Teisipäev, 28. mai 2013

Kui minu laps ei käiks koolis, siis ta ei teeks midagi peale mängimise...???

Elamine ja õppimine koos lastega
Vastab Naomi Aldort, PhD
Küsimus: “Minu tütar on nüüdseks koolist ära olnud 3 kuud ja kõik, mida ta soovib teha on mängimine. Mil iganes ma püüan saada teda laua taha istuma ja õppima, on ta selle vastu. Ma muretsen, et äkki ta ei hakka kunagi õppima ja see lõpeb pideva võitlusega. Mida ma saaksin teha?“
Vastus: Inimloomusele on üsna omane, et peale olulist pööret elus, tekivad kahtlused ja muretsemine. Sa oled mäe otsast õhku hüpanud, nüüd tuleb õppida lendama.  Kui sa soovid oma lapsele anda võimaluse õppida ja luua elust enesest, siis tuleb sul ületada usaldamise sild, mis on ehitatud üle mäsleva eksitavate oletuste jõe. 
Üheks selliseks oletuseks on arvamus, et õppimine peab välja nägema kuulamisena, lugemisena ja kirjutamisena. Kuid aju ei lakka eales õppimast, ükskõik, mida laps ka ei teeks. Paljud lapsed, saades võimaluse, istuvad harva ja nö "õpivad", kuna see ei ole nende jaoks efektiivne moodus õppimiseks. Sellest hoolimata ei ole nad kunagi maailma tunnetamast lakanud. Õppimine on peatumatu protsess nagu ka hingamine: Kas sa saad väikelast peatada, et ta  ei õpiks kõndima või rääkima või teda huvitava asja poole liikumast? Ta võib keskenduda pudru laialimäärimisele oma juustesse, joosta ringi või imetleda sipelgat. Mida iganes laps teeb – ta õpib kogu aeg. Tõepoolest, õppimisel ei ole kindlat spetsiifilist füüsilist väljendusvormi, kuna see on igas eas inimolemuse loomulik osa. Teine müüt, mida oleme omale lasknud pähe tampida on mingite  „põhiteadmiste“ õppimine. Oleme me eales muretsenud sellepärast, kuidas Woody Allen oskab matemaatikat, Virginia Satir (tuntud Ameerika autor ja psühhoterapeut/pereterapeut) keemiat või Yoyo Ma (auhindadega pärjatud muusik) bioloogiat? Iseseisvale lapsele sünnitab iga vajadus ja huvi uue õppeprotsessi. Sarnaselt vajadusega kõndida ja rääkida, viib vajadus olla edukas ning kontakteeruda lapse nii lugemise, kui ka kõikide  teiste asjakohaste subjektide juurde. Igas vanuses   inimesed on õppinud selgeks selle, mida nad mingis eluetapis vajavad ja kuhu nende otsingud on neid toonud. Võidakse   märkida, et juhendamine viib õppimiseni ja me peame last piirama või teda meelitustega/premeerimisega panema tegema neid asju, mida nimetatakse „õppimiseks“? Kuid, kui sa võtad lapse koolist ära, siis pead aru saama, et oled jaganud süsteemi kontseptsioone. Need on loodud, et kontrollida ja manipuleerida lapsega ebaloomuliku ülesehitusega klassiruumis ja mis võitlevad tugevalt lapse loomuliku olemuse vastu.  Nüüd oled sa sellest võitlemisest vaba ja saad voolata koos lapsega ning austada tema valitud rada. Ei ole midagi valesti selles, et laps soovib mängida, kuna mäng on kõigi noorte imetajate seas kõige efektiivsem õppimismeetod. Loodus on disaininud mängu õppimise jaoks. See annab emotsionaalse arusaamise koos vahenditega, mis tagavad sotsiaalse, füüsilise ja intellektuaalse arengu.
On huvitav teada, et lapsed õpivad just mängides väga palju matemaatikat; nad jagavad, liidavad, korrutavad, loovad struktuure, muudavad asju jne. Väga vähesed vajavad oma hilisemas elus matemaatikat (peale põhiteadmiste) ja need, kes vajavad, mängivad juba lapsena numbritega ja seda omal initsiatiivil või õpivad selle ära paari kuuga. Täpselt samamoodi nagu õpivad selle ära nooremad täiskasvanud, kui nad seda tahavad.  Mil iganes sinu laps keskendub tantsule, Lego klotsidele, teiste ees esinemisele või peitusemängule, siis ta täiendab oma haridust ja küpsemisprotsessi. Paljud vanemad muretsevad oma suurte ootuste tõttu ja tunnevad puudust sellest, et nad ei tea selle väärtust, mida lapsed teevad.  Sinu tütre võime valida mäng demonstreerib tema tugevust ja eneseteadlikkust.  Paar aastat tagasi konsulteerisin ühte isa, kelle laps sõitis kogu suve rattaga ümber maja.  Tuli välja, et poiss katsetas relatiivsusteooriat – pidades silmas ühe koha peal seisvat müüri, mille kõrval ta sõitis. On muidugi tore, kui lapse tegevus omab niivõrd selget ja vanematele arusaadavat väljunditJ. Tavajuhul muutub mäng hiiglaslikuks veebikeskkonnaks lapse arenevas meeles, kus ta leiab sadu ja tuhandeid lahendusi, ilma, et see oleks meile nähtav või arusaadav. Siin tuleb meil toetada, respekteerida ja usaldada last ning võimaldada talle piisavalt kasulikku materjali ja informatsiooni. Te võite üllatuda, et see, mida laps õpib klassis või muus nö „istuvas  sundasendis“  saab selgeks palju kiiremini ja palju  loomulikumal viisil – mängides. Laps õpib harva seda, mida talle õpetatakse, pigem õpib ta nii piirangute kunsti või loobumist.  
Ta võib tunda trotsi, võib olla õppinud juba ennast mitte usaldama või püüab olla meele järele õpetajale/lapsevanemale jpm. Kuid teisest küljest, kui ta järgib oma kirgi, on ta keskendunud, tunneb ennast väärtuslikuna ja valitseb ise oma elu. 
Iga päev testivad  sugulased, meedia, sõbrad ja kogukond meie vanemlikku arukust ja me jääme kinni nende lõpututesse kahtlustesse, mida kordame oma peas. Kuulus poeet E. E. Cummings ütles: „Olla mitte keegi, kuid jääda iseendaks – maailmas, kus igal ööl ja päeval püüavad kõik teha sinust kedagi teist – mis tähendab, et sa võitled raskeimas lahingus, milles üks inimene saab võidelda ja see võitlus ei lõpe eales …“  
Sinu tütar soovib olla „eikeegi“ st jääda iseendaks. Sul on julgust ja arukust lasta ta vabaks programmist, mis ühelt poolt töötab ja teiselt poolt muudab ta kellekski teiseks. Nüüd tuleb sul anda iseendale sama vabastav usaldus. Ära mattu tavaoletuste surve alla, mis tahavad sulle dikteerida, mida sinu laps peab teadma. Kaitse tema iseseisvust, et ta suudaks leida oma tasakaalu meele ja hinge vahel.  Tema meeles ja hinges on olemas rada, mida mööda minnes ta saab olla tema ise – unikaalne, maagiline ja kordumatu. 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar