Teisipäev, 28. mai 2013

Kui minu laps ei käiks koolis, siis ta ei teeks midagi peale mängimise...???

Elamine ja õppimine koos lastega
Vastab Naomi Aldort, PhD
Küsimus: “Minu tütar on nüüdseks koolist ära olnud 3 kuud ja kõik, mida ta soovib teha on mängimine. Mil iganes ma püüan saada teda laua taha istuma ja õppima, on ta selle vastu. Ma muretsen, et äkki ta ei hakka kunagi õppima ja see lõpeb pideva võitlusega. Mida ma saaksin teha?“
Vastus: Inimloomusele on üsna omane, et peale olulist pööret elus, tekivad kahtlused ja muretsemine. Sa oled mäe otsast õhku hüpanud, nüüd tuleb õppida lendama.  Kui sa soovid oma lapsele anda võimaluse õppida ja luua elust enesest, siis tuleb sul ületada usaldamise sild, mis on ehitatud üle mäsleva eksitavate oletuste jõe. 
Üheks selliseks oletuseks on arvamus, et õppimine peab välja nägema kuulamisena, lugemisena ja kirjutamisena. Kuid aju ei lakka eales õppimast, ükskõik, mida laps ka ei teeks. Paljud lapsed, saades võimaluse, istuvad harva ja nö "õpivad", kuna see ei ole nende jaoks efektiivne moodus õppimiseks. Sellest hoolimata ei ole nad kunagi maailma tunnetamast lakanud. Õppimine on peatumatu protsess nagu ka hingamine: Kas sa saad väikelast peatada, et ta  ei õpiks kõndima või rääkima või teda huvitava asja poole liikumast? Ta võib keskenduda pudru laialimäärimisele oma juustesse, joosta ringi või imetleda sipelgat. Mida iganes laps teeb – ta õpib kogu aeg. Tõepoolest, õppimisel ei ole kindlat spetsiifilist füüsilist väljendusvormi, kuna see on igas eas inimolemuse loomulik osa. Teine müüt, mida oleme omale lasknud pähe tampida on mingite  „põhiteadmiste“ õppimine. Oleme me eales muretsenud sellepärast, kuidas Woody Allen oskab matemaatikat, Virginia Satir (tuntud Ameerika autor ja psühhoterapeut/pereterapeut) keemiat või Yoyo Ma (auhindadega pärjatud muusik) bioloogiat? Iseseisvale lapsele sünnitab iga vajadus ja huvi uue õppeprotsessi. Sarnaselt vajadusega kõndida ja rääkida, viib vajadus olla edukas ning kontakteeruda lapse nii lugemise, kui ka kõikide  teiste asjakohaste subjektide juurde. Igas vanuses   inimesed on õppinud selgeks selle, mida nad mingis eluetapis vajavad ja kuhu nende otsingud on neid toonud. Võidakse   märkida, et juhendamine viib õppimiseni ja me peame last piirama või teda meelitustega/premeerimisega panema tegema neid asju, mida nimetatakse „õppimiseks“? Kuid, kui sa võtad lapse koolist ära, siis pead aru saama, et oled jaganud süsteemi kontseptsioone. Need on loodud, et kontrollida ja manipuleerida lapsega ebaloomuliku ülesehitusega klassiruumis ja mis võitlevad tugevalt lapse loomuliku olemuse vastu.  Nüüd oled sa sellest võitlemisest vaba ja saad voolata koos lapsega ning austada tema valitud rada. Ei ole midagi valesti selles, et laps soovib mängida, kuna mäng on kõigi noorte imetajate seas kõige efektiivsem õppimismeetod. Loodus on disaininud mängu õppimise jaoks. See annab emotsionaalse arusaamise koos vahenditega, mis tagavad sotsiaalse, füüsilise ja intellektuaalse arengu.
On huvitav teada, et lapsed õpivad just mängides väga palju matemaatikat; nad jagavad, liidavad, korrutavad, loovad struktuure, muudavad asju jne. Väga vähesed vajavad oma hilisemas elus matemaatikat (peale põhiteadmiste) ja need, kes vajavad, mängivad juba lapsena numbritega ja seda omal initsiatiivil või õpivad selle ära paari kuuga. Täpselt samamoodi nagu õpivad selle ära nooremad täiskasvanud, kui nad seda tahavad.  Mil iganes sinu laps keskendub tantsule, Lego klotsidele, teiste ees esinemisele või peitusemängule, siis ta täiendab oma haridust ja küpsemisprotsessi. Paljud vanemad muretsevad oma suurte ootuste tõttu ja tunnevad puudust sellest, et nad ei tea selle väärtust, mida lapsed teevad.  Sinu tütre võime valida mäng demonstreerib tema tugevust ja eneseteadlikkust.  Paar aastat tagasi konsulteerisin ühte isa, kelle laps sõitis kogu suve rattaga ümber maja.  Tuli välja, et poiss katsetas relatiivsusteooriat – pidades silmas ühe koha peal seisvat müüri, mille kõrval ta sõitis. On muidugi tore, kui lapse tegevus omab niivõrd selget ja vanematele arusaadavat väljunditJ. Tavajuhul muutub mäng hiiglaslikuks veebikeskkonnaks lapse arenevas meeles, kus ta leiab sadu ja tuhandeid lahendusi, ilma, et see oleks meile nähtav või arusaadav. Siin tuleb meil toetada, respekteerida ja usaldada last ning võimaldada talle piisavalt kasulikku materjali ja informatsiooni. Te võite üllatuda, et see, mida laps õpib klassis või muus nö „istuvas  sundasendis“  saab selgeks palju kiiremini ja palju  loomulikumal viisil – mängides. Laps õpib harva seda, mida talle õpetatakse, pigem õpib ta nii piirangute kunsti või loobumist.  
Ta võib tunda trotsi, võib olla õppinud juba ennast mitte usaldama või püüab olla meele järele õpetajale/lapsevanemale jpm. Kuid teisest küljest, kui ta järgib oma kirgi, on ta keskendunud, tunneb ennast väärtuslikuna ja valitseb ise oma elu. 
Iga päev testivad  sugulased, meedia, sõbrad ja kogukond meie vanemlikku arukust ja me jääme kinni nende lõpututesse kahtlustesse, mida kordame oma peas. Kuulus poeet E. E. Cummings ütles: „Olla mitte keegi, kuid jääda iseendaks – maailmas, kus igal ööl ja päeval püüavad kõik teha sinust kedagi teist – mis tähendab, et sa võitled raskeimas lahingus, milles üks inimene saab võidelda ja see võitlus ei lõpe eales …“  
Sinu tütar soovib olla „eikeegi“ st jääda iseendaks. Sul on julgust ja arukust lasta ta vabaks programmist, mis ühelt poolt töötab ja teiselt poolt muudab ta kellekski teiseks. Nüüd tuleb sul anda iseendale sama vabastav usaldus. Ära mattu tavaoletuste surve alla, mis tahavad sulle dikteerida, mida sinu laps peab teadma. Kaitse tema iseseisvust, et ta suudaks leida oma tasakaalu meele ja hinge vahel.  Tema meeles ja hinges on olemas rada, mida mööda minnes ta saab olla tema ise – unikaalne, maagiline ja kordumatu. 

 

Teisipäev, 21. mai 2013

Matemaatikaõpetaja John Benneti suur küsimus ja vastused.



Minu nimi on John Bennett ja ma olen põhikooli ning gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Kuid ma pean teile midagi ütlema: Ma ei arva,  et see mida ma õpetan, oleks eriti oluline. Kui see oleneks minust, siis ma ei nõuaks, et matemaatika oleks kohustuslik põhikoolis-gümnaasiumis. Minu selline suhtumine ei ole alati selline olnud. See on tekkinud teatud aja jooksul.
Kõik algas sellest, mida ma ise nimetan suureks küsimuseks. Selliseks, mida peaaegu kõik õpilased igal aastal küsivad: „Härra B! Kas me ei võiks tegeleda päris eluga selle matemaatika asemel?“ Kuidas sellele siis vastata. Varasemalt, kui ma olin tõeliselt pühendunud „matemaatika-mees“, olin valmis neile tõestama, et matemaatika on elus igal pool. See on päevalille õie sisemuses olevas spiraalis. 
Sama spiraal on galaktikas ja sama spiraal on matemaatikas olev kõverjoon, mis omakorda on seotud π väärtusega, mis mulle endale tundub väga põnev. 
Kuid kahjuks, minu õpilased sellest ei vaimustunud:).  Aga ok. Mul oli ka teine variant varuks, et vastata suurele küsimusele. Selleks teiseks nö oluliseks selgituseks oli: matemaatika on vajalik, abistav. Teadus ei saaks ilma matemaatikata luua neid vajalikke ja  lahedaid asju nagu iPhone - internet sinu taskus. Siis veel  ei oleks ilma matemaatikata kuldvärava silda San Franciscos. Kas pole nii semud?? Uuuu? Sõbrakesed, kas pole siis nii?
„Nojah,“ vastati mulle pika näoga, „mis iganes sa ütled – matemaatika-mees.“
See variant siis ka ei töötanud. Aaa! Ma tean, millega see veel seotud on. Sa võid soovida tööd, kus on matemaatikat vaja!! Päh - ütlesid õpilased: Jälle see töö valimine ja muu värk.“ Ma ütlesin neile,  et võibolla siis mitte kohe aga mingil ajal tekib sul tahtmine – no näiteks kümne aasta pärast soovid sa saada inseneriks või teha muud sarnast. Ja siis - mees sa suudad seda!! Sa oskad seda! Ja mina olen see, kes sind on aidanud:). Läbi aastate on minu õpilased taas minuni jõudnud läbi e-mailide  ja kokkutulekute jms. Nad hõikavad: „Tere härra Bennett, kuidas läheb?“ Ja mina küsin vastu: „Kuidas siis matemaatikaga on, kasutad sa seda?“
Eeee ei, mitte eriti! – vastatakse. Neli neist on vastanud jah. Mis te arvate, kes nad on? … Õige! Nad on matemaatikaõpetajad:). Ja ma hakkasin ennast jälle vaevama sellega, et õpetan kasutut asja. Ärge saage minust valesti aru, kui õpilased tuleksid minu juurde ja ütleksid, et ma soovin saada inseneriks, kasutada matemaatikat, mulle meeldib matemaatika, ma armastan seda - lihtsalt armastan matemaatikat, mulle meeldib teadus. Siis ka see ei muudaks midagi. Kas teate miks? Aga mõelge üks minut- USA-s on 300 miljonit inimest. Nendest 1,5 miljonit inseneri ja see teeb 0,5 %. Noh korrutame selle arvu kahega, võtame iga inseneri kohta veel ühe inimese, kes kasutab oma töös palju matemaatikat. Jah, ka siis on see arv ikkagi ainult 1%. Ja nüüd ma küsin teilt, mitu protsenti inimestest ei vaja matemaatikat? Õige - 99% inimestest ei vaja seda. Järelikult on mul vaja tulla millegi veel parema peale, et vastata oma suurele küsimusele: „Kuidas kasutada matemaatikat tegelikus elus.“ Ja ma jõudsin välja tumedate jõudude juurde:). Ma kasutasin hirmutamist - hahaa – „Kas te teate mis,“ ütlesin oma õpilastele, „siin on üks teatud asi ja asja tume pool on see, et kui te saate häid hindeid st praegu gümnaasiumis on teil vaja teha hästi oma kontrolltööd ja testid ning siis võime koos kõigi täiskasvanutega kooris teile pidevalt korrata: Kui sa saad häid hindeid gümnaasiumis, saad paremasse kolledžisse. Kui sa saada paremasse kolledžisse, siis sa saad omale parema  töö. Kui sul on parem töö, saad rohkem raha. Kui sul on rohkem raha oled edukam ja õnnelikum... Kas pole?“ Te võite naerda aga minul oli vastus oma küsimusele olemas. Vastus olemas, taskusse pandud  – rahu majas? Kuid teate, ma ei tundnud oma südames heaolu. Ei tundnud end hästi, kuigi see töötas. Ma hakkasin oma semudega rääkima: „Hei, kuidas teil läheb?“ Meeste ja naistega – läbi Facebooki  jms. Ning ma sain aru, et kõige paremad hinded ei tähendanud automaatselt kõige edukamat. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ja ka  kolledž ei  olnud edukuse garantiiks. Mis siis nende kõrgemate hinnetega on? SAT testi punktid (SAT test tehakse USA ülikooli sissesaamiseks) on olulised eks ole - mida  kõrgemad punktid minu õpilastel on, seda edukamad nad tulevikus on - on ju nii? Ma refereerin siinkohal tuntud haridusreformijat Alfie Kohn´i: „SAT näitab rohkem omandit kui teadmisi. Aasta aastalt on College Borad´ i (USA mittetulunduslik teabekeskus, kes müüb standart teste koolidele) oma uurimuses näidanud, et on olemas teatud side perekonna sissetulekute suuruse ja SAT testi punktitaseme vahel. Millega siis tahetakse öelda, et SAT test näitab lihtsalt, kui rikkad ülikooli astuja vanemad on! Ja siis ma hakkasin mõtlema ühest asjast, mille peale ma tulin. See vastus, mille olin juba omale taskusse pannud - sel  tuli minna lasta. See töötas, kuid polnud õige. Ma lakkasin püüdmast suhelda oma õpilastega  läbi matemaatika. Ma hakkasin lihtsalt nendega suhtlema. Alles nüüd hakkasid nemad minuga suhtlema ja oma lugusid rääkima. Ma kuulsin, kui palju stressi matemaatika neile igapäevaselt tekitab. Ja nii see ongi. Lugu, mida kuulen kõige enam, nimetan ma Härra Johnsoni looks. See kõlab umbes nii: No, ma olin matemaatikas päris hea...no mulle isegi, isegi meeldis see. Kuid teate, siis mingi aeg  kolmandas klassis ütles minu õpetaja mr Johnsson, et ma ei oska seda ja ma tundsin ennast rumalana.  Peale seda mulle enam matemaatika eriti ei meeldigi." Ma olen  sellist lugu kuulnud oma õpilastelt väga palju kordi.  See on traagiline. See ei peaks nii olema. Kuna see tekitab lastes stressi, siis laste stress tekitab stressi omakorda meis. Viimase 40 aasta jooksul on välja kujunenud termin "matemaatika ärevus". Ma ei tee nalja. Kas te teate raamatuid, mida on kirjutatud matemaatika ärevuse kohta? Kümneid ja kümneid. Te naerate!  Ma ei naljata. Mina pole seda kraami üles riputanud. Te võite googeldada ja leida netist tosinaid raamatuid selle kohta. Siin on mõned minu lemmikpealkirjad: "Haaratud matemaatika ärevusest"; "Matemaatika on rohkem, kui neli tähte" (math - ingl k. matemaatika). 
No kas pole tore! Olete kunagi kuulnud emakeele ärevusest või näiteks hispaania keele ärevusest? Ei!!! Kuid matemaatika ärevust teatakse juba 40 aastat! Kui ma oleksin nüüd väga nutikas mees ja töötaksin üliaktiivse müügimehena ravimitööstuses, siis kogu see Prozac ja Zolox toimiks kindlasti hästi!:) Matemaatika mees on disainitud Algebrexist (Algebrex - ravim) J
Selleks, et ravim saaks kaotada matemaatika ärevust, vaatame, millised on tema kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, kõrge vererõhk ja seisund unetusest kuni suutmatuseni "lambaid lugeda". Ma teen küll nalja, kuid ma olen kohanud täiskasvanuid, kelle jaoks see ei ole naljakas. Pruugib mul vaid matemaatika kõnelusse sisse tuua ja nad on  valmis kõik üles tunnistamaJ ja  nad hakkavad värisema. See tundub lõbus, kuid tegelikult ei ole seda.  
Aga tuleme selle minu küsimuse juurde tagasi. Selle küsimuse juurde, millele  mina vastust otsisin: kas on võimalik matemaatikat siduda tegeliku eluga? Ma pidin sukelduma sügavale oma hinge ja sealt saama vastuse, mis tunduks mulle õige ja toimiks. Kas teate, mis see vastus oli? Vastus oli: ei saagi! Mul oli vaja tõstukit, et see vastus iseenda sügavaimast sisemusest taas üles oma pähe tuua. Jah, tegelikult me ei vaja kõrgemat matemaatikat igapäevaelus. Kuidas näiteks teie kasutate matemaatikat igapäevaelus? Mõelge mõni hetk. Esimene asi, mis teile meelde tuleb on raha, eks? Jah, kogu see finantsvärk, maksud, oma sisse- ja väljaminekute tasakaal. Mida te selleks vajate: korrutamist, lahutamist, liitmist ja jagamist. 
See on kõik. No mõned komakohad, mis liiguvad kümnete tuhandete märkimise poole:). Mida siis veel? No köögis toimetamine, küpsetamine nõuab teatud murdosade mõõtmist. Kusjuures suurte põhimurdude teadmist nagu 1/2 ja 1/4 aga mitte 3/17 + 2/8 ja muu selline bla-bla-bla. Me ei vaja enamat. Restoranis ja poes oskame arvestada oma 15% dippi ja 20% allahindlust. Oskame neid põhiprotsente arvestada ja sellest on küllalt. Nüüd küsime: KUI VANA TE OELTE, kui need põhiarvutused on selged? Just nimelt – umbes 10 aastane!!! Kui te olete algklasside lõpuks saanud selgeks kogu eluks vajamineva matemaatika,  siis mille jaoks on kogu see põhikooli ja gümnaasiumiosa? Laske tulla! Veenge mind ümber! Aga vähemalt mõelge sellest! Sest see vastus tuleb ühe matemaatikaõpetaja seest.
Aga enne, kui me vaatame, mis see suure küsimuse lõplik vastus on, võiks vastata  küsimusele: Miks me siis ikkagi siiani õpetame seda algebra värki? Siin on miks: Matemaatikal on kaks erinevat olemust. Deduktiivne ja induktiivne. Deduktiivne on loogiliste sammude jada, mis viib lahenduseni. Näiteks: kui ma lähen peale kooli sõpradega välja ja istun raamatukogus, siis ma õpin rohkem ja saan rohkem häid hindeid ja minu ema on õnnelik! Sellist viisi kasutame me iga päev. Induktiivne võimalus on, kui me vaatame andmeid, tuvastame suuna, leiame reegli. Näiteks, kui ma ajan selle teaduse endale pähe, siis ma saan hea hinde? Või kui ma proovin seda valemit ka mujal ja see toimib! See võib toimida ja võib toimida kogu aeg. Siin on teile üks deduktiivse meetodi näidis: 2x-1=9 siis 2x=10 ja x=5. Kuid teie matemaatika õpetaja annab teile neid kodus lahendamiseks miljoneid. Ja ootab, et oskaksite sama valemit kasutada nende kõigi puhul. Pole küll mingi eriline tõestus aga vähemalt mingi mõistlikum kasutamisviis sellele ainele. Minu jaoks oligi see suur väljakutse, et mitte näha ainult seda ühte võrrandit, vaid osata seda siduda kõigi teiste osadega. See ei pruugi alati toimida, sest kui x väärtuseks panna 0, siis langeb kõik kokku. Induktiivne meetod nii öelda ei toimi alati. Kuid on midagi,  mis toimib ja kas siin võikski olla vastus? Oma viimase 10 aasta õpetajakarjääri jooksul olen ma teinud tugevat koostööd mälumängudega, pusledega, strateegiamängudega. 
Kasutan neid mänge, et arendada välja analüütilised oskused. Kui me soovime klassiruumis saada mingigi koostöö, siis olen kindel, et kasutades selliseid asju, saame edendada analüütilist mõttevõimet. Ja suudame vastata vabalt meie õppekava sätestatule. Ma olen veendunud ja ma usun, et kui matemaatika kaotada põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast, kui lasta inimestel, kes tunnevad huvi matemaatika vastu, seda  õppida ja neil, kes huvi ei tunne, lasta lihtsalt mängida neid mänge. See arendab nende mõtlemisoskust ja loogikat. Olen täiesti kindel, et need mängivad õpilased on täielikult  varustatud nii eluks vajaminevate oskustega, kui ka kõige vajalikuga oma unistuste järgimiseks ning nad suudavad täita oma elu eesmärki!!!

John Bennett on matemaatikaõpetaja ja 4 koduõppel kasvava lapse isa. Inspireeriv ja humoorikas video samal teemal on siin:

Esmaspäev, 20. mai 2013

Dokumentaalfilm vabalt õppimisest

Lisasin eesti keelsed subtiitrid 14 minutilisele lühikesele dokumentaalfilmile, mis minu arvates on väga täpne, kõik murepunktid: sotsialiseerumine, matemaatika, õppimise olemuse enda kohta on nii ühe haridusprofessori kui kolme lapsevanema ning ühe õpilase poolt kenasti lahti seletatud.


http://www.amara.org/en/videos/crOUFsELoQDi/info/learn-free-an-unschooling-documentary/

Eesti keel tuleb ise lisada, vajutades Select Language kastile video all ja valides Estonian.




Esmaspäev, 13. mai 2013

Video esmased vajadused versus tahtmised

Jätkame ikka Naomi lainel ja ma lisasin eestikeesed subtiitrid lühikesele videole, mis räägib last vajadustest ja sellest, et vajadsued ei ole samad, mis tahtmised...

Videot näed siit, eesti keele lisamiseks vajuta video vasakul all nurgas olevale "language" kastikesele ja vali "estonian".

http://www.amara.org/en/videos/K3AY5BGQzh7g/info/naomi-aldort-wants-vs-primal-needs/

Pühapäev, 12. mai 2013

Lapsega suhtlemine käesolevas hetkes Naomi Aldort S.A.L.V.E


Naomi Aldort PhD, pakub lapse tunnete tunnistamiseks ja kinnitamiseks alljärgnevat 

S.A.L.V.E. (päästma inglise k.)
Paljud vanemad küsivad õigeid sõnu, mis aitaksid neil muuta eitamist kinnitamiseks. S.A.L.V.E. on vahend, mis aitab liikuda lapsest arusaamise poole ja lubama lapsel olla autentne ja jääda oma tunnetega praegusesse hetke.
S. – Eralda ennast oma lapse käitumisest ja emotsioonidest hääletu sisekõnelusega (S – silent self talk). See on raskeim samm; kui sa  sellega hakkama saad, tuleb ülejäänu iseenesest. Märka, millal sinu lapse käitumine kutsub esile sinu reaktsiooni ja sinu mõistus paneb sulle suhu teatud sõnad. See on nagu ise käima hakkav arvuti: sinu laps teeb midagi ja sinu meeles avanevad automaatselt aknad. See ei oleks kahjulik, kui sa laseksid neil sõnadel tulla hääletult. Kui oled endast väljas, siis ei ole hea öelda välja ega teha seda, mida meel sulle dikteerib – see teeb situatsiooni ainult hullemaks. See ei ole see, mida sa tegelikult öelda tahad. See ei esinda sinu tegelikku kavatsust ja on seega mitteautentne. Mitteautentsust näitab see, et hiljem sa kahetsed oma sõnu ja tegusid ning see ehitab seina sinu ja lapse vahele.
Et vältida lapsele haiget tegemist, loe neid sõnu oma meeles hääletult – justkui peas olevalt tahvlilt. Märka neid sõnu, mida sa peaaegu oleksid võimeline välja ütlema. Lase oma peas endal täielikult väljenduda, ka piltidel-tegudel,mida sa tahaksid kohe ette võtta või minevikumälestustel. Lase neil tulla ja jälgi neid tähelepanelikult. See võtab kõigest minuti ja ei kahjusta mitte kedagi.  See on vana plaat, mis käib sinu peas ja sel ei ole minit pistmist selle isikuga, kes sa oled praegu.
Loomulikult oma mõtete uurimine võib võtta palju enam aega, kui üks minut. Kuid antud juhul alusta lihtsalt nende mõtete märkamise ja aktsepteerimisega. Kirjuta oma mõtted üles ja saad hiljem nendega rohkem tegeleda. Aja jooksul saavutad sa suurema kontrolli oma meele üle ja oled võimeline vajadusel seda väikest protsessi koheselt läbi viima.
Mõtete inspekteerimine:
Kontrolli oma sõnade, mis tulenevad vihast/murest/kriitikast/ erutusest/häiritusest, paikapidavust. Kas need on tõepoolest SINU SÕNAD? Kas sa tõepoolest USUD NEID? Mõtted nagu: „Ta ei õpi ka kunagi,“ „Ta ei peaks nii käituma,“ või „Ta peaks juba suutma vastutada“ on üha uuesti käiatavad vanad plaadid, millega sa üldse ei pruugigi nõus olla. Võib olla on need laused, mida ütlevad teised, võib-olla on need sinu hirmud, sinu mälestused, sinu enda pürgimused. Igal juhul on need sinu tee peal ees ja takistavad sul armastamast oma last sellisena nagu ta on.
*      Märka, mida need mõtted sinuga teevad, kui sa võtad neid tõsiselt. Kujuta ette, kuidas sa kohtleksid oma last nende mõtete mõjul.
*      Arutle, kes sa võiksid olla, kui mõte ei täidaks sinu pead. Ilma mõtteta oled sa vaba vastamaks oma lapsele. Kujutle ette sama situatsiooni oma lapsega – ainult ilma mõteteta, mis sinu peas kutsuvad esile kontrollivajaduse ja eitamise. Sina hoiad mõtet kinni. Lihtsalt kujutle, kes sa oleksid ilma selleta. Ilma limiteeriva mõtteta võib sinu tingimusteta armastus esile kerkida.
*      Kontrolli järele ja vaata, kas see mida sinu meel tahab öelda lapsele, ei käi mitte sinu enese kohta. Tavaliselt me näeme teistes neid asju, mida peaksime enda kohta kuulma.  „Ta ei peaks nii käituma“ muutuks seega lauseks „Mina ei peaks nii käituma … oma lapsega.“ „Ta ei õpi kunagi“ väitest võiks samuti aru saada, kui üleskutset vaadata enda võimet õppida lapsevanemaks olemist. Ja seda lauset: „Ta peaks võtma vastutuse“ saab näha kui suurimat juhist sulle endale, et sa oleksid võimeline võtma vastutuse nii oma meele reaktsioonide, kui ka muude eluvaldkondade osas.

Kui sa juba ükskord taipad, et mõtted ajavad sind segadusse, siis avastad, et tegelikult oled sa tingimusteta armastus.  Mõtete sasipundar eemaldub ja valgus, kes sa tegelikult oled särab sinust läbi ja last nähakse läbi selle valguse.

  1. – (ingl. k. attention) Tähelepanu lapsele. Kui sa oled hääletult oma sisemisi mõtteid ( milledel ei ole sinu lapsega mingit pistmist) uurinud, siis suuna tähelepanu iseendalt ja oma sisemiselt monoloogilt lapsele.
L. – (ingl. k. listen) Kuula, MIDA sinu laps ütleb või millele tema tegu võib viidata. Kuula veel. Leia lapsega silmside ja küsi küsimusi, mis annavad lapsele võimaluse rääkida veidi enam. Kui laps väljendab ennast mitteverbaalselt, siis anna märku, et sa saad temast aru.
V.- (ingl. k. validate) Kinnita dramatiseerimata ja oma arvamust lisamata  lapse tundeid ja vajadusi, mida ta väljendab. Kuulamine ja kinnitamine on armastuse (love) koostisosad (LoVe).
E. – (ingl. k. empower) Anna lapsele võimalus ise lahendada oma probleem tema teelt ära minnes ja teda usaldades. Näita usku tema võimekusse ja ära kiirusta kõike parandama. Lapsed tulevad välja enda nõudmiste, lahenduste ja ideedega, kui tunnevad ennast võimekatena, usaldatutena ja vabadena vanemate ootustest või emotsioonidest. Tunded on verstapostid sellel teel, mis lubavad võimsalt tegutseda. Kui tunded on lõpuks väljendatud, saab laps tagasi oma vabaduse  ja keskendumisvõime ning seejärel, kas laseb oma nõudmisel hajuda või töötab välja lahenduse. Oma loomulikul ja kiirel moel teeb tema sedasama, mida sina oma hääletu sisemise monoloogi ajal.
Näide:
9 aastane Clint nuttis, kuna tema õde Joy ei soovinud lõpetada ühiselt alustatud Monopoly mängu. „Ma tahan mängu lõpetada. Ma olin võidule nii lähedal!“ karjus Clint.
Tema ema Ella oli juba valmis korra majja lööma, kuid ta võttis omale hetke aega, et eraldada enda reaktsioon laste vaidlusest. Ta lasi hääletult tulla oma peas oleva monoloogi ( S täht S.A.L.V.E.). Ta kujutles ennast karjumas tütre peale, nimetades teda ebasõbralikuks ja taktituks ning käskides tal mängu jätkata. Ema kontrollis oma peas olevaid mõtteid ja ta sai aru, et need ei vasta tõele. Tütar ei olnud ei üldse ebasõbralik ja tema võime ennast kehtestada oli suurepärane. Ema lubas neil mõtetel olla (neid maha surumata-eitamata)  ja läks edasi A. juurde ehk pööras tähelepanu nüüd Clint ja Joy jutuajamisele. Ta kuulas.
„Nii, sa olid väga elevil, kuna sul oli võimalus võita. Oled sa nüüd pettunud, et sa ei saanud mängu lõpetada?“
„Ma olen marus. Ma tahan mängu lõpetada,“ ütles Clint nõudlikult
„Ma kuulsin, et sa tahad mängu lõpetada ja Joy ei taha mängida.“
„Ma olin võidule nii lähedal ja sellepärast Joy pooleli jättiski,“ ütles Clint
Ella jätkas Kinnitamist (V.) ja Kuulamist (L.), kuid ei muutnud Clinti jaoks tegelikkust. Ta andis ütlusega: “Ma kuulen sind, ma ei näe probleemi ja usun, et sa suudad sellega ise toime tulla.“  poisile võimaluse kasutada oma jõudu, ennast vahele segamata ja tegelikkust parandamata.
Mõni aeg peale seda vestlust alustati teist jutuajamist.
Clinti kuulati. Ta tundis sidet emaga, kes kinnitas tema tundeid ja kordas arusaavalt toimunud fakte tema seletuste kohaselt. Ema ei lisanud situatsioonile draamat; ta ei lisanud omi emotsioone või arvamusi. Tema usaldus ja kohalolek andsid võimaluse Clintil edasi liikuda.

Väikesed lapsed tunnevad olukorda kinnitatuna (validate) kõige rohkem siis, kui fakti ennast tunnustatakse.
Näide:
5 aastane Orna tuli basseinist välja ja nuttis meeleheitlikult, kuna ta soovis jääda kauemaks. Ujula suleti päeva ajaks. Tema ema Donna pani last riidesse, et nad saaksid minna ujulast välja. Ornat riietades kinnitas ema lapse kogemusi:
„Sa armastad vees mängida. Kas sa oleksid tahtnud jääda kauemaks?“
Orna vastas: „Jah, ma tahan veel rohkem hüpata.“
Ema jätkas: „Ma tean. Sa ei tahtnud veel veest välja tulla, kui meile öeldi, et tuleb minna.“
Orna peatas nutmise ja ütles: „ Ma armastan basseini.“
„Jah,“ ütles Donna, „ja sulle ei meeldi, kui sa pead basseinist välja tulema.“
„Ema,“ vastas rahunenud Orna, „Mul pole enam midagi häda. Ma tahan koju minna.“

Donna kinnitas tütrele ainult fakte ja Orna tundis ühendust emaga. Lapsed ei klammerdu ausate emotsioonidel külge. Nad liiguvad võimsalt ja kergelt edasi, kuna neil ei ole mineviku taaka kukil. Vältige õpetamast lastele täiskasvanute kunsti „see on kellegi süü tõttu.“ Täiskasvanud lähevad vahel edasi ja püüavad süüd kellegi teise kaela veeretada ning süüdistades kultuuri või ka valitsust.
Kinnitage ja eeldage, et laps suudab edasi liikuda; eeldage lapsest, et ta ei võta oma emotsioone liiga tõsiselt ja suudab neist õppida. Emotsioonid on   mahalaadimise vorm, täpselt nagu higistamine või WC-s käimine. Emotsioonid on vaja ära tunda samamoodi nagu on vaja higi maha pesta. Niipea, kui lapse vajadusest on aru saadud, liigub ta edasi.
Mõnikord võib kinnitamine häirida lapse privaatsust ja autonoomiat. Kui laps on endast väljas, siis võib ta leida, et sinu hoolitsevad sõnad on haavavad. Laps võib pidada ka kinnitamist teatud juhul ülearuseks.  Ta EI TAHA, et tema endast väljamineku põhjust märgitakse. Sellega ütleb laps teile: „Kui ma olen endast väljas , lase mul olla, kuid ära ütle, et sa mind näed.“ Kui lapsel on selline vaikse ärakuulamise vajadus, siis iga liigne sõna võib teda veel rohkem ärritada.
Näide:
5 aastane Amber ehitas torni. Torn kukkus ümber ja Amber läks endast välja. Tema vanaema tuli tuppa ja kinnitas: „ Oh, kas sa oled kurb? Kas sa soovisid, et see poleks ümber kukkunud?“
Amber lõi vihaselt ümber ka ülejäänud klotsid ja karjus: „Ära ütle midagi!!!“
Vanaema istus vaikselt, saades aru oma veast.
Amber istus põrandale ja loopis vihaselt klotse enda ümber laiali. Ta karjus: Lollid klotsid, loll põrand, loll mina!“ Ta loopis klotse laiali üle kogu toa. Vanaema oli vaikselt, kui tähelepanelikult käesolevas hetkes ja Amber vastas tema tähelepanelikkusele täiel rinnal oma emotsiooni väljendades. Kui see oli tehtud, tõusis ta püsti, korjas oma klotsid kokku ja ehitas rahulikult uue torni.

Neljapäev, 9. mai 2013

Naomi Aldort raamat Lapse kasvatamine on iseenda kasvatamine


Kuna Naomi Aldort artikkel on äratanud suurt huvi ja olnud väga loetav ning koheselt toonud kaasa küsimusi, siis ma tutvustaks siin ka tema raamatut. Et küsimustele vastata on kõigepealt vaja tutvustada Naomi konseptsiooni ennast - autentse lapse kasvatamisest ilma premeerimata, altkäemaksu pakkumata, tähelepanu halvalt kõrvale juhtimata, meelitamata ja samas mitte kõiki soove täites, vaid lihtsalt jälgides ennast ja last praeguses hetkes. Naomi on Eckhart Tolle lastekasvatuse variant, suure kogemuse ja superheade näidetega. Tema raamat on väga-väga hea. Ja ma teen siia teatud kokkuvõtted igast peatükist, mis võtab siis omajagu aega. Naomi nö peseb puhtaks süüst nii ema kui lapse, seega tema raamatut lugeda on üsna kerge. 
Mitte miski Sinus ei valmista mulle pettumust; mul ei ole eelarvamusi ega soove, et sa peaksid olema kas see või too. Mul ei ole vajadust sind kuidagi ette kujutada, ma tahan sind ainult avastada. Sa lihtsalt ei saa mulle pettumust valmistada.“ Mary Haskell

Naomi Aldort kirjutab oma raamatus:
Mida ma olen pikkade aastate jooksul nõustamistest õppinud on see, et Sa juba tead, kuidas olla lapsevanem, kuid tihtipeale sa ei järgi omaenese arukust. Sa võid öelda midagi, sa võid teha midagi, mida sa ei soovi, kuid sügaval oma sisimas sa tead! Ainult mõtted ja minevikust pärit salvestised sinu peas varjavad arukuse ja ei lase sinu armastusel voolata. 

Selles raamatus õpid sa eraldama kasutuid mõtteid armastusest lapse vastu ja seega saad tegutseda terviklikult sellena, kes sa tegelikult oled – armastava vanemana.
Ma tean, et sa ei kasutaks kunagi näägutamist, karistamist või ähvardamist, kui sa vaid teaksid, kuidas olla kindel, et sinu lapsest saab meeldiv, vastutustundlik ja edukas isik.

Kontroll on ebaefektiivne, kuna inimese loomuses on sellele vastu seista. On selle taga leebe sundimine või varjatud manipuleerimine pole oluline, sest kontroll põhjustab neid probleeme, mida me püüame lahendada.
Paljud vanemad teavad, kuidas lapsi leebelt kontrollida; mida nad ei tea on see, et KUIDAS NEID MITTE KONTROLLIDA ja ikkagi elada koos rahus ja rõõmus. Me kõik tunneme leebe kontrolliviisi meetodeid: altkäemaksud, auhinnad, koos tegutsemised. Jah, ka koos tegutsemine võib olla lapse alistamine täiskasvanu tahtele, kuigi ta on valmis sinuga koos tegutsema (kuna ta tahab sinu armastust, siis peab ta selle välja teenima).
Selles raamatus ei õpetata Sulle, kuidas meelitada last koos tegutsema, vaid kuidas kasvaks nii lapse kui Sinu eneseteadlikkus.
Sõltumatu laps, kelle elu voolab tema valitud rada pidi, tegutseb produktiivselt, kuna ta tahab nii. Ta tegutseb rõõmust ja armastusest lähtuvalt, mitte hirmust või vajadusest välja teenida heakskiit.  
Siit raamatust saad selguse, kuidas eristada omi emotsionaalseid reageeringuid ja tingimuslikkust, tõsta need kõrvale nii, et sinu laps saab võimaluse olla tema ise ilma, et teda hoiaks tagasi: sinu minevik, sinu ärevus tuleviku pärast või mure selle üle, mis teised ütlevad sinu kui lapsevanema kohta. Sa õpid hoolitsema ilma vormindamata, nagu aednik, kes kastab lilli veega, kuid ei püüa õisi enneaegu avada ega ka valida nende jaoks värvi või kuju.
Tüüpilised küsimused on: Kuidas ma saan lapse – tegema majapidamistöid, olema vait, lõpetama jonnimise, sööma oma toitu jne. Need küsimused viitavad soovile kontrollida last. Need kõik küsimused tahavad panna last tegema seda, mida tahab lapsevanem. Ehk laps peab loobuma sellest, mida ta tahab ja see tähendab, et ta peab loobuma iseendast. See loobumine ongi toonud kaasa enamiku lastega seotud probleemidest.
Kui sul on julgust oma last USALDADA, et ta saaks ise oma elu juhtida, siis sa saad tundma kõige imelisemat lapsevanemaks olemise kogemust, sellist, kus sa armud oma lapsesse koos tema unikaalsete tahtmiste ja eelistustega. Selline armastus on tingimusteta – armastades last, mitte oma kujutlust sellest, kes laps peaks olema. Armastus on armastus ainult siis, kui tingimused puuduvad.
Igal raskel hetkel oma lapsega, on sul valik: peatada laps tema oma olemises, et sa saaksid tammuda oma vanu sissetallatud radu või sa kasvad suuremaks, kui oled olnud ja voolad edasi koos oma lapsega. TEMA ON SINU ÕPETAJA.
Lapsevanemaks olemine on oma teekonnal küpsemine ja kasvamine, kui me vaid julgeme rohkem õppida ja vähem õpetada.
Meie püüded kontrollida ei ole ei eksimus ega ka süü. Me järgime teadmatult oma vanemate sissetallatud rada, mis põhineb hirmul. Nad uskusid, et lastest ei saa täisväärtuslikke inimesi, kui vanemad neid selleks ei vormi. Nad panid ennast jumala rolli, et beebidest ja lastest teha täiskasvanud. Lapsevanemaks olemine oleks palju lihtsam, kui me mõistaksime, et lapsed on tulnud JUBA VALMIS disainituna õitsema omal unikaalsel moel.
Kui sul on julgust oma senisel rajal peatuda või rajalt, mida mööda on sinu vanemad sind juhtinud, välja astuda, siis avanevad võimalused, mis näitavad sulle, et oled palju võimekam ja suurepärasem, kui eales arvanud.
VESTLUS, MIS TERVENDAB JA ÜHENDAB
Sõnad, mida me lastega suheldes valime, võivad tervendada või haiget teha, tekitada distantsi või ühendada, suruda maha tundeid või puudutada südant ja avada.

Näide:
Tervisepoes kuulsin last nutmas. Umbes 4 aastane tüdruk lamas põrandal ja nuttis ning virises. Kedagi ei tundunud lähedal olevat. Ma istusin tema kõrvale põrandale ja üritasin mõista, mis lahti.
„Kas sa oled muudkui oodanud ja oodanud, et sellest poest välja saada?“ küsisin
„Jah,“ ütles tüdruk
„Kas sa sooviksid juba koju minna?“
„jah,“ nuuksus ta
„See võtab kõik nii palju aega ja ema tundub olevat nii aeglane,“ lisasin
„Jah,“ tuli vastus. Seekord vaatas tüdruk mind suurte märgade silmadega
„On kindlasti väga igav selles poes olla ja nii kaua oodata,“ ütlesin
„Uh-huh.“
Tema 9 aastane vend tuli nüüd lähemale …
„Kas ka sina oled väsinud ootamast?“ küsisin
„Jah,“ ütles pois ja lisas: „eriti, kui samal ajal tuleb televiisorist meie lemmikseriaal.“
„Oh,“ ütlesin mina. „Kas te ei saa näha oma lemmikseriaali?“
„Jah,“ ütles Lizzie ja seejärel rääkis mulle sellest filmist.
„Vaat kus lops,“ kinnitasin ma „kuna see film taas tuleb?“
„Homme,“ ütlesid nad koos „See on iga päev,“ lisas poiss.
„Kas te kardate, et kui see seeria vahele jääb, ei saa te filmist enam hästi aru?“ küsisin
„Jah,“ ütles Lizzie, vend noogutas. Siis tõusis Lizzie püsti. Ma tutvustasin ennast. Lizzie kallistas mind. „Mul on hea meel sinuga kohtuda.“ Ütlesin. Tüdruk vajus mu käte vahele ja nii ma teda seal hoidsin. Ta oli rahulik. Vend astus ligemale ja ütles: „Ma olen kindel Lizzie, et saame välja uurida, mis tänases seerias juhtus.“ Lizzie naeratas.
Ja sel hetkel tuli nende ema ja tänas mind abi eest.

Jutuajamine, mis tervendab ei PRUUGI ILMTINGIMATA MIDAGI MUUTA. Lizzie ei saanud koju siis, kui ta seda tahtis ja ei saanud ka näha oma lemmikfilmi. Mis muutus, oli see, kuidas ta ennast ses osas tundis ja kuidas ta oma ülejäänud aja poes veetis. Kui ma oleks küsinud Lizzie käest: „Miks sa nutad?“ – siis küsimus „miks“ paneb lapse kaitseseisundisse ja annab talle märku sellest, et meie ei näe põhjust nutmiseks; lapsed aga usuvad, et nutmise põhjus on niigi ilmselge. „Miks“ küsimusest järeldab laps süüdistust: „Sinuga peab midagi valesti olema, et sa sellise asja peale nutad.“ Aga oletame, et ma küsisin: Miks sa nutad?“ ja laps oleks vastanud: „Ma tahan koju.“. Mina oleksin öelnud midagi sellist: „Olen kindel, et emal ei lähe kaua,“ ja lisanud „Tahad midagi seni vaadata?“
Esmapilgul tundub viimane küsimus kahjutu, kuid tegelikult eirab lapse tundeid mitte üks, vaid mitu korda. Esiteks, Lizzie jaoks on emal ostudega niigi kaua läinud.
Teiseks, pakkudes tüdrukule midagi, mis varjutaks tema ahastuse oleks sama, mis öelda: „Teeme nüüd näo, et sa ei olegi endast väljas ja teeskleme, et sul on tegelikult lõbus.“ See oleks eitanud tema vajadust olla oma emotsioonidega praeguses hetkes, samuti tema iha rääkida oma murest ja soovidest. Tema tähelepanu mõnele meelelahutusele suunates, oleks võinud lõppeda küll nutmine, kuid tema ahastus oleks jätkuvalt kuskil olemas ja tema tunded maha surutud. Ükskõik, kui magus ei oleks preemia – see ei hoolitse emotsionaalsete vajaduste eest.
Kui aga Lizzie oleks näiteks edasi karjunud veel kõvemini: „Ma tahan oma lemmikfilmi vaadata. Ma tahan koju!“ ja mina oleks vastanud: Olen kindel, et saad televiisorit vaadata ka mõni teine kord.“ Või veel enam eitades lisada: „Pealegi, palju televiisorit on sulle kahjulik.“ Selles punktis oleksin ma teinud juba kõik negatiivse: minimeerinud tema ahastuse tunde, jätnud tähelepanuta tema  pettumuse tunde, püüdnud tähelepanu tegelikelt tunnetelt kõrvale juhtida ja lisaks märkinud, et tal pole põhjust endast nii välja minna.
Minu jutuajamine Lizziega oleks võinud kesta määramata aja, kuna eitamine ei lahenda mitte kunagi midagi vaid pigem suurendab negatiivseid emotsioone, sest laps asub oma lugu kaitsma.
Kui lapsed tunnetavad, et on ok olla autentsed (ehtsus, algallikal põhinev), et nad võivad tunda seda, mida nad tunnevad ja et me hoolime nende vaatenurgast, siis nad loovad ise oma probleemile lahenduse või teevad reaalsusega rahu. Ja vastupidi – kui lapsed tunnevad, et nende tundeid keelatakse ja eitatakse, siis nad ei ole võimelised oma probleemi lahendama.  Nad on vihased, kuna näevad ennast ohvritena.

Kas kinnitamine (validation ingl.k) toimib?

(Kes ei tea, siis Validation – kellegi tunnete kinnitamine algab teise tunnete aktsepteerimisest.  Kinnitamisega saadakse aru ja aktsepteeritakse isiku unikaalset identiteeti ja individuaalsust. Kinnitamise vastand on teise tunnete eitamine, ignoreerimine või hukka mõistmine, millega mõistetakse hukka ka tema identiteet.  Kellegi tundeid kinnitades, lubame me tal turvaliselt oma tundeid ja mõtteid väljendada. Me näitame, et on normaalne omada neid tundeid. Ma anname teada, et aktsepteerime teist isikut just sel hetkel. Kinnitamine hõlmab endast   kuulamist, vahel noogutamist või mõnda muud märki, mis näitab arusaamist ja aktsepteerimist – kallistus, hell puudutus. Mõnikord tuleb võibolla oodata, kuna teine ei ole veel valmis rääkima). 
„Ma kinnitan aga see ei toimi,“ ütles üks ema nõustamisel.
„Kas sa tahad, et kinnitamine lõpetaks sinu tütre jonnituurid?“ küsisin mina
„Jah.“ Ütles ema ja lisas: „ja et ta ei loobiks oma klots mööda tube laiali.“
Kinnitamine on omaette tegevus. See ei ole meetod, millega last kontrollida või tema käitumist muuta. Kinnitamise eesmärk on anda lapsele kindlustunne, et ta võib oma tundeid tunda ja ennast täielikult väljendada.
Peale kinnitamist võib üsna loomulikult tekkida veel rohkem jonni, veel enam nutmist või muid eneseväljendusviise. Alles siis, kui nutmine on möödas ja ta on saanud oma tunnetest rääkida, saab laps rahuneda ja on võimeline reaalsusega silmitsi seisma.