Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Kullake - sinagi oled ju vabaõppel!

Mis Eesti kord maailma teiste selliste riikidega (nagu USA, Kanada, UK, Austraalia, Jaapan, Holland, Prantsusmaa, Hispaania jt)  ühele pulgale aitab jõuda on kindlasti vabaõpe:). 
Siin Eestis, tuletagem endale aga meelde, et kõik me oleme vabaõppel – just nimelt, ka koolis käivad lapsed. Peatu korraks tammumast teiste sissetallatud rajal mõtlemata ja küsimata endalt: miks ma seda teen ja kas seda on üldse vaja? On vabaõppel need, kes käivad koolis ja ülikoolis, ka need , kes seal kunagi käinud ei ole või on sealt välja visatud, on medalitega  ja cum laude lõpetajad ja vaevu läbivedajad. Miks ma nii väidan? Kõik on vabaõppel ja nüüd oleneb vanemast, kas ta sellest aru ka saab ja kui palju ta oma jõudu, aega, sundi ja raha selle eitamiseks kulutab. Nagu ma olen juba varasemalt näite toonud, lahkus Eckhart Tolle koolist juba 10 eluaastal ja naases koolisüsteemi peale aastaid vabaõpet. Sellest hoolimata oli ta suuteline asuma doktorantuuri Cambridge Ülikooli. Ja miljonid inimesed kogu maailmas teavad täna Eckhart Tollet, räägivad temast, tsiteerivad teda, on talle tänulikud. Maailma parima haridusega ja korralikult koolis käinud inimesed ehitasid ja töötasid Saksa koonduslaagrites – ka nemad on tuntud omal moel.  Väga paljud, kes läbivad cum laude terve kooliprogrammi, ei saa sisse ei Cambridge ega mõnesse teise ülikooli. Ja see polegi oluline. Ma tean meest, kes peale 8 klassi koolist lahkus ja hiljem tuntud ja tunnustatud ärimeheks sai. Ma tean inimest, kes kuldmedaliga lõpetas ja ülikooli rahanduse lõpetas ja nüüd pottsepa ametit peab. Ma tean inimest, kes vaevu suutis 12 klassi läbi vedada ja aastaid hiljem asus ülikooli maastikukujundust ja aiandust õppima ja on nüüd sel alal väga suurepärane.  Ma tean inimest, kes mitme ülikooli diplomiga on lihtsalt paadunud narkomaan. Ma tean inimest, kes lõpetas viitega ja on hullumajas. Ma tean inimest, kes ei osanud mitte midagi ja oli kõigi arvates „lootusetu loll“ ja nüüd on ta tuntud meelelahutaja. Ma tean inimest, kes vanemate sunnil lõpetas muusikakooli ja ei võta kunagi ühtegi pilli kätte ega armasta laulda. Ma tean inimest, kes ei ole kunagi muusikat õppinud, kuid mängib paljusid pille. Ma tean inimest, kes mitme diplomiga istub juba pikka aega vanglas. Ma tean inimest, kes on 5 klassi haridusega enamiku oma elust istunud vanglas, kuid kelle olemus ja intellekt on enamat, kui ma korralikult koolitatud ja õpetatud inimeste juures kohanud olen. Ma tean inimest, kes … Võib kirjutada ka nii – ma tean  terveid klasse koolis, keda õpetatakse ühtemoodi ja kellest mitte ükski ei omanda neid teadmisi sama „hästi“. Kujutage ette, inimesed on erinevad…
Hoolimata sellest, kas me käime koolis või mitte, õpime hästi, ülihästi või mitte – jõuame ikka sinna, kuhu me jõuda tahame … või kuhu jõuda ei taha ehk ei taha vanemad, et tema laps sinna jõuaks. Ta jõuab siiski. Või ei jõua. Milleks siis kool, milleks selline pingutamine, sundimine, ühesuguseks tegemise protsess. Milleks selline rabamine, häbenemine ja muretsemine, et äkki minu laps ei ole nii hea, nii tark, nii korralik kui teised. Kus on need teised nüüd, aastakümneid hiljem. Peale kõiki neid koole ja treeninguid ja huvikoole. Peale kõiki neid püüdlusi, et laps oleks nii nagu mina seda tahan ja nii nagu peab ja nii nagu on kombeks. Arvate, et tegemist on üksikjuhtudega? Et ainult üksikud kooli lõpetajatest on elu pahupoolel? Kuna meil on politsei, eeldan ma, et meil on ka kurja tegijaid ja rohkem kui üks. Kuna meil on vanglad, eeldan, et meil on vange ja rohkem kui üks. Kuna meil on narkopolitsei, eeldan, et meil on narkomaane ja rohkem kui üks. Kuna meil on nii palju haiglaid, eeldan, et meil on palju haigeid ja neid on rohkem kui üks. Kuna meil on … Me elame ju duaalses maailmas. Kui meil poleks nii palju „halbu“ inimesi, kuhu kõik need „head“ panna? Kes on üldse hea ja kes paha? Kellegi jaoks on kontoris tasuva töö tegemine ülim – ja see keegi ei saa sinna kontoris ilma autota ja nendeta, kes auto teevad, ei saa ilma nendeta, kes prügikasti tühjendavad, ei saa nendeta, kes kaevavad ja teevad teid, mida mööda autoga sõita. On vaja riideid ja transporti, on vaja kohvioa korjajaid ja savi kaevandajaid, metsa langetajaid ja igat masti teenindajaid. Enamik neist on saanud ameti selgeks läbi vajaduse ja huvi ja valikute ja meistri jälgimise ehk õppinud elust enesest. Olnud vabaõppel. Enamik ei kasuta kooliõpikutes kirjutatut üldse või maksavad selle eest, et seda unustada. Unustada enese sundimise, eneseusalduse ja eneseväärtuse kaotuse. Miks ei võiks vabaõppega alustada kohe? Milleks aastaid iseennast ja lapsi sundida läbi kohustuste ja vastumeelsete protsesside jada, kui lõpptulemus ei ole teada, ei ole ennustatav ega ostetav-müüdav.   Milleks aastaid meelitada, keelitada, ähvardada last, sulgeda kõrvad-silmad tema hingele, kui lõpptulemuseks ei ole nagunii see, mida te ootate. Miks tallata lõpmatuseni ühte ja sama teed, kui see ei toimi - ei sinu ega lapse jaoks. Kuna me oleme arukad, siis miks mitte teha teisi valikuid. Minister ütleb, et koolid leiavad halvasti üles geeniusi! Ära sa ütle:). Loomulikult on see nii. Kool ei saa seda teha, ei ole suuteline seda tegema, ükskõik millist lähenemist kasutada. Sest proovi 100km tunnikiirusega autoaknast näha erilisi puid, putukaid, taimi. Ei suuda leida, sest KÕIK ONGI GEENIUSED!!! KÕIK ON ja meie ei leia seda mitte kellestki üles ega suuda seda toetada sellises sunnil põhinevas keskkonnas. Küsige Eckhart Tollelt, kõikidelt maailmakuulsatelt näitlejatelt, muusikutelt, kunstnikelt – kuidas nad oma geniaalsuse leidsid või kuidas neid leiti. Nad lahkusid koolist või visati sealt välja.  Kuidas leida Talleggi kanalast kuldmune munev kana?   Ei ole leitud ega leitagi. Mitte kunagi. Sestap need, kes ei anna alla lasevad enanst välja visata või lahkuvad. Et mitte protsessi nii kriitiliseks ajada, võib ju seda ennetada ja lasta vabaõppel igal geeniusel leida oma isklik rada. 
Eesti, nagu muu maailm on täis rahulolematut inimest: rahulolematut oma tööga, oma suhtega, oma sissetulekutega, oma tervisega ja rahulolematu kõigi teistega enda ümber. Kõik teevad tööd, mis neile ei meeldi, ei sobi. Kuid ennast kuulata ei julge. Mõned aastad tagasi lõpetanud klassi noored ütlevad peaaegu ühest suust – nad läksid õppima seda, mida vanemad tahtsid. Mitte keegi neist ei ole rahul. Suur osa uputavad seda kurbust alkoholi. Võib-olla selle tõttu kasvab vaba- ja koduõppurite arv terves maailmas ülikiiresti. Püüa siis selle hirmuga leppida, teda vabastada ja temast aru saada – selle hirmuga, mis paneb sind arvama, et laps vabal õppel ehk õppides elust enesest  on loodusõnnetus, ei oska rääkida, kirjutada, kardab inimesi ja elu …  

Vabaõppes ei ole läbikukkumist - Wendy Priesnitz
Enamikul inimestel, kes elavad kasvõi veidi teistmoodi, kui ühiskonnas tavaks, on aeg-ajalt kahtlusehetked. Elust enesest õppijad ei ole erandid. Kui koole üldse poleks, siis pered peavad valima, kuidas elada ja siin ei saa olla mingeid nö eksimusi. Olen kuulnud vahel peredest, kes peavad ennast vabaõppes „läbikukkunuteks“ või ütlevad  „vabaõpe ei sobinud meie lastele“. Kuid mida mina olen sellistel juhtudel avastanud on see, et vabaõpe ei toiminud nende – see tähendab lapsevanemate jaoks.  Koolidetoks (puhastada ennast uskumustest, mis on seotud koolis käimise ja seal olemisega) ei ole meie jaoks kerge. Ja kui me selle töö tegemata jätame, siis leiame ennast pidevalt võrdlemas – võrdlemas oma lapsi koolis käivate lastega – eeldades, et kooli standarditel on mingi reaalne tähendus (või, et koolis käinud lapsed vastavad alati või peaaegu alati nendele standarditele).
Näiteks võime otsustada, et meie elust õppiv laps on matemaatikas „problemaatiline“. Üks ema ütles mulle, et tema 7 aastane tütar võib liita-lahutada, korrutada-jagada murdusid kokkamise ajal, kuid muul ajal ei oska vastata küsimusele, kui palju on 6 x 8.  Ta arvas, et see on ametliku matemaatikaõppe puudulikkus ja ütles, et nad pöörduvad tagasi riikliku õppekava juurde…
Probleemiks ei ole see, kui sa ei suuda jätta meelde korrutustabelit, on väga spetsiifiline kuidas ja kus keegi õpib.  Mina käisin koolis ja ei suutnud kunagi seda tobedust pähe õppida. Ja kui ma ükskord taastusin sellest pideva püüdmise frustratsioonist ja kahjust, mida selline sundõppimise protsess tegi minu eneseusu ja minu matemaatikahuviga, siis ei olnud enam mingeid takistusi selle omandamiseks, nagu ei olnud enam takistusi ükskõik millise oskuse omandamiseks.  
Teine probleem on seotud struktuuriga. Mul ei ole mingit arusaamist selles osas, miks inimesed võrdsustavad elust enesest õppimise struktuuri puudumisega. Huvil põhinev, enda valitud, aktiivne õpe, mis tuleneb elust loominguliselt rikkas keskkonnas  sisaldab endas väga erinevaid struktuure. Kui nad elavad usaldamise ja respekti õhkkonnas, siis loovad lapsed ise omale sobiva organiseeritud elu ja ka aja kasutamise. Probleem kerkib üles siis, kui vanemate vajadus struktuuri või paindlikkuse osas erineb lapse omast. Just selle tõttu tuleb vanemal lahutada oma vajadused lapse omadest. Kuid konflikt ei ole vabaõppe süü.
Teine kiusatus on mõelda, et elust õppimine on kergem või lõdvem vorm koduõppest, kuna ema või isa ei järgi õppekava, ei õpeta, ei motiveeri, ei  meelita. Nendele, kes istuvad kriitikute pingis – ja ka mõnedele neile, kes alustavad elust õppimisega – tundub see liiga lihtne! See ongi lihtne, kuid mitte ilmtingimata kerge. Näiteks neile, kellele meeldib mängida kooli ( või, kes on ametilt õpetajad), kes ei ole kunagi edasi liikunud ilma kontrollita (sunnita) või kes ei jaga oma laste huve, on vabaõpe raske töö. Teised vanemad leiavad lakkamatu elust õppimise protsessi ja lastele huvi pakkuvate asjade pakkumise olevat liiga nõudliku.   Ja – kontrolltööde ja testide puudumine (ehk puudub aken, mille kaudu sa saaksid vaadata oma lapse ajju), on suureks väljakutseks neile, kes ei saa kontrollida, ka õppimine tõepoolest toimub. Õppimine toimub kõige paremini siis, kui eesmärk puudub ja see on lihtsalt elamise kõrvalprodukt. Teadmine, et see nõuab usaldust nii meie endi, kui laste vastu,  ei ole kerge. Võib-olla kõige suurem asi, mis vanemaid paneb arvama, et nad elust enesest õppimise protsessis „läbi kukuvad“ on see, et nad defineerivad kontseptsiooni liiga jäigalt ja samas püüdes asju teha nii, nagu teeb keegi teine. Loomulikult tunned sa end läbikukkununa, kui ei suuda järgida vabaõppe reegleid! Kuid mis siis, kui reegleid polegi? Kui me oleme suutelised unustama formuleeringud, „eksperdid“, arvamused, printsiibid ja reeglid, mis määratlevad meie suhtlemise viisi koos lastega. Kui me lihtsalt tuuniksime ennast laste vajaduste ja huvide lainele – peaksime olema võimelised looma auhinnalise omaenese perekonna elust õppimise stiili. Ja me peaksime ennast tundma vabalt, et muutuda vastavalt oma või laste vajadustele ja sealjuures mitte tundma ennast „läbikukkunutena“.



2 kommentaari:

  1. Teema on ääretult huvitav ja ahvatlev. Mul on aga tunne, et vabaõpet ei saa rakendada lapse puhul, kes mitmesuguste neuroloogiliste hädade tõttu keeldub arenemisest ja keda tuleb õpetada, et uute oskuste omendamine on tore. (jah, selline laps on olemas, lapsendati kolmesena, ilma teadliku arendusprogrammita oleks ta ilmselt jäänudki paariaastase tasemele, keeldus igasugustest tundmatutest tegevustest ja püüdis kramplikult kapselduda oma pisikesse tuttavasse-turvalisse maailma - vanema eesmärk ei olnud mitte eluaegse erivajadusega õnnelik laps, vaid enesekindel ja toimetulev laps; praegu käib koolis, toimetab enam-vähem eakohaselt ja on muutunud uudishimulikuks). Mida vabaõppefilosoofid selliste laste kohta ütlevad? Ja veel - täielik vabaõpe pole vististi meie seaduste järgi võimalik, iga koduõppelaps peab ikkagi olema mingi kooli hingekirjas ja aeg-ajalt ette näitama, kas oskused vastavad riiklikule õppekavale. Viimane on IMHO paras õnnetus, aga seadus on seadus ...

    VastaKustuta
  2. Vabaõpe ei ole meil keelatud:).
    Ma arvan, et vanemad ehk nende armastuse summa loob lapse ja koolil ei ole olulist rolli. Võib tunduda, et mingi positiivse edasimineku annab kool, või vits, või präänik, või tablett või raviskeem - kuid tegelikult teeb muutuse vanemate armastus ja lapse suutlikkus seda vastu võtta...

    VastaKustuta