Kooli ja kiirtoidu ühised jooned

 

Vihmase ilma puhul paar head artiklit, mis arutlevad taaskord haridussüsteemi puudujääkide üle... ☝☝☝

Hiljaaegu lahkunud sir Ken Robinson märkis oma raamatus „The Element“, et kool järgib „kiirtoidu“ standardiseerimise mudelit.  Kuna ma ise olen toidumaailmas kõrvuni sees, siis see võrdlus köitis mind.  Kooli puhul on tegemist sellise tööstusliku mudeliga, mis ajab taga kvaliteti. Samas ei ole see kvaliteet kuskil eriti muljetavaldav.

Medium lehel arutleb  Matthew Kent oma artiklis „It’s Time to Blow Up The Public School System“ muuhulgas sama küsimust .

Kent kirjutab, et kui sinult küsida küsimus: „Kas kool on vajalik?“, öeldakse vastuseks automaatne „Jah“.  Ometi on see küsimus niivõrd keerukas ja kompleksne, et kohene vastus ei oleks võimalik. Sestap lähevad inimesed keerukate küsimuste korral lihtsamat teed ja ütlevad lihtsalt kiiresti ei või jah.  Kui võtta sarnane aga lihtsam küsimus: „Kas meie noorte harimine on hea mõte?“ Siis vastus on kindel „Jah!“  

 Olles jõudnud selle kindla järelduseni, tahate ilmselt juhtida tähelepanu asjaolule, et noorte hariduse kese ongi  kool.

Kas tõesti?

Kui erapooletul vaatlejal, kes pole koolisüsteemiga kursis, palutakse öelda, mis nende arvates kooli mõte on, mida nad ütleksid?

Nad võivad leida küll, et proovime lastele midagi õpetada, kuid siin on veel tosinajagu muid asju, mida nad täpselt samaväärsena meile ütleksid:  

Kooli mõte on muuta ohjeldamatud lapsed leplikuteks ja kuulekateks täiskasvanuteks.

Kooli mõte on meelde jätta palju tähtsusetut infot.

Kooli mõte on tõrjuda mitmekesisust ja asendada see ühesugususega.

Kooli mõte on muuta lapsed füüsiliselt passiivseks.

Kooli mõte on loovuse hävitamine.

Kooli mõte on sisendada meie lastele hirmu ebaõnnestumise ees.

Kooli mõte on töödelda ja paremusjärjestada  väimalikult palju õpilasi.

Kooli mõte on kaotada  õppimisest kogu lõbusus.

Kooli mõte on purustada laste unistused ja veenda neid, et parim, mida nad loota võivad, on leppida turvalise tööga.

Kooli mõte on saada häid hindeid.

Kooli mõte on saada vastu võetud järgmisse kooli (ja selle kooli mõte on viia sind lootusetult võlgadesse).

Kooli mõte on õpetada lapsi paigal istuma ja vait olema.

Üldharidusliku kooli kontseptsiooni leiutamisest on möödunud väga palju aega ja kool on muutunud kohustuslikuks. Sellest ajast alates on maailm palju muutunud.

Vähemalt tasuks küsida, kas ka kool oleks pidanud muutuma.

Kiirtoit versus kvaliteettoit

Siin on terav kontrast “Michelini mudeliga”. Mis puutub Michelini tärniga pärjatud restoranidesse, siis on kehtestatud tipptaseme kriteeriumid, erinevad restoranid asuvad neid püüdma oma äranägemise järgi ning tulemusi hindavad eksperdid.

Siin on veel üks küsimus teile: kas loodame hariduse kiirtoidumudelile seetõttu, et see on parim viis õpilaste õpetamiseks või seetõttu, et see on lihtsaim viis õpilasi õpetada?

Mõelgem hetkeks kõige kasutumale tööriistale, mis kunagi leiutatud on: valikvastustega test.  

Mis on valikvastustega eksami mõte?

Eksami kaitsja võib öelda, et sellest on näha, kui palju õpilane on õppinud, kuid ilmselgelt eksam seda ei näita. See mõõdab seda, kas õpilane jättis eksamiprogrammis olevad pisiasjad meelde (või ei arvesta sellega, et nad unustavad selle kõik kahe nädala pärast).

Veelgi halvem on see, et valikvastustega eksami sooritamiseks on õpetajad sunnitud jälgima, et õpilased ei vaataks oma märkmeid või õpikuid ega suhtleks omavahel.

Huh?

Kui riigikool leiutati, oli teabele ligipääs napp. Seega oli mõistlik soovida, et õpilased jätaksid meelde teatud põhiteabe ja nõuda, et nad ei vaataks eksami ajal märkmeid.

 

Me ei ela enam selles maailmas.

 

Elu on praegu avatud raamat / avatud märkmed, miks siis kool seda ei peaks olema? Kui õpilane oskab kontrolltöö/eksamiküsimustele veebis vastuse otsida, siis miks seda ei lubata? (Võib olla on hea küsimus ka "miks me üldse kontrollime õpilasi asjadega, mida saab otsida?")

Koolis nimetatakse üksteisele õige vastuse saatmist petmiseks, reaalses maailmas nimetatakse seda meeskonnatööks.

Miks me siis valime valikvastustega teste? Miks me nõuame, et õpilased ei peaks omavahel nõu pidama ega kasutama parimaid nende käsutuses olevaid ressursse?

Sest nii on lihtsam.

Kui peate kontrollima õpilase teadmisi, on valikvastustega teste lihtne koostada, neid on lihtne hallata ja neid saab hinnata.

Valikvastustega test ei ütle meile, millise panuse võiksite antud valdkonnas anda, ja me pole huvitatud selle testimisest, kuna pole kindel, kuidas seda teha.

Kas olete kunagi kohanud last, kes on mõne teema osas kirglik? Kes armastab pesapalli, dinosauruseid või kosmosereise? Neil pole mingit probleemi entsüklopeediliste infohulkade omastamisega.

Miks siis koolid arvavad, et meie laste harimine on suur töö?

Võib-olla on see seotud sellega, et nad võtavad lapsed mänguajast eemale, panevad nad klassiruumi, käskivad neil rahulikult istuda ja pevad loenguid teemal, mida keegi kusagil arvas, et seda on oluline teada.

Kooli tähelepanu häire.

Kent kirjutab pikemalt ka ADHD-st, märkides et - neuroloogilist mitmekesisust pole vaja ravida, see tuleb panna keskkonda, kus see võib õitsele puhkeda.

Oleme jõudnud punkti, kus kool vastutab uute häirete tekitamise eest. Ma räägin haigusest, mida ma nimetan kooliskäimise haiguseks, kuid mida kõik teised teavad kui ADHD-d.

Tähelepanupuudus ja hüperaktiivsuse “häire” on oletatav patoloogia, mida saab määratleda ainult selliste keskkondade suhtes, mis on ise patoloogilised.

Siin on näide sellest, mida ma mõtlen. Vaadake seda hüperaktiivsuse sümptomit, mis pärineb otse National Institute of Mental Health (riiklik vaimse tervise instituut): „püsti tõusmine ja liikumine olukordades, kus oodatakse istudes püsimist, näiteks klassiruumis või kontoris“.

Siin on asjaolu, mis peaks nagu lahtine haav silma paistma: paljusid ADHD kõige problemaatilisemaid sümptomeid saab määratleda ainult kooli (või sama ebaloomuliku kontorikeskkonna) kontekstis.

Nõustun selle üldise eeldusega: kui teil on kaks inimest, üks käsib teisel kaheksa tundi paigal istuda ja teine ​​ütleb, et nad pigem liiguksid ringi, on üks neist kahest inimesest sügavalt patoloogiline. Kahjuks moodustavad nad meie maailmas enamuse.

Kent teeb ka rida ettepanekuid, kuidas olukorda parandada, muuhulgas:

Vabanege hindamisest ja eksamitest

Teste tehakse seetõttu, et need on koolisüsteemile mugavad, mitte seetõttu, et neist oleks kasu laste harimisel.

Testid võimaldavad meil lapsi paremusjärjestusse panna ja töödelda, hinnata koole ja õpetajaid ning tunda, et me midagi teeme.

Kuid kas vastuse võtmele vastamine on tõesti parim viis kellegi hindamiseks?

Test, mis nõuab faktide meelde jätmist (mis ununevad peagi), on eriti kasutud. Need ei ole isegi usaldusväärsed viisid, kuidas hinnata, kui palju fakte õpilane teab. Üliõpilane oleks võinud 80% materjalist pähe õppida, kuid kui teie test pärineb suuresti ülejäänud 20% -st, saate lõpuks väga viltuse ettekujutuse nende teadmistest.

Õpilase panus ei tulene õige vastuse valimisest; see tuleneb nende võimest jagada oma ideid kujul, nagu inimesed on alati oma ideid jaganud: rääkimine ja kirjutamine.

Kent kirjutab ka noorte unest ja õpilaste kroonilisest unepuudusest liig varajase koolipäeva alguse tõttu, mõttetusest õpetada eraldi ainekavasid ja vigade tegemise ning läbikukkumise vajalikkusest.

Hiljuti on Kent kirjutanud koolist filosoofilisema artikli "3 Times I´ve Changed My Mind". Selleks ajendas teda Bryan Caplani raamat:  The Case Against Education

Enne seda oli Kentis soov haridussüsteem ümber korraldada, nüüd arutleb ta, et Caplani  juhib tähelepanu ilmsele tõele, et kui midagi ei toimi, ei peaks te selle peale raha kulutama. Ehk me peaksime andma vähem haridust...

Mida vabaõpe võiks distantsõppele soovitada.

Molly Worthen on Põhja Carolina Ülikooli ajaloodotsent, kes on oma PhD kraadi saanud Yale Ülikoolis. Ta õpetab (ja kirjutab) religioonist ja ideoloogiast poliitikas ja ühiskonnas. Mina sattusin lugema tema arvamuslugu New York Timesist "When You Get To Unschooling, Its Almost Like Religion"

Pealkiri polnud just paljutõotav :), kuid sisult väga põhjalik. Ma tahtsin jagada lihtsalt linki ühe lõiguga, kuid lugedes leidsin järjest rohkem sellist, mida tahaks eesti keelde panna. Artikkel ise on palju pikem, soovitan igal juhul.

Aga kokkuvõtvalt:

TiersaMcQueen mäletab eredalt hommikut, kui ta üles ärgates leidis, et tema neli last õpetasid üksteisele geomeetriat. Ta avastas nad seinatahvli juures seismas, mõõtmas nurki ja uurimas kujundeid.

McQueenid on vabaõppurid. Lapsed - 14-aastane, 13-aastane ja 9-aastased kaksikud - õpivad kodus ja nende õppeprotsess  on tunduvalt suurema paindlikkusega, kui tavalistel koduõppe peredel. Nende vanemad ei kasuta õppekavasid, õpikuid, teste ega hindeid. Selle asemel teevad nad kõik endast oleneva, et lapsed saaksid järgida oma loomulikku uudishimu, võimalust loobuda sellest, mis neid tüütab, ja uurida kõike, mis neid köidab, liikudes „enda poolt juhitud õppes“ edasi omas tempos.

Milline vanem pole selle praeguse tahtmatu kodus õppimise hooajal unistanud sellistest hetkedest nagu Tiersa McQueeni hommikune avastus? Kui vanemad näevad vaeva, et hoida järge omaenda tööasjadega, samal ajal kui lapsed kõrvaltoas maadlevad koolist saadud töölehtede ja rakendustega, siis oleks nii ahvatlev mõte, et lapsed suudavad iseseisvalt maailma uurida ja leida võimalusi vastata ise oma küsimustele .

Vabaõppurid, kes on juba pikka aega täitnud koduõppe kogukonna üht nišši, on järsku muutunud huvipakkuvaks, mitte enam tulnukatele sarnanevaks eluvormideks - pigem lahedaks naabriks, kes suutis nende mitu kuud kestnud tualettpaberi- ja lastehoiupuuduse perioodil rahulik olla. Vabaõpe on pedagoogika, mille eesmärk on lasta oma lapsel:  sisse magada, lugeda kõike, mis neile meeldib (või mitte lugeda) ja õppida matemaatikat (või mitte õppida) küpsetamise, keerukate Lego ehitiste või Internetis rändamise, mitte õpiku kaudu. Selline lähenemine ei toimi tõenäoliselt enamiku perede jaoks. Isegi need, kes vabaõppe ideesse kogu südamest usuvad, takerduvad sellega praktikas. Kuid kui vabaõppurid on selle väljakutse vastu võtnud, peaks see meid ülejäänuid selle ebatavalise õppeaasta jooksul (ja ka edaspidi)  panema silmitsi seisma suurte küsimustega motivatsiooni, sunni ja hariduse eesmärgi kohta.

Reeglina arvatakse, et laste kodus õpetamine nõuab majanduslikke privileege, kodus viibimist ja vanemat, kes saab endale lubada täiskohaga haridusele keskendumist. Meie uuel karantiiniajal võtavad jõukad pered eraõpetajaid tööle nagu nende viktoriaanlikud eelkäijad. Kuid vabaõppe pered on majanduslikult erinevad. Kui psühholoogid Peter Gray ja Gina Riley avaldasid 2013. aastal uuringu, milles osales umbes 230 vabaõppe peret, leidsid nad „sotsiaalmajanduslike kihtide osas laia valiku”.

"On uskumus, mis paneb inimesi arvama, et kui neil pole ressursse, ei saa nad seda teha, kuid see pole tõsi," ütles pr McQueen. "Meie oleme vabaõppel ja pere pole jõukas." Ta töötab Flas Bradentonis asuva jaeketi peakorteris kella 8–17. Tema abikaasa töötab kahel töökohal - öösel ja nädalavahetusel – kohalikus supermarketis.

T. McQueen soovib ka oma lapsi hoida sellise traditsioonilise hariduse eest, mis tema enda sõnul enesekindlust kahandab. "Kui te kogu aeg täidate käske, põhineb teie enesekindlus sellel, mida keegi teine ​​ütleb, mitte sellel, mida teie ütlete. See on üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin, et suudan seda teha. Ma ei tahtnud, et nad tuleksid välja nagu mina. Enda usaldama hakkamine on protsess, mis on võtnud palju tunde, et vabaneda haridusega seotud uskumustest."

Covid-19 on pered heitnud tagasi sinna, kus nad peavad oma jõududega toime tulema ning paljud vanemad ja lapsed on pidanud õppima ennast usaldama.

 

"Pandeemia on tohutult avanud minu silmi ja inimeste huvi enesejuhitud hariduse vastu," räägib Atlanta piirkonna podcaster, autor ja kahe koolieelikust lapse ema Akilah Richards. "Nüüd olete kodus ja tahate, et teie laps teeks seda, mida olete tahtnud uskuda, et nad seal koolis teevad: on ülimalt tähelepanelikud oma tundide vastu, sest nad on motiveeritud, mitte seetõttu, et kellegi võim on nendest üle. Kuid nüüd ei saa te lapsi panna nende ülesandeid lõpuni lahendama, kuna ka teil on oma töö teha."

Vabaõppurid on pikka aega väitnud, et tavaharidus muudab õpilased kapitalistliku ekspluateerimise pärisorjadeks (ehkki väärib märkimist, et Paulo Freire „Pedagogy of the Oppressed” (Rõhutute pedagoogika) pole enam üksikute vabameelsete tekst; Freire on tänapäeval hariduskoolides laialt loetav). Viimasel ajal on hariduskriitikaga ühinenud Silicon Valleyst (Räniorust) kostvad hääled.

Kool "jõudis peaaegu selleni, et minust igasuguse uudishimu kaoks," ütles kord Steve Jobs. Ettevõtlusguru ja bestsellerite autor Seth Godin kirjutas oma 2012. aasta haridusalases manifestis „Lõpeta unistuste varastamine“: „Kas me aplodeerime, tõukame tagant või lubame oma koolidel (sealhulgas enamikul erakoolidel) jätkata ohutut, kuid lõppkokkuvõttes hukule määratud strateegiat prognoositavate, testitavate ja keskpäraste vabrikutööliste tootmiseks? "

"Kui jõuate vabaõppe juurde, on see peaaegu nagu religioon," räägib Amanda Enclade, kolme lapse ema, kelle kaks nooremat last on vabaõppel. "Sa pead olema otsusekindel ja uskuma."

Kui pr. Richards, Atlanta podcaster, alustas oma perega vabaõpet, mõistis ta, et "inimloomus on nagu väikene teadlane“. Kuid teadlased ei triivi tavaliselt mööda impulsse, loobudes katsetest, kui nad igavaks muutuvad. Kuidas õpib koolitamata laps rasket kraami, hakkama saama igavaga? Vabaõppurite usk vabasse valikusse võib tunduda haridusse äärmusliku tarbijakuvandiga, mis on pugenud haridusse, kus õpilane pole teadlane, vaid klient, kellel on alati õigus?

"Kui ma sellesse maailma sisenesin, arvasin, et kui eemaldada piirangud, kooli ja sunduse atribuudid lööb loomulikult laste uudishimu ja enesejuhtimine õitsele," kirjutas raamatu “Why Are You Still Sending Your Kids to School?“ (Miks sa ikka veel saadad oma lapsi kooli) autor Blake Boles. Ta märgib: "Seda ei juhtu. Motivatsioonilisi väljakutseid on palju. Nad takerduvad nagu teisedki lapsed ja ma arvan, et see on OK. Ma ütlen teile, et kui otsustate kooli pooleli jätta, siis valite vabaõppe selle kõrgendatud vabaduse ja vastutusega, mida enamik inimesi ei vali enne, kui nad on 18 või 22 eluaasta vahel. See on sama võitlus, lihtsalt toimub varem. "

Me ei saa teeselda, et tavakoolid on motivatsiooniprobleemi lahendanud, isegi kui paljud õpetajad üritavad ühendada kooliruumi struktuuri eeliseid austusega laste loomuliku uurimishimu vastu. See probleem on veelgi pakilisem ajal, mil sotsiaalne isolatsioon sunnib õpilasi lootma rakendustele ja sotsiaalmeediale.

Sama tehnoloogia, mis muudab kodus õppimise kättesaadavaks ja mis näib andvat nii palju haridust tasuta, köidab meie aju ka oma helendavate ekraanide, halastamatute pingutuste, meeldimiste ja muude dopamiinihittidega. Peame pidama tõsist vestlust selle osas, kuidas lapsed saavad õppida tehnoloogiat kasutama, muutumata selle teenijaks. Vabaõppurid võivad olla siin eestvedajad - sest jättes kõrvale sotsiaalsed normid ja andes lapsele äärmusesse kalduva vabaduse, panevad nad meid teisi oma uskumuste ja nõrkade kohtadega silmitsi seisma.

 

Vanemad ei pea olema utoopilised revolutsionäärid, et võtta vabaõppuritelt üle väikseid vihjeid, näpunäiteid, et muuta pandeemia aegne ellujäämine millekski õitsengule sarnanevale. Covid-19 on sundinud perekondi seisma silmitsi „ühe teise pandeemiaga, mis sai alguse enne Covidi,“ ütles pr Richards. "See ei ole mõistmine, kuidas suhelda erinevate põlvkondadega. Nüüd oleme sunnitud tunnistama, et kui ma olen oma laste ja elukaaslasega kodus, siis võib-olla me isegi ei meeldi üksteisele, kuid peame välja mõtlema, kuidas olla koos ja olla produktiivsed."