Laupäev, 26. september 2020

Mida vabaõpe võiks distantsõppele soovitada.



Molly Worthen on Põhja Carolina Ülikooli ajaloodotsent, kes on oma PhD kraadi saanud Yale Ülikoolis. Ta õpetab (ja kirjutab) religioonist ja ideoloogiast poliitikas ja ühiskonnas. Mina sattusin lugema tema arvamuslugu New York Timesist "When You Get To Unschooling, Its Almost Like Religion"

Pealkiri polnud just paljutõotav :), kuid sisult väga põhjalik. Ma tahtsin jagada lihtsalt linki ühe lõiguga, kuid lugedes leidsin järjest rohkem sellist, mida tahaks eesti keelde panna. Artikkel ise on palju pikem, soovitan igal juhul.

Aga kokkuvõtvalt:

TiersaMcQueen mäletab eredalt hommikut, kui ta üles ärgates leidis, et tema neli last õpetasid üksteisele geomeetriat. Ta avastas nad seinatahvli juures seismas, mõõtmas nurki ja uurimas kujundeid.

McQueenid on vabaõppurid. Lapsed - 14-aastane, 13-aastane ja 9-aastased kaksikud - õpivad kodus ja nende õppeprotsess  on tunduvalt suurema paindlikkusega, kui tavalistel koduõppe peredel. Nende vanemad ei kasuta õppekavasid, õpikuid, teste ega hindeid. Selle asemel teevad nad kõik endast oleneva, et lapsed saaksid järgida oma loomulikku uudishimu, võimalust loobuda sellest, mis neid tüütab, ja uurida kõike, mis neid köidab, liikudes „enda poolt juhitud õppes“ edasi omas tempos.

Milline vanem pole selle praeguse tahtmatu kodus õppimise hooajal unistanud sellistest hetkedest nagu Tiersa McQueeni hommikune avastus? Kui vanemad näevad vaeva, et hoida järge omaenda tööasjadega, samal ajal kui lapsed kõrvaltoas maadlevad koolist saadud töölehtede ja rakendustega, siis oleks nii ahvatlev mõte, et lapsed suudavad iseseisvalt maailma uurida ja leida võimalusi vastata ise oma küsimustele .

Vabaõppurid, kes on juba pikka aega täitnud koduõppe kogukonna üht nišši, on järsku muutunud huvipakkuvaks, mitte enam tulnukatele sarnanevaks eluvormideks - pigem lahedaks naabriks, kes suutis nende mitu kuud kestnud tualettpaberi- ja lastehoiupuuduse perioodil rahulik olla. Vabaõpe on pedagoogika, mille eesmärk on lasta oma lapsel:  sisse magada, lugeda kõike, mis neile meeldib (või mitte lugeda) ja õppida matemaatikat (või mitte õppida) küpsetamise, keerukate Lego ehitiste või Internetis rändamise, mitte õpiku kaudu. Selline lähenemine ei toimi tõenäoliselt enamiku perede jaoks. Isegi need, kes vabaõppe ideesse kogu südamest usuvad, takerduvad sellega praktikas. Kuid kui vabaõppurid on selle väljakutse vastu võtnud, peaks see meid ülejäänuid selle ebatavalise õppeaasta jooksul (ja ka edaspidi)  panema silmitsi seisma suurte küsimustega motivatsiooni, sunni ja hariduse eesmärgi kohta.

Reeglina arvatakse, et laste kodus õpetamine nõuab majanduslikke privileege, kodus viibimist ja vanemat, kes saab endale lubada täiskohaga haridusele keskendumist. Meie uuel karantiiniajal võtavad jõukad pered eraõpetajaid tööle nagu nende viktoriaanlikud eelkäijad. Kuid vabaõppe pered on majanduslikult erinevad. Kui psühholoogid Peter Gray ja Gina Riley avaldasid 2013. aastal uuringu, milles osales umbes 230 vabaõppe peret, leidsid nad „sotsiaalmajanduslike kihtide osas laia valiku”.

"On uskumus, mis paneb inimesi arvama, et kui neil pole ressursse, ei saa nad seda teha, kuid see pole tõsi," ütles pr McQueen. "Meie oleme vabaõppel ja pere pole jõukas." Ta töötab Flas Bradentonis asuva jaeketi peakorteris kella 8–17. Tema abikaasa töötab kahel töökohal - öösel ja nädalavahetusel – kohalikus supermarketis.

T. McQueen soovib ka oma lapsi hoida sellise traditsioonilise hariduse eest, mis tema enda sõnul enesekindlust kahandab. "Kui te kogu aeg täidate käske, põhineb teie enesekindlus sellel, mida keegi teine ​​ütleb, mitte sellel, mida teie ütlete. See on üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin, et suudan seda teha. Ma ei tahtnud, et nad tuleksid välja nagu mina. Enda usaldama hakkamine on protsess, mis on võtnud palju tunde, et vabaneda haridusega seotud uskumustest."

Covid-19 on pered heitnud tagasi sinna, kus nad peavad oma jõududega toime tulema ning paljud vanemad ja lapsed on pidanud õppima ennast usaldama.

 


"Pandeemia on tohutult avanud minu silmi ja inimeste huvi enesejuhitud hariduse vastu," räägib Atlanta piirkonna podcaster, autor ja kahe koolieelikust lapse ema Akilah Richards. "Nüüd olete kodus ja tahate, et teie laps teeks seda, mida olete tahtnud uskuda, et nad seal koolis teevad: on ülimalt tähelepanelikud oma tundide vastu, sest nad on motiveeritud, mitte seetõttu, et kellegi võim on nendest üle. Kuid nüüd ei saa te lapsi panna nende ülesandeid lõpuni lahendama, kuna ka teil on oma töö teha."

Vabaõppurid on pikka aega väitnud, et tavaharidus muudab õpilased kapitalistliku ekspluateerimise pärisorjadeks (ehkki väärib märkimist, et Paulo Freire „Pedagogy of the Oppressed” (Rõhutute pedagoogika) pole enam üksikute vabameelsete tekst; Freire on tänapäeval hariduskoolides laialt loetav). Viimasel ajal on hariduskriitikaga ühinenud Silicon Valleyst (Räniorust) kostvad hääled.

Kool "jõudis peaaegu selleni, et minust igasuguse uudishimu kaoks," ütles kord Steve Jobs. Ettevõtlusguru ja bestsellerite autor Seth Godin kirjutas oma 2012. aasta haridusalases manifestis „Lõpeta unistuste varastamine“: „Kas me aplodeerime, tõukame tagant või lubame oma koolidel (sealhulgas enamikul erakoolidel) jätkata ohutut, kuid lõppkokkuvõttes hukule määratud strateegiat prognoositavate, testitavate ja keskpäraste vabrikutööliste tootmiseks? "

"Kui jõuate vabaõppe juurde, on see peaaegu nagu religioon," räägib Amanda Enclade, kolme lapse ema, kelle kaks nooremat last on vabaõppel. "Sa pead olema otsusekindel ja uskuma."

Kui pr. Richards, Atlanta podcaster, alustas oma perega vabaõpet, mõistis ta, et "inimloomus on nagu väikene teadlane“. Kuid teadlased ei triivi tavaliselt mööda impulsse, loobudes katsetest, kui nad igavaks muutuvad. Kuidas õpib koolitamata laps rasket kraami, hakkama saama igavaga? Vabaõppurite usk vabasse valikusse võib tunduda haridusse äärmusliku tarbijakuvandiga, mis on pugenud haridusse, kus õpilane pole teadlane, vaid klient, kellel on alati õigus?

"Kui ma sellesse maailma sisenesin, arvasin, et kui eemaldada piirangud, kooli ja sunduse atribuudid lööb loomulikult laste uudishimu ja enesejuhtimine õitsele," kirjutas raamatu “Why Are You Still Sending Your Kids to School?“ (Miks sa ikka veel saadad oma lapsi kooli) autor Blake Boles. Ta märgib: "Seda ei juhtu. Motivatsioonilisi väljakutseid on palju. Nad takerduvad nagu teisedki lapsed ja ma arvan, et see on OK. Ma ütlen teile, et kui otsustate kooli pooleli jätta, siis valite vabaõppe selle kõrgendatud vabaduse ja vastutusega, mida enamik inimesi ei vali enne, kui nad on 18 või 22 eluaasta vahel. See on sama võitlus, lihtsalt toimub varem. "

Me ei saa teeselda, et tavakoolid on motivatsiooniprobleemi lahendanud, isegi kui paljud õpetajad üritavad ühendada kooliruumi struktuuri eeliseid austusega laste loomuliku uurimishimu vastu. See probleem on veelgi pakilisem ajal, mil sotsiaalne isolatsioon sunnib õpilasi lootma rakendustele ja sotsiaalmeediale.



Sama tehnoloogia, mis muudab kodus õppimise kättesaadavaks ja mis näib andvat nii palju haridust tasuta, köidab meie aju ka oma helendavate ekraanide, halastamatute pingutuste, meeldimiste ja muude dopamiinihittidega. Peame pidama tõsist vestlust selle osas, kuidas lapsed saavad õppida tehnoloogiat kasutama, muutumata selle teenijaks. Vabaõppurid võivad olla siin eestvedajad - sest jättes kõrvale sotsiaalsed normid ja andes lapsele äärmusesse kalduva vabaduse, panevad nad meid teisi oma uskumuste ja nõrkade kohtadega silmitsi seisma.

 


Vanemad ei pea olema utoopilised revolutsionäärid, et võtta vabaõppuritelt üle väikseid vihjeid, näpunäiteid, et muuta pandeemia aegne ellujäämine millekski õitsengule sarnanevale. Covid-19 on sundinud perekondi seisma silmitsi „ühe teise pandeemiaga, mis sai alguse enne Covidi,“ ütles pr Richards. "See ei ole mõistmine, kuidas suhelda erinevate põlvkondadega. Nüüd oleme sunnitud tunnistama, et kui ma olen oma laste ja elukaaslasega kodus, siis võib-olla me isegi ei meeldi üksteisele, kuid peame välja mõtlema, kuidas olla koos ja olla produktiivsed."

Kolmapäev, 23. september 2020

Meie tütred vajavad vabalt õppimise võimalusi.



Mõned päevad tagasi peegli puhastamiseks ajalehte võttes, tegin selle lahti hariduspsühholoog Tiia Listeri artikli "Poisid vajavad mõtestatud õppimist" kohalt.

Poistega tundub nii ka olevat, nagu artiklis mainitakse. Aga tüdrukud? 



Koolis käinud tüdrukuna ja 3 tütre emana soovisin siia kindlasti lisada, et tüdrukud vajavad samuti "mõtestatud õppimist".  

The Open School (Demokraatlik kool) üks loojatest Cassi Clausen paneb minu enda mõtted lühidalt ja selgelt kirja artiklis "Our daughters need Sudbury Schools."

Sudbury kooli kohta saab lähemalt vaadata siit  (lisasin eesti subtiitrid) 



Cassi Clausen kirjutab:

The Open School  vastuvõtutöötajana olen suhelnud sadade vanematega, kes otsivad teist lahendust. Nende lood on üksteisega väga sarnased, samas olen märganud murettekitavat suundumust. Paljud neist vanematest on tulnud meie juurde, kuna nende lapsel on traditsioonilises koolis raske, kusjuures valdava osa juhtumitest on see poisslaps.

"Ta jääb pidevalt hätta, sest tahab ringi liikuda."

"Nad plaanivad tal diagnoosida ADHD-d ja ma keeldun teda ravimitega rahustamast."

"Tal pole lihtsalt mingit huvi teha seda, mida teised inimesed talle ütlevad."

"Teda kiusatakse ja ta tunneb ärevust kooli mineku pärast."

Mingil põhjusel ilmnevad traditsiooniliste koolide poistel silmatorkavad näitajad, kui neil hästi ei lähe. Võib-olla on neisse vanast ajast kodeeritud sõnum, et poisina on neile loomupärane ja lubatud olla liider, mis käib risti vastu tänase kooli mudelile.   

See ei tähenda, et poisse ei peaks traditsioonilistest koolidest viima õppijakesksete mudelite, näiteks The Open School juurde. Neil on seda vaja - hädasti. Asi on aga selles, et ka tüdrukud vajavad seda hädasti. Kuna aga tüdrukute näitajad ei torka silma, ei näe vanemad sageli vajadust enne, kui on liiga hilja.

Vanemad ütlevad mulle, et nende tütrel läheb traditsioonilises koolis hästi või isegi, et ta on õnnelik ja edukas. Ta saab häid hindeid, õpetajad hindavad teda ja teeb isegi kodutöid liiga palju kurtmata. Tundub, et süsteem sobib talle.

Asi on selles, et tüdrukud võitlevad koolis sama tihti kui poisid. Nad oskavad seda lihtsalt paremini varjata. Hiljutised uuringud näitavad, et ADHD esineb tüdrukutel peaaegu sama sageli kui poistel, kuid tüdrukutel jääb see sageli diagnoosimata, kuna sümptomid on erinevad. Kuigi ADHD kipub poistel ilmnema hüperaktiivsusena, avaldub see tüdrukutel pigem depressiooni, söömishäirete ja enesetapukalduvusena.

Õppinud oma kultuurist, et nende väärtus peitub võimes teistele meeldida, ei julge paljud tüdrukud kellelegi oma võitlustest teada anda. Nad kardavad liiga palju pettumust valmistada. Leidmata enda kannatustele väljundit, süüdistavad nad iseennast.




Traditsioonilised koolid õpetavad tüdrukutele, et järgimine on soovitav ja et nende väärtus peitub teiste hinnangutes. Traditsioonilises koolis "hästi hakkama saades" saab tüdrukust veel üks naine, kes peab ületama kultuurilise dogma, et ta peab oma isikupära, kirgi ja iseseisvust allutama suurema süsteemi kasuks, mis määrab tema väärtuse välise tulemuslikkuse ja vastavuse põhjal.

Mul on poeg ja tütar, kes mõlemad käivad The Open School´s. Mu poeg on loomult keskendunud ja iseseisev. Iga kord, kui ta on vastandatud täiskasvanute hierarhia traditsioonilise süsteemiga, on ta selle vastu perutama hakanud. Ta ei istu paigal ja ei kuula, kui tal pole selleks isiklikku põhjust.

Mu tütar aga armastab teistele meeldida. Oma mängupõhises eelkoolis tegi ta iga projekti ja nautis õpetaja kiindumust. Esimesel aastal The Open School´ga ühinedes, kurtis ta projektilaudade puudumise üle. Ta tahtis, et keegi paneks tema jaoks asjad paika ja ütleks talle, kui hea ta neid tehes on. Kõigi arvestuste kohaselt läheks tal traditsioonilises koolis hästi.

 


Ja siiski, kui ma oleksin sunnitud tegema sellise valiku, et pean saatma ühe oma lastest tavakooli, saadaksin  kõhklemata oma poja. Miks? Sest ma usun, et tema otsusekindlus elaks selle süsteemi üle, samas kui mu tütre loomulik kalduvus meeldimisele saaks veel enam juurduda ja "preemiast" sõltuvaks muutuda. Ta vajab avatud koolis pakutavat haridust rohkem kui minu poeg.

Ja The Open School töötab. Tütrel on tekkinud tugev enese- ja iseseisvustunne. Selle asemel, et kurta selle üle, et talle pole projekte pakutud, haarab ta kunstimaterjale ja loob ise oma projekte. Selle asemel, et täiskasvanute kiitust nõuda, leiab ta oma väärtuse omaenda hinnangute kaudu.

Naisena selles maailmas tean survet, millega tüdrukud peavad oma elus silmitsi seisma. Sõnum, et minu väärtus põhineb välisel/välimusel ja jõudlusel, on põimitud igasse meediavormi. Arusaam, et minu arvamus pole nii oluline kui väline viisakus, on osa igast suhtlusest. Ja veendumus, et järeleandlikkus teeb minust hea partneri, peetakse suhte kõigi aspektide aluseks.

Väikeste tüdrukute emad ja isad: kas teie tütrel pole juba piisavalt kultuuripagasit, millega tegeleda? Miks panna ta süsteemi, mis rõhutab ootusi, mida ta ei suuda võib olla kunagi ületada? Kas te ei soovi anda talle parimat võimalust saada naiseks, kes armastab ennast hoolimata sellest, mida teised ütlevad, ja kes räägib avameelselt, juhib eakaaslasi ja suudab oma elu valitseda?