Neljapäev, 11. märts 2021

See naeruväärne õppekadu vol 2




Mahajäämusest ja õppekaotusest kirjutatakse Eestiski päris palju - tõenäoliselt on see teema üle maailma populaarne. Tundub nagu oleks kõik läbi ja vajatakse drastilisi võtteid. Ma ütleks, et mahajäämus on täpselt samasugune, nagu kogu aeg. Ehk peale kooli lõpetamist ca aasta (kui sedagi) ja ei oska pea keegi enam lahendada logaritm- ja eksponentvõrandeid, ega loetleda konna luid või hiire sigimisgraafikut, öelda üles lõputute lahingute toimumise aegu või tasakaalustada keemilist reaktsioonivõrrandit. Vaevalt et kaduma on läinud õppimisoskus - see muutub peale kooli tavaliselt palju paremaks, sest elu ja töö ja huvialad on paremateks õppimiskeskkondadeks. Mulle meeldib samas ka allpool oleva artikli autori Peter Greeni märkus, et pea pole kraan, millest õppimine kogu aeg välja tilgub, kui me koolimajas ei ole. Või jaanuaris postitatud matemaatik John Ewingu väide, et matemaatikud teavad hästi, et mõnest teemast mõneks ajaks eemaldumine nõuab tagasitulles aega erinevate tükikeste meenutamiseks. Need tükid ei ole kadunud - need nõuavad ainult uuesti kokkupanekut ja sageli viib uuesti kokkupanek suurema mõistmiseni...

Kuna paanikat on koolisKÄIMISE ümber palju, siis siitpoolt pakun veel mõtisklusi õpeekaost:

Peter Green - 39 aastase staažiga Inglise keele õpetaja kirjutab oma Forbesi artiklis samuti paljukardetud õppekaost.

Jordan Wheat Lambertil ja tema pojal Geraldil oli probleem. Neil oli toode, mis müüs tagasihoidlikult,  antiseptiline aine, mis oli eriti kasulik suuõõne infektsioonide raviks. Kuid nad tahtsid paremini. Nii võtsid nad sõna „halitus”, ladinakeelse sõna hingamise kohta ja järelliite „osis”, mis kõlas meditsiiniliselt. Sündis halitoos (halitoos – halb hingeõhk) - ja toode Listerine hakkas kopsakat kasumit teenima. Kas see parandas tegelikult halba hingeõhku? Lambertitel polnud aega selle jaoks, et seda kindlaks teha; nad olid liiga hõivatud raha teenimisega.

Asi pole selles, et nad oleks halva hingeõhu välja mõelnud. Kuid nad panid sellele teaduslikult kõlava nime, mis pakkus nende toote müümiseks täiusliku platvormi. Pseudoteadus, selgub, sobib suurepäraselt turunduseks.

“Õppekadu” on hariduslik halitoos  

Terve mõistus ütleb meile, et viimase aasta jooksul ei ole õpilased omandanud sellist haridust, nagu nad tavaliselt aasta jooksul saaksid. Kuid midagi taolist pole me varem ka näinud.

Võtke pseudoteadus. Üks esimesi oli testimisettevõte NWEA, kes mullu aprillis väljastas "aruande" selle kohta, mida nad tol ajal nimetasid Covid Slide. NWEA üritas ennustada (pidage meeles, see oli eelmise aasta aprillis), kui palju kaotavad õpilased õppeprotsessi. Kuidas nad saaksid sellist ennustust teha? Siin on osa nende selgitusest:

Esialgsete hinnangute andmiseks koronaviiruse kriisi ajal akadeemilise õppetöö pikendatud pausi võimalike mõjude kohta kasutame suvekadude uuringuid ja kasutame riiklikku valimit, kuhu kuuluvad üle viie miljoni õpilase 3. – 8. Klassist, kes osalesid 2018 MAP® Growth™ testidel.

Nad vaatasid kevadel ja sügisel tehtud testide tulemusi nende endi koostatud testide osas, vaatasid, mida võib seletada suvepuhkuse õppekaotusega, ja siis nad lihtsalt avaldasid arvamust. Nagu selgub, teatas NWEA 2020. aasta novembris, et asjad lähevad oodatust palju paremini, kuid selleks ajaks oli „õppekaotuse“ teema turunduskahuri torust väljas.

Stanfordi ülikooli haridustulemuste uurimiskeskus korjas NWEA andmed ja mõned muud „andmed” ning avaldas oktoobris õpikaotuse aruande ja et hinnang oleks usaldusväärne, väljendasid nad seda õppepäevades, mida haridustoodete turg kasutab, kuigi see ei tähenda tegelikult õppepäevi. Selle asemel on „õppepäevad” arv, mis teisendatakse testide standardist kõrvalekaldest  (siin on täpsem selgitust) - kuid kuna 2020. aasta teste ei olnud, märgib CREDO, et „õppekadude hinnangud põhinevad 2020. aasta puuduvatel eksamipunktidel. ” Nii et kui CREDO ütles „õpilased kaotasid 57 päeva õppimist”, siis mõeldi, et „me arvame, et hinded, mille õpilased oleksid sooritamata jäänud eksamitel saanud, oleksid olnud niipalju punkte vähem, kui meie arvame, et nad oleksid saanud, kui see aasta oleks olnud normaalne. "

Teisisõnu, praktiliselt kõik numbrid, mida kasutatakse õppekao “arvutamiseks”, on välja mõeldud. CREDO nimetab neid "teaduslikult põhjendatud hinnanguteks".



Kuid 2020. aasta lõpuks ei uurinud selle paikapidavust keegi. Hiiglaslik konsultatsioonifirma McKinsey ja teiste sarnastega  saadeti meediasse aina uusi õppekao paanika signaale, lisades veel muret, et afro ameeriklaste ja hispaanlastest õpilaste jaoks on õppekaotus suurem või aeg-ajalt tuuakse välja Raj Chetty tööd ja väidetakse, et õppimiskadu põhjustab tuleviku sissetulekute vähenemist. EdSurge, ed-tehnoloogiale pühendatud veebisait, teatas: "Õppekadu on kõikjal."

See kõik kõlab väga teaduslikult. Kuid ei, see pole seda. Kuid vanemad teavad, et nende laste haridusega on sel aastal midagi juhtumas, ja nad kardavad, et see on halb, nii et nad on valmis häireid jälgima ja lahendusi nõudma.

Ja ettevõtetel on palju lahendusi rivis. „Kiirendatud suurtes annustes juhendamine” on uus moesõna, mis viitab sellele, et keegi on kuidagi välja töötanud tehnikad, et suruda palju õppimist Matrixi stiilis lapse ajju (mõned versioonid on tõhusad, kuid kallid). Võiks peatuda, et küsida, miks selliste tehnikate olemasolul pole koolid kogu aeg kiiret õppimist teinud. Eksamite eestkõnelejad, kes soovivad jätkata 2021. aasta suurte standardtestidega, toovad põhjusena jätkuvalt õppekao. Koolihariduse erinevate vormide pooldajad väidavad nüüd, et vaba koolivalik on õppekao lahenduseks. Ja iga haridusest kirjutav ajakirjanik või autor näeb  klippi klipi järel (eriti edtechi ettevõtetelt) mis reklaamivad mingit toodet õppekaotuse lahendusena.

Listerine ei mõelnud välja halba hingeõhku, kuid muutis selle pseudoteaduse turunduse tööriistaks. Õppekadu korrutav rahvahulk ei tekitanud pandeemiast tulenevat häiret õppeprotsessis, kuid on leidnud kasuliku viisi selle raamistamiseks.

Tõde on selline - me teame, et õppimine ei tilgu inimese peast pidevalt välja, kui see inimene pole klassiruumis. Tõsi on see, et meil pole mingit võimalust teada saada isiklike peretraumade, õhus püsiva stressi, kaug- või hübriidõppe paljude mitmekesiste versioonide kumulatiivset mõju ega pandeemia tingimustes näost näkku õppimise asjaolusid. Meil pole isegi häid andmeid selle kohta, millised õpilased on milliseid kogemusi läbi elanud. Praegustes tingimustes tehtud 2021. aasta eksam ei anna pildi valgustamiseks kasulikke andmeid. Igaüks, kes väidab, et nende toode või poliitikaalgatus parandab õppekadu, lihtsalt müüb midagi.

Parim lahendus on juba kasutusele võetud lahendus - koolitatud, muret tundvate täiskasvanud, kes on laiali üle kogu riigi, loodud kollektiivselt rääkima, hindama ja õpetama üksikisikut, ükskõik kus see laps juhtub olema. Me ei vaja uut harivat Listerine'i; peame õpetajaid toetama, neid kuulama ja aitama neil oma tööd teha.

Kolmapäev, 10. märts 2021

Koduõppe eelistamine on peale pandeemia-aastat jätkuvalt tõusuteel



Mike McShane  kirjutab Forbes artiklis "Pandeemia ajal on suhtumine koduõppesse muutunud." 

See oli aasta tagasi, kui koolimajad hakkasid uksi sulgema ja õpilased taandusid oma kodudesse, et üritada peatada koroonaviiruse levikut. Ehkki distantsõpe ei ole tehniliselt koduõpe (nad olid endiselt oma kooli õppurid ja töötasid õpetajate, mitte nende vanemate määratud õppekava järgi), said paljud pered aimu, milline võib koduõpe olla ja kuidas nende pere dünaamika võiks muutuda , kui nende lapsed on kodus.

Kui vaadata ainult sotsiaalmeediat, võib tekkida arvamus, et see kõik on täielik katastroof. Arvukad postitused Twitteris ja Facebookis, kus heidetakse ette, kui ettevalmistamata ja üleväsinud on vanemad, samuti üleskutsed maksta õpetajatele mitu korda suuremat palka pärast seda, kui vanemad proovisid oma lapsi ise õpetada. Tundus, et koduõpe jääb vägagi kaugeks plaaniks.

Kuid kas need postitused esindasid suuremat üldsust? Oleme EdChoice'is küsitlenud alates eelmise aasta märtsist iga kuu ameeriklaste (sealhulgas tohutu hulga vanemate) riiklikku esindusvalimit, nii et meil on avalikkuse ja vanemate arvamusest terviklikum ülevaade.

Nüüd aasta möödudes vaatame, mida nad arvavad.

Tulemus nr 1: Pandeemia tõttu on vanemad koduõppe suhtes positiivsemad.

Esitasime küsimuse "Kuidas on teie arvamused koduõppe osas koronaviiruse tagajärjel muutunud?" Juba 2020. aasta märtsis ütles 55 protsenti vanematest, et nende arvamus on parem ja ainult 17 protsenti vanematest arvas halvemini. Positiivne suhtumine on järgnevatel kuudel tõusnud ainult ülespoole. 2021. aasta veebruariks oli see kuni 63 protsenti. Halvem arvamus on samuti tõusnud, kuid ainult kuni 21 protsendini

Aja jooksul on nendes arvudes toimunud erinevad liikumised. Positiivse suhtumise kategooria piires said vastajad öelda, kas on "palju positiivsemad" või "mõnevõrra positiivsemad". Nende protsent, kes suhtusid koduõppesse palju paremini kasvas 2020. aasta märtsis 26 protsendist kuni 43 protsendini juulikuuks. See näitaja on sellest ajast langenud ja 2021. aasta veebruariks oli see rtagasi 26 protsendi juures. Mõnevõrra positiivsem kasv algas märtsis 29 protsendiga, jõudis 2021. aasta jaanuaris 40 protsendini ja langes veebruaris veidi alla 37 protsendi. Tänaseks on siis positiivseid 63%

Tulemus nr 2: Vanemad on avatud hübriidsele koduõppele.

Sotsiaalse distantseerumise juhiste järgimiseks on kogu riigi koolid kehtestanud hübriidgraafikud, kus õpilased käivad osaliselt kontakttundides ja ülejäänud aja töötavad kodus. Huvitav on see, et on koole, kus kasutati hübriidmudelit juba enne pandeemia algust ja pakkusid õppetunde, koduõppega segatult.

Alates 2021. aasta jaanuarist oleme vanematelt küsinud, kas nad on pandeemia vaibumise järel valmis osalise tööajaga koolimudelit tulevikus kaaluma. Arvestades ka teistest allikatest pärinevaid küsitlusi, mis väidavad, et vanemad pole hübriidõppega rahul olnud, eeldasin, et peresid, kes soovivad nii jätkata, on jätkuvalt üsna vähe.

See oli ekslik.

Jaanuaris ütles 44 protsenti kooliealist laste vanematest, et pärast pandeemiat eelistaksid nad kontaktõppe ja kodus õppimise segu, kusjuures kõige populaarsem vastus on kaks kuni kolm päeva kodus. 42 protsenti vastanutest soovis lapsi täiskohaga kooli ja 14 protsenti soovisid, et õpilased oleksid täiskohaga kodus. See eelistus ilmnes eriti nendes peredes, kes juba olid oma lapsed erakooli suunanud. Kõigi kooliealiste laste vanemate seas eelistaks 45 protsenti kodus ja koolis õppimise kombinatsiooni. Erakooli vanemate seas oli see 64 protsenti.  

Tulemus # 3: koduõppe vanemad on pandeemia ajal oma laste õppimisega rahul olnud.

Viimase aasta jooksul oleme küsinud vanematelt, kuidas nad tunnevad oma laste edusamme akadeemilise õppimise, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu valdkonnas. Koduõppe vanemad teavitavad järjekindlalt keskmisest kõrgemast rahulolust. Kui me vaatame nende vanemate protsenti, kes ütlevad, et nende lapsed arenevad "väga hästi", siis 33 protsenti koduõppe vanematest ütleb, et nende lapsed teevad seda akadeemilises õppes (võrreldes keskmiselt 28 protsendiga kõigist koolis käivate laste vanematest), 31 protsenti ütlevad, et nad arenevad emotsionaalses arengus väga hästi (võrreldes keskmiselt 25 protsendiga kõigist koolis käivate laste  vanematest) ja 39 protsenti väidavad, et nad edenevad sotsiaalse arengu osas väga hästi (võrreldes keskmiselt 27 protsendiga kõigist koolis käivate laste vanematest). Kui võrrelda rangelt nende vanematega, kes suunavad oma lapsed traditsioonilistesse riiklikesse koolidesse, siis koduõpe ületab akadeemilist õppet kaheksa punkti, emotsionaalse arengu osas üheksa ja sotsiaalse arengu osas 17 punkti.

Nii et hoolimata sellest, mida sotsiaalmeedia kõige jagatumad postitused näivad ütlevat, on pandeemia muutnud inimesed koduõppe suhtes positiivsemaks, mitte negatiivsemaks. Need, kes on koduõppel, on leidnud, et see on positiivne kogemus. See on pannud peresid isegi mõtlema hübriidmudelite peale, mis võivad pakkuda parimat koduõppe kogemust, pakkudes siiski mõningaid traditsioonilise koolihariduse tunnuseid.  

Pühapäev, 7. märts 2021

Kodutöödest mitme nurga pealt...



 Lugesin kodutöödest Shawna Coppola artiklit ja mõtlesin, et kuidas meil siin Eestis. Mäletasin ähmaselt, et esimesele klassile ei tohi nagu kodutöid anda ja olen kuulnud lapsevanematelt, et algklassides nende koolis ei anta kodutöid. Sinna on see jäänud - meie siin oleme 11 aastat olnud koduõppel ja kõik, mis me teeme on kodutöö 😜😜😜. Kuid pisku uurimise järel lugesin-kuulsin, et see on jätkuvalt suhteline - kodutöid antakse päris palju ja algkooli lapsed pole mingi erand. Tihti ei ole tegemist enam sõnaga kodutöö, vaid selle asemel on lihtsalt teised väljendid. 

Ja näpuga on raske ühte kindlasse punkti näidata. - kodutöid kas nõuab kas stagnantne koolisüsteem ja vanemad püüavad vastu astuda või vastupidi uuendusmeelne kool/õpetaja püüab kodutöid mitte anda aga stagnantne vanem nõuab neid...

Ühesõnaga on kodutööga seonduv ühtmoodi debatti äratanud nii siin, kui sealpool ookeani. Kuid neil seal on rohkem raha igatsugu uuringuid teha. Uskumused-müüdid, miks kodutööd vajalikud on igal pool samad.

Shawna Coppola ütleb enda kohta: "Olen koolitaja, kellel on üle kahekümne aasta pikkune kogemus õpetajana (lapsed alates  viiendast eluaastast), kolme või enama aastakümne õpetamiskogemusega täiskasvanute ja iga vanuserühma õppuritega. Suurem osa minu tööelust on kulunud nii keskkooliealistele lastele kirjaoskuse õpetamisele kui ka K-6 koolis kirjaoskuse spetsialisti / õpetajana töötamisele. Praegu veedan suurema osa ajast kirjutades, hõlbustades haridustöötajate professionaalsete õppimisvõimaluste kaasamist ja esinemist kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel hariduskonverentsidel. Olen kahe haridusteemalise raamatu ning K-12 mõttekoja ja professionaalse arengu organisatsiooni The Educator Collaborative stipendiaat / kirjaoskuse konsultant."

Oma artiklis kodutöödest kirjutab Coppola:

Pean kõigepealt tunnistama, et kodutöö on kuum teema. Viimase paari kuu jooksul olen mitu korda osalenud Twitteris peetud vestluses kodutööde üle ja võib väita, et kodutöö kontseptsioonina paneb inimestel vererõhu tõusma, nende põsed muutuvad roosaks; see on sisuliselt nii õpetajate, õpilaste kui ka vanemate krüptoniit.

Kirjanik ja esineja Alfie Kohn, kes on laialt tuntud oma haridusalaste raamatute ja esseedega nii hariduse, lapsevanemaks olemise ja käitumise kohta, on põhjalikult kirjutanud uuringutest, mis on seotud kodutööga ja selle mõjuga laste perekondlikele suhetele, õppimishuvile ja üldisele heaolule. (hoiatus: kodutöö on sisuliselt lapsepõlve Debbie Downer (Debbie Downer on nimi inimesele, kes paneb pidevalt teisi halvasti tundma või halvendab negatiivsete kommentaaridega grupi meeleolu.)



Alfie Kohn toob kodutööde puhul välja kolm asja:

1. Kodutöö negatiivsed mõjud on hästi teada. Nende hulka kuuluvad laste pettumus ja kurnatus, ajapuudus muude tegevuste jaoks ja võimalik huvi kaotamine õppimise vastu. Paljud vanemad kurdavad kodutöö mõju nende suhetele oma lastega; nad võivad ka pahaks panna, et nad peavad täitma sundija rolli, ja muretsema, et neid kritiseeritakse kas selle eest, et nad pole piisavalt seotud kodutöödega või on liiga kaasatud.

2. Kodutöö positiivne mõju on suures osas müüt. Teemakohase raamatu ettevalmistamiseks olen veetnud palju aega uurimistöid läbi töötades. Tulemused pole just hiilgavad. Alustuseks pole absoluutselt mingeid tõendeid selle kohta, et põhi- või keskkoolis kodutööde määramisest oleks akadeemilist kasu. Nooremate õpilaste jaoks pole tegelikult isegi korrelatsiooni selle vahel, kas lapsed teevad kodutöid (või kui palju nad teevad) või mis tahes sisukat ajaveetmist. Gümnaasiumiastmes on korrelatsioon nõrk ja kipub kaduma keerukamate statistiliste mudelite rakendamisel. Vahepeal pole ükski uuring ka kunagi tõestanud uskumust, et kodutööd ehitavad üles iseloomu või annavad häid õppimisharjumusi.

3. Vaatamata sellele kuhjatakse lastele aina rohkem kodutöid. Viimase veerandsaja aasta jooksul on koormus kõige enam suurenenud noorimatele lastele, kelle jaoks pole positiivse mõju tõendid mitte ainult kahtlased; vaid olematud.

Ei ole päris nii, et enamik õpetajaid otsustaks, et teatud tund peab pärast kooli lõppu jätkuma, sest kodutöö on selline sisukas õppimine, mis õigustab sissetungi perekonna aega. Enamikus koolides ei piirdu kodutöö ainult sellega, et see on midagi asjakohast ja olulist. Pigem näib lähtepunkt olevat: „Oleme otsustanud, et lapsed peavad midagi tegema igal õhtul (või mitu korda nädalas). Hiljem mõtleme välja, mida neid tegema panna. "

Olen kuulnud väga paljudelt inimestelt üle kogu riigi pettumusest, mida nad tunnevad kodutööde pärast. Vanemad, kes jälgivad, kuidas nende laste seljakottidest voolab välja lõputu töö, soovivad aidata õpetajatel mõista, et miinused kaaluvad siinkohal plusse üle. Ja õpetajad, kellel on juba pikka aega olnud kahtlusi kodutööde väärtuses, tunnevad survet nende vanemate poolt, kes ekslikult arvavad, et peale kooli antud ülesannete puudumine peegeldab ebapiisavat pühendumist akadeemilistele saavutustele. Sellised vanemad näivad arvavat, et nii kaua, kuni nende lastel on igal õhtul palju asju teha - ükskõik mida - siis siin peab õppimine toimuma.



Vanemad ja õpetajad vajavad tuge administraatoritelt, kes on valmis tavapärasele tarkusele vastuväiteid esitama. Neil on vaja koolijuhte, kes seavad kahtluse alla argumente jagavad loosungid: et kodutöö loob seose kooli ja pere vahel (justkui poleks konstruktiivsemaid viise selle ühenduse loomiseks!) Või et see "tugevdab" seda, mida õpilastele klassis õpetati (sõna, mis tähistab päheõppimist kordamise teel, mitte mõistmise arengut) või õpetab lastele enesedistsipliini ja vastutust (väide, mille kohta pole mingeid tõendeid).

Ennekõike peavad direktorid aitama oma koolidel näha, et kõige olulisem kriteerium kodutöid (või muid poliitikaid) puudutavate otsuste hindamisel on nende tõenäoline mõju õpilaste suhtumisele oma tegemistesse. "Enamik kodutöödest ajab lapsi õppimisest eemale," ütleb haridusprofessor Harvey Daniels. Olgem ausad: enamus lapsi kardavad kodutöid või näevad parimal juhul selles midagi, mida kuidagi ära teha. Seega, isegi kui see pakuks muid eeliseid, tuleks neid kaaluda selle võimaliku mõjuga laste õppimisarmastusele.

 Erakordne koolitaja Kristine Mraz, on raamatute Smarter Charts (koos Marjorie Martinelliga) ja A Mindset for Learning (koos Christine Hertziga) kaasautor, kirjutas blogipostituse selle kohta, mida uuringud räägivad nooremate laste kodutööde kohta – saad sellest pikemalt  lugeda siit.

Mraz kirjutab:

Kui ma esimest korda õpetama hakkasin, tundsin rõõmu kodutöö pakettide ettevalmistamisest. See andis tunde, nagu oleksin tõeline õpetaja: kirjutage lünka puuduvad täishäälikud! Sobitage riimid piltidega! Otsige õiget sõna! Nii lõbus kui ka praktiline!

Siis veedan meeletult palju aega kodutööde ülevaatamiseks - mitte planeerimiseks, mitte autentsete tööde uurimiseks, mitte kogu päeva vältel õpilaste õppimisele ja toimingutele mõtisklemisele - vaid nende (lõbusate, praktiliste!) sõnaotsingute uurimisele, veendumaks, et kõik ülesantu on korralikult tehtud.




Märkasin kolme asja:

1. Osa tööst olid selgelt vanemate tehtud

2. Osa tööst jäi tegemata

3. Osa tööst tehti valesti

Niisiis hakkasin mõtlema – milleks seda vaja on?

Niisiis proovisin määrata paremaid ja autentsemaid kodutöid: lugege 30 minutit, lahendage seda matemaatika lehte, mis kinnitab meie õpitut, harjutage oma sõnu.

Ja siis olid mul veel vennatütred. Ja ma nägin oma pereliikmeid stressamas kodutööde tegemise pärast, nägin, kuidas 5-aastane laps oma matemaatika lehte vaadates igatsevalt uksest välja vaatas, ja ma kuulsin argumente ja altkäemaksu, et "lihtsalt tee see ära" ja mõtlesin taaskord "mis mõte sellel on?"

Mraz lükkab ümber neli argumenti, millega põhjendatakse kodutööde andmist:

1. Kodutöö on vajalik, et olla koolis edukas – uuringute järgi  on algkoolis (USAs on nn primary education lastele vanuses 5-11 eluaastat)  kodutööde efekt ümmargune 0. Kuula siit.

Ja uuringud ütlevad isegi, et valesti läbimõeldud kodutööd mõjutavad tegelikult õppimist... aga  negatiivselt. Robert Marzano ja Deborah Pickering sõnad: ”Seega ei pruugi lihtsalt kodutööde määramine soovitud efekti saavutada - tegelikult võivad halvasti struktureeritud kodutööd isegi negatiivselt mõjutada õpilaste saavutusi. "

2. Okei, isegi kui kodutöödel pole algklasside osas õpitulemustele palju mõju, aitab see lastel ikkagi vastutustundlikuks muutuda / häid õppimisharjumusi kujundada / tulevikuks valmistuda. – Kas tõesti? Tõde on see, et mõnele lapsele võib sobida. Nad istuvad koolis 6 tundi ja siis lähevad nad pikapäeva, ja kui lõpuks koju jõuavad, peavad nad tegema kodutöid ja siis magama. Mis oleks, kui neil poleks seda tundi kodutööd olnud? Kas nad saaksid nautida kvaliteetsemat aega oma perega? Kas nad saaksid lugeda, mida nad tahavad, kui nad tahavad? Kas nad saaksid mängida? Kas nad saaksid igavleda ja siis igavuse ületamiseks midagi välja mõelda? Igal ühel neist asjadest on väärtus. Lapsed on koolis 6 tundi. Kui me ei suuda selle aja jooksul õpetada, mida me neile õpetama peame, peaksime mõtlema omaenda  taktikale.

Matt Gloveril on raamatus „The Teacher You Want to Be“ (Õpetaja, kes sa tahad olla) hämmastav essee „Valmisoleku ümbervaatamine“. Ta kirjutab selles: "Õpetamine mis on suunatud õpilastele mitu sammu ette, idee anda neile kiire algus järgmiseks sammuks, ei paku neile vajalikku - see võib tegelikult takistada nende kasvu ja arengut."

3. Aga ma pean kodutöid andma. Nad käsevad mul – See „nemad“ on igaühe päästerõngaks. Kuid mitte vabanduseks. Leie „nemad“ üles ja alusta diskussiooni mõttetu kodutöö teemal.

4. Vanemad ootavad kodutöid – vanemad võivad mäletada ihunuhtluste aega. Ajad muutuvad, me aitame neil muutustega kaasa minna.

Ja nüüd lõpuks: kas ma annan lastele kodutöid? Ei. Igal aastal annan vanematele teavet selle kohta, mis aitaks nende lapsel saada parimaks viieaastaseks (või 6, 7, 8, aastaseks): lepi kokku mängupäevad, proovige koos perega õhtustada, kui saate, öelge või rääkige koos lugusid. Kui vanemad küsivad võimalusi oma lapse toetamiseks ja ma olen nõus, et laps võiks saada täiendavat tuge, pakun ma mänge ja autentset tegevust, mida nad saavad oma lapsega teha, hoiatusega, et see peaks olema lõbus ja tehtud koos.

Coppola toob allpool välja neli asja, mis määravad kodutöö mõju õpilastele, olenemata nende vanusest, koolist, õppimisest ja elust üldiselt.



LUGU nr 1: Kuus tundi teha kõike, mida teile öeldakse, ei paku rahulolu.

Olen siin veel tagasihoidlik, kui arvestada, et keskmine koolipäev kestab veidi üle kuue ja poole tunni, kuid püüan arvestada lõunasöökide, ühest kohast teise minekut  ja nende koolide jaoks, kes pole seda oluliselt vähendanud - vahetunde. (Kuid oodake - ka vahetundideks ja söögiaegadeks on õpilastele kehtestatud reeglid.) Asi on selles, et lapsed veedavad ülemäära suure osa oma ärkveloleku ajast tundes, et neid sunnitakse või keelitatakse( ja/või kontrollitakse) tegema seda, mida meie “täiskasvanud” soovime neid tegemas näha. Kui me regulaarselt kodutöid anname, ütleme neile tegelikult: „Jätkake, mu väikesed käsilased (minionid - olendid, kelle elul on vaid üks eesmärk: olla ustavad teenrid). Ma pole veel teie päeva tegevust kontrollinud. " Kuid meie õpilased ei ole meie käsilased, hoolimata sellest, mida meie traditsiooniline riiklik koolisüsteem, ühiste riigistandardite pooldajad ja PBIS meid uskuma tahaksid panna. Isegi kõige edumeelsemates koolides alluvad õpilased pidevalt kellegi teise ajaskaalale, kellegi teise materjalidele ja / või kellegi teise ideedele, milliseid mõisteid ja oskusi tasub õppida. Mõistlik meede on muidugi hea, isegi (võib-olla) kasulik; aga kuidas me üldse eeldame, et lastel tekivad tervislikud harjumused ja tugev isiksus, kui neile öeldakse enamuse ajast, mida oma ajaga teha? Mis viib meid...

LUGU nr 2: Teie kooliväline aeg pole tegelikult teie aeg.

Inimesi ei üllatata, kui neile öeldakse, et paljud lapsed ja noorukid elavad elu, mis on liigselt üle planeeritud, nagu siin, siin ja siin on väidetud. (mõlema poole  huvides on siin ka Wall Street Journal, väide, et “üle kavandatud lapse” idee on suures osas müüt.) Selle pooldajad väidavad, et kodutöö pakub lastele võimalust harjutada häid tööharjumusi, ajaplaneerimise oskusi, ja vastutust. Mõni läheb isegi nii kaugele, et vihjab sellele, et lastel, kellele kodutöid regulaarselt ei anta, on suurem tõenäosus “ohtu sattuda” - nad jäävad hätta, vahivad ekraane ja kurdavad ülekaalulisust, kulutades oma struktureerimata tunde rämpstoitu süües.

Ehkki selles võib olla killuke tõde (või vähemalt võimalus selleks), pole kodutöö küll selleks lahenduseks. Isegi kui nõustume, et struktureerimata aja ja ühiskonna kõigi hädade vahel on mingigi seos, siis on see ometi uskumatult nõrk seos. Mul on kahju seda öelda aga lastele antud kolmkümmend pikka võrrandit ei mõjuta meie tsivilisatsiooni enesehävituslikku teed.

Tegelikkuses pakutakse igas vanuses lastele nii koolis kui ka väljaspool seda väga vähe väärtuslikku aega, et teha ise teadlikke otsuseid, määrata oma suund ja välja käia oma mõtteid. K-6 klassi lastega töötava inimesena võin kinnitada, et kui laste mõtted ja ideed saavad aega, on need sageli üllatavad, lõbusad ja uskumatult valgustavad. (Mõelge, kui palju meil endil sünnib geniaalseid ideid, kui laseme mõtetel dušši all keerelda.) Selle asemel, et kasutada kodutöid õpilaste pantvangis hoidmiseks koolivälisel ajal, saadame selle asemel lastele sõnumi, et väärtustame neid, jättes neile kodutööd andmata, hinnates seda, mida nad ise tahavad teha, mida nad tahavad rohkem teada saada ja mida nad maailmast arvavad. Ja otsigem viise, kuidas seda toetada.

LUGU nr 3: Kool on olulisem kui muud eesmärgid / huvid / tegevused.

Teoorias ma armastan kooli. Olen ju õpetaja. Mida ma aga tegelikult armastan, on õppimine, ideede uurimine ja oma südame, keha ja meele piiride laiendamine. Nii ma usun, et saame parandada seda, kuidas koolid sellist "tööd" toetavad, pole ma päriselt koolist loobunud. Kuid kool pole veel kogu meie elu. Tegelikult on kool mõnikord - ja „mõnikord” all pean silmas „sageli“ - takistuseks täisväärtusliku ja tasakaalustatud elu elamisele. Üks selle kõige levinumaid tõkkeid on muidugi kodutööde reeglipärane määramine.

Muidugi on õpilasi, kes suudavad edukalt tasakaalustada kodutöid koos selliste kirgede ja huvidega nagu inseneritöö (nt Legodega mängimine), visuaalne jutuvestmine (nt oma Instagrami voogude kureerimine) ja bioloogiliste nähtuste vaatlemine (nt kõnniteel roomavate usside vaatamine) pärast vihmahooge). Minu enda tütar, kelle kirgede hulka kuulub keskmise bešamellikastme valmistamine ja võistlusspordi võimlejana treenimine, on selle elav näide. Kuid kodutööd ei saa talle ega mõnele teisele õpilasele midagi pakkuda, mida miski muu pakkuda ei saa. Kodutööde määramine - ja kodutöö all ei pea ma silmas "lõpetamist ja / või uurimist, mida tunnis tegime," vaid pigem [vt lugu nr 4] – annab see "kooliõppele" paisutatud väärtuse, mis on parimal juhul ekslik, ja halvimal juhul kahjustav. See tähendab, et kõige enam hinnatakse seda tüüpi õppimist, mida tehakse "kooli" kui kontseptsiooni piires, kuid mis iroonilisel kombel tuleb lõpule viia väljaspool ametlikke koolitunde – mil saaks toimuda muud liiki õppimine, mida me aga hindame vähem.

LUGU nr 4: seda ülesannet tasub teha.

 Kodused ülesanded, saadavad oma eksistentsi kaudu lastele ja nende peredele sõnumi, et nad on kasulikud, väärtuslikud ja on aega väärt. Kuid kui õpilastele määratakse lugemispäevikud, et nad vastutaksid väljaspool kooli lugemise eest, või kui tuleb täita selliseid õigekirjavõrke, siis nende kasulikkust tuleks kriitiliselt uurida. Mõned küsimused võiksid olla järgmised: Mis on selle ülesande eesmärk? Kas ülesanne vastab ettenähtud eesmärgile? Kas on vaja, et õpilased lõpetaksid selle väljaspool kooli? Kas neil on olnud ülesande kujundamisel oma käsi sees? Kui ei, siis miks mitte? ja nii edasi. Või võite „Candy Math“ kodutööde puhul, mille minu vanim tütar pidi ühel õhtul pärast Halloweeni jooksu (trick or treat)  täitma, lihtsalt küsida, nagu meie abikaasaga tegime: „Mida p....? "

Ma ei ole nii naiivne, et uskuda, et kõik nõustuvad nende nelja looga, mille siin välja olen kirjutanud. Kuid nii palju kui õpetajad üritavad oma õpilaste poolt kodutööde tegemisega õigesti hakkama saada, ei tee nad tegelikult midagi, mida ei saaks paljude muude vahendite abil paremini teha - muud vahendid, mis on tervikuna köitvamad, sisukamad ning lugupidavamad laste ja nende perede täisväärtusliku ja mitmekülgse elu suhtes.