Pühapäev, 31. august 2014

Tulevik ei ole etteplaneeritav ehk elus juhtub nii mõndagi


Wendy Priesnitz on 2 täiskasvanud tütre ema ja ajakirjade sh Life Learning Magazine väljaandja. Tema lapsed ei käinud kunagi koolis, mis 1970datel aastatel oli üsna haruldane juhus, seda enam, et Wendy on diplomeeritud kooliõpetaja. Nüüd on Wendy 40 aastat olnud vabaõppe eestkõneleja. Kuigi märgib, et sõna vabaõpe (unschooling) talle ei meeldi ja ta eelistab „elust õppimist“ või „elust, kui kooli ei eksisteeri“ http://www.wendypriesnitz.com/about_wendy.html


W. Priesnitz kirjutab 2014 aasta mai/juuni numbris: Grace Llewellyn ütleb oma raamatus Guerilla Learning, et kui sa oled lõpuks maha rahunenud, siis on vabaõpe lihtsalt üks mõnus termin „elu“   või „institutsioonivaba kasvamise“ kohta.
Jah, loomulikult. Kuid kuidas on ometi see muutunud nii komplitseerituks? Miks on nii paljud inimesed haaratud argumenteerimisse oma definitsioonide ja meetodite osas. Miks nii paljud vanemad on ebakindlad, kahtlevad, segaduses või lihtsalt totaalses hirmus ses osas, mis puudutab ilma koolita elamist?
Ma arvan, et vastus nendele küsimustele peitub soovis pakkuda parimat inimestele, kes on meie hoole all; me tahame teha oma töö hästi, kui mitte täiuslikult ja tunneme ennast süüdi, kui asjad lähevad vastupidi ootustele. Ma võin oma koolita kasvamise kogemusest nüüdseks 40 aastaste lastega öelda, et asjad LÄHEVADKI teisipidi sinu ootustele, niisiis anna oma parim (ja ürita kaotada oma ootused).
Kuna me oleme rangelt juhitud ja piiratud lapsepõlve produktid, oleme ka segaduses, hirmunud, pidevas enesekaitses (ehk rünnakus) ning soovime olla kas eksperdid või tahame mõnega neist konsulteerida, kuna ei ole harjunud vabadust  rohkem kasutama, kui järgnev põlvkond. Kui meile on esitatud  fakt, et ei ole ühte ja ainust õiget viisi vabaõppeks, siis me vaatame ringi mõne inimese järele, kes ütleb meile, et on küll ja see omakorda annab meile võimaluse illusiooniks, et me suudame kontrollida olukorda ja selle tagajärgi.
Siin peitub üks tera: tulevik – nii lähi- kui ka kaugem – ongi ebakindel. Ja ma ei suuda ette kujutada parimat viisi laste ettevalmistamiseks tulevikuks, kui elust õppimine. Maailm muutub nii kiiresti, et mitte ükski teadmisi täis tuubitud keha, ükski eluinstruktsioonide kogum ei jää vananemata. Laste sisemise õppimisvõime toetamine viisil, mis võimaldab neil olla valmis kõigeks, on parim kingitus, mida me neile anda saame.
Elu on rännak, iga inimese rännak on erinev ja seega on iga pere tee vabaõppe protsessis erinev. Me keegi ei alusta oma rännakut nii, et teame vastuseid kõikidele küsimustele.
Aga me alustame teadmisega, kuidas õppida. On fakt, et õppimine ongi elu ja me oleme alati õppimas, õpitut unustamas, ja taas õppimas. Samal viisil nagu meie lapsed õpivad loomulikult, saame ka meie lapsevanemad õppida, kuidas neid aidata.
 .

Nomi Aldort vastab küsimusele: Kuidas arendada lapse sotsiaalseid oskusi?

Küsimus: Minu 10 aastane poeg (kes ei ole kunagi käinud koolis) ei näita üles mingit soovi sotsiaalseks suhtluseks ja eelistab, mind koos isaga. Ta keeldub enamasti grupiga koos tegutsemast ja eelistab mängida oma venna ja ema-isaga. Mida ma saaksin teha, et minu lapsel areneksid sotsiaalsed oskused ja ta sooviks mängida teiste lastega?

 

Naomi Aldort: Mulle tuleb meelde üks hetk, kus minu tol ajal veel 6 aastane poeg hakkas juttu ajama 3 täiskasvanud naisega. Ma vaatasin neid ja isegi jalutasin noorema pojaga mõneks ajaks eemale. Tagasi tulles ütles üks naistest: „Mulle avaldas suurt mõju see, mida teie poeg rääkis koolita kasvamisest aga kuidas jääb siis sotsialiseerumisega?“

„Mis sellega siis on?“ küsisin ja osutasin 6 aastasele pojale, kes vestles kolme tundmatu täiskasvanuga.

Me mõtleme, et laps on sotsiaalne sel juhul, kui ta seltsib teiste lastega ning unustame tema suhtluse oma vanemate, õdede-vendadega, teiste täiskasvanud sugulastega. Kui teie poeg eelistab üks ühele kontakti, siis olete liiga kriitiline ja ei pane tähele seda unikaalset viisi, kuidas poiss teistega suhtleb, nagu see täiskasvanud  naine restoranist ei saanud aru, et toimub sotsiaalne suhtlus minu pojaga.

Me oleme sattunud raskustesse suhtlemise äratundmisel, kuna elame kultuuris, kus sotsiaalse lapse kujundiks on kontseptsioon lapsest, kes teeb asju koos oma eakaaslaste grupiga. Mõte, et iga laps peaks seltsima eakaaslastega, on eemaldunud inimese individuaalsusest.  Selleks, et ennast taolistest piiravatest kontseptsioonidest  vabastada, tuleb alustada täiesti nullist ja loobuda üldlevinud veendumustest.

Beethoven on üks näide nendest, kes ei seltsinud ega ei olnud sotsiaalne tavamõistes. Ta vajas meeleheitlikult privaatsust, et olla suuteline humaanselt suhtlema sügaval ja mõtestatud viisil läbi haavatava ja emotsionaalse muusikameediumi. Ja see on ainult üks loendamatutest suhtlemisviisidest.


Täiskasvanutena hindame aktsepteeritavateks mitmekesised sotsiaalsed eelistused ja ootame lastelt, et nad loobuksid olemast nemad ise ning vormiksid ennast piiratud sotsiaalsete ootuste kohaselt.

Mis omakorda paneb neid uuesti õppima seda, kuidas olla erinev, sest see on nii vajalik terve ühiskonna eksisteerimiseks. On täiesti imeline, kuidas ekstsentriline laps transformeerub austatud innovaatikuks, mõtlejaks ja artistiks: „Ta oli mees omaette,“ „ ta ei olnud kunagi osa karjast,“ või „ta veetis iga päev tunde üksinduses,“ jne, jne. Tõeliselt kirglikud inimesed, suured juhid ja imepärased loojad on harva olnud need, kes sobituvad sotsiaalsesse vormi.

Sinu küsimusest ma näen, et poiss on terve sotsiaalne olend oma isiklike eelistustega ja soovib suhelda nendega, kellega omab väga lähedast suhet. Milline imepärane viis sügava inimliku suhte arendamiseks. Peale selle, enamiku oma päevadest veedame üks-ühele suheldes ja soovime sageli, et meil oleks selliseks suhtluseks rohkem oskusi.

Lisaks iga indiviidi unikaalsusele, pea meeles, et igas lapses arenevad sotsiaalsed oskused erineval ajal ja moel. Üks ema jagas minuga muret oma 10 aastase tütre pärast, kes tantsis ja näitles väga hästi, kuid kartis lava. Ma rääkisin talle ühest noormehest, kes 9 ja 11 eluaasta vahel väga enesekindlalt esines laval, kuid seejärel sai temast üsna enesessesulgunud ja „ei mingit lava“ teismeline. Veel olen ma töötanud tüdrukuga, kes oli 11 aastaselt äärmiselt häbelik, kuid nüüd teismelisena on oma kogukonna laulev-näitlev täht. On samas olnud ka teisi juhtumeid; mõned introvertidest lapsed on saanud väga edukateks juhtideks ja mõned suured suhtlejad on valinud üsna erakliku elu.

Kui sinu poeg ei ole soovinud mängida koos teiste lastega, siis tea, et sel hetkel ta seda ei vaja (ja võib-olla ei hakka kunagi vajama). Mida sina saad teha, et tema oskusi suurendada – hoida armastusega tema valitud teed ja anda talle mõista, et tema eelistused on õiged. Näita, et oled temas kindel, paku seda, mida ta küsib – sinu seltskonda, üks-ühele tähelepanu ning jah, ka oma pereringi turvalisust. Nii tehes, säilib temas usaldus iseendasse ja ta õpib vastama ka teistele kaasundliku ja tähelepaneliku suhtluse teel.


Pea meeles, et iga katse juhtida last, jätab ta ilma loomupärasest õigusest, olla tema ise. Kui me oma muretsemises pakume talle: „Miks sa ei võiks kasvõi üks kord minna ja mängida seal koos nendega,“ siis me oleme seadnud kahtluse alla lapse valiku ehk, mis on tegelikult kahtlus selle osas, kes tema on. Sul on vaja mitte ainult hoiduda ükskõik mis nõuandest ja kiusatusest sundida last teatud sotsiaalsesse konteksti, vaid sa pead ka kaitsma teda taolise lugupidamatuse eest, kui see tuleneb teiste poolt.

Kui sinus tõstavad pead vanad hirmud, kuula neid enda sees, jaga lähedase sõbra või nõustajaga, kuid hoia need eemal oma lapsest. Arenda endas uudistav vaatlusvõime oma lapse sotsiaalsete oskuste osas. Sa ei või eales teada, milleks ta valmistub; eluks läheduse eksperdina, innovaatorina, armastava lapsega koduisana, juhina ükskõik mis alal – see on veel teadmata, kuid tal on vaja oma sisemise mina arenguks järgida oma sisemist juhatust. Sinu poeg ON sotsiaalne. Hoia teda armastusega ja jälgi vahelesegamiseta.






Esmaspäev, 25. august 2014

Paul Hendersoni "Mis on edukas õppimine."

Jim Morris 79 aastane supervormis vegan ütleb oma intervjuus (http://paikesetoit.blogspot.com/2014/08/77-aastase-jim-morrise-intervjuu.html), et 50 treeneriaasta jooksul on ta avastanud - ei ole rohkem sissejuurdunud ja lukku pandumat harjumust, kui toitumisharjumus.... Ma ütlen, kulla Jim - sa ei tea:), Eestis on väga suurt hirmu äratav uskumus  ja see on koolis KÄIMISE uskumus. Uskumus, et KÄIMINE võrdub õppimisega ja kui ei KÄI, siis ei õpi. 
Osana Euroopa Liidust ja Läänemaailmast (vähemalt me ju deklareerime, et soovime seda olla), ei ole meil mingi võimalust vältida seda, et nii kodu- kui ka vabaõpe Eestis hakkab hüppeliselt kasvama. Sest hüppeline kasv selles valdkonnas on omane sellistele riikidele nagu: USA, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Austraalia, Hispaania jne, jne elanikkonnale. Ja kõik USA, Kanada, Suurbritannia jne ülikoolid võtavad vastu kodu- ja vabaõppureid. Ei ole võimalust, et meie ei lähe sama teed. On omal ajal võideldud vanniskäimise vastu, seda on kuriteoks peetud ja keelatud. On püütud olla arvutite ja masinate vastu. On püütud olla hamburgeride ja nüüd taimetoidu vastu. Kuid kõik see saab olema ja ei ole vaja ennast ilmaaegu kulutada. Ei ole võimalik, et meie mahajäämus pidurdub sellise tasemeni, et me võtame kasutusele ennast hävitavaid meetodeid. Et me kardame uut (ehk toimivat vana) sellise määrani, et oleme nõus unes olemisest mitte ärkama ja mittemärkama lapsi. 
  

2011 aasta allikad näitavad ülaltoodud andmeid. Praegune näitab juba järgmist:


MIS ON EDUKAS ÕPPIMINE?
Paul Henderson on koduõppe lapsevanem, kes elab ja töötab Šotimaal. Ta loobus kooliõpetaja ametist 1994 aastal, mil jõudis järeldusele, et õppimine peab toimuma lustakas, vabatahtlikus ja sunnivahenditeta keskkonnas. Ta on veetnud enamiku oma tööelust muusikaga ja õpetanud kitarrimängu algajatest edasijõudnuteni. Tema huvi õppimise vastu on tekkinud vastandades klassiruumi nn professionaalsest õpetaja kogemust ja üks-ühele või väikese grupi vabatahtliku, sunnimeetmeteta õpet. Artikkel on avaldatud 2014 märts Personalised Education Now väljaandes. http://www.personalisededucationnow.org.uk/

Idee, et terve aju vajab mingit kunstlikku sekkumist, et hakata korralikult tööle on veider idiosünkraatiline arusaam.

Hingamine on midagi sellist, mida kopsud lihtsalt teevad; tuksumine on midagi sellist, mida süda lihtsalt teeb; õppimine on midagi sellist, mida aju lihtsalt teeb – see on just nii lihtne! Idee, et terve aju vajab kunstlikku sekkumist korralikult tööle hakkamiseks on veider uskumus, kuid sellele kummalisele veendumusele on ülesehitatud koolisüsteem. Just selle rahvusvaheliselt aktsepteeritud kummalise ideega, 

on tavakooli õppeprotsessi sobivus ja efektiivsus enamjaolt võrreldav elektrišokiraviga täiesti tervele südamele või noore terve inimese külge kunstliku hingamisaparaadi panekuga.

See võib ratsionaalse tõenduspõhiselt mõtlevale inimesele tunduda hullumeelsena, kuid arusaam, et õppimine vajab kooli on täna globaalselt aktsepteeritud norm. Näiteks, viimati läbiviidud koolireformi peamisi eesmärke oli uue õppekava elluviimine, mis annaks „noortele võimaluse saada edukateks õppuriteks“.“ Tõesti??? Ilmselgelt on selline avaldus kas täiesti hoolimatu sõnade kombinatsioon või baseerub valel oletusel. Loodame, et see on vähemalt viimane, kuna tuleks ju teadvustada, et kooli alustavad lapsed on kuidagi õppinud kõndima, rääkima, sööma/riietuma, jooksma, mängima jne. Mis näitab meile, et need teadmised tulid enne kooli omamata mingit kogemust õppekavaga ja on selge, et nüüd edaspidi ei lubata lastel edukalt õppida ühtegi asja.
Ratsionaalsest tõenduspõhisest perspektiivist lähtuvalt on arvamus, et õppekaval on võime teha lastest edukad õppurid, läbinisti ekslik. Kuigi vastav plakat ehib pea kõiki klassi- ja õpetajateruume  kogu riigis. Õppekava võib lubada õppida mõnedel inimestel mõningaid asju, kuid mitte kunagi ei ole sel võimet teha noortest inimestest edukaid õppureid, 

kuna kõik noored terved inimesed ON väga edukad õppurid juba enne, kui nad üldse astuvad kooli lähedalegi. 

Ja loomulikult, mitte kõik noored ei ole seotud kooliga.
On hästi teada fakt, et õppimine algab emaüsas ja kiireim õppimisprotsess ja ka edukaim õppimine toimub esimesel kolmel eluaastal. Asja mõte on just selles, et nii nagu laps on kooli alguseks võimeline edukalt hingama, on ta ka võimeline edukalt õppima ilma igasuguse „kinnitatud“ õppekava vahelesegamiseta.
Võib-olla mul on kleepsu vale pool ja see, mis on mõeldud olema kooliõpe on tegelikult formaalne õpe; mitte mingit sorti informatiivne õppimine, kus õpitakse kõndima ja rääkima. Sellisel juhul on Benjamin Bloomi „2 sigma“ uuring näidanud, et tavapärases klassiruumis toimuv õpe on tunduvalt halvem üks-ühele instrueerimisest. Samuti on MOOC (interneti põhine õpe, online kursused) uuringud näidanud, et need on tavaklassi õppest edukamad. Need tõendid jätavad klassiruumi õppe kolmandale kohale üks-ühe ja online õppe järel.
See tõendus kusjuures tuleb peavoolu akadeemiliselt ringkonnalt, mitte alternatiivseid õppesuundi kasutavatelt kogukondadelt. Kui me arvestaksime siia sisse ka alternatiivsete õppesuundade uuringud, siis selgub, et koduõppurid edestavad oma kooliskäivaid eakaaslasi 30% võrra! Sellise tõendusmaterjali alusel on väga raske hinnata isegi ratsionaalsest tõenduspõhisest perspektiivist lähtuvalt, kuidas eales saab tavaklassiruumis õppekava jälgivast noorest edukas õppur. Ja seda nii traditsioonilisest, progressiivsest, kui alternatiivsest punktist vaadatuna.
Loomulikult tavaõppe institutsioonid vajavad alati õppureid, et täita oma isiklikke määratletud eesmärke ja istuda nõutavatel eksamitel tunnistuse saamisel NENDE valitud huvialal. Traditsiooniline suund võib öelda, et noored peavad demonstreerima, et nad on õppinud ära kohustusliku aine põhiandmestiku, ja mida on teaduslikult defineeritud ja mõõdetavas vormis võimalik kontrollida – kas nad on õppinud või ei ole. See on aga väga vananenud idee, mis põhineb kontseptsioonil, et aju vajab asjade õppimiseks sundi ja ainus tee, mis ütleb, et õppimine toimub on teha üks nimekiri õpitavatest asjadest ja siis kontrollida, kui palju nimekirjas olevast on tegelikult ära õpitud.  

  Endine Inglismaa koolide peainspektor, Edmund Holmes, märkis oma kõnes: „Üheksas koolis kümnest, üheksal päeval kümnest on õpetaja seotud lühikeste informatiivsete filmide õpilastele näitamisega ja peale lühikest ajavahet, võtab materjali eest ära ning omaenese rahulduseks loodab, et õpilased on selle kõik nüüd nõuetekohaselt omandanud.“
Kasutades traditsioonilist protsessi peaksid need inimesed, kes demonstreerivad, et on ära õppinud nimekirjas olevad asjad, saama parima tunnistuse, mis võimaldab neil ühiskonnas võtta sisse parim positsioon; selline ühiskond teenindab efektiivselt õigeid inimesi õigetel positsioonidel. Ainus probleem selle mudeliga on, et see ei teeni eriti hästi õppurite individuaalseid vajadusi, kuna õppurilt tahetakse oma võimete demonstreerimist viisidel, mis on tugevalt kallutatud kognitiivse valdkonna ja keelelise ning loogilis/matemaatilise intellekti suunas. Samas jäädes võõraks suuremale osale õppuritest ja raisates tohutult inimtalendi reserve. 

Selle mudeli varjatud efektiks on aga see, et raisates

sellisel hulgal talenti, ei teenita tegelikult ühiskonda

 üldse efektiivselt. 

Tavakool on kuratlikult ebaefektiivne  mudel, kuna baseerub iganenud ekslikul oletusel õppimisest. Ometi on see kogu maailmas aktsepteeritud ja adopteeritud viisiks laste õpetamisel. Valitsused võistlevad meeleheitlikult  omavahel, püüdes koolisüsteeme järjest efektiivsemaks muuta adumata, et püüd kooli efektiivsemaks muuta on sama, mis noore terve südame ravimine järjest tugevamate elektrišokkidega. Põhjus, miks kool ei täida hästi oma funktsiooni, ei ole seetõttu, et ta on ebaefektiivne. Vaid seetõttu, et see on täiesti vale protsess. Püüd teha efektiivsemaks, teeb asjad ainult hullemaks.
Evolutsioon ise näitab, et inimeste ajud on loodud õppima, nagu süda lööma ja kopsud hingama. Seetõttu traditsiooniline koolisüsteem ei ole vajalik, et noored annaksid endast parima läbi oma huvide, harrastuste, kirgede ja kalduvuste või, et nad omandaksid kogemused, kuidas jääda ellu inforikkas kogukonnas.
Tavapärane kohustuslike ainete kooliprotsess ei ole mitte ainult ebavajalik, vaid on ka palju tõendusmaterjali, mis näitab, kui kahjustav on loomulikule õppeprotsessile ettekirjutatud sundiv õpe ja kui hävitav on see loomingulisusele. See ei ole protsess, mida tuleb muuta efektiivsemaks; see on midagi, mis tuleb täiesti laiali lammutada ja teha sellest midagi, mis sobib 21 sajandisse.
„Kuidas on teaduslikult mõõdetavate õpitulemustega,“ nutavad traditsioonilise vaatenurga esindajad. „Me ju ei tea, kas noored üldse õpivad midagi, kui me seda kontrollida ja hinnata ei saa?“ Selline mõtteviis baseerub ekslikul oletusel, et aju ei ole loomulikult õppiv. Terved inimesed loovad omale naturaalsel moel õppimisviisid ja edu kriteeriumid. Mil määral need kriteeriumid vastavad loomulikule, sel määral need avanevad ja formuleeruvad järjest uued õpikavatsused, mis teevad naturaalse õppeprotsessi dünaamiliseks ja kogu elu kestvaks protsessiks. Selle protsessi katkestamise tulemus lühikeste ajavahemike intervallidega tundidega, et teoreetiliselt õppida kohustuslike ainete ülimalt kitsapiirilist andmestikku, on evolutsiooni poolt tuhandeid aastaid arendatud naturaalse õppimisprotsessi  halvenemine ja rööbastelt maha jooksmine.
„Nonsenss,“ väidavad traditsionalistid. „Kõik teavad väga hästi, mis on edukas õppimine. Need, kes saavad hindeks „5“ on edukad ja need, kes eksamitel läbi kukuvad või tavapärase õppekavaga koolist välja kukuvad on ebaedukad. See on edu kriteerium ja just seda tunnustab kogu maailm. Need, kes siin püüavad mingeid alternatiivseid õppemeetodeid rakendada, on põrast kotis müüvad inimesed; kes ei tea tegelikust haridusest mitte midagi.“ 

Kui traditsiooniline arvamus edukast õppimisest oleks tõsi ja seega ainult väike osa õppuritest saavutab hinde „5“, siis tavapärane õppekaval põhinev kool ei saa kunagi olla keskkond, mis annab eduka õppimise võimalused paljudele õpilastele, 

põhineb see eduka õppimise interpretatsioon traditsioonilisele, progressiivsele või alternatiivsele filosoofiale. Toetudes ümberlükkamatutele tõenditele võib öelda, et siin on tegemist juhtumiga, kus iganenud industriaalrevolutsiooni aegsesse „eduka“ õppimise ideesse kinni jäänud inimesed ise püüavad suurel hulgal „põrsaid kotis“ müüa!
Inimolendid on sündinud õppima ja jäävad õppima äärmiselt efektiivselt ja sobival moel seni, kuni nende õppimist toetatakse info ja ressurssidega loomulikul viisil. Äärmiselt ebaloomulik protsess, mida tavapärane õppekaval põhinev kool kasutab, et tuua parim välja õppuritest, sarnaneb pritsiga orhidee värvimisele, et tuua esile lille loomulik värv.
Eduka õppimise mootor ei nõua käima minekuks hüppelist starti tavakoolilt ja ei vaja ka sealt samast luba, et teele asuda. See tee saab alguse emaüsast, iseeneslikult evolutsioonile alludes ja juba olles väga suurepärases ning isegi maagilises töökorras selleks ajaks, kui kool peaks algama.

Mis on edukas õppimine? Just selline nagu loomulik hingamine, mida täiesti terved kopsud garanteerivad ja edukas tuksumine, mida teeb terve süda. Valdavad ja ümberlükkamatud, kaljutugevad teaduslikud tõendid näitavad, et edukas õppimine on terve ajuga garanteeritud loomulikes tingimustes, mida stimuleerib ja toidab info-rikas õpikeskkond.