Minu lapsed EI KÄI koolis, saage sellest üle.

Lühike tutvustus ühte vabaõppe blogisse "Porine elu" (A muddy life). Senegali kolinud pere, kus kasvab kaks last, keda vanemad otsustasid kooli mitte saata.

Ellen Rowland: Kirjutan raamatut vabaõppest ja kavatsen "Minu lapsed ei käi koolis, saage sellest üle" kasutada  pealkirjana. See pealkiri jõudis minuni Prantsusmaal, kus me lastega reisisime, et tutvustada nendele nende juuri. Reis juhtus olema samal ajal, kui Prantsuse lapsevanemad, õpetajad ja valitsusametnikud panid uue kooliaasta alguse puhul suuri lootusi lastele, kes pidid astuma uude õppeaastasse teritatud pliiatsite, kootud sviitrite ja lõunasöögikarbiga, et võita omale a la Michelini täht.

Kogu meie reisi vältel, küsiti lastelt pidevalt, miks nad ei ole koolis. Samas ma imetlen Prantsuse lapsevanemate kommet pöörduda küsimusega otse laste poole, oodates just neilt vastust, mitte nagu mujal, kus vaadatakse hukkamõistva pilguga otsa lapsevanemale. Kuigi lühikeste söömispauside ajal on raske kokkuvõtvalt anda edasi elu, mis on kulgenud intellektuaalses vabaduses, olid minu laste vastused viisakad, lakoonilised ja ausad.

“Me saame hariduse kodus.”

“Jah, me õpime nii inglise, kui ka prantsuse keelt.”

“Ei, me ei järgi õppekava.”

Reisi jätkudes esitati jätkuvalt küsimusi ja ma märkasin, et laste vastused hakkasid omandama õigustamise varjundit. 

“Me kasutame palju interneti allikaid.”

“Eks me võime kunagi kooli minna, kes teab?”

“Noh, me reisime palju, meie jaoks on koduõpe ainus võimalus.”

Mis nüüd? Koos abikaasaga oleme alati oma lapsi julgustanud rääkima sellest, kuidas nad õpivad ja miks. Me tunneme, et nemad ise teevad oma tööd paremini, kui meie eales oleme seda suutnud. Kui lapsed olid palju nooremad ja ma seisin vastamisi nende samade küsimustega, olin kaitseasendis ja sattusin segadusse, kuna tundsin ennast kritiseeritavat. Kuuldes nüüd reisil olles oma laste vastuseid, sain aru, et ka nemad tunnevad hukkamõistu ja vajadust oma valikuid õigustada. Või veel hullem, tekivad kahtlused. Et kui nii paljud inimesed aina küsivad seda sama, äkki siis, oleme meie midagi valesti teinud? Peaks siis kooli minema?

Ka mina olen tundnud sama. Ühel puhkepausil, aitas minu poeg ühel mehel teed leida. Mehe ja poisi sõrmed liikusid mööda tohutut kaarti ja samal ajal mehe abikaasa vaatas kogu aeg kahtlustavalt üle õla meie ja meie laste poole – nagu oleks olnud päris kindel, et me oleme need lapsed röövinud, jõuga koolist eemaldanud ning viinud nad Lõuna Prantsusmaale. Teist selgitust ju ei oskakski leida? 

Kuigi koduõpe on Prantsusmaal lubatud, on seda vähe, see on rangelt reguleeritud ja kontrollitud, seega peaaegu maha laidetud. Alternatiivsed koolid, nagu Montessori, küll löövad oma õienupud siin-seal lahti aga nad on siiski ikkagi koolid. Täiskasvanu poolt juhitav, mingis asutuses õppimine on jätkuvalt normiks ja kõrgelt hinnatud. Seega ei ole üllatav, et inimesed peavad meie laste koolis mittekäimist paremal juhul kummaliseks ja halvemal juhul põhjendamatuks.  

Ma ei süüdista neid, kes selliste küsimustega välja tulevad. Meid on küsitletud igal pool, kus me oleme käinud – igas riigis ja väga erinevate inimeste poolt. Kuid ma leian, et see on kurb – inimesed ei oska arvesse võtta nende teadmiste ja õppimise väärtust, mis tuleb igapäeva kogemustest ja avastamistest. Olgu see siis lihtsalt mööda teist riiki rändamisest või muuseumi külastamisest. Ainult üks naine, keda me kohtasime,  õnnitles meid. Tema oli Soomest. 

See arvamus või idee, et ainus võimalus, kuidas lapsed elus edukad saavad olla, on siis, kui nad  veedavad oma lapsepõlve kuskil klassiruumis – see idee on niivõrd sissejuurdunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja iga muu võimalus tundub ähvardusena kogu meie sotsiaalsele masinavärgile. Kuulekus, võistlemine ja meeletu tulemuste tähtsustamine on sõnum, mis näitab, et kool ei ole enam edu saavutamise paik, küsimus on ellujäämises. See on midagi sellist, millest me peame üle saama ja kiiresti.