Amanda Gorman kõnehäirega lapsest selgehäälseks poetessiks

 

Amanda Gormanil on alati olnud armastus sõnade vastu. Poetessiks saamise tee polnud aga lihtne.

Nii Gorman kui ka tema kaksikõde sündisid enneaegselt. Nende ema Joan Wicks kartis, et neil võivad sünnitüsistuste tõttu olla füüsilised ja arenguprobleemid.

Gormanil diagnoositi lasteaias auditiivse info töötlushäire (võimetus sõnu eristada, ära tunda ja nende tähendusest aru saada, seda normaalse intellekti ja kuulmise korral). Tal on ka teatud kõnepuue, mis tõttu oli  raskendatud teatud sõnade ja helide hääldamist.

Nendest väljakutsetest hoolimata oli tema ema enda sõnul noorest saati uudishimulik ja pisut liiga palju ennast ületav. "Tal oli probleeme eneseväljendusega," ütleb ema, "kuid ta oli oma mõtetes alati edasijõudnud." Gorman õppis lugemist hiljem, kui teised lapsed. Kuid kui ta selle selgeks saanud, sai temast kirglik lugeja ja kirjanik.

Ta käis erakoolis, kus sai oma häiretele parimat tuge. Alguses ei olnud ta just abi saamise fänn.

"Ma olen nii kangekaelne," tunnistab Gorman. «Ma keeldusin kasutamast pakutavaid abivahendeid. Ema sundis mind kasutama eksamitel lisaaega." Aja jooksul õppis ta lisaabi hindama. Ja kuigi tema kõne ja kuulmise töötlemise probleemid olid alati kohal, ei lubanud Amanda neil oma elus komistuskiviks olla.

 

"Minu väljakutsed on alati minu jaoks olnud reaalsus," ütleb ta. "Kuid ma teadsin, et mul on ka tugevusi, eriti sõnade ja kirjutamise osas." Väikese lapsena kirjutas Gorman ise oma lood. Seejärel tutvustas õpetaja kolmandas klassis Amandat esimest korda luule ja metafooriga. Suhtlemisprobleemide tõttu köitis teda luule jõud ideede väljendamiseks.

Maya Angelou sai tema jaoks inspiratsiooniks. Pärast Angelou autobiograafia „I Know Why the Caged Bird Sings“ („Ma tean, miks puurilind laulab“) lugemist tundis ta erilist sidet ikoonilise musta luuletajaga.

Luule tuli tema juurde loomulikult ja ta kirjutas seda varsti palju.

Keskkoolis innustas üks tema mentoreid Gormanit osalema Los Angeleses, kus ta elas, Youth Poet Laureate algatusel. Programmi alustas kirjanduskunsti ja noorte arendamise mittetulundusühing Urban Word.

Osalemiseks pidi ta esitama oma luuletusi ja ta saatis mitu, puudutades sotsiaalse ebaõigluse teemasid. Luuletused saavutasid tähelepanu ja 2014. aastal nimetati Gorman Los Angelese noorte luuletajate laureaadiks. Aastal 2015 avaldas ta oma esimese luuleraamatu The One for Whom Food Is Not Enough.

Eelmisel aastal nimetati Gorman Urban Wordi poolt kõigi aegade esimeseks rahvusliku noorte luuletajate laureaadiks.

Lisaks luule kallal töötamisele on Gorman täna Harvardi õpilane.

Gormani paljudest saavutustest ütleb ema, et on kõige rohkem uhke oma tütre tugeva õiglustunde üle. Ema näeb tema tugevat empaatiat teiste suhtes, see on omadus, mis tal on olnud juba varakult.

Tagantjärele vaadates imestab ema, mida tütar teha on suutnud. "Igas lapses on kingitus, see tuleb lihtsalt avastada," ütleb ta. "Kus on puudujääk, seal on ka koht, kus laps selle korvab."

Ekraaniaeg või raamat?

 

Suure raamatusõbrana ja lugejana, olen ka suur ekraaniaja tarbija. Tänased võimalused veebis õppida on piiritud ja sotsiaalmeedia on võimaldanud palju enam suhelda oma pere ja sõpradega. Nii kuidas lapsed on kas täiskavanu ikka jõudnud või järjest vanemaks saanud olen ka mina liikunud ühelt sotsiaalmeediaplatvormilt teisele, kasutades neid, mida lapsed parasjagu kasutavad: facebook, instagram, snapchat, tik-tok, twitter ... võimalused jagada pilte, hetki, nalju, uudiseid.

Suitsidoloog, erakorraline psühhiaater ja farmakoloog Tyler Black, MD kirjutab paljude vanemate murekohast – laste ekraaniajast ja räägib ekraaniaja foobikutest:👇👇👇

For all you "screen time"-phobes: If a child replaced 100% of their "screen time" with non-interactive, non-social, non-puzzle-solving, non-skill-training activity, like, oh, I don't know, reading a book, would you be happier?

/1

— Tyler Black, MD (@tylerblack32) January 17, 2021

Kuna mindki aeg-ajalt ekraaniaja foobia tabab, siis ma tõlgiksin selle siinkohal ära.

Black kirjutab: 

"Kõigile teile "ekraaniaja" -foobidele: kui laps asendaks 100% oma "ekraaniajast" mitte-interaktiivse, sotsiaalse, mõistatusi mitte lahendava, oskusi mitte arendava tegevusega, no ma ei tea näiteks, raamatu lugemisega, kas oleksite õnnelikum?

Mõelge sellele ausalt. Me hindame ühiskondlikult raamatute lugemist ega häbista inimesi selle eest. "Ema, ma lugesin eile õhtul raamatut" kõlab mõnusalt. "Ema, ma mängisin eile õhtul videomängu" paneb sind värisema. Probleem muidugi on sinus.

Mängimine, suhtlemine, jagamine, sotsialiseerumine, mõistatuste lahendamine, õppimine, rühmades osalemine - need on kõik asjad, mis ekraaniajaga kaasas käivad. Küsige endalt, miks te nii vastu olete? Tõenäoliselt leiate 2 põhjust:

Esimene põhjus - videomängude moraalne paanika: te ei tea sellest midagi ja ärge püütkegi oma lapse ekraanielu vallata samamoodi nagu seda iga mängu nagu näiteks jalgpalli puhul teete, et teate milline on mäng ja, kes on nende meeskonnakaaslased jne.

Teine põhjus videomängude moraalse paanika tekkeks on: olete ostnud narratiivi "uus põlvkond on hädas", mis on omaette juba moraalne paanika. Usute valesti, et kui teie laps tegeleb TEIE lapsepõlve asjadega  (lugemine, telefonitsi helistamine, hängimine jne), siis neil läheb paremini. Tegelikult on see põlvkond lapsi kõige nutikam, vastutustundlikum, sotsiaalselt seotud, edendavam, hoolivam ja vähem vägivaldne lasterühm, mida oleme tänapäeva ajaloos täheldanud. Ja jah, neile meeldib ka snapchat.

Nii et vaadake uuesti läbi omaenda eelarvamused. Raamatu lugemine POLE PAREM kui videomängu mängimine või TV vaatamine. "Raamatud on fantaasiarikkad" - ei, ei ole. Nad on ettekirjutavad. Nad ütlevad teile täpselt, mida mõelda. Ja kõike seda, mida lapsed saavad täna teha, alates ülemaailmsete aktsioonide loomisest, et toetada tegevusi, suhelda oma sõpradega, teha veebikursusi, õppida uusi oskusi, tarbida meelelahutust, lahendada mõistatusi, mängida koos ... st probleem EI OLE ekraan.

Kuidas on nende paljude artiklite ja väidetavate uuringutega, mis kõik nagu annaksid teada, et ekraaniaeg on see kõige kurja juur.

Tõsiseltvõetavaid uuringuid on vähe ja neist kirjutatakse vähem. Black märgib siinkohal: „Ja siiski, mida kvaliteetsemad on tõendid, seda väiksemat mõju nähakse - potentsiaalsed (vaadeldud) mõõdikud ei näita mingeid vaimse tervise kahjustusi.“

 

https://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/2167702619859336

Selles uuringus uuritakse, kas 388 nooruki digitaalse tehnoloogia kasutamist seostatakse vaimse tervise sümptomitega varases noorukieas kuni keskeas. Noorukid läbisid 2015. aastal esialgse aja 1 (T1) hindamise, millele järgnes aastatel 2016–2017 mobiiltelefoni kaudu 14-päevane hetkeline hindamine (EMA), mis andis 5270 õppepäeval kokku 13 017 vaatlust. Noorukite T1 tehnoloogia kasutamine ei ennustanud hilisemaid vaimse tervise sümptomeid. Ka noorukite teatatud vaimne tervis ei olnud halvem päevadel, mil nad kulutasid tehnoloogiale rohkem aega. Noorukitel, kellel on suurem vaimse tervise probleemide oht, ei ilmnenud ka kõrgema tehnoloogia kasutamise päevadel vaimse tervise probleemide riski suurenemise märke. Selle EMA uuringu tulemused ei toeta narratiivi, et noorte digitaalse tehnoloogia kasutamist seostatakse kõrgendatud vaimse tervise sümptomitega.

Hea meeldetuletus, et iga vanemate põlvkond kardab / ründab  uusimat. Kui kaua nimetati romaane kuradi mänguväljakuks, mis ei vii mujale kui elamisele fantaasiamaailmas?

* Platon sarjas "tänaseid lapsi"

* Shakespeare'i töö pidi muutma inimesed "abielurikkujaks ja hoorajaks"

* trükitud romaan pidi "mädandama laste aju"

* haiglate muusikaühing (the hospital music association) kuulutas 1920ndatel, et džäss toob kaasa koordinatsioonihäiretega  imikud

Black vastab ka neile, kes näevad tema arvamust raamatuvastase kirjatükina: „Kui loete siit välja raamatuvastasust, on see tõenäoliselt teie erapoolikus. Raamatutest pole midagi paremat? Raamatud on loominguline vahend ideede tarbimiseks, mõtete tekkeks, meelelahutuseks ja jagamiseks. Ekraanid saavad teha sama (ja rohkemgi veel). Isiklikult mulle meeldivad ka raamatud. Nii et, see siin ei olnud raamatute vastu. Ma räägin raamatu asetamist teistest kõrgemale. Inimesed panevad mistahes põhjusel moraalse üleoleku, vooruse, akadeemilise väärtuse valguse peegeldamisele silmadele hakitud puude kaudu (raamatud), kuid samasugune tehnoloogiast tulenev versioon = halb.

https://childmind.org/article/parents-guide-dealing-fortnite/ - artikkel laste ja arvautimängu probleemidest ja võimalikest lahendustest.

Blacki kirjutisele anti palju tagasisidet ja ma toon siia mõnede vanemate tagasivaateid või arvamusi tänasest:

"Pandeemia aeg pani  väga palju inimesi pikemaks ajaks koduseinte vahele: „Möödunud aasta sundis mind selles osas oma vaateid uuesti üle vaatama. Ekraanid võimaldavad mu lastel sõpradega suhelda - praegu on see suur võit. Ekraanid aitavad neil luua ja õppida. Ja nii edasi. Olenemata sellest, kas see on paber või ekraan, on minu asi kaasa aidata, olla huvitatud nende tegemistest.“

Pessimistarchive.com veebilehelt võib leida artikli sellest, kuidas New York Times läbi aastate on kirjutanud meie murekohtadest, mis liikunud ühelt meediavormilt teisele:  https://pessimistsarchive.substack.com/p/too-much-too-much

Mobiiltelefon 2021: liiga palju ekraani?

Televisioon 1956: liiga palju telerit?

Raadio 1938: liiga palju raadiot?

Avatud raamat 1898: liiga palju lugemist? 👀👀👀 

Selliseid positiivseid postitusi:

„Iroonilisel kombel on minu 7-aastasel lapsel, kes nooremana pole kunagi tahvelarvutite vastu tegelikult huvi tundnud, raskem lugema õppida. Kaks ülejäänud õpetasid end ise põhiliselt eakohaste õppimisrakenduste abil.“

„AITÄH. Ekraanid on minu majas sotsiaalne asi; naudime koos mängimist ja veebimeediat, jagades meeme ja huvitavaid videoid. Minu vanim on autistlik ja tehnoloogia on olnud tema jaoks peamine vahend kaaslastega suhtlemiseks juba ammu enne pandeemiat. Neto positiivne meie jaoks kindlasti.“

„Nõus ... Olen üles kasvatanud 2 last, kelle ekraaniaeg pole piiratud. Lugesin neile ka raamatuid. Nad olid alati innukad lugejad, oma sõnavara, arusaamise, loovuse jms. See kõik ei tulnud kindlasti minust. Teler saab au endale. Mu tütar kasutas selliseid sõnu nagu enunciate juba 3 aastasena. Kuigi ma tundsin selle aja jooksul tihti süütundeid - süüdistasin ennast selles, et olen laisk, kui ma neile ekraani ajaks reegleid ei seadnud. Tagasi vaadates tunnen, kui rumal see oli. Mis puutub sotsiaalsesse teadlikusse, inimlikumasse, ühendatumasse ... pole kahtlust, et tänapäeva lapsed on palju paremad kui minu põlvkond.“

„20-aastase lapsehoidjana, kes hoolitseb igas vanuses laste eest, on kogu „ekraaniaja“ teema populaarne fraas inimestele, kes ei tea piisavalt lastekasvatusest või oma lastest. Ekraanides pole üldse midagi halba, kui lapsed teevad regulaarselt trenni ja söövad ja magavad hästi.“

Ja lõpuks üks selline arvamus

: „Osa probleemist seisneb selles, et eriti nooremate kui <6-aastaste laste puhul ei ole ekraaniaeg muud kui lõputu muutuva kvaliteediga videovoogude ja peamiselt koomiksitegelaste vaatamine. Ma arvan, et teadusuuringute andmetest teame, et seda tüüpi lapsehoidmine pole ideaalne.“

Ja üks huvitav vastus sellele arvamusele

: „Võib-olla mõne jaoks, kuid mõned lapsed on teadmiste järele näljased. Me ei piira tegelikult ekraaniaega liiga palju. Meie lapsuke luges juba kaheaastaselt. Ta on nüüd 9-aastane ja mõistab kodeerimise loogikat ning soovib õppida arvutit nullist üles ehitama ja täiustatud kodeerimist.“

Ehk kõik lapsed on erinevad ja õppimiskiirus ja vajadused samuti. Kui arvata, et tänased lapsed on liikumisvaeguses, siis kindlasti ei paranda seda ekraani tagant raamatusse liikumine.

Psühholoog Peter Gray kirjutab palju vabast mängust (blogist leiab tema artikleid) ja on sageli rõhutanud, et lapsele on oluline vaba, enda reeglite jaoks seatud mäng, kus täiskasvanud ei osale ehk ei sea reegleid. Siin kirjutab ta arvutimängu plussidest:

https://www.psychologytoday.com/us/blog/freedom-learn/201201/the-many-benefits-kids-playing-video-games

Kindlasti on neid, kes vajavad kindlaid reegleid ja neid, kes saavad suurepäraselt ise hakkama. Enamik on kindlasti kuskil vahepeal.

Ma ise olen samuti aeg-ajalt süütunnete käes vaevlev. Olen olnud ka tublisti ekraaniaega piirav. Sellele aitas kaasa kindlasti see, et 15 aastat tagasi metsa-põllu veerde kolides mingi aeg internetiühendus puudus. Lapsed olid siis 3 ja 1 aastased ning varsti südis veel üks. Meil pole kunagi olnud TV ühendust, kuid teler koos videomakiga küll. 10 eluaastast alates on lapsed saanud piiramatu ekraaniaja võimaluse (päeval, mitte öösel). Ja suuremalt jaolt on nad seda kasutada osanud. On lugemisaega, ekraaniaega ja liikumisaega, söömisaega ja magamisaega.

Ja et igal sel ajal – ekraanil, spordil, raamatul jne – on oma normaalsus st keskpaik ning võimalus sealt ära liikuda . On võimalik üle õppida, üle sportida, üle magada. Vaadake laste ja noorte tippsporti, siin on palju vigastusi ja probleeme ja stressi. Kuid on võimalus liikuda ja puhata meeleolu järgi. Sama ekraani ja raamatuga.

See naeruväärne õppekadu...

 

John Ewing on matemaatik ja ühingu „Math for America“ president. Ta on olnud matemaatika õppejõud mitmes kõrgkoolis ja „American Mathematical Society“ direktor.

Ja ta kirjutab oma Forbes artiklis sellest, et nn õppekaotuse ümber jauramine ei ole kuidagi põhjendatud ja tasuks nimetada asju oma õigete nimedega. Muretsevad eksamineerijad aga õpilastega on kõik korras.

Ewing kirjutab:

Nii ärrituse, kui meeleheitega on paljud artiklite autorid (sh üsna palju poliitikuid) nõudnud, et pandeemia ajal tuleks koolid kontaktõppeks avada. Nad on ärritunud, kuna usuvad, et koolid suleti asjatult, kuna lapsed ei haigestu ja koolid ei aita kaasa Covidi levikule. Nad heidavad meelt, sest kaugõpe on põhjustanud „katastroofilise õppekaotuse" kogu õpilaste põlvkonnale.

Kuid siin nad eksivad teaduse tõlgendamise osas: koolid aitavad kogukonnas toimuvale nakatumisele kaasa ning eksitakse ka „katastroofilise kaotuse“ osas. Kuigi kaugõpe mõjutab kindlasti õpilasi, ei tea me veel täpselt, kuidas ja kui palju. Õppekadu pole päris täpne termin.

Pandeemia alguses täheldasid inimesed, et lapsed ei haigestu nii kergelt kui täiskasvanud. Lapsi testiti palju harvemini kui täiskasvanuid. Asümptomaatiline levik oli teadmata või ebakindel. Uuringud keskendusid pigem haigustele koolides kui edasikandmisele ja nad soovitasid, et koolide avatuna hoidmisel oleks vähe kulusid.

Kuid see osutus ekslikuks. Värskes Saksa ajakirja Spiegel International artiklis on üksikasjalikult kirjeldatud Austria uuringut, mis näitab, et koolilapsed on nakatunud sama palju kui täiskasvanud ja levitavad Covid-19 üsna tõhusalt teistele. Nüüd on palju muid uuringuid, mis teevad sarnaseid järeldusi. Rootsis asuva teadlaste ja arstide rühma uuringute ülevaade ülevaade (avalikustamine: nende hulgas on ka mu vend) seob 25 uuringut kogu maailmast ja pakub neist kokkuvõtteid. Teadus on selge: lapsed nakatuvad ja levitavad Covid-19 oma vanematele, vanavanematele, õdedele-vendadele ja naabritele. Nakatunud haigestuvad. Mõnel on pikaajalised tüsistused. Mõni sureb. Koolide avamine maksab elusid. Kui usute teadusse, peate leppima isegi ebamugavate tõdedega.

Kas peaksime need ikkagi avama? Kuidas on selle nn „katastroofilise õppekaotusega“? Pandeemia kestes on hariduspoliitika keskmes olnud õppekaotus. Teadusettevõtted (McKinsey on tuntuim) avaldavad aruandeid, milles tuuakse väga täpselt välja õppekaotuse kuude arv; poliitikud ja asjatundjad nutavad hüsteeriliselt taga tulevast kadunud põlvkonda; vanemad ja avalikkus nõuavad vihaselt kontaktõppe juurde naasmist. Õppekaotus juhib seda kõike; sellest on saanud pandeemia keskne hariduslik termin.

Aga mida tähendab - "viis kuud õppekaotust"? Mis täpselt on kadunud? Kas õpilased unustavad fakte? Oskusi? Kas mälu kustutatakse? Kas nad leiavad kaotatu? Ja mida tähendab "viis kuud"? Jah, ma tean, see arvutatakse matemaatilise valemi järgi, kuid valemid on ainult nii head kui nendes sisalduvad andmed ja eeldused. Matemaatika pole maagia. Millised on eeldused? Mis on andmed? Kust see tuleb? Kui inimesed arutavad õpikaotuse üle, ei tea nad tavaliselt ühegi ülalnimetatud küsimuse vastust. Ja kui mõiste on nii ebamäärane, kuidas saab seda nii lihtsalt ja täpselt mõõta? Mõistagi pärineb mõiste "õppekaotus" testi(eksami)huviliste keelest. Nende jaoks on õppimine aine, mis aja jooksul õpilastesse valatakse. Üks mõõdab kogunenud ainet eksamil antud õigete vastuste arvu järgi. Hallates kahte võrreldavat kontrolltööd erinevatel ajahetkedel, mõõdab üks õppimise edukust või ebaõnnestumist. Õigete vastuste suurenemine on võit; vähenemine on kaotus.

Õppekadu illustreerib tavaliselt suvevaheaeg. Meile öeldakse, et õpilased kogevad igal suvel umbes kolme kuu pikkust kaotust. Jällegi, mida see tähendab? Kui õpilasel läheb septembrikuisel testil halvemini kui mais, kas õppimine on tõesti kadunud? Tundub kahtlane või vähemalt puudulik. Matemaatikud teavad hästi, et mõnest teemast mõneks ajaks eemaldumine nõuab tagasitulles aega erinevate tükikeste meenutamiseks. Need tükid ei ole kadunud - need nõuavad ainult uuesti kokkupanekut ja sageli viib uuesti kokkupanek suurema mõistmiseni. Sarnased asjad esinevad igas õppeaines ja ka muudes eluvaldkondades, näiteks rattaga sõitmine või klaverimäng. Õppimine on keeruline. Plutarchos kirjutas, et meeled ei ole anumad, mida saab täita, vaid leek, mida saab läita. Leek ei leki. Sa ei mõõda seda kuude kaupa. Õppekaotus on kontseptsioonina maskeeritud arvutus - üsna madal, naiivne, naeruväärne mõiste. Muidugi võivad need, kes räägivad õppekaotusest, tähendada (uue) õppimise puudumist. Piisavalt õiglane. Kevadel oli kaugõpetamine ja õppimine uudne nii õpetajatele kui ka õpilastele. Nad nägid vaeva, sest kaugjuhendamine oli võõras oskus. Oskuste valdamine nõuab harjutamist ja nõuab pühendumist. Kevadel plaanisid kõik kahenädalaste intervallidega, lootes, et pandeemia saab varsti läbi, ja pühendumust nappis. Kuid kaugjuhendamine paranes sel sügisel ja kuigi see on ideaalist kaugel, on kaugõpetamine ja kaugõppimine juba palju, palju parem ... ja muutub ikka paremaks. Lapsed on vastupidavad. Me ei tea veel, kui vastupidavad nad pandeemias on.

Jääb omakapitali probleem. Vaesuses elavad õpilased on kaugõppe korral tõsises olukorras. Internet puudub, arvutit pole, vanemate tuge on vahel väga vähe. Kuigi pandeemia süvendab seda probleemi, pole see siiski põhjus. Me peame omakapitali probleemi lahendama püsivalt, mitte ainult pandeemia ajal. Meil oli võimalus seda teha kevadel, pakkudes igale abivajajale õpilasele tasuta internetiühendust ja arvutiseadmeid. See oleks toonud kaasa suuri logistilisi probleeme, kuid kriiside ajal teevad seda arusaajad valitsused. Meie poliitikud otsustasid seda mitte teha. Kas koolid peaksid olema avatud õppimiseks? Võib olla. Kuid mitte mingisuguse naeruväärse idee tõttu õppimise kaotusest. Kui koolid otsustavad naasta isiklikult õppetöö juurde, on see seetõttu, et sarnaselt baaride ja restoranidega täidavad need olulist sotsiaalset ja majanduslikku funktsiooni. Eriti nooremate laste jaoks on koolide pakutav sotsialiseerumine lapse arengu jaoks oluline. Vanemate jaoks võimaldab koolide pakutav lastehoid neil töötada (või lihtsalt hingesäästvat pausi teha). Nende funktsioonide kõrvaldamise ühiskondlikud kulud on olnud märkimisväärsed. Peame tasakaalustama selle kulu haiguste ja surmaga, mis on põhjustatud koolide avamisest. Elatise ja elu tasakaalustamine võib olla piinavalt keeruline. See nõuab selget ja täpset mõtlemist. Eelkõige nõuab see õigete asjade paigutamist skaala mõlemale küljele ... ja õppekaotus pole üks neist.