma Muu sari, eks ikka mõnus huumor ja toredad pildid
Erin Hunter Sõdalased - 2 eesti keeles ilmunud raamatut kassidest osatäitjatega, originaalkeeles vist 20 ringis

Jennifer Gray Pööningukass Aticus 3 ilmunud osa
Kate DiCamillo Lugu hiirest nimega Despereaux, raamat meeldis, kuid raamatu järgi tehtud multifilm kutsus esile üldise põlastuse:)
Väike nõid Lilli on küll ilmunud raamatuna, kuid sedakorda on meeldinud hoopis eesti keelde dubleeritud filmid:


Ka Saxana - eesti keeles saadaolev film on lemmikute hulgas - humoorikas vist ongi see põhiline:)


Maria Parr Vilgukivioru Tonje on suurepärane raamat
Selline üliväike väljavõte sellest, mida läbi raamatukogude koju jõuab. Aga need on tihedamad külalised:)





Suurepäraseid keeleõpetajaid

Inglise keele õppimiseks on lapsed välja valinud paljude hulgast kaks lemmikut. Mõlemal kanalil on hulgaliselt erinevaid osasid:






























Prantsuse keel meeldib Sigridile, kes on otsustanud hakata rääkima 30 keeles:). Algust on ta teinud nelja keelega:). Prantsuse keele Monde des Petits sisaldab üle 200 väikes ja toreda video.















Alexa on samuti selline lihtne prantsuse keel alustajatele

















Hiina keel on samuti praegu lemmik:
















Toredaid filme printsessidele

Kuna meil elab siin üks kaunis printsess:) ja ta armastab kogu maailma printsesse:), siis on mõned paigad, kuskohast võib leida päris tõelisi printsesse.












Televiisor muu maailmaga ühenduses meil ei ole, kuid meil on DVD mängija ja oleme valinud filme kauni muusika, tõeliste printrsesside ja erinevate keeltega. Erinevad keeled eelkõige seetõttu, et eesti keeles lihtsalt pole.

Üks kaunis ja auhindadega pärjatud muusikafilm on "Slipper and Rose": vana hea ja väga kaunis tuhkatriinu lugu ilma tänapäevaste vampiirideta, verevalamiseta, õuduselementideta. Kunagi meilgi kinos jooksnud. DVD tellisin Amazoni kaudu. Kaunid kaostüümid, ilusad näitlejad.


On vahvad laulud (inglise keelsed) ja ühe laulu osas olid lapsed nii vaimustunud, et see jäi pidevast kordamisest pähe:). Youtube kaudu saab vaadata erinevaid laule ja ka filmi ennast osade kaupa















Teine kaunis film on Romy Schneideri mängitud Sissi - Austria kuninganna Elizabeth:


Ostsin filmi Inglise keelse variandi kaasa Viinist, kuid kodus avastain pettumusega, et tegemist on lühendatud versiooniga kolmest pikast filmist. Youtubes näeb filme saksa keeles. Kuna film on kaunite kostüümidega väga armas, siis ma vist ikka tuleb filmide komplekt osta.


Oma tunnete mahasurumise ja tuimuse kasvades tundub olevat tekkinud olukord, et ka lastele suunatud uued filmid vanadest muinasjuttudest on muutunud rohkem õudusfilmideks. Ainult õudust tekitav element, rohkesti laipu ja hulganisti verd suudab tuimaks muutuva inimest vahetevahel unest äratada. Kõigepealt tuimestame inimese hirmudega, käskude-keeldudega ja siis otsime verd:). 

Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Tutvustame raamatut: The Unprocessed Child. Living without school

Üks selline raamat, mis aitab hirmu ületada neil, kes kardavad, et kodus õppinud laps ei suuda eales minna ülikooli või saada tööd või head elukutset. Tegemist on raamatuga, mis päris mitu minugi uskumust aitas tühistada. See on huvitav, kuidas me isegi ei aima, kui sügavalt ja kui juurdunud on mõned uskumused. Ja sestap ma tahaksingi sellest raamatust pikemalt näiteid tuua. Aga kõigepealt sissejuhatus. 

image
Laurie Chancey PhD (sotsioloogias) vabaõppel kasvamise loo kirjutab tema ema Valerie Fitzenreiter lahti raamatus „The Unprocessed child. Living without school.“ (eesti k. „Töötlemata laps. Elu ilma koolita“ ) 
Laurie ei  käinud kunagi koolis ja  astus  ilma diplomita ülikooli, läbis vastavad katsed, läbis ka õppe , saavutas oma kraadid ja on praegu õppejõud Louisiana ülikoolis.
Laurie kirjutab raamatu eessõnas ise nii:
Mitmed aastad tagasi tegi sõber mulle komplimendi minu pentsiku käekirja eest ja ma ütlesin talle: „Aitäh, see on töötlemata käekiri. Töötlemata koolisüsteemi poolt, mis püüab vormida kõikide laste käekirja.“ Siit ka raamatu pealkiri – Töötlemata laps. Te saate minuga selle raamatu lehekülgedel lähemalt tuttavaks. Kuni 17 eluaastani ma ei teadnudki, et olen vabaõppel. Arvasin, et olen koduõppel. Kui olime kodust väljapool ja teiste inimeste seltskonnas, siis nad küsisid minult, miks ma ei ole koolis? Ja mina vastasin, et olen koduõppel. Ma vihkasin seda küsimust sama palju, kui kõike seda, mis sellele järgnes. Me ei kasutanud sõna „vabaõpe“ ja sellega me kaitsesime ennast. Rääkisime palju valgeid valesid. Esitasime fiktiivseid aruandeid, et meid rahule jäetaks.
Kuigi minu ema rääkis mulle alati, et ei ole oluline, mida teised meist mõtlevad, muutusin ma teismelise eas veidi närviliseks. Mulle tundus, et ma olen laisk koduõppija. Küsisin emalt, miks ta ei ole mulle õpetanud matemaatikat. Tema vastas, et ta teab – kui ma vajan matemaatikat, siis õpin selle ka ära.
„Kuidas sa seda võid teada?“ küsisin temalt. Ema vastas, et see on täpselt sama, mis lugema õppimisega. Ma ei uskunud teda. Mõtlesin, et olen rumal, testimata, ei suuda end tõestada, segaduses.
Siis, kui ma sain 17, lugesin läbi raamatu Summerhill. Ja siis sain aru. See oli imeline. Ma sain lõpuks aru, miks ema uskus, et ta tunneb lapse olemust. Ma vabandasin tema ees, et olin olnud kahtlustav selles osas, kuidas tema mind kasvatas ja küsisin, miks ta mulle seda ei seletanud. Tema arvas, et oli seda teinud.
Ema ei toonud mulle näiteid, mida ta peale Summerhilli ja John Holt raamatute lugemisel leidis. Ei rääkinud mehest, kes läks Summerhilli vabakooli ja oli nii täielikult huvitatud mehaanikast, et õppis lugema alles 18 aastasena....
Ema Valerie tsiteerib mitmeid kordi Summerhilli raamatust ja toob sealt ühe väga imelise näite. A.S. Neill kirjutab ühest poisist, kes ei tahtnud võtta osa mitte ühestki erialatunnist 10 kooliaasta vältel. 17 eluaastaks luges ta veerides. Ta lõpetas kooli ja alles siis, kui ta leidis omale sobiva töö, õppis ta kiirelt selgeks nii lugemise, kui ka kõik muu oma tööks vajaliku. Ta on nüüd literaat, teenib väga head palka ja on oma kogukonna liider.
Valerie ise kirjutab raamatu sissejuhatavas osas järgmist:
1979 aastal lugesin esmakordselt vabaõppe kontseptsioonist, olin kohe haaratud võimalusest pakkuda seda oma lapsele. Pakkuda talle elu, mis oleks vaba igavusest, frustratsioonist ja valust, mida ma ise koolis 12 aasta vältel kogesin.
Kogu oma austuses õpetajate vastu – nende töö on tehtud nii raskeks meeletute reeglite ja piirangute  kogumiga, et see halvab õppetöö kogu klassis. Nende põhitööks on saanud tunni ajal õpilaste hoidmine vaiksena ja oma koha peal. Tõeliselt head õpetajad, kelle hulgas on ka minu õde, peavad tegema nii palju mõttetut paberitööd ja järgima reegleid, et saada „luba“ tunni huvitavamaks muutmiseks. Kogu koolisüsteem vajab muutmist, või jääb see lihtsalt lastehoiu või lastevangla tasemele. Igal juhul peamine põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, ei ole kooli ründamine. Ma kirjutan, sest soovin jagada oma kogemust, et kool ei ole vajalik lapse positiivse kasvamise jaoks.
Enamik lapsi koolis kukub läbi. Nad kukuvad läbi selles potentsiaalis, milleks nad on sündinud, loomulikus õpihuvis. Lapsed on sündinud meeletu õppimisvõimega, arusaamisega ja loomingulisusega, kuid kaotavad selle, kui astuvad üle kooli läve. Miks nad läbi kukuvad? John Holt kirjutab oma raamatus „How children failed?“ („Miks lapsed läbi kukuvad“), et „lapsed kukuvad läbi seetõttu, et nad kardavad, neil on igav ja nad on segaduses.“
Lapsed on loomult motiveeritud olema meele järele täiskasvanutele oma elus. Nad kardavad ja on ära hirmutatud nii paljude ootuste hulgast, millega vanemad soovivad, et nad oleksid edukad. Ainuüksi nende vanemate pettumuse idee ise viib depressiooni ja vaimse surutiseni. Nende igavus on tingitud mõttetust tihedast päevakavast, mis täidab nende elu igapäevaselt. Segadus tekib, kui neile räägitakse autoriteetsete täiskasvanute poolt vastuolulisi asju.
Selles raamatus ma panen kahtluse alla arvamise, et kõik lapsed peavad olema allutatud koolile või õpetatud samas stiilis, et neist saaksid haritud ja sotsialiseeritud kodanikud meie ühiskonnas. Ma näitan teile ka tervet müriaadi kasulikke asju, mis juhtub lastega, kui reeglite ja seaduste maailm vahetada täieliku vabaduse vastu.
Vanemad ei pea olema kvalifitseeritud spetsialistid, et lasta oma lastel õppida vabaõppel. IGA ARUKAS INTELLIGENTNE LAPSEVANEM ON SUUTELINE KASVATAMA LAST VABAÕPPEL, KUI ARMASTUS JA kannatlikkus on olemas. Ei ole mingit vajadust piiramatuks sissetulekuks, et osta kokku kõike, mida koolis võib olemas olla. Vabaõpe on üks odavamaid viise. Raamatukogud on suurepärased tasuta informatsiooni allikad absoluutselt igas valdkonnas.  Lõputud on soodsa hinnaga või tasuta tegevused-üritused, millest saab osa võtta koos perega. Võib muutuda lausa mänguks – kui vähe on võimalik kulutada.  Ilma kooliühiskonna surveta moe viimaste röögatuste järele on elu üsna lihtne.
Suur osa lapsi alustab lasteaiaga kolme aastaselt. Nad kistakse vanemast või hooldajast eemale selleks, et veeta oma ülejäänud elu uues olukorras. Nende päevad on nüüd jagatud 30 minutilisteks perioodideks: on aeg, kuna sa tohid mängida, aeg lõunatamiseks, aeg lugemiseks, aeg magamiseks. Neile õpetatakse juba varajasest east, kuidas nad peaksid käituma, mõtlema ja õppima teatud kindlal viisil. Nad ei pea mitte ainult ära õppima kõik selle, mida õpetaja käseb, vaid peavad ka igavuse korral teesklema huvitatust pealesunnitava õppe vastu. Lasteaia kogemus peaks toetama lapse loomulikku õpihuvi ja arendama oskusi, mida ta selleks vajab. Selle asemel õpetatakse last automaatselt järgima rutiini kuulekalt ja ilma küsimusi esitamata ja seda isegi juhul, kui rutiinil ei ole mingit mõtet. Kooli tõeline olemus paistabki olevat kuulekuse saavutamises, mitte õppimises. Koolilastel ei ole võimalik öelda, mida nad sooviksid oma ajaga teha ja seetõttu ei õpigi nad enda jaoks valikuid tegema.
Kontrolltööd ja testid ei ole vabaõppuritele vajalikud. Vanemad on ju teadlikud sellest, mida laps teab, kuna veedavad koos palju aega.  Testid ei näita lapse tegelikke teadmisi; pigem näitab see, kui hästi ta oskab ta testi teha. Väga paljudel juhtudel, intelligentsete laste testide tulemused on kehvad ja nende eneseväärikus/enesekindlus saab tugeva hoobi. Ja vastupidi, kehv õpilane võib teha testi hästi ja siis oodatakse, et ta ka edaspidi esineks sellisel tasemel.
Kui lapsed on 6 aastat vanad, alustavad nad kooliteed. Järgmised viis aastat algavad nende päevad ca kell 6 hommikul. Nad panevad selga riided, mida vanemad on nende jaoks valinud; söövad helbeid või putru vanemate nähes ja sõidavad kooli. Järgmised 7 tundi oodatakse lapselt, et istuks vaikselt ebamugaval toolil ja õpiks igavaid baasteadmiste fakte, mida väga tihti ei paista nende elus üldse vaja minevat.
Lapsed hakkava nägema raamatuid kui piinariistu, mida kasutavad hoolimatud õpetajad kodutööde vormina. Kui lapsevanemad ei naudi raamatuid, siis ka nende lapsed ei hakka seda kunagi tegema. Kui lastel ei ole õigust valida, mida nad teevad omaenese ajaga, siis neil on hiljem igav, kui keegi ei dikteeri, mida peab tegema. Kui selline mittesobivus hakkab ilmnema, kirjutatakse lastele väga sageli välja tabletid, et nad muutuksid „sobivaks“. Paljud lapsed muutuvad häbelikuks ja enesessetõmbunuks või agressiivseks. Mõned leiavad, et kergem on nõustuda õpetajaga, kui olla pärast silmitsi mässu tagajärgedega.
Umbes 14 aastasena alustatakse gümnaasiumiosaga, kus õppimine on koos areneva keha  ja isiksusega. Õpetajad ja vanemad nõuavad nüüd veel enam, kuna sõbrad vaevlevad eakaaslaste surve (peer pressure) all. Neil on veel 4 aastat „põrgut“ enne, kui minna ja otsida omale töö ja saada täiskasvanuks. Järjest kasvav arv teismelisi satub eakaaslaste surve all tarbima narkootikume ja seda uima peetakse pääseteeks.  Nende hinded kannatavad, nad muutuvad seksuaalselt aktiivseks, mis aga sageli viib juhuvahekordadeni.  Kuna puudub kontroll omaenese elu üle, siis viib see agressiivuseni, mis avaldub kaklustes ja noa ning relvadega vehkimises. Eneseväärikuse ja –usalduse puudus põhjustab sageli ka koolist väljalangemise ning suutmatus oma temperamenti kontrollida võib viia vanglasse. Kui nad suudavad koolist ennast läbi viia, võidakse end leida ebarahuldavalt töölt või abielust, milleks nad ei ole valmis. Nad tunnevad segadust, abitust, eesmärgipuudust. Võtab aastaid enne, kui nad saavad üle oma lapsepõlvest või ei saa üldse.
Selle kohta on läbi viidud palju uuringuid.  
Vabaõppel laps ei näe õppimist, kui kindlas ajaperioodis tehtavat toimingut. Nad näevad õppimist millenagi, mis juhtub loomulikult, on vaeva väärt ja see ei ole piiritletud ajaga.  Nagu kirjutas John Holt oma raamatus How Children Learn: „Linnud lendavad, kalad ujuvad, inimene mõtleb ja õpib.“ Seega, me ei pea motiveerima last õppima keelitamise, altkäemaksu või sundimisega. Me ei pea neile pidevalt pinda käima, et  nad õpiksid. Mis meil on vaja teha (ja see on ainus asi, mida on vaja)  on see, et toome nii palju maailma nende eludesse, kui võimalik. Anda lastele nii palju abi ja juhatust kui võimalik, kui seda küsitakse; kuulata respektiga, kui nad soovivad rääkida; ja seejärel tee pealt eest! Meil tuleb usaldada – nad teevad ise kõik ülejäänu.
A.S. Neill (Summerhilli kooli omanik ja asutaja) kirjutab oma vabakoolist: „Ma olen just nüüd aru saanud oma haridusskeemi absoluutsest vabadusest. Ma näen, et kogu sund väljastpoolt on vale, et ainult sisemine sund on ainus väärtus … kui laisklemine on nende isiksusele sel teatud hetkel vajalik … siis on see taastumisprotsess ja seetõttu hädavajalik.“ Neill juhtis oma kooli kuni surmani ja nüüd jätkab tema tütar Zoe. Tema populaarseim väljend on: „Hirmu puudumine on parim asi, mis lapsega võib juhtuda.“
Iga lapsevanem, kes puutub viiel päeval nädalas kokku talle vastu töötava lapsega, kui toimub riidessepanek, söömine, uksest välja minek, hindab pinge puudumist vabaõppe kodus.  Ei ole äratuskella, mis nõuab, et päev algaks; ei ole rangelt piiritletud ajakava, mida tuleb järgida; ei ole riietumisreegleid. Päev algab lapse jaoks siis, kui tal on loomulikult uni ära läinud ja vaikselt toimub aktiivsusesse voolamine. Mõned võivad arvata, et see soodustab laisklemist, kuid tõestatud on täiesti vastupidine. Enda ise juhtimine viib suurema enesedistsipliinini ja suurema vastutuseni. Vabaõpe hirmutab neid, kes kardavad isiklikku vabadust ja piiritlemata ajakava. Täiesti vale on arvamus, et vabaõpe tähendab lapsega mittetegelemist või vanemliku hoole puudumist. See on väga levinud müüt. Enamiku vabaõppurite elu on väga lõdvestunud ja rahulik niipea, kui ei püüta pidevalt sundida lapsi terve päeva midagi tegema. Õppimine ei ole midagi sellist, mis toimub eraldi elust enesest ehk mingist muust loomulikust tegevusest. Nende elu on tasakaal kõikidest juhtuvatest asjadest, nii negatiivsetest kui ka positiivsetest. Õppimine ongi osa sellest protsessist, mitte sellest lahus.  Kooli olemasolu ei anna mingit garantiid, et laps õpib. Paljudel juhtudel garanteerib see hoopis vastupidise. Klassiruum ei soodusta mitte alati keskendumist või huvi teadmiste vastu. Madal moraal ja distsipliin on koolides tavaline. Vabaõppel õpib laps mõtlema niivõrd loogilisel ja omapärasel viisil, millest koolitatud inimene ei pruugi kunagi aru saada. Vabaõppur õpib toime tulema reaalses elukeskkonnas, samas kui kool on suletud institutsioon ja kaugel tegelikust elust.
Üks vabaõppe suurimaid eeliseid on väga lähedane side oma lapsega. Sa oled koos lapsega 24 tundi päevas ja laps õpib sinult väärtusi, lootusi, unistusi ja hirme. Ja sina õpid tundma oma last. Ilma piiritletud ajakavata ja ilma sunnita võtta omaks teiste uskumused. Sellisest suhtest saab tõusta tõeline respekt ja täielik usaldus. Kõik, mida sa oma lapsele annad, tuleb sulle kümnekordselt tagasi.
John Taylor Gatto šokeeris 1991 aastal tervet maailma, kui ta New York osariigi Aasta Õpetajana oma ameti maha pani öeldes, et ta ei soovi enam koolis lapsi kahjustada.

Vabaõpe ei ole lihtsalt koolitamise vorm. See annab lapsele vabaduse ja vastutustunde valida, mida ta oma ajaga teeb. Kui laps on vaba rutiinist ja teab, et teda usaldatakse, siis ta õigustab seda usaldust. Õppimine muutub lapsele nauditavaks siis, kui ta ei tunne sundi. Vabaõpe ei ole paljudele vastuvõetav, kuna tavajuhul tähendab see seda, et üks vanematest jääb koju ja annab lapsele usalduse, suure ootamisvõime, tingimusteta armastuse ja täieliku respekteerimise. Peale kõige, sul tuleb nautida temaga koosolemist. Irooniline ongi see, et kooli ja puuduliku vanemliku kontakti koosmõjul ongi tekkinud asjaolu, et me ei naudi lastega koosolemist.  Koolisüsteem on oma aja ära elanud ja ei tööta uute põlvkondade jaoks. Minu jaoks on kool praegu julm lapsehoidja – ei midagi enamat. Kui minu tütar oli väiksem, siis tema seinale oli kinnitatud üks plakat. Plakatil seisis: „Kool on suurepärane asutus … kuid kes tahaks elada asutuses“. See plakat ütleb kõik.
My promise to my children… I am your mother. I will stay out of your way; trust you; hold space for you, if and when you need to flip out; brainstorm with you; be a voice of clarity and sanity, if I can; listen to your worst nightmares; support and partner with you to manifest your wildest dreams; and always be there when needed because I LOVE YOU! Moreover, I will honor our sacred relationship, which is more important to me than what you do or how you do it.
My vision for you is that you find people who will love you, care for you, support you, and believe in you the way I do. And, that you can be that person for yourself.
peacefulparentinwhisperer.com