Esmaspäev, 29. aprill 2013

ADHD - õpiraskuste tekkimise põhjus Jan Hunt artikkel


“Õpiraskused:” teise nimega Roosid
Jan Hunt on perenõustaja ja kirjanik. 21 aastase poja ema.
 
Kas tegelikkuses võivad õpiraskused olla normaalse inimese mõistetavaks reaktsiooniks sellele, et neid on jõuga sunnitud omaks võtma tavapärase klassiruumi ebanormaalsed tingimused?  

Kujutlege hetkeks, et olete külastamas aiandit, kus kasvatakse beebitaimi. Kuulete väljast müra ja lähete uurima, mis on juhtunud. Leiate  ühe noore töötaja, kes on hädas roosipõõsastega. Ta on püüdnud jõuga avada roosi noori pungasid ja pomiseb pettunult. Te küsite temalt, mida ta teeb ja tema vastab: „Minu ülemus tahab, et kõik lilled hakkaksid õitsema sel nädalal, eelmisel nädalal ma teipisin kinni kõik, kes tahtsid varem hakata õitsema ja nüüd ma avan nende õied, kes veel ei ole õitsema hakanud.“
Sa vaidleksid vastu, öeldes, et igal roosil on oma õitsemise aeg; on absurdne püüda lille õitsemist kinni pidada või kiirendada. Roos õitseb alati talle kõige õigemal ajal. 
Sa vaatad uuesti roosi ja näed, et see vaikselt närbub. Kui sa juhid sellele tähelepanu, siis abiline vastab: „Oh, kui halvasti, see võib olla mingi geneetiline haigus. Ma pean helistama eksperdile.“
„Ei, ei!“ ütlete teie. „Sina põhjustasid närbumise! Kõik mida on vaja teha – tuleb vastata lille loomulikule tsüklile, tema vee ja päikese vajadusele ja jätta ülejäänud looduse teha!“ Sa ei usu oma silmi. Miks see ülemus on nii ebarealistlik ja halvasti informeeritud lillede osas?
Sellist olukorda ei tule küll ette aiandites, kuid on igapäevane meie koolides. Jõuga püüavad õisi avada õpetajad, kes on juhtkonna, ametlike ajakavade surve all, mis nõuab lastelt õppimist ühesuguse kiirusega ja sarnasel viisil. Kas lapsed ei ole erinevad oma arengus, nagu ka roosid:  nad sünnivad võimekusega ja sooviga õppida ja nad õpivad erinevas tempos, erinevatel viisidel. Sarnaselt roosidega, õitsevad ka lapsed igaüks omal õigel ajal, kui nende vajadustele vastatakse, luuakse turvaline ja meeldiv keskkond ja välditakse kahtlusi, ärevust ja paikapandud ajakava. Ma tunnen südamest kaasa nendele lastele, kellele on „diagnoositud“ ADHD (attention-deficit and hyperactivity disorder – ehk eesti keeles siis tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus), õpiraskuse viimati avastatud nimesilt. Paljud haridustegelased ja uurijad usuvad, et ADHD lapsi ja nende vanemaid on väärkoheldud selle sildi külge riputamisega. Dr. Thomas Armstrong, juhtiv õpiraskusi uuriv spetsialist, kes vahetas eriala siis, kui ta: „hakkasin märkama, et  õpiraskuste silt riputati kaela nii paljudele lastele ja lapse läbikukkumist õppeprotsessis süüdistati müstilise neuroloogilise defitsiidiga ajus – selle asemel, et muuta meie koolisüsteemi ja seda reformida.“ Dr. Armstrong pöördus õpiraskuste kontseptsioonile selja ja kirjutas raamatu „In Their Own Way“, suurepärane ja praktiline juhis seitsme isikustatud õppesüsteemi kasutamiseks, mida esmakordselt pakkus välja Harvardi psühholoog Howard Gardner. Dr. Armstrong kutsub üles loobuma mugavatest, kuid kahjustavatest sildistamistest nagu „düsleksia“ (vaeglugemine) ja keskenduda selle asemel tegelikule „vaegõpetamise“ probleemidele. Ta hoiatab, et „meie koolid kirjutavad miljonitele lastele peale sildi „ebaedukas“, kuid tegelikult on need lapsed ainult sattunud halva õppesüsteemi kätte.” Armstrong selgitab: „Lapsed saavad diagnoosi nagu düsleksia, düsgraafia (kirjutamishäire), düskalkuulia ( ehk düsmatemaatika ehk arvutamishäire) ja muu selline ning siis tundub, nagu põeksid nad mingit eksootilist ja haruldast haigust. 
Samas on sõna düsleksia lihtsat ladina keelne väljend „kimpus sõnadega“ … Sadu teste ja programme on välja mõeldud, et neid nö „neuroloogilisi düsfunktsioone“ kindlaks teha“. Kuid meditsiinidoktorid ei ole veel kaugeltki leidnud nn õpiraskuste sümptomite juurde kuuluvaid ajukahjustuste selgeid ja täpseid vasteid. Mulle endale on peale 15 aastaid uuringuid ja praktiseerimist üsna selge, et meie koolid on suuresti süüdi selles, millega nii paljud lapsed peavad läbikukkumise ja tüdimuse tõttu silmitsi seisma.  Kas õpiraskuste silt on  tänase kooli „keisri uued rõivad“? Filosoofidel on huvitav printsiip, mida nimetatakse Ockhami habemenuga, käepärane viis lõigata läbi pöörased teooriad. See ütleb, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust (See printsiip – eelistada vähima eelduste hulgaga seletust – on loodusteadustes laialdaselt kasutusel.) Niisiis, millised on faktid?  Kas pole fakt, et paljudel kooliõpilastel, suuremas osas meessoost, on õpiraskused. Kuid on ka fakt, et sadadel ja tuhandetel lastel, olenemata soost, puuduvad need väidetavat geneetilised ajudefektid – koduõppuritel ei esine neid. Selles grupis on õpiraskused harvad, välja arvatud siis, kui nad on alles hiljuti koolist koju jäänud. Kui “õpiraskused” on nii tavaline kooliskäivate laste hulgas ja puudub koduõppijate hulgas, siis tuleks probleemi juuri otsida eelkõige õpikeskkonnast, mitte aga mingitest müstilistest „neuroloogilistest häiretest“. 
Kõik need nimed “hüperaktiivne,” “koolifoobia“ ja „õppimispuue“ on suitsukatted, millega püütakse varjata kooli suutmatust mõista ja juhtida loomulikku õppeprotsessi!? Peale kõige, ei ole saladuseks, et koolid on oma töös läbi kukkunud: paljudes kohtades on kirjaoskus tegelikult vähenenud ja ei ole enam tõusnud sellele tasemele, mis oli enne üldkoolide aega. Kui John Gatto, New York Osariigi Aasta Õptaja, nimetas kooli „12 aastaseks vanglaks“, siis me teame, et midagi on kohutavalt valesti ja see ei ole seotud meie lastega. Haridustegelane John Holt kirjutab oma raamatus „Teach Your Own“: õpiraskuste assotsiatsiooni presidendi sõnavõtust:  „on vähe tõendeid, mis toetavad õpiraskuste diagnoose.“  Holt palub lapsevanematel olla äärmiselt skeptilised selles osas, mida kool ja tema spetsialistid laste ja nende seiskorra kohta ütlevad. Peale selle, neil tuleb mõista, et just kool ise põhjustab kõik need hirmud ja pinged ning parimaks raviks õpiraskuste puhul on laste koolist ära võtmine.“ 
Pered, kes on nii talitanud, leiavad varsti, et nende laste armastus õppimise vastu taastub ja nad huvituvad samamoodi nagu kunagi varases lapsepõlves. Erinevalt õpetajatest, kes peavad kohtuma igal aastal paljude erinevate lastega, on kodus vanematel õpetada aastaid üks ja sama laps (lapsed), kelle individuaalsust ja õppimise stiili erisusi nad õpivad tundma ja austama. Vanemad saavad selgeks lapse isikliku ajakava ja teadvustavad, et vead on igaühe õppimisprotsessi loomulikud ja ajutised osad. Ei ole kuhugi kiiret!!! Paljud koduõppel olevad õppurid võivad mitte lugeda ka 10-12 eluaastal, kuid kolledžiajaks saavad juba hakkama suurepäraselt. Lõdvestunud ja rahulik suhtumine on koduõppe loomulik osa, see  aitab lapsel säilitada eneseväärikust, jätta kõrvale ametlikud reeglid ja sildid ning lasta lapsel õppida siis, kui ta on selleks valmis. Koduõppijad tavajuhul ületavad oma kooliskäivaid eakaaslasi akadeemiliste teadmiste, sotsialiseerumise, enesekindluse ja usaldusväärsuse osas. J. Gatto  toob välja fakti, et „lapsed, kes õpivad kodus näivad olevat 5-10 aastat eespool oma koolis treenitud eakaaslastest – seda just eelkõige mõtlemisvõime poolest.“ Palju aastaid püüdis Holt selgitada koolides erinevust „learning difficulty“ ehk õppimisraskuste (see on midagi, mida me kõik aeg-ajalt tunda saame) ja „learning disability“ ehk õppimisvõimetuse vahel. Ta küsis õpetajatelt, kuidas nad teevad vahet põhjustel, mis tingitud närvisüsteemist ja faktoritest, mida põhjustavad välised tingimused – õppekeskkond, õpetaja selgitused, õpetaja ise või õppematerjal.  Ei ole üllatav, et Holt ei saanud eales sellele küsimusele ühtset vastust … „seni, kuni me ei ole õppinud eristama neid kahte, ei saa üldse rääkida laste õpiraskustest.“ Miks üldse on õpetajad nii kindlad, et eksisteerib see laialtlevinud neuroloogiline häire? Võib-olla on nad ajanud segi põhjuse ja tagajärje. Holt selgitab, „Õpetajad ütlevad, et lugemine ongi   raske või muidu paljud lapsed ei oleks sellega hädas.“ Holt argumenteerib,  „kuna me mõistame lugemist kui raskust, siis just seetõttu lapsed ongi hädas … kogu meie muretsemine, askeldamine ja õpetamine  on teinud lugemise lastele sada korda raskemaks, kui see tegelikult on .... olles hirmunud ja ärevuses on meie mõtteprotsess häiritud ja me ka omandame õpitut halvasti või üldse mitte.“  
Uuringutest tuleb välja, et õpetajate ootused lapse õpiraskuste osas mõjutavad tugevalt lapse õppimisvõimekust. Veel enam, uuringud näitavad ka, et on tugevad seosed laste ärevuse ja tajutavate ebasoodsate tingimuste vahel -  ja ärevuse tekitajate vähenemisel (ja toiduallergiate ravimisel, kui need eksisteerivad) vähenevad suuresti õppimisraskused. Kuid meil ei ole vaja uurijaid ja eksperte, et öelda, mis on valesti. Meil on vaja ainult kuulata lapsi endid, kes on aastaid püüdnud suhelda läbi oma valu, segaduse, ärrituse ja viha. Kui lapsed liiguvad sõltuvuslike ravimite, enesekahjustamise ja enesetapuni, siis nad ilmselgelt püüavad edasi anda midagi väga olulist. Kas õpiraskused tegelikkuses on laste normaalne reageering ebaloomulikule õppesüsteemile? Kas koolid ei suuda näha erinevust toimiva välise või neuroloogilise probleemi vahel? Kas ei suudeta näha stressi osa õppimissuutlikkuse halvenemises? Samas kui nn neuroloogilisi anomaaliaid ei ole täpselt kunagi kindlaks tehtud, on õpikeskkonnast leitud paljugi ebanormaalset: äge konkurents; füüsilise aktiivsuse puudumine (väga raske eriti poistele); killustatud teemad, mis pakuvad vähe lapse enda huvidele ja kogemustele; pidev kontrollimine ja kahtlustamine; ebapiisav aeg perekonnaga koosviibimiseks; vähe võimalusi kohtuda uute, erinevas eas inimestega; puudub privaatsus ja vaikuses viibimise võimalus; pidev ja järske teemade vahetus, mis ei lase süvendatult õppida; vähe võimalusi oma ideid ja töid lassikaaslastega jagada; vähe võimalusi saada õpetaja jagamatut tähelepanu; pettunud laste poolne kiusamine; julgusetus, mis tekib kõigi nende sissjuurdunud siltide kaelariputamisel; ja lisaks kõigele sellele on õpilane alandatud jõuetuks „mitteinimeseks“, kelle põhilisemaid õigusi ja vajadusi lämmatatakse institutsionaalsete kaitsemüüridega. Kõik need raskused on võimalik koduõppega eemaldada – eeldades, et seadused koduõppe osas võimaldavad piisavalt autonoomiat.“Sildistamine on keelatud”, kuna lapsed usuvad seda, mida me neile räägime. Kui me peame millelegi sildi külge panema, siis olgu selleks õpikeskkond mitte õpilane. „Hüperaktiivse lapse“ asemel tuleks meil endil muretseda „aktiivsust pärssivate“ koolide osas; „TÄHELEPANUHÄIREGA ÕPILASE“ asemel, tuleks meil vaadata tähelepanelikult „inspiratsiooni tapvate klassiruumide“ olukorda või „sügavuse puudumist“ õppekavades; „koolifoobikust“ lapse asemel peaksime ausalt kasutama sõnu nagu „ärevus“ ja „hirm“ (ja väga-väga tähelepanelikult jälgima selle ärevuse allikat.)  Kasutades Occam’i habemenuga leidkem üles lihtsaim teooria, mis sobitub faktidega, mitte ärgem ajagem asju järjest keerulisemaks! Stressirohke, karistav ja ähvardav keskkond on rohkem kui küllaldane selgitus õpiraskustele. Ei ole mingit vajadust ennast segadusse ajada „ülitargutavast loengust“, tõestamata teooriatest ja süüdistavatest märkustest, mis püüavad kaitsta institutsiooni, kus meie lapsed ei ole suutelised terveks jääma. Mida saaks teha selle asemel? McGill Ülikooli professor Norman Henchey soovitab, et me „vaataksime uuesti üle kogu „koolikohustuse“ mõiste.” Henchey soovitab tagasi pöörduda koduõppe juurde ja „teiste  täiskasvanuks saamise teede juurde … nagu praktikaprogrammid, ametlikud ja mitteametlikud kursused, õpetamisteenus, informatiivne õpetamine.... on väga suur hulk võimalusi, mida saab pakkuda noorele inimesele.“ Võib-olla saame siis pidada lugu iga  noore inimese individuaalsest õppestiilist ja nagu Armstrong märgib, andes lastele julgustust, mida nad vajavad, et tunda end kompetentsete, edukate kodanikena. Lapsed on sündinud õppuritena. Nad väärivad turvalist, toetavat õpikeskkonda, kus nad saavad olla rahulikus atmosfääris, austuse, lahkuse ja usaldusega – hirmudeta, survet avaldamata, kritiseerimata.  Einstein tuletas juba aastaid tagasi meile meelde, “On väga suur viga mõelda, et nägemise ja otsimise rõõmu on võimalik sunni abil kiirendada.“ 

Pühapäev, 7. aprill 2013

Lapse raevuhood - mida need näitavad


Attachment Parenting fraasi tõi välja lastearst William Sears - see   lastekasvatuse filosoofia põhineb kiindumise teoorial arengupsühholoogias. Vastavalt kiindumise teooriale, moodustub lapsel tugev emotsionaalne side oma hooldajatega lapsepõlves ja sellel on elukestvad tagajärjed. Tundlik ja emotsionaalne  kasvatus aitab lapsel kujundada turvalist kiindumuslikku sidet, mis soodustab lapse sotsiaal-emotsionaalset arengut ja heaolu. Attachment Parenting eesmärgiks on suurendada lapse arengus turvalist seotust ja vähendada ebakindlat seotust.  
Eesti keeles on Attachment Parenting tõlgitud kui turvaline kiindumissuhe oma lapsega. Authentic parenting - Autentses lastekasvatuses on vanemate soov olla enda ebatäiuslikkusest teadlik ja seda tunnistada. Autentne - ehtne, algallikatel põhinev.

Hea haldajas Naomi Aldort , kes on suurepärase raamatu autor ja 3 lapse ema, kirjutab oma enda imelisel moel väga kaunilt lapsest ja tema olemusest:
Ilma võitluseta lapsi kasvatades
Küsimustele vastab Naomi Aldort
Naomi Aldort PhD, perenõustaja, on raamatu „Raising Our Children, Raising Ourselves“ (kasvatades last, kasvatades ennast) autor. On andnud välja populaarsed CD-d, annab konsultatsioone ja teeb töötube kogu maailmas. Kirjutab lastekasvatust puudutavaid artikleid ajakirjadele Kanadas, USA-s, Austraalias, Inglismaal ja teda on tõlgitud ka paljudesse teistesse keeltesse – Taani, Prantsuse, Saksa, Heebrea, Jaapani, Hiina, Indoneesia ja Hispaania. Ta on abielus, kolme lapse (kes ei ole kunagi käinud koolis) ema. Tema noorim poeg on paljude auhindadega pärjatud tšellomängija Oliver Aldort (OliverAldort.com.). Keskmine poeg pianist ja helilooja  Lennon Aldort, (LennonAldort.com) – iseõppinud pianist, hakkas kuulmise järgi klaverit mängima kolmeaastaselt, muusikat kirjutama 13 aastaselt ja ka vanim  Yonatan Aldort kasvas üles ilma ühegi koolipiiranguta. Õppis ise lugema 6 aastaselt ja armus kirjutamisse 15 aastaselt. 18 aastaselt soovis minna ülikooli ja tegi väga hästi kõik vajalikud testid (ehk siis riigieksamid), õpib Evergreen Kolledžis (liberaalne kunstikool). Naomi enda koduleht on  www.authenticparent.com.

Küsimus: Kui ma ei tee või ei anna oma lapsele, mida ta tahab, siis ta karjub nii kõvasti, et ma ei tea, mida teha. Ma praktiseerin kiindumuslikku suhet oma lapsega ja vastan alati viivitamata lapse vajadustele. Olen teie raamatust lugenud, vastamisest raevuhoole kui eneseväljendusele, mitte kui vahendile midagi saada.  Kuid kui ma seda püüan teha, siis mu laps ei jäta järele ja ta loobib asju ning isegi lööb. Kuidas sellist harjumust muuta? 
Vastus: Raevuhoogusid on vaadatud, kui lapse kasvamise vältimatut osa, kuid nad ei ole seda. Raevunud laps on kas liiga kontrollitud ja võitleb oma iseseisvuse eest või elab ta illusoorses maailmas, kus kõik peab minema tema tahtmist mööda. Sellest, mida sa kirjutad tundub mulle, et laps ei ole ülearu piiratud vaid on sõltuvuses sellest, et kõik läheks tema tahtmiste kohaselt või ta mõtleb, et sulle meeldimiseks peab ta olema kogu aeg õnnelik. Me õpetame lapsi raevutsema, kui asjad ei lähe nende ootuste kohaselt ning me vastame nende ja  enda tahtmistele ärevuse või paanikaga.  Ütlete, et kui kohtlete raevuhoogu kui eneseväljendust, siis laps ei lõpeta. Hästi. Ta ei peagi lõpetama raevutsemist või ütlema, mida ta tahab. Vastupidiselt, kui te kuulate ja lubate seda, siis ta tunneb ennast turvaliselt ja võib ennast vabalt väljendada. Aktiivne kuulamine ilma tingimusi seadmata ja ootusi püstitamata. Kui kuulatakse ära rahulikult, siis laps otsustab, et ta on piisavalt tugev oma tunnete kogemiseks. Ta õpib, et nutmist ei ole vaja karta ja et ta on sinu armastust väärt hoolimata sellest, kes ta on (st ta ei pea alati olema õnnelik – milline kergendus!). Kui ta jätkab „nõudmiste esitamist“, jätkake kuulamist:  tal võib olla õigus ja sina oled olnud ülemäära piirav või on lapsel  tekkinud uskumus, et ta ei saa elada ilma selleta, mida soovib ning kui ta jätkab saad sina reaalsust tema jaoks muuta. 
Rahu tõmbab Rahu ligi ning see muudab sinu ja lapse vahelist dünaamikat, toimub arusaamine, et elu on juba täiuslik, olenemata soovidest ja plaanidest. Külgetõmbe seadus on tänasel päeval üsna populaarne aga meie materialistlikus kultuuris püüame ligemale meelitada seda, mida tahame, mitte aga ei püüa tunda rõõmu olemasolevast. Tegelikkuses, olles õnnelik sellega, mis sul on, tõmbab see palju enam õnne juurde. Laps ei ole sõltuv sellest millegi saamisest, et olla õnnelik. Ta on sündinud õnnelikuna.  Edasi tuleb see, mida me oma eeskuju ja reageeringutega tema tahtmistele õpetame. Kui laps kogeb ennast iseseisvana (mitte piiratuna) ja vanemaid liitlastena, siis nad võtavad juhendamise tänuga vastu. Nad usaldavad oma vanemaid, kuna on kindlad, „Ema ja Isa teevad minu jaoks kõik.“  Nad on võimelised nautima elu, mis ei lähe alati nende tahtmist mööda – see vaatenurk baseerub oma vanemate jälgimisel ja järgimisel.  Oliver, oma kolmandal eluaastal sai kingad jalga ja mantli selga minu abiga; ta võttis oma palli ja oli valmis minema parki. Ta oli väga elevil. Telefon helises. Üks ema vajas mu nõuandeid. Ma tulin ukse juurest, kus Oliver seisis ära ja ütlesin, „Me ei lähe praegu.“
„Miks?“ küsis Oliver.
“On üks ema, kes mind vajab.”
“Ah,” vastas Oliver. (Pange tähele, et kui te nüüd selle koha peal tunnete kurbust, siis mida see võiks teie lapsele selles situatsioonis õpetada. )  Oliver oli rõõmust särav, kui ta pani oma palli kõrvale, võttis kingad jalast ja jooksis mängutuppa. Ta oli elevil ja unustas oma mantli seljast võtta. Oliver elas hetkes, armastas elu ka selle muutuste ajal. Ma ei ole kunagi talle õpetanud olema kurb muutuste hetkel.
Aasta hiljem saabusid „halvad uudised“, me saime tunda oma plaanide purunemist, kuna meie suurepärane tšelloõpetaja kolis ära. Oliveri vend ütles spontaanselt, „Kui põnev, ma mõtlen praegu, kuhu see võiks meid viia.” Oliver naeris ja me nautisime uue ootusärevust ning loomulikult see uus tuligi meie ellu hoopis suurema ja paremana, kui tühja läinud plaanid seda olid. Usaldades lapse (ja sinu enda) sisemist rõõmu ja emotsionaalset tugevust, võib ära hoida aastaid kestvaid raevuhooge.  Sa mõtled, et ta ei saa sellega hakkama; kuid ta saab. Kas sina suudad hakkama saada tema püüdega sellega hakkama saada? Kuidas nad õpivad raevutsema?
Oma tahtmise kinnisidee tekib mõnedel hästi hoitud ja end turvaliselt tundvatel lastel põhjusel, et oma suure armastusega (samas ikka kõige paremate kavatsustega) õpetame neile, et nad on emotsionaalselt nõrgad ja et nad ei saa rahu enne, kui nende tahtmine on täitunud.  Me oleme paanikas, kui nad nutavad ja me teeme akrobaatikat, et vältida igat pisarat ja endast väljaminekut. Kuigi on suurepärane reageerida igale beebi vajadusele, ei tähenda see seda, et vaja on paanikaga reageerida või elimineerida lapse emotsionaalsed väljendused.  Laps, kes peab käima oma teed, tunneb sageli end lämmatatuna oma vanemate poolt,  lüües ja asju loopides, kuna ta ootab kättesaamatut universumi – imede maad, kus ta saab kõik, mida iganes tahab. Ta tunneb ennast petetuna, kuna reaalsus erineb lubatud illusioonist. (Reaalsus on tegelikult palju parem, kuna laps õpib selles armastama seda, mis tuleb. ) Sina oled õpetaja. 
Kui väikelaps kukub, siis ta vaatab sinu poole, et näha kuidas ennast tunda. Kui sa naeratad, siis ta tõuseb püsti ja liigub edasi või (haiget saades) tuleb kallistuse järele ja seejärel jookseb edasi. Sama moodi, vaatab ta sinu poole, et milline võiks olla tunne, kui sa midagi tahetut ei saa. Kui sa jooksed vastama tema igale soovile nii, nagu sa seda teed rinnabeebi esmaste vajaduste puhul, siis ta tunnetab oma tahtmisi sama primaarsena, kui armastust, turvatunnet ja toitu ning seega ka karjub vastavaltVaatamata sellele, kuidas see kõlab – kommi mittesaamine ei ole trauma; sellega last ei  kiusata, kahjustata, röövita.  Laps ei saa peatuda ega küsida endalt, „Kas ma tõesti suren, kui ei saa kommi või minna parki?“ Kui ta saaks näha tõde (et mittesaamine on samuti ok), siis ta saaks aru, et mitte iga kord tema soovid ei täitu. Võimsad inimesed ei ole need, kes saavad, mida tahavad - vaid need, kes suudavad ilma selleta olla. Neil on eesmärgid ja nad tegutsevad olemata sõltuvuses teatud lõpptulemusest; nad reageerivad muudatustele rõõmuga.
Segadus kehtestamisega
Paljud vanemad ajavad kehtestamise segi sümpaatiaga. Ülearune ja dramatiseeritud kehtestamine ja püüd kiirustades kompenseerida või tähelepanu eemale juhtida õpetab väikelapsele, et midagi on valesti ja ta on langenud ohvriks ja saanud haiget.  Ta tunneb end seejärel veel halvemini ning võib lüüa ja raevutseda veelgi enam. Sellise segaduse vältimiseks õpetan ma lihtsustatud kehtestamist. Kõige sagedamini on parim lihtsalt kuulata ja kallistada.  Või öelda midagi lihtsat nagu, „Ma saan aru, mida sa tunned.“ Teinekord võibolla soovid kinnitada fakte ja seda lahkel hääletoonil. Laps tunneb sidet; ta teab, et teie teate, mida ta kogeb, et tema tunded on lubatud, väärt kogemist ja ei ole probleemi. Selle asemel, et öelda, „Oh, küll ei vea. Oled vist ärritunud, et tahtsid nii väga mängida Liisa nukuga... „ ütle pigem „Ma näen, et sa soovid, et võiksid mängida Liisa nukuga. Märkasin, et Liisa mängib sellega just praegu. Mida sulle meeldiks selle asemel teha?“  Kui talle meeldiks nutta, paku oma armastavaid käsi ja kõrvu. Mitte ära korruta pidevalt draama üksikasju või püüa tema jaoks reaalsust muuta. Ta saab reaalsusega ise hakkama, kui sina saad. Kallista ja musita teda, ütle et armastad teda, kuid ära lasku temaga koos tema draamasse. Sel viisil  saab ta sinust kinni hoida (tema side reaalsusega) ja „veest“ (tema draama) välja tulla.  Kui sa oled rahulik, siis ta võib nutta või karjuda ja isegi (siin ei ole ajalist piirangut) valida mõne muu tegevuse.
Rahu algab sinust
Rahulikkuse õpetamine algab sellest, kui oled rahulik oma poja raevuhoogude ajal. Ta võib nutta täiest kõrist ja teada, et ta nutab nutmise pärast. Vahepeal leia üles see olukord, kus sa arvasid, et elu peab minema nii nagu sina tahad. Üks paremaid kohti, kuskohast alustada on sinu ja poja vahelised suhted.  Kui ta ei saa minna oma tahtmist mööda, siis ta karjub. Kui ta karjub, siis ei saa sina olla oma tahtmist mööda, kuna sa soovid rahumeelset ja õnnelikku last ja tema ei ole seda.  Nii sa püüad teda rahustada, tähelepanu kõrvale juhtida või teha midagi, et see karjumine kord lõppeks. Laps näeb vanemat, kes ei suuda eluga hakkama saada, kui püüab oma tahtmist mööda minna; ta tahab õnnelikku last. Isegi kui sa püüad oma tundeid varjata, püüa lapse raevuhoo ajal kinni oma sisemine sõdimine. Märka kuidas (kui sa arvad, et laps ei peaks karjuma) sa tunned ärevust ja sinu enda meel karjub.  Siis, kujuta ennast ette ilma selle ideeta, et laps peaks olema kogu aeg õnnelik ja ei tohiks karjuda. Kas sa näed, kui rahumeelne sinu maailm oleks ilma selle illusioonita? Sa võid armastada oma last tingimusteta, pole oluline kuidas ta ennast tunneb. Ta ei saa traumat. Ta ainult usub mõttesse, mida on harjunud uskuma, et  peab saama oma tahtmist. Kui sinu eesmärgiks on karjumise lõpetamine, siis oled sa nagu tema, soovid, et elu läheks nii nagu sina tahad. Kui sa lõpuks lapse raevuhoo ajal hakkad oma meeles seda protsessi nägema, siis kirjuta üles need mõtted, millele sa oma peas tahtmatult kuuletud:   minu laps on õnnetu; ma olen halb ema; mul on halb oma last karjumas näha … jne. Vaatle igat mõtet, et näha, kas see on põhjendatud, kasulik või väärt uskumist. Ja ennekõike püüa aru saada, kas see mõte ühendab sind lapsega või lahutab teid? Kas sa oled vanem, kes sa tahad olla, kui sa seda mõtet usud? Siis vaata järgi, kuidas oleks olla ilma ühegi mõtteta ja märgata kergendust ja vabadust armastada oma last. Selle asemel, et temaga manipuleerida selle raevu ajal, too rahu iseendasse. 
Kas ta lõpetab raevutsemise, kui minu muutun rahulikuks?
Kui sa oled rahumeelne temaga, siis sul ei ole vaja, et ta oleks keegi peale tema enda. Nagu ma juba varem ütlesin, ei ole hea teha asju mingi konkreetse tulemi tarbeks. Selle asemel, vastates rahu keskmest, suudate jääda ühendusse ja suudate ka oma lapsest aru saada ning olete võimeline paremini tema vajadusi täitma. Sinu lapsele võib meeldida karjuda või ta naudib teatud tulu, mida sa kogemata tahtmatult pakud. Meelele meeldib ennast korrata ja ta püüab otsida tõendusi, et asi on seda väärt. Lihtsalt armasta teda, ära oota midagi vastutasuks; sinu armastus ongi vastutasu. Mõned lapsed raevutsevad palju, kuna liiga paljud nende soovid on tagasi lükatud. Ole helde ja planeeri oma elu viisil, mis austab sinu lapse individuaalseid vajadusi. Ära püüa temast teha endale ettekäänet, kasutada relvana või nõuda, et ta mängiks omaette;  oleks rohkemat, kui tema iga võimaldab. Loo tingimusi ja püüa prognoosida, kuhupoole asjad võivad liikuda, et vältida mittevajalikke probleeme.  Ole autentne ja lahke. Kui sul on võimalik midagi ära hoida, siis tee seda ilma temaga näägutamata. Aga kui midagi ei ole võimalik, ära püüa seda kompenseerida ega satu paanikasse. Kohtle kõiki elusündmusi võrdselt nii imeliste kui tavalistena.  Anna eeskuju oma lastele, et mis iganes ka ei juhtuks, alati võib leida sealt tagant mõne ime. Näita, kui põnevil sa oled otsimaks õhtusööki, kui midagi on põhja kõrbenud või kui lõbus võib olla rehvivahetus. Naera enda üle ja armasta hoolimata sellest, kuidas laps tunneb. Elu ei ole paikapandud tööülesanne; see on siin, et avastada tundmatut. 

Kolmapäev, 3. aprill 2013

Taevas on sinine...


Taevas on sinine.
Välja arvatud siis, kui ta seda ei ole.
 
Laura Schuerwegen – peale kommunikatsiooniteaduste õppimist Brüsselis, otsustas Lääne elu maha jätta ja asuda perega elama Aafrikasse. Ta kirjutab  autentsest lastekasvatusest www.authenticparenting.info

Paljudel juhtudel, kui keegi hakkab vestlema isikuga, kes on koduõppe vastu või lihtsalt ei tea sellest midagi või kui sa loed elust õppimise kohta kriitikat, siis vastaspool võtab sisse nn „eksimatu“ seisukoha „asjadega, mida sa pead teadma.“ Kool, ütlevad nad, õpetab sulle kõiki neid asju, mida sa pead teadma – asju, ilma milleta sa elus läbi ei saa. Ja need asjad on just sellised, mida sa ise oma isekate huvidega ei õpiks. Nad pakuvad tervet nimekirja   nagu näiteks riigi hümnid, ajaloolised faktid, selle või tolle autori teoste täielik tundmine, aritmeetika … ja ta kirjutab need kõik sinu ninale suurte trükitähtedega ja märgib seda kõike, kui UNIVERSAALSET TEADMIST ILMA MILLETA SA EI SAA ELADA.  
Las ma räägin teile üht-teist Universaalsest Teadmisest. On tõsi, et elus on teatud asjad, mida inimene peab ellujäämiseks teadma. Ma arvan, et võime neid teadmisi nimetada universaalseteks teadmisteks. Näiteks asjadest on tuli kuum ja vihm märg ja kui sa seisad paljalt külma käes, võid jääda haigeks … aga laps omandab need teadmised kaua enne seda, kui ta läheb kooli ja need on omandatud õpetamata. Neid asju õpitakse kogemuslikult (Uskuge mind, on palju lapsi, kes peavad kogema mitu korda seda tsüklit: väheste riietega/ külm/ haigus enne, kui nad seda uskuma jäävad; on ka täiskasvanuid, kes selle samaga kimpus on!)
Kõik universaalsed teadmised on seotud eksistentsiga või – ainult selline teadmine, millel on oluline seos eksistentsiga on  hädavajalik teadmine.”Soren Kierkegaard
Sellise „Asendamatu Institutsiooni Milleks On Kool“ lävele astudes on kõik lapsele õpetatav triviaalne ja vaieldav. Kõik on suuresti sõltuv sellest institutsioonist, kuhu laps läheb, õpetajast ja isegi riigist, kus laps sünnib ja elab. Kindlasti on mõned asjad, mida kõik koolid püüavad oma inimestele õpetada, nagu värvid ja kujundid, kuid need on asjad, mida laps on juba märganud või õppinud teda ümbritsevast keskkonnast. 
“Oi, mõelge, mis juhtuks, kui laps puudub päeval, kus nad õpiksid sinist. KAS SA VEEDAKSID KOGU OMA EDASISE ELU MÕELDES, MIS VÄRVI ON TAEVAS.“ Daniel Quinn

“Punane õun ei ole punane, ka sidrun ei ole kollane. Taevas on harva sinine, ainult siis mitte kui ta seda ei ole …” Keith Crown

Kõik asjad, mida elust õppimise vastaspool nimetab vajalikuks ellujäämiseks või sotsiaalse staatuse omandamiseks või usaldusväärseks isikuks saamiseks – mis iganes see põhjust ka ei toodaks, et sul tuleb omandada mingit spetsiifilist fragmenti teadmisest – on äärmiselt muutlikud. Iga vestluspartner annab sulle erineva nimekirja (mis juba iseenesest kinnitab sulle fakti, et ei ole üldse olemas Universaalset või Hädavajalikku). 

Aga vaadakem mõnda sellest teadmise nn Olulistest Tükikestest. Rahvuslikud hümnid on just lihtsalt – rahvuslikud – ja ma võin teile näidata tervet rahvast, kus vaevalt keegi  teab oma rahvushümni. See on minu enda rahvas – Belgia. Viimase peaministri ajal, hakkas too isegi korra laulma teise riigi hümni. Nii et mis on siis sellel inimesel puudu, kes hümni ei oska? Ja kui kellegi arvates on rahvushümn  inimteadmiste oluline osa. Patriotism? 
Patriotism ei ole iseloomu hädavajalik osa; paljud inimesed on saanud ilma selleta väga hästi elatud ja  pole seetõttu olnud vähem humaansed ega ka asjatundmatud jobud.  Patriotism võib olla ka väga ohtlik asi,  ässitades inimesi teineteise vastu ainuüksi selle tõttu, et maakaardile on keegi joonistanud piirid. Võibolla ühel päeval loome me ülemaailmse hümni ja seda hakatakse lugema oluliseks teadmiseks … aga seni.

Ajalugu – nagu hümnidki – on tugevalt seotud sellega, kus te elate. Veel enam, ajalugu on seotud vaataja silmadega. (Sama käib geograafia kohta, see on veel üks aine, mida peetakse oluliseks). On palju suurepäraseid asju, mida ma ajaloost tean, kuid see pole võrreldav selle ajaloo teadmisega, mida teab keegi teisest riigist. Väga sageli on asjad, mida me väidame end teadvat kujundatud eurotsentrismi või Lääne Imperialismi poolt. Kas see inimene, kes tuleb meile teisest maailma otsast ja ei tea meie ajalugu – on loll? Või süüdistame me teda, kuna tal on teine rahvus? Mis saab neist, kes elavad välismaal ja reisijatest?  Mis saab inimestest, kes teavad ainult oma esivanemate ajalugu ja ei tea akadeemilist ajalugu kuningate nimede ja sõdade kuupäevadega?
Selle või tolle autori tööde tundmine on samuti teadmine mis suuresti sõltub kultuurist, millesse olete sündinud. Ja mil iganes see teema üles tõstetakse, tuleb mulle meelde sõbra räägitud anekdoot. Sõber tuli tagasi peale aastast vahetusõpilase elu USA-s: üks üliõpilastest  küsis temalt, kas teil ka on selliseid kuulsaid autoreid nagu meil - Shakespeare. Näib, et ka USA haridus ei kipu palju rääkima sellest või tollest autorist (ka mitte geograafiast, kuna üks teine õpilane küsis, kas Belgia on Brüsseli pealinn!)
Kui need juba kirjeldatud teemad on läbitud ja paika pandud, kui triviaalsed, suvalised, tugevalt elukohaga seotud, siis toob vastaspool välja raskekahurväe – Pühad Lehmad: Lugemine, Kirjutamine ja Aritmeetika. Jah kindlasti on need oskused olulised ellujäämiseks kaasaegses maailmas. Kohe edasi hüütakse, et need on kohustuslikud ja tuleb omandada teatud kindlal ajal st kindlas elueas. Kui keegi väidab, et see püha kolmainsus on hädavajalik, siis nad jätavad tähelepanuta fakti, et maailmas on miljoneid inimesi, kes ei ole saanud õppida ühtegi neist nimetatud ainetest ja ikkagi elavad, toimivad ja isegi töötavad! Nii, et see, mida teile tahetakse öelda - asjatundmatud imbetsillid ei ole ainult arengumaade inimesed, vaid ka kõik inimesed, kes on kirjaoskamatud ja ei suuda kümne piires arvutada? Kas nii? Kas see tähendab omakorda, et Lääne elumudel on üks otsatute vooruste kogum, mille poole peaksime kõik püüdma? Sageli tuleb see soovitus ilma, et püütaks aru saada kirjaoskamatute rahvuste kultuuri ilust – nad on ju lihtsalt metslased, kas pole? Lõppkokkuvõttes on kogu asi ju sinu võimaluses jääda ellu Lääne ülemvõimu all.  See, oma olemuselt, näitab, et elust enesest õppimise kriitik, kes on kinni jäänud sellistesse märkustesse, teab vabaõppest väga vähe. Kuna vabaõpe on liikumine, mis soovib muuta Lääne ühiskonna praegust olemust. Aga isegi kui me vaatame lugemise, kirjutamise ja aritmeetika küsimusi, siis me näeme, et meie oponent ei oma vähimatki aimu vabaõppest. Vabaõpe ehk ka elust õppimine mõistab, et inimene õpib seda, mida ta vajab ja siis kui ta seda vajab. Ja kuigi vabaõppe emasid tavajuhul sildistatakse kui laisku lollikesi, kes jätavad oma lapsed metsikult ringi jooksma sel ajal ise kokteili juues, on nad siiski vanemad, kes on vägagi  aktiivsed loomaks oma lastele edukat ja sobivat õpikeskkonda. Miks, võiks küsida, on nii paljud meist vägagi kirjaoskajad ja intelligentsed? Me peame olema, kuna oleme haridusvaldkonnas nii tugevalt erinevatel seisukohtadel. Seetõttu, kui laps kasvab üles lugemise, kirjutamise, arvutamise keskkonnas, eriti elektrooniliselt toimivas ühiskonnas nagu meie oma ja ühel päeval tuleb tal neid oskusi  vaja, siis ta õpib neid kasutama. 
Kas see loeb, et ta ei ole õppinud näiteks funktsioone (matemaatikas). Ei loe, kui ta neid ei kasuta. Mina näiteks olen saanud ülikoolist kraadi ilma kordagi matemaatilisi funktsioone kasutades, kuigi need olid minu gümnaasiumi matemaatikahariduses olulisel kohal. Ma olen teadmiste suur fänn ja leian olevat põneva „asju teada.” Kuid ma olen ka kohanud paljusid inimesi, kes on läbinud ülikooli laitmatult, kuid ei tea kes on antiloop või arvavad, et prantsuse keelne  “Je te Flouff” tähendab „ma armastan sind“. Nad on hästi funktsioneerivad, austusväärsed kodanikud kraadiga   (mõlemate näidete inimesed omavad mitut kraadi).  See tähendab, et isegi akadeemilises õppes ei ole sellised teadmised nõutavad. Jättes kõrvale mõned erisused, ei ole olemas Baasteadmist Mida Kõik Peavad Teadma. Nii et miks täita oma pea asjadega, mida sa ei vaja ja millest sa ei ole huvitatud – mis siis, kui  keegi peab sind lollikeseks? Ainuüksi selletõttu, et meil on erinevad huvid, saab alati olema keegi, kes mõtleb  sinu teadmistest kui kehvematest, kuna ta ei saa aru või ei hooli sellest, mis sind huvitab. Kuid see on nende kaotus, mitte sinu oma.
“Tegelikult on kogu haridus enese-harimine. Õpetaja on ainult juhendaja, et asjale osundada ja mitte ükski kool, olenemata kui suurpärane see võib olla, ei saa sulle anda haridust.  Mida sa saad, on midagi sarnast laste värviraamatuga, kus tuleb kujundid ise ära värvida.” Louis L’ Amour
Haridus on jõud – jah – kuid, kui see tuleneb tavakoolist, siis mõistetakse seda jõudu sageli valesti. Jõud ei käi kaasas koos saajaga, vaid koos loojaga.  Kindlasti omab rohkem võimu isik, kes otsustab, mida sina peaksid või ei peaks teadma. Rohkem võimu ja rohkem jõudu, kui need tühjad laevad, kellena õpilasi koolisüsteemis nähakse. Peale sinu ei ole kedagi teist, kes saaks otsustada, mida sa peaksid teadma.