Nomi Aldort vastab küsimusele: Kuidas arendada lapse sotsiaalseid oskusi?

Küsimus: Minu 10 aastane poeg (kes ei ole kunagi käinud koolis) ei näita üles mingit soovi sotsiaalseks suhtluseks ja eelistab, mind koos isaga. Ta keeldub enamasti grupiga koos tegutsemast ja eelistab mängida oma venna ja ema-isaga. Mida ma saaksin teha, et minu lapsel areneksid sotsiaalsed oskused ja ta sooviks mängida teiste lastega?

 

Naomi Aldort: Mulle tuleb meelde üks hetk, kus minu tol ajal veel 6 aastane poeg hakkas juttu ajama 3 täiskasvanud naisega. Ma vaatasin neid ja isegi jalutasin noorema pojaga mõneks ajaks eemale. Tagasi tulles ütles üks naistest: „Mulle avaldas suurt mõju see, mida teie poeg rääkis koolita kasvamisest aga kuidas jääb siis sotsialiseerumisega?“

„Mis sellega siis on?“ küsisin ja osutasin 6 aastasele pojale, kes vestles kolme tundmatu täiskasvanuga.

Me mõtleme, et laps on sotsiaalne sel juhul, kui ta seltsib teiste lastega ning unustame tema suhtluse oma vanemate, õdede-vendadega, teiste täiskasvanud sugulastega. Kui teie poeg eelistab üks ühele kontakti, siis olete liiga kriitiline ja ei pane tähele seda unikaalset viisi, kuidas poiss teistega suhtleb, nagu see täiskasvanud  naine restoranist ei saanud aru, et toimub sotsiaalne suhtlus minu pojaga.

Me oleme sattunud raskustesse suhtlemise äratundmisel, kuna elame kultuuris, kus sotsiaalse lapse kujundiks on kontseptsioon lapsest, kes teeb asju koos oma eakaaslaste grupiga. Mõte, et iga laps peaks seltsima eakaaslastega, on eemaldunud inimese individuaalsusest.  Selleks, et ennast taolistest piiravatest kontseptsioonidest  vabastada, tuleb alustada täiesti nullist ja loobuda üldlevinud veendumustest.

Beethoven on üks näide nendest, kes ei seltsinud ega ei olnud sotsiaalne tavamõistes. Ta vajas meeleheitlikult privaatsust, et olla suuteline humaanselt suhtlema sügaval ja mõtestatud viisil läbi haavatava ja emotsionaalse muusikameediumi. Ja see on ainult üks loendamatutest suhtlemisviisidest.

Täiskasvanutena hindame aktsepteeritavateks mitmekesised sotsiaalsed eelistused ja ootame lastelt, et nad loobuksid olemast nemad ise ning vormiksid ennast piiratud sotsiaalsete ootuste kohaselt.

Mis omakorda paneb neid uuesti õppima seda, kuidas olla erinev, sest see on nii vajalik terve ühiskonna eksisteerimiseks. On täiesti imeline, kuidas ekstsentriline laps transformeerub austatud innovaatikuks, mõtlejaks ja artistiks: „Ta oli mees omaette,“ „ ta ei olnud kunagi osa karjast,“ või „ta veetis iga päev tunde üksinduses,“ jne, jne. Tõeliselt kirglikud inimesed, suured juhid ja imepärased loojad on harva olnud need, kes sobituvad sotsiaalsesse vormi.

Sinu küsimusest ma näen, et poiss on terve sotsiaalne olend oma isiklike eelistustega ja soovib suhelda nendega, kellega omab väga lähedast suhet. Milline imepärane viis sügava inimliku suhte arendamiseks. Peale selle, enamiku oma päevadest veedame üks-ühele suheldes ja soovime sageli, et meil oleks selliseks suhtluseks rohkem oskusi.

Lisaks iga indiviidi unikaalsusele, pea meeles, et igas lapses arenevad sotsiaalsed oskused erineval ajal ja moel. Üks ema jagas minuga muret oma 10 aastase tütre pärast, kes tantsis ja näitles väga hästi, kuid kartis lava. Ma rääkisin talle ühest noormehest, kes 9 ja 11 eluaasta vahel väga enesekindlalt esines laval, kuid seejärel sai temast üsna enesessesulgunud ja „ei mingit lava“ teismeline. Veel olen ma töötanud tüdrukuga, kes oli 11 aastaselt äärmiselt häbelik, kuid nüüd teismelisena on oma kogukonna laulev-näitlev täht. On samas olnud ka teisi juhtumeid; mõned introvertidest lapsed on saanud väga edukateks juhtideks ja mõned suured suhtlejad on valinud üsna erakliku elu.

Kui sinu poeg ei ole soovinud mängida koos teiste lastega, siis tea, et sel hetkel ta seda ei vaja (ja võib-olla ei hakka kunagi vajama). Mida sina saad teha, et tema oskusi suurendada – hoida armastusega tema valitud teed ja anda talle mõista, et tema eelistused on õiged. Näita, et oled temas kindel, paku seda, mida ta küsib – sinu seltskonda, üks-ühele tähelepanu ning jah, ka oma pereringi turvalisust. Nii tehes, säilib temas usaldus iseendasse ja ta õpib vastama ka teistele kaasundliku ja tähelepaneliku suhtluse teel.

Pea meeles, et iga katse juhtida last, jätab ta ilma loomupärasest õigusest, olla tema ise. Kui me oma muretsemises pakume talle: „Miks sa ei võiks kasvõi üks kord minna ja mängida seal koos nendega,“ siis me oleme seadnud kahtluse alla lapse valiku ehk, mis on tegelikult kahtlus selle osas, kes tema on. Sul on vaja mitte ainult hoiduda ükskõik mis nõuandest ja kiusatusest sundida last teatud sotsiaalsesse konteksti, vaid sa pead ka kaitsma teda taolise lugupidamatuse eest, kui see tuleneb teiste poolt.

Kui sinus tõstavad pead vanad hirmud, kuula neid enda sees, jaga lähedase sõbra või nõustajaga, kuid hoia need eemal oma lapsest. Arenda endas uudistav vaatlusvõime oma lapse sotsiaalsete oskuste osas. Sa ei või eales teada, milleks ta valmistub; eluks läheduse eksperdina, innovaatorina, armastava lapsega koduisana, juhina ükskõik mis alal – see on veel teadmata, kuid tal on vaja oma sisemise mina arenguks järgida oma sisemist juhatust. Sinu poeg ON sotsiaalne. Hoia teda armastusega ja jälgi vahelesegamiseta.