Oma
sõpradelt ja armsamalt soovime jagamatut tähelepanu, soovime koosveedetud aega,
soovime aktsepteerimist oma elule ja valikutele. Oma töölt ja töökaaslastelt
aktsepteerimist, austust, valikute vabadust. Soovime valida seda, kuhu me läheme ja mida teeme. Sageli me ei saa seda ja oleme
õnnetud või isegi raevus – süüdistades, nõudes, armukadetsedes. Kuid elu turg kehtib
ka siin - praegustes suhetes – saame just
seda, mida anname. Mitte alati sama inimesega. Vaadakem, mida me oleme nõus
andma oma lapsele? Aktsepteerimise tema valikutele?!? Jäägitu tähelepanu? Ainult
kahekesi veedetud aega, nii palju, et tass saaks täiesti täis? Me soovime aina
saada, jättes väiksemad ja nõrgemad täielikult kõigest ilma. Me ei saa anda ja ega siis nõudagi teistelt suhetelt
enamat. Tasakaal läheks paigast ära.
Meil
ei ole aega, meil ei ole julgust ega tahtmistki astuda sissetallatud rajalt
välja. Sellelt rajalt, kus me ometi pidevalt hädaldame ja õnnetud oleme. Andke,
andke ja andke – vastu anda on nii raske. Kerge on viia lapsed lasteaeda/kooli,
kus nende vajadused rahuldamata jäävad. Kus on kirjas siis, et lapsed peaksid
õnnelikud olema? Kui ei pea, siis nad ei olegi ja ka sina ei ole. Sa ei saagi soovida endale
oma inimsuhetes kõike seda, mida lastele antud ei saa. Afirmatsioonid, kujustamised - ahmime endale maa ja taeva rikkused kokku, loome ning kirjutame oma unistustesse kaunid ja mõistvad partnerid, inimsuhted - kus aga on meie lapsed? Miks me siis ei alusta oma unistuste täideviimist - need võimalused ju kisendavad meie nina all.
Lapsed
eemal, püüame - kuidas öeldaksegi – oma elus midagi saavutada, ennast
väljendada, silma paista. Samal ajal otsides hullunult vaimseid kursusi,
õpetajaid, raamatuid, terapeute, et leida armastust ja rahulolu käesolevas. Nälg jäägitu
tähelepanu, austuse, aktsepteerimise vastu on niivõrd suur, et oleme enda
füüsiliselt paksuks söönud. Me isegi ei tunne, kuskohast meie nälg alguse saab. Otsides
aina uusi retsepte, haarates aina uuema tableti, superfoodi, dieedi, riideeseme
jm järgi, oleme ikka näljas. Samal ajal on meie pereliikmed lasteias/koolis/kõikjal
mujal. Meie jookseme ringi ja otsime aga oma kõige olulisemad vaimsed õpetajad - lapsed - oleme endast eemaldanud, sunniviisiliselt taraga ümbritsenud, et nad sealt
kergesti minema ei pääseks. Et me ei
leiaks teed iseenda juurde. Lapsed ei ole asjatult just sellisena meie juurde
tulnud. Nende püüded meid pidevalt aidata ja meid vaimselt-füüsiliselt ülendada
on lõputud. Ometi nii paljudel lastel on jaks üsna otsas, jäägitu tähelepanu –
armastuse väljenduse puudus on ka nende tassid üsna tühjaks jätnud. Suured
seltskonnad välistavad inimliku läheduse; suured majad ja suured saalid täis
inimesi, kel ei ole aega ei tähelepanu ega huvitatuse jaoks. Otsida järjekordset pilli või retsepti tühjuse täitmise
jaoks. Otsida järjekordset ravi oma lapsele. Otsida järjekordset ideaalset
suhet partnerluses. Otsida sõpra … Ja praeguses hetkes tähelepanu asemel pakume nii endale kui lapsele järjest uusi retsepte, järjest magusamaid toiduimesid...
Tänase
lastekaitse päeva puhul – katkend ühest ilusamast raamatust, mis eales
armastuse kohta on kirjutatud – „Armastuse“ peatükk Nami Aldort raamatust „Raising
children, raising ouerselves“
ARMASTUS
Kuigi me armastame oma last, ei tähenda see,
et laps kogeb armastust või tunneb ennast armastatuna. Kui laps ei ole teadlik
meie armastusest, tunneb ta ennast ebaturvaliselt ja ei ole võimeline ennast
väljendama.
Põhjus,
miks laps ennast meiega ühendatuna ei tunne, on selles, et me ei väljenda oma
armastust viisil, mida laps saab vastu võtta.
Me ei vala lillele vett, kui see õitseb – me
kastame lille enne, et ta puhkeks õitsele. Sama lapsega. Laps peab tundma
ennast meie armastuses turvaliselt ja alles siis saab ta õitsele lüüa. Ja
vastupidi, kui armastust kasutatakse lapse kontrollimiseks, siis ta hakkab
selles kahtlema. Näiteks, kui sinu isa näitas oma armastust sinu vastu välja
ainult juhul, kui tõid koju häid hindeid, siis sinu sees oli kahtlus: kas ta
ikka mind tõeliselt armastab.
LAPS
EI OLE SIIN HINDAMISEKS JA SEEJÄREL ARMASTUSEGA AUTASUSTAMISEKS. IGA LAPS ON OMA
SÜNDIMISEST SAADIK VÄLJA TEENINUD ARMASTUSE JA VÄÄRT ARMASTUST. Armastus on
armastus ainult siis, kui see on tingimusteta.
Vahel
ajavad vanemad armastuse segi käitumisega: laps peab saama kõik, mida ta tahab.
Mitte keegi ei saa kogu aeg kõike, mida ta tahab. Näiteks, me ei saa sõita
autoga nii nagu isu on; vahel tuleb peatuda, et hiljem edasi saada. Teiste
vajadused nii takistavad, kui kaitsevad meie vabadust. Sellel ei ole midagi
pistmist armastusega. Püüdes muuta
maailma nii, et täituks lapse iga tahtmine, võib lapse loomulik emotsionaalne areng
saada kahjustatud. Laps on sündinud tegelikku maailma ja sinu
sotsiaalsesse kogukonda.
Kohtle
teda, kui endaga võrdset, samas arvestades ka temale seatud piiranguid. Lapsel
ei pruugi olla veel võimet oodata või jagada, kuid see ei tähenda, et ta võib
segi pöörata kogu maja, saada iga mänguasja või kiskuda sind juustest. Teda
armastada tähendab, et sa leiad hoolivad võimalused tema vajaduste täitmiseks ning
oled empaatiline ja toetav, kui elu ei täida tema soovi.
Nii
armastuse vastuvõtmine, kui andmine peab olema tingimusteta. Kui laps peab oma
emotsioone väljendama ettevaatusega ja armastuse jaoks on teatud mõõdupuu, siis
muutub ta rahutuks ja hakkab kahtlema oma väärtuses.
Me
ei tunne ennast turvaliselt, kui on hirm, et meie käitumine või tegutsemine ei
ole aktsepteeritav.
See
ei ole nii, et meie vanemad ei armastanud meid, kuid paljudele meie seast on
vabadus tingimusteta armastust kogeda varjutatud kultuuriliste normide ja
lahendamata valuga minevikust.
Paljud
ei ole kogenud tingimusteta armastust ka siis, kui nende vanemad neid täielikult
armastasid. Olles nüüd silmitsi oma lastega, tunnevad nad valusat võimetust
anda seda, mida ei ole kogenud. Paljud on kasvanud üles hirmus, et me ei vasta
oma vanemate ootustele ja nad ei armasta meid
- midagi, mida me oma lastele ei soovi.
Kui
lapsel ei ole mingit kahtlust sinu armastuses tema vastu, siis on ta võimeline
tegutsema autentselt, vabana murest sinu hinnangute osas ning kui ta soovib
sulle meeldida, siis ta tuleb vastu sinu vajadustele. Ta ei hakka sind aitama
seetõttu, et teenida välja armastust, vaid seetõttu, et ta sind armastab.
Lapse
armastamine on tema maagilisuse nägemine ja tema vaatenurga väärtuslikuks
pidamine. See ei tähenda, et sa peaksid armastama segiaetud tuba või väiksemale
õele haiget tegemist. Kuid lähenedes praeguses hetkes (mitte omi vanu
salvestisi läbi mängides) neile olukordadele
armastuse lähtepunktist, siis sa näed tema vajadusi ja saad öelda, „Oh
mis lõbus võib olla ube laua alla loopida,“ või „Ma näen, kui endast väljas sa
oma õe pärast oled. Kas sa tahaksid mulle näidata (rääkida), kuidas sa ennast
tunned?“ Ja viid ta hellalt väiksemast õest eemale, püüdes aidata tal leida
toimiv lahendus sellele probleemile.
Oma
meele rahustamine ja olevikuhetkes olemine aitab olla kontaktis omaenese
arukuse ja armastuse allikaga.
Armastus ei ole autasu
Vanemad
on sageli kimpus armastuse väljendamisega agressiivselt käituva lapse vastu;
kuid kui seda suudetakse, siis võite avastada, et lapse agressioon on tema
kisendamine teie armastuse järele või tema vastamata vajaduste teiepoolse
tähelepanu järele. Sinu armastus on PARIM VASTUS tema ahastusele. Tal ei ole
kontrolli selle üle, mil viisil tema tunded välja purskuvad (see on sarnane
täiskasvanutega, kes karjuvad ja ütlevad räigeid sõnu).
Me
armastame last, mitte tema saavutusi või käitumist. Armastus on raam, mis annab
kõigele värvi. Kui tunneme ennast lapsega koos ärritunult, siis kõik, mida vajame,
on armastuse lisamine. Me tunneme siis rõõmu tema olemasolust – isegi sel
juhul, kui me peame tema valiku tagasi lükkama. Selleks, et olla võimeline nii
käituma, tuleb meil uurida oma mõttekäike (S. – S.A.L.V.E. protsessist) ja
suuta olla olemasolevas hetkes. Sinu mõtted ei ole sina. Nad tulevad ja lähevad
ning sul ei ole nende üle kontrolli. Mõtted ei ole tõde.
Sa
tead, et armastad oma last; seega, kui sinu sõnad ei ole lahked ega armastavad,
siis ei ole sa vastanud oma tegelikust olemusest. Kui leida lahendus, mis lähtub armastusest,
siis tekivad rahumeelsed lahendused, mis austavad igaühe vajadusi ja
väärikust.
Kui
meid on lapsena tingimusteta kalliks peetud, siis me ei vaja juhiseid, kuidas armastada. Sel juhul
me ei tunnegi ühtegi teist teed. Me oskame oma lapsi ainult külluslikult
armastada, seostamata seda nende tegudega. See on meie isiklik valu ja hirm,
mis meie käitumises tingimusliku armastuse välja toob. Sel tuleb minna lasta.
Meie
vähesed kogemused on üks põhjustest, miks me kardame anda. Me võime karta, et
laps võtab meie armastust endastmõistetavalt ning haarab võimu enda kätte. Me
võime ka tunda ennast haavatavalt, kui tingimusteta avatult anname. See on sama
hirm, mis sundis meie vanemaid peatuma armastuse tingimusteta jagamisel. Laps
peabki sinu armastust endastmõistetavana võtma, sest ainult sellisel pinnasel
kasvab temast armastav, kaastundlik ja võimekas olevus.
Kuidas lapsed armastust kogevad?
Vajaduste
rahuldamine
Kui
lapsel on vabadus ennast väljendada, kui ta võib juhtida oma elu ning ta tunneb
end turvaliselt teadmises, et tema vajaduste eest hoolitsetakse, siis ta kogeb
ennast armastatuna ja väärtuslikuna.
SEEGA
ESIMENE OLULISIM SAMM, et laps tunneks sinu armastust tema vastu toimub läbi
usalduse ja tema vajaduste rahuldamise lapse tingimustel. Rahuldamata vajadused
tõlgendatakse lapse poolt nii, et ta ei ole armastust väärt ning see tekitab
kannatust ja valusaid emotsioone.
Üks
viis, kuidas laps oma vajadustest teada annab on nõudmiste esitamine. Imik
kasutab selleks nuttu ja teisi füüsilisi märke; väikelaps annab teada oma
vajadustest käitumise ja sõnadega. Tule lapse vajadustele vastu valmisolekuga
katkestada oma tegevus. Ole valmis ütlema „jah“
ja tee seda, mida vaja, et tulla vastu lapse vajadustele. Nõud võivad oodata – tema hing mitte.
Telefoni saab panna postkasti – armastust mitte. Lõhutud taldriku saab vahetada
uue vastu – murtud hing võib muutuda armiliseks. Segadus toas saab koristatud,
kahjustus taastatud – sinu lapse tunnetus saab tõsiselt viga, kui ta näeb, et
katki läinud asi või päevakava on temast rohkem väärt.
Lapse
vajaduste rahuldamine ei tähenda seda, et laps mitte kunagi ei võiks oodata,
kui sa oled midagi lõpetamas. Ja kui laps saab vanemaks ning ta tunneb ennast
sinu armastuses turvaliselt, siis ta on ka suuteline tulema vastu mõningatele
sinu vajadustele. Usalda protsessi, mis tuleneb tema autentsusest. Las
initsiatiiv tuleb temalt, et sa teaksid – ta ei püüa sinu armastust välja
teenida.
Sa
võid seejuures ju mõelda meie ühiskonnas levinud arvamusest, et kõrged ootused
toovad kaasa suured saavutused. Akadeemilised teadmiste või erialaste oskuste
saavutamise püüdluste standardid seab õpetaja, kellega laps on otsustanud omal
vabal valikul teha koostööd, et saavutada mingi tase. Õpetaja ja õpilane on
võrdsed inimestena, kuid ei ole võrdsed treeningplatsil või õpitoas. Õpilane on
otsustanud vastu võtta õpetaja juhendamise ja tasub enamjaolt sellega, et püüab
saavutada teatud tasandi teadmisi või oskusi.
Sellised
ootused aga ei sobi vanema ja lapse vahelisse armastavasse suhtesse (ega ka
ühtegi teise armastavasse suhtesse). See kahjustaks nii suhet, kui ka autentse
iseloomu arenemist. Sind ei ole lapse
poolt palgatud, et juhiksid teda läbi elu; sa oled vabatahtlik ja püüad
rahuldada tema vajadusi ja toita tema kasvamist armastusega. Armastada oma
last tähendab olla rõõmus tema kasvamise protsessi üle nii, et laps on vaba
olema tema ise igal sammul oma elus, vaba murest, et sa ei armasta või hooli
temast, kui ta ei ela sinu ajakava või standardite kohaselt.
Selle asemel, et oodata väärikat
käitumist, kohtle oma last väärikalt; selle asemel, et oodata temalt
kannatlikust ja oma vajaduste austamist, ole lahke ja helde. Ta imab
need oskused endasse, kuna ta armastab sind ja soovib sinuga kuuluda ühte.
See
ei tähenda, nagu sa ei võiks kunagi midagi temalt paluda, kuid püüa jääda tema
suutlikkuse piiridesse. Sa võid talt paluda olla vahel tasa, vahel oodata või
tuua midagi – kuid respekteeri tema valikut, on see siis „jah“ või „ei“. Ta
õpib nii austama inimeste valikuid samamoodi, kui austatakse tema omi.
Olen juba selgitanud varasemalt,
et armastus ei tähenda anda lapsele luba teha haiget või vabadust teha, mis
iganes tahetakse (sest mitte keegi ei saa teha alati, mida tahab). See tähendab
vastutustundega pakkuda lapsele võimalust kasvada omal rajal.
Väga
raske on lasta endast vabaks need ideed, mis meil on seoses lapse käitumise ja
saavutustega. Kui beebi sünnib, siis oleme automaatselt kindlad, et temast saab
„kerge“ ja „hea“ laps, kes kasvab üles positiivse, lahke ja edukana. Vaadates
kultuuri meie ümber, näeme tervet ootuste ajagraafikut; ta peab tegema
majapidamistöid teatud elueast, ütlema „tänan“ ja „palun“ ja „aitäh teile“,
olema vastutustundlik, puhas ja VAIKNE. Kindlasti olete märganud, et vahel te
isegi arvestate oma väärtust seoses lapse käitumisega, eriti rahvarohkes kohas olles. Kas ta on piisavalt
korralik? Kas ma olen hea lapsevanem?
Üks
näide elust:
Amanda oli väike armas beebi,
lihtne ja kogu aeg naeratav, soovis igale poole minna ning sobitus alati hästi.
„Olin kindel, et temast kasvab
särav seltskondlik tüdruk. Praegu on ta 7 aastane ja alates juba kolmandast
eluaastast on mul raske temaga üldse külastada nii täiskasvanuid, kui lapsi.
Mul on nii piinlik. Ta lükkab teisi ja kisub endale asju. Ta kamandab teisi
lapsi ja ei korista enam enda järelt.
Kui ta siseneb, on see nagu tornaado, mis läbi maja pühib.“
Küsisin Amanda emalt: „ Räägi
mulle veidi rohkem oma ootustest.“
„Ma tahaksin, et ta märkaks seda
korralagedust, mida ta enda ümber tekitab; et ta koristaks enda järel; mängiks
teiste lastega nagu võrdsetega.“ ütles ema.
Ma küsisin: „Kas sa arvad, et ta
suudab saada selliseks tüdrukuks, nagu on sinu kujutluspilt temast?“
Ema vastas: „Ei, praegu ta küll
selline ei ole.“
Ma ootasin vaikselt ja ema
jätkas: „ Ma armastan Amandat nii väga. Aga, mulle tundub, et ma armastan teda
sel moel nagu ma sooviksin teda näha, mitte nii nagu ta on.“ Ema hakkas nutma:
„Ma tahaksin teda armastada nii nagu ta on, kuid ma ei suuda.“
„See, mis sinu teel ees seisab,
on ainult sinu enda mõte. Kas sa suudaksid kujutada ennast koos lapsega, ilma
nende ootusteta puhtusest ja teistega võrdne olemisest?“
„Jah, jah muidugi. Ma armastaksin
teda lihtsalt sellisena nagu ta on. Ma armastan teda väga palju.“
„Mida sa siis kardad kaotada, kui
aktsepteerid neid omadusi, mis temas on“
„Inimesed arvavad, et ma olen
halb ema, kuna ei suuda teda kontrollida.“ (See oli teine valus mõte, mida ema
endas leidis). „Oh, see ongi kohutav. Ma hoian teda seltskonnast eemale, et ma
ise saaksin ennast paremas valguses näidata. Kui kohutav.“ Ema vabises.
„Jah,“ ütlesin mina. „Kas sa
praegu näed, kuidas sinu ootused lapse suhtes on sinu enda õppetunniks ning kui
sa kuulaksid oma enda autentsust, siis see aitaks ka Amandaga suhtlemisel?“
„Ma ei tea. Ma tahan, et ta oma
segaduse ise ära koristaks. Ma saan tegelikult aru, et mul oleks vaja omaenda
meelesegadus tema suhtes kõigepealt ära koristada. Ja mul endal on ka piisavalt
füüsilist segadust, mida koristada.“
„Mis on selle sooviga, et laps
käituks teistega võrdselt?“ küsisin
„Ah muidugi, ma ise peaksin teda
kohtlema võrdsena. Ma ei ole seda teinud.“
Ma lisasin: „Ja kohtle ennast
võrdsena ka teiste lapsevanemate ja inimestega. Sa ei pea olema teistest parem
läbi ingellikult ja täiuslikult käituva tütrekese.“
„Jah, ma saan sellest aru.“ Ema
hakkas naerma: „See ongi kõik minus endas. Kas tead, vahel läheb mul täitsa
hästi, just siis, kui lasen tal olla tema ise. Iga kord, kui läheme
mänguväljakule, on ta nii õnnelik ja tegutsemislusti täis. Ta armastab ka
trummi põristada ja vesivärvidega värvida või voolida tundide kaupa. Ta armastab
ka küpsetada. Kuid mis on selle kamandamisega?“
„Mis sellega on?“ Küsisin mina. „Kas
sinu arvates kamandamine ei ole kasulik või asjakohane?“
„Ei. Ta on kamandaja. Kui mul ei
oleks sellist mõtet, siis ma imetleksin tema juhiomadusi. Ma olen hirmunud
seetõttu, et olen ise väga häbelik.“
„Nii, Amanda on see, kes võtab
vastu väljakutseid. Ta suudab vastutada suurema terviku eest. Me vajame juhte.
Sul on seega suurepärane õpetaja,“ ütlesin emale.
Järgnevatel nädalatel jälgis Kara
oma tütre juhirolli ning andis talle võimalusi korraldada „ohutumaid“
korralagedusi, ehitada, trummi põristada, ujuda, batuudil hüpata jms.
„Ma arvasin, et see saab olema
raske,“ ütles Kara, „kuid, ma mitte ainult ei imetlenud Amandat sellisena, nagu
ta on, vaid ka suurem osa meie probleeme on kadunud. Ta isegi soovib teatud
määral koristada oma joonistamis- ja maalimisasju, kuna ta teab, et need on
tema omad ning ta ei saa muidu neid ärakuivanuna hiljem enam kasutada. Ta on
õnnelik iseenda ja ka minu üle.
Kõige hämmastavam asi juhtus taas
tema onu majas. Onu Dave tuli tuppa ja palus asjad kokku panna. Amanda võttis
juhtimise enda kätte ja andes teistele lastele ülesandeid, korjati kõik klotsid
ja muud asjad korralikult ning rahulikult
kokku.“
Füüsiline kiindumusväljendus
Need
meist, kes said lastena hulgaliselt kallistusi, musisid, kaisus olla, on
loomulikult hellad. Kui aga lapsena ei ole saadud piisavalt füüsilise
kiindumuse väljendusi, siis võid teadlikult neid jagada ja vastu võtta. Lapsed vajavad igat
liiki füüsilist kiindumusväljendust igapäevaselt. Musi magamamineku ajal,
kallistamine või kaisus hoidmine toidavad hinge. See on vajalik seni, kuni
lapsed seda aktsepteerivad ja naudivad. Paljud lapsed ei armasta musitamist,
kuid „löövad nurru“ teie kaisus.
Lapsega,
kes teie hellitused eemale tõukab, on teil vaja leida selline kehakontakti
viis, mida ta naudib. Osad lapsed väldivad kallistusi ja musitamist ning just
neil lastel on sageli kõige suurem vajadus füüsilise kontakti järele, samuti on
nad ka kõige tundlikumad. Sel juhul katsetage sellist puudutamist, mis on
kaudsem: joonistades sõrmedega tema seljale, silmsidet, hella puudutust,
kõrvuti lugemist jms. Maga koos lapsega või jaga temaga magamisaegu: palju
kaisus hoidmisi, jutuajamisi ja armastust on jagatud siis, kui laps on juba
unne vajunud. Koos magamine on igas eas inimestel terveks ravinud paljusid
emotsionaalseid traumasid. Sega ära kõhkle järgimast võimalust hoida magades
kaisus oma last.
Jaga
kiindumust ka teismelisega. Ta vajab seda
meeletult, kuid ei julge eales paluda. Poisid ei saa tavaliselt
piisavalt kiindumusväljendusi, kui nad on teisemeas. Ära pelga tema suurust ega
vahest liig jahedat käitumist. Ta vajab armastust. Ära puuduta teda tema
sõprade ees või avalikus kohas, kuid jaga heldelt kallistusi, puudutusi,
musisid kui olete omavahel. Telerit vaadates või lugedes aseta käsi tema õlale
jne.
Lapsed,
kes väljendavad stressi läbi vägivalla,
tavaliselt lükkavad vanemate hellitused eemale. See võib olla tingitud
süütundest või ka liig tundlikust iseloomust. Selliste laste puhul aitavad
füüsilised kiindumuse märgid üle saada tõrgetest ja muutuda vähem
agressiivseks.
Laps,
kes keeldub puudutustest, võib olla ka väga tundlik. Sel juhul kasuta võimalusi
vanniskäikude ja magamaminekute ajal teda puudutada äärmiselt hellalt. Lisaks
võiks sellisel lapsel olla võimalus näha vanemate omavahelisi hellu puudutusi.
Lapsed
võivad tõrjuda puudutusi, kuna neid on varasemalt puudutatud nende tahte
vastaselt. On äärmiselt oluline austada lapse keha! Vanaisa võib mõelda,
et head-aega musi on kohustuslik, kuid kui
laps seda ei soovi – tuleks tema valikut austada. Füüsilised puudutused peavad
olema jagatud lapse tingimustel. Vanematel ei ole mingeid „õigusi“ laste
kehadele. Nõudes kallistust, musi või andes neid vastu tahtmist on vägivaldne
tegu lapse keha suhtes. Kuna ilmselgelt nauditakse lapse kallistamist ja
musitamist, siis ole tähelepanelik selle suhtes, kuna saab küllalt.
Kui
me kohtleme lapse keha väärikusega, siis ta saab meie kiindumuslikest
puudutustest kasu. Selline suhtumine aitab kasvada eneseväärikusel, stimuleerib
häid tundeid ja intelligentsust, vähendab viha ja vägivaldseid emotsioone,
arendab tervet keha ning aitab areneda lähedustundel.
Tähelepanu jagamine
Kuigi
lapsed seda harva välja ütlevad, on nende üks olulisemaid küsimusi: „Kas ma
olen oma vanematele piisavalt oluline, et nad veedaksid minuga nii palju aega,
kui ma vajan?“ Lapsed ei tunne ennast armastatutena, kui saavad teie tähelepanu
ainult osaliselt. Kui te lapsega rääkides vaatate talle otsa aga eemaldute oma
tähelepanuga kasvõi sekunditeks, siis laps tunnetab seda koheselt ja võib teid
puudutada või lükata. Seejärel võib laps
oma lugu uuesti alustada, kuna ta saab aru, et olete
oma mõtetega vahepeal mujal olnud. Kui te lapsega mängides loete, räägite
telefoniga või uniselt haigutate, siis ta ei saa oma armastuse doosi kätte.
Samuti ei tunne laps teiega armastuse sidet sel juhul, kui ta saab tähelepanu
koos õe-vennaga. Jagatud tähelepanu ei asenda
fokuseeritud individuaalset
tähelepanu.
Mõned
vanemad muretsevad, et nad rikuvad lapse ära, kui pööravad talle palju
tähelepanu. Kuid koondatud tähelepanu on
erinev nö kanaemana ümber lapse jooksmisest. Tegemist on armastuse sidemega,
mis sarnaselt hoiab ka meid meie sõprade ja armsamaga. Oskate te ette kujutada
sõprust või romantilist armastust ilma kahekesi koos oldud ajata? Inimesed
edenevad sellises läheduses nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt. Et
tugevdada oma lapses armastuse kogemust, anna talle segamatut kahekesi olemise
aega, millal keskendud ainult talle ja laps saab seda aega ka ise juhtida. Ta
vajab kogemust, mis näitab talle, kui oluline on tema osa sinu maailmas. Ta
soovib näha, kui varmalt paned sa kõrvale oma raamatu, telefonikõne, teised
kohtumised, majapidamis- ja paberitööd. Kui sul on mitu last, siis vajab
selline segamatu tähelepanu kahe inimese vahel üsnagi head planeerimistööd. Lapsega
kahekesi koosoldud aeg näitab talle mitte ainult sinu armastavat tähelepanu,
vaid katab tema ühe esmase vajaduse – vajaduse inimliku läheduse järgi. Samas,
kui sa oled lapsega kahekesi aga lähedust ei teki, siis see on hilisema madala
eneseväärikuse ja kahtluste põhjuseks. Sinu
jäägitu tähelepanu kahekesi koos olles – silmast-silma, on üks suurimaid armastusavaldusi.
Teismelised
vajavad samuti kahekesi koosolemist. Nad kõiguvad ühest äärmusest teise –
püüdes ühelt poolt näidata, et ei vaja teid enam ja samas testides teid, kas
olete ikka nende jaoks olemas. Aktsepteerige teismelise vajadust ise oma elu
vormida, kuid ärge „testist“ läbi kukkuge. Ühinege temaga teda huvitavatel
vestlusteemadel; õppige tundma tema elu, tema mõtteid, tema tundeid ja pakkuge
toetust, osalust ja rõõmu, et saate jagada koos temaga oma elu. Enamjaolt
kuulake, mida teile öeldakse ja suunake oma tähelepanu täielikult sellele, mida
teile näidatakse või soovitakse teiega jagada. On äärmiselt oluline, et te
näeksite, kes laps tegelikult on ja ainult nii laps teie armastuse kätte
saabki.
Peale
seda, kui tema tähelepanu vajaduse tass on täis, võib väiksem laps soovida koos
sinuga tegutseda: olla koos õhtusöögi valmistamise ajal, arvete maksmise ajal
või koos muusika kuulamise/mängimise ajal. Lase sel protsessil ise voolata –
ära nõua seda ega sea ootusi.
Paku
nii segamatut tähelepanu, kui jagatud tegutsemist. Koos tegutsemine võib
hõlmata sinu tööd, mida sa teed õlg-õla kõrval koos lapsega. Kuid väldi
töötamast kauem, kui sinu laps seda suudab. Ole tema tunnete suhtes
tähelepanelik, nii et laps saaks sellest tööst positiivse kogemuse. Kui sa soovid, et laps ühineks sinuga sinu
tegemistes/toimetustes – jälgi, et ta valiks selle vabatahtlikult. Lapse
võime koos tegutseda kasvab, kui tema vajadustele tullakse vastu; kui tema
vajadused on rahuldatud; kui ta on saanud piisavalt tähelepanu ja toimuv
tegevus kattub ka tema huvidega.
Tähelepanu
andmisel ei tunne laps teiega seotust, kui soovite sel ajal panna ta tegema
seda, mis teie arvates tuleb ära teha. Sel juhul tunneb laps ennast pigem kui
vankriratas, mis täidab TEIE vajadusi ja sel juhul püüab ta täita TEIE ootusi.
Nii tekivad kergelt kahtlused teie armastuses tema vastu. Samas, kui lasete
lapsel juhtida, siis ta tunneb teiega tugevat sidet ning temas areneb võime
algatada tegevusi ja ennast kehtestada.
Näide
elust:
Max ei tundunud olevat õnnelik
nagu tavaliselt ja tema ema Leanne hakkas aru saama, kui palju tegelikult lapse
armastuse väljendusi tagasi lükkab – eriti sõnalisi väljendusi. Oli fakt, et
Max ei väljendanud üldse oma armastust sõnaliselt. Leanne hakkas pöörama
suuremat tähelepanu sellele, kuidas Max tajub armastatud olemist. Ema avastas,
et Max soovis, et kuulataks tema lõpmatuseni näivaid jutte puust dinosaurustest
– mis tol ajal olid tema elu keskpunktiks. Tipphetk saabus ühel hommikul, mil
Leanne nägi, kui haiget tegi Maxile vanema õe väide, et vend ei huvitugi enam
muust kui dinosaurustest.
Kui Leanne andis Maxile täieliku
tähelepanu ja kuulas tema elevil juttu nende puust olendite mõõtudest,
suurusest ja vastupidavusest, siis lapse nägu säras. . Supeldes ema armastuses,
vajaski Max jäägitut ema tähelepanu ja huvi tema asjade vastu – nende asjade
vastu, mis olid nii olulised praegu. Ema järgis sama teed pojaga igal hommikul.
Lapse enesekindlus ema armastuses sai taas jõudud ning Maxi käitumine ja
eneseväljendus oli taas täis rõõmu ning loomulikku joovastust.
Vahel
me arvame, et jälgime lapse juhtimist, kuid ometigi püüame sinna ikka oma
õpetust või selgitusi sisse suruda.
Tähelepanu
andmine on armastuse süda. See nõuab lapse täielikku aktsepteerimist, tema
juhtimise järgimist ja tema suhtlemisviisidele vastamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar