Neljapäev, 30. jaanuar 2020

Laste tehnohäbistamine tuleks lõpetada





Ma tõlgin hetkel kolme artiklit lastest ja interneti ja arvutimaailmast ja nad kõik on positiivsed. Positiivsed ses mõttes, et lapsed ei ole hukas ja ei lähe ka ning nende tervis ei ole ohus.

Kuidas siin kohal oma elevant ümber pöörata ja teist teed minna, võid lugeda minu teise blogi artiklist pikemalt.

Kira Lewis kirjutab oma blogis laste häbistamisest 

Mis on tehnohäbistamine?

Eelmisel aastal püüti pildile Arizona Diamondbacksi pesapallimängu ajal selfisid tegevad noored tüdrukud. Pildi autorid kasutasid kohe võimalust neid tüdrukuid mõnitada ja järgnevate päevade jooksul liitus nendega kogu internet. Jäädvustatud pilt tüdrukutest, kes võtavd oma mobiiltelefonide ees seksikaid poose ja armsaid naeratusi, levis ja kõikjal mõistsid inimesed hukka, kuna nad esindasid kõike, mis tänapäeva noortega valesti on.
Mul on häbi tunnistada, et ka mina lasin ennast sellest kaasa haarata.
Jagasin fotot Facebookis päris ebasõbralike kommentaaridega.
Ehk ma hindasin neid tüdrukuid ühe jäädvustatud hetke põhjal.
Tükk aega pärast seda juhtumit, sain aru, et olin eksinud. Just hetk enne seda süüdistava foto tegemist kuulutati staadioni kõlarite kaudu välja selfi võistlus. See kõik oli väga lõbus. Tüdrukud hüppasid ringi, ja  lootsid ehk võita t-särgi vms.
Kui tõde selgus, üritasid mängu ülekandvad telejaamad ja Diamondbacks omavahel asja parandada ja  pakkusid korporatsioonitüdrukutele tasuta pileteid teisele mängule. Tüdrukud keeldusid ja palusid selle asemel annetada piletid heategevuseks peredele, kes olid koduvägivalla ohvrid. Paistab, et nad ei olnud ju ikkagi nii enesekesksed.

Me räägime valet lugu


Korporatsioonitüdrukud pole kaugeltki esimene näide tänapäeva noorte tehnoloogilisest häbistamisest. Sellest on sotsiaalmeedias peaaegu sport saanud. Ma näen, et peaaegu iga päev jagatakse meeme, mis kritiseerivad lapsi tehnoloogia kasutamise eest ja viitavad pidevalt sellele, et nende elu, iseloom ja loomulikult suved on palju kehvemad, võrreldes varasemate põlvkondadega, kuna nad on liiga hõivatud Minecrafti mängimisega, selfide tegemisega või sõnumite saatmisega.
Neid sõnumeid jagades arvame võib-olla, et räägime nendes olukordades teiste inimeste lastest ja mitte meie enda omadest. Kuid hoolimata sellest, loome terve põlvkonna jaoks narratiivi, mida nad sageli ei vääri.









Siin on veel üks näide. Sellel fotol, mille tegi keegi sellesse õpilasrühma mittekuuluv isik, kulus vähem kui 24 tundi, et levida peaaegu kogu maailmas - tuhanded õelad kommentaarid püüdsid tõestada, et tehnoloogia on meie noored hävitanud.

















Photo: Gijsbert van der Wal
Jah, pildilt näeb  seinal olevat kuulsat Rembrandti maali ja tundub, et need lapsed ignoreerivad seda  täielikult, eelistades telefonide ekraane. Need, kes näevad ainult seda fotot, ei tea, et nad olid seda maali juba vaadanud ja neil oli palutud  kasutada muuseumi mobiilirakendust, et saada rohkem teavet kõigi erinevate kunstiteoste kohta, mida nad sel päeval vaatasid.
Jõuame üsna kiiresti järelduste  ja hinnangute juurde, kas pole?
See võis hõlpsasti olla ükskõik milline meie lastest, kes täna koos klassiga õppereisil viibis.
Kõigil põlvkondadel on erinev lapsepõlv
Sellele tehnoloogia hukkamõistmisele ja lapsepõlve peatset hävinemist käsitlevatele avaldustele järgneb tavaliselt pidev nostalgiavoog möödunud päevadest, kus Tom Sawyeri taolised lapsed jooksid ringi igal ärkveloleku minutil ega kasutanud lõbutsemiseks ja meelelahutuseks muud kui oma kujutlusvõimet.
Kuigi ka minus on alati hea annus nostalgiat, võiksime suuta olla minut aega reaalsuses.
Suur osa meie roosamnaalistest meenutustest keskendub meie lapsepõlve kõige parematele osadele, jättes samas tähelepanuta kõik muu, mis samuti olemas oli. Kui te kasvatate täna last, siis EI OLE teid a la Väike maja preerias moodi ilma tehnoloogiata üles kasvatatud.
Kõige tõenäolisemalt nägite enda haldjamaailma televisioonist. Mul endal oli kogu laupäevahommikuste multifilmide  tekst peas!
Oh, ja mis puutub videomängudesse, siis kuigi meil veel polnud iPadi ega Playstationit, leidus kõigis Ameerikas majapidamistes Atari ja muid iidseid mängusüsteeme. Mul oli meie kohaliku kogukonna parim tulemus Pac Manil ja ma võin Donkey Kongi ja Q-Berti purustada üsna kiiresti. See ei juhtunud vaid 30 minuti eraldatud ekraaniajaga  päevas.

Me kasvatame häid lapsi
Kas tehnoloogial oli toona meie elus nii suur osa kui praegu? Ei, ei olnud.
Kuid ma olen üsna kindel, kui küsiksime omaenda vanematelt, oleksid nad MTV-d ja Pongi pidanud samasuguseks ohuks meie lapsepõlve pühadusele. See on klišee, mille kohaselt iga vanem põlvkond usub alati, et uuema põlvkonna kasvatusel on midagi viga või on see viletsam.
Ehk äkki peaksime olema ettevaatlikumad selles osas, kui palju me oma lapsepõlve romantiseerime ja kuidas seda siis oma laste omaga võrdleme. Kui me lõpetaksime kogu selle muretsemise ja jutlustamise ning keskenduksime vaid meid ümbritsevate laste, meie enda ja teiste inimeste ringile, ei usu ma, et näeksime hunniku tehnoloogiaga üle koormatud zombisid.
Enamasti näeksime lapsi, kes on õnnelikud, terved ja armastatud.
Kas nad kasvavad erinevas maailmas? Absoluutselt.
Kas tehnoloogia kujutab endast väljakutseid nii lastele, kui ka meile, nende vanematele? Absoluutselt.
Kuid miks me oleme nii kindlalt otsustanud näha selle kõige  halbu külgi  ja mitte midagi head?
Tehnoloogia on osa meie laste elust, mille nad on omaks võtnud ja mida hästi tunnevad. Peame lõpetama vihjed, et nende lapsepõlv on selle tõttu kuidagi kehvem. See pole nende suhtes õiglane. Meie kui lapsevanemate ülesanne on aidata neil õppida tehnoloogiat ohutult, vastutustundlikult ja mõõdukalt kasutama. Võib-olla on see raske, sest me ise näeme sellega samuti vaeva. Kuid see pole tehnoloogia süü.
Minu teadmiste kohaselt on kogu meie tehnoloogial väljalülitusnupp või võimalus akud eemaldada või lahti ühendada. Meil on kontroll, kõik sõltub lihtsalt sellest, kas me otsustame seda kasutada või mitte. Kui me jätkuvalt räägime, et kontroll on tehnoloogial, mitte meil vanematena, ja selle tagajärjel kannatavad meie lapsed, siis kas tõesti lapsepõlve rikub  tehnoloogia või teeme seda meie?
Kas soovite tehnoloogiaga rahu sõlmida? Vaadake kogu meie sarja - TEHNIKA 101 Vanematele ( TECHNOLOGY 101 FOR PARENTS.)


Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Haridusteaduste PhD Wendy Bradshaw lahkumiskiri koolile

Võimalik, et õpetajate rahulolematus süsteemiga on olnud hea asi. Sest õpetajad on pannud aluse kodu- ja vabaõppele, loonud demokraatliku jpt paindlikuma õppeviisiga koolivorme. 
Ma olen lugenud mitmete õpetajate lahkumiskirju, kui neil on saanud tavakoolist kõrini. Kõige kriitilisem on siiani olnud John Taylor Gatto, kes New Yorgi osariigi ja linna aasta õpetajate tiitlitega pärjatult ameti maha pani ja seejärel ründas armutu kriitikaga koolisüsteemi ja riiklike õppekavasid. Ta oli ka ametis aastakümneid. 
Tänased õpetajad, kes koolisüsteemist taanduvad, jõuavad otsusele varem ja seega on oma ütlemistes pehmemad :). Kuid mõte jääb samaks.
Wendy Bradshaw kirjutas alloleva kirja 2015 ja tänaseks on temast saanud erakooli The Cygnet School direktor. Kuigi kiri on kirjutatud teisest haridussüsteemist, kui meie Eesti oma - oleme paratamtult käimas meist edasijõdnumate riikide sabas, neid pidevalt kopeerides. Sestap vaadakem hoolikalt, kuhu me tahame jõuda.




Polki maakonna kooliõpetaja lahkumiskiri puudutas ilmselt pettunud õpetajaid ja lapsevanemaid üle kogu riigi.


Eripedagoog Wendy Bradshaw esitas ühel hommikul oma tööandjale Lakelandi põhikoolile kirja, seejärel postitas selle oma Facebooki lehele. Seda jagati tuhandeid kordi ja postitati ka Washington Posti haridusblogisse.

Bradshaw märkis: "Mul polnud aimugi, et nii paljud inimesed tundsid samamoodi ja see tekitab minus pettumust selle tee osas, kuhu meie koolisüsteem on minemas."

Bradshawi kirjas öeldakse, et koolid avaldavad lastele praegu liiga suurt survet ja õpetajad ei suuda neid vanusele ja arenguastmele vastaval viisil õpetada.

"Valus oli näha pettumust laste nägudel," sõnas naine. "Viieaastastel ei lubata mängida, neil pole lubatud rääkida. Nad ei tea oma klassiruumis teiste laste nimesid, kuna neil pole lubatud nendega vestelda."

Polki maakonna koolide administratsioon postitas avalduse, milles märgitakse, et nad mõistavad Bradshaw pettumust püüdes tasakaalustada nõudmisi ja laste vajadusi. 

Bradshaw ütleb, et teda sundis lõpetama arusaamine,  et ta ei taha, et tema väike tütar peaks tulema teatud vanuses riigikooli. Seejärel otsustas naine rasedus- ja sünnituspuhkuselt tööle mitte naasta.

Tema lahkumiskiri täismahus:  


Kellele: Polki Maakonna Koolinõukogule, Florida

Ma armastan õpetamist. Ma armastan näha, kuidas mu õpilaste silmad säravad, kui nad haaravad uut ideed ja nende keha sirutub uhkuse ja rahuloluga, kui nad püstitavad ja täidavad isiklikku eesmärki. Mulle meeldib vaadata, kuidas nad harjutavad olemaks head kodanikud, tehes koostööd eakaaslastega, et lahendada probleeme, pidades läbirääkimisi rollide üle ja jagades oma kogemusi ning arusaamu maailmast. Ma ei soovinud midagi muud, kui oma kodumaakonna õpilaste teenimist, õpetades õpilasi ja valmistades ette uusi õpetajaid. Sel eesmärgil läbisin bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe haridusvaldkonnas. Veetsin lugematu arv tunde pärast kooli ja nädalavahetustel uurimistööga, et ma teaksin ja saaksin oma õpilastega kõige sobivamaid ja tõhusamaid meetodeid rakendada ning julgustada nende õppimist ja positiivset suhtumist õppimisse. Veetsin klassiruumides lugematuid tunde perede ja teiste õpetajatega vestledes, kogutud andmeid üle vaadates ja oma praktika üle arutledes, et saaksin kavandada ja diferentseerida õpet, mis vastaks igal aastal kõige paremini minu õpilaste vajadustele. Ma ei armasta mitte ainult õpetamist, vaid olen selles ka suurepärane, seda isegi kuni selle ajani kasutatud vigaste mõõdikute järgi. Kõik atesteerimised hindasid mind väga tõhusaks.

Nagu paljusid teisi õpetajaid meie riigis, on mind üha enam häirinud toimuvad ekslikud reformid, mis röövivad mu õpilastelt arengule sobiva hariduse. Arengu seisukohalt sobiv praktika on aluspõhjaks, millel alushariduse parimad tavad põhinevad, ja selle taga on aastakümnete pikkune empiiriline toetus. Uued reformid ei jäta kõrvale aga mitte ainult seda uurimistööd, vaid sunnivad õpetajaid aktiivselt tegelema praktikatega, mis pole mitte ainult ebaefektiivsed, vaid kahjustavad aktiivselt ka lapse arengut ja õppeprotsessi. Olen täiesti nõus neid avaldusi varustama teadusbaasi kirjandusega, kuid ma kahtlen, et seda küsitakse. Pean siiski olema aus. Ka see kiri on sügavalt isiklik. Ma lihtsalt ei suuda enam õigustada õpilaste nutmist. Nad nutavad pettumusest, kui neil palutakse lahendada ülesandeid oma lähima arengu tsoonist kaugemal. Nad nutavad, nede käed värisevad, proovides kasutada vananenud arvutihiirt kümneaastasel lauaarvutil, millega neil on vähe kogemusi, kuna arvutilabor on testimiseks alati suletud. Nende õlad vajuvad längu lüüasaamisest, kui nad pannakse halvasti koostatud eksamiülesannete taha, mida nad ei suuda mõista, kuid on sunnitud. Nende silmad täituvad pisaratest tähtede pärast, mida nad on alles hiljuti õppinud, et nad saaksid kirjutada vastuseid väikeste kätega, mis on üle klaviatuuri ulatumiseks liiga väikesed.

Lapsed ainult ei nuta, vaid mõni ka käitub valesti, nii et neist saab „halb laps“ ( mitte „rumal laps“), vahel ka seetõttu, et nende väikesed kehad lihtsalt ei suuda  enam vaikselt istuda, või seetõttu, et nad ei tea kooli sotsiaalseid reegleid ja pole aega neid õpetada. Minu magistritöö keskendus käitumishäiretele, nii et võin kindlalt väita, et häiritud pole mitte lapsed. Häire on süsteemis, mis nõuab, et nad täidaksid õppekava ja demonstreeriksid käitumist, mis ületab nende vanusele sobivat. Häire on süsteemis, mis takistab õpetajatel instruktsioone vajadusel muuta, mis ähvardab õpetajaid distsiplinaarmeetmetega, kui nad otsustavad, et nende õpilased vajavad raske materjali puhul viieminutist pausi või pikendada tunde, mis on erakordselt haaravad. Häire on süsteemis, mis on otsustanud, et õpilasi ja õpetajaid tuleb minuti pealt distsipliinile allutada ja kõrvale kaldumiste eest karistada. Häire on süsteemis, mis hindab punkte ja hindeid rohkem, kui õpilaste mõtestatud ja uurimistööl põhinevat õpetamist.

8. juunil 2015 muutus minu elu, kui ma sünnitasin tütre. Hoides teda meie esimesel õhtul haiglavoodis, mõtlesin: “Viie aasta pärast oled lasteaias ja lähed minuga koos kooli.” See mõte oleks pidanud mulle rõõmu pakkuma, kuid selle asemel tõi see hirmu. Ma ei alluta oma last sellele ebakorrektsele süsteemile ja minu südametunnistus ei luba ka mul endal selles jätkata. Palun võtke vastu minu lahkumisavaldus Polki Maakonna riigikoolist.

Parimat soovides,
Wendy Bradshaw, Ph.D.

Reede, 17. jaanuar 2020

Kodu- ja vabaõppest Pam Laricchia

Viimasel ajal tuleb youtube kanalil mõnda videot vaadates rekaalmiks pidevalt MasterClass pakkumisi – ulmekirjanik ja koomiksiautor Neil Gaiman ütleb ühes traileris: ... hakkake kuskilt peale, hakkake valest kohast. Ja alustage vigade tegemisest („Loodan, et teete sel aastal vigu. Kui teete, siis tähendab see, et olete proovinud, õppinud, elanud, end tagant tõuganud, muutnud end ja oma maailma ning mis kõige tähtsam - olete midagi teinud.“)

Kui palju teooriat ka ei oleks endasse pandud, tuleb kodu- ja vabaõppel ikka alustada vigade tegemisest ja omaenda teekonna paika panekust. Kool hindab vigasid ebarahuldava hindega. Kodusel õppel on võimalus õppida vigasid mitte kartma ja nendega arvestama. 

YouTube kaudu saab vaadata Pam Laricchia tehtud podcaste vabaõppe teemal (Living Joyfully with unschooling). Esimene oli 2017 aastal ja eile ilmus järjekorras 210. Pam Laricchia diktsioon on äärmiselt selge ja hästi arusaadaav. Siin räägivad kõik need, kes on kirjutanud raamatuid oma pere vabaõppest, räägivad praegused vabaõppurid, annavad nõu juba suureks kasvanud vabaõppurid. Mitmeid kordi räägitakse lahti algajate koduõppurite muresid ja vanemate hirme. Kuulake kindlasti deschooling intervjuusid, sellest, kuidas jääda koolist vabaõppele ja kuidas minna vabaõppelt kooli, üha uuesti need muret tekitavad ained ja suhtlemine ning hästi palju erinevaid perekondi ja lapsi....kes kõik on alustanud vigade tegemisest, püüdnud kodus kooli teha jpm.

Siin on sissejuhatuseks esimene osa:




Deschooling - ehk kuidas on vaja kooliprotsessiga seotud uskumused ja harjumused endast eemale heita:





Nõu annavad täiskasvanud vabaõppurid:



Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Seth Godin koolis õpetatavatest oskustest




Aastaid tagasi lisasin eesti subtiitrid Seth Godini kõnele "Lõpetage unistuste varastamine"



Jagaksin täna Godini blogist taaskord midagi koolide ja hariduse kohta - "Pivoting the education matrix"

Kooli korralduses on üsna kaua aega lähtutud õppeainetest.  Viiendad klassid lähevad kõigepealt matemaatikatundi ja seejärel emakeele tundi ning siis geograafiatundi.

Enamasti ei õpeta need tunnid seda, mida nad väidavad õpetavat. Muidugi, on olemas teatud faktid, kuid enamasti pakutakse teatud isntruktsioone. Kool tavaliselt maitseb teistmoodi, kui õppimine.

Selgub, et oskused, mida peame elus (ja koolis) kasutama, ei ole ainespetsiifilised. Kuid me kasutame aineid teatud oskuste õpetamiseks. Kõik teavad, et tüüpiline inimene ei vaja binoome, kuid väidame, et probleemide lahendamine jms on täiesti õppimist väärt ja seetõttu me teeskleme, et õpetame ainet, kuigi ilmselgelt õpetame teatud oskust.

Võib-olla selle asemel, et kool korraldada teabe kogumise ja kordamise (ilma analüüsi või mõistmiseta) ümber, tuvastaksime oskused ja eraldaksime need, õpetades esmajärjekorras valdkonna teadmisi koos oskustega, mitte vastupidi.

Selgub, et tüüpilises koolis keskendutakse suuremas osas ajast vaid ühele neist oskustest (kuulekus korrektse käitumise ja teabe kordamisega (ilma analüüsi või mõistmiseta).

Mis juhtuks, kui õpetaksime iga oskust eraldi?

Kuulekus
Korraldamine
Juhtimine/koostöö
Probleemide lahendamine
Tähelepanelikkus
Loovus
Analüüs

Tõepoolest, peate matemaatikatunnis tegema kõik need seitse asja, kuid kui suures osas? Kas laps, kellel on probleeme kuulekusega, on „matemaatikas halb“ või on see põhjus, et tunni kuulekuse osa sattus tunni analüüsi- või probleemilahendamise ossa?

Lapsel on täiesti võimalik õppida 16-aastat tavakoolis keskmise B-tasemega (hinne 4) ja ta ei tee midagi enamat, kui oskab hästi vaid ühte asja – eksami/kontrolltööde küsimuste vastuseid pähe õppida. Oleme läbi kukkunud, kui osutusime kellekski, kellel on vaid üks seitsmest oskusest.

Mis juhtub, kui meil on selge, mida me teeme ja miks? Sest kuulekus ei ole matemaatika ega teaduse mõte, kuid mõnikord õpetatakse seda just nii.

Ja siis, kui kuulekussessioon on läbi, võime leida muid võimalusi käimasolevale tööle lähenemiseks, arendades muid olulisi oskusi. 45-minutiline algebrat kasutav loovustund tunneb end väga erinevalt sama materjali hõlmavast juhtimistunnist.
Mõned lapsed veedavad kümme aastat kooli spordisüsteemis ning õpivad juhtimist ja organiseerimist ning loovust ja analüüsi. Ja mõned õpivad ainult seda, kuidas treeneri juhiseid järgida ja pingil istuda. Sellel pole mingit pistmist spordi (või geograafia või bioloogiaga) ja kõigega, mis on seotud sellega, mida otsustame igal hetkel õpetada.

Kas keemiaprobleemi ja ristsõna lahendamise vahel on kognitiivne erinevus? Mitte eriti. Lahendamisega hästi hakkama saamine – lahendamise protsess ja selle kasutamiseks vajalike sisendite leidmine - on oskus, mis maetakse laviini alla, mida me kutsume kuulekuseks.

„Kuidas sul loovuses täna läks, poeg?“ Või võib-olla: „Vau, sul on hinne 5 analüüsimises - see avab sulle palju uksi ...“

Bürokraatid hindavad kuulekuse ülimaks. Nad teevad seda enesesäilitamise eesmärgil ja kuna seda on kõige lihtsam müüa klientidele, rahastajatele ja vanematele (ja ka lihtsaim ka mõõta). Kuid kuna me õpetame seda (kuulekust) praegu liiga palju (ja seda teevad ka muud riigid palju), satume lõpuks segadusse ses osas, mida tähendab õppeaine kasulikul viisil õppimine, ja kindlasti toimub taandareng ülejäänud kuue oskuse osas.

Minu arvamus on, et enamik vanemaid ja haridusinimesi isegi kardab seda teemat edasi arendada. Rohkem leiab siit.