Laupäev, 1. juuni 2013

Kauneim armastusjutt, mis eales laste kohta kirjutatud

Oma sõpradelt ja armsamalt soovime jagamatut tähelepanu, soovime koosveedetud aega, soovime aktsepteerimist oma elule ja valikutele. Oma töölt ja töökaaslastelt aktsepteerimist, austust, valikute vabadust. Soovime valida seda, kuhu me läheme ja mida teeme. Sageli me ei saa seda ja oleme õnnetud või isegi raevus – süüdistades, nõudes, armukadetsedes. Kuid elu turg kehtib ka siin  - praegustes suhetes –  saame just seda, mida anname. Mitte alati sama inimesega. Vaadakem, mida me oleme nõus andma oma lapsele? Aktsepteerimise tema valikutele?!? Jäägitu tähelepanu? Ainult kahekesi veedetud aega, nii palju, et tass saaks täiesti täis? Me soovime aina saada, jättes väiksemad ja nõrgemad täielikult kõigest ilma. Me  ei saa anda ja ega siis nõudagi teistelt suhetelt enamat. Tasakaal läheks paigast ära.
Meil ei ole aega, meil ei ole julgust ega tahtmistki astuda sissetallatud rajalt välja. Sellelt rajalt, kus me ometi pidevalt hädaldame ja õnnetud oleme. Andke, andke ja andke – vastu anda on nii raske. Kerge on viia lapsed lasteaeda/kooli, kus nende vajadused rahuldamata jäävad. Kus on kirjas siis, et lapsed peaksid õnnelikud olema? Kui ei pea, siis nad ei olegi ja ka sina ei ole. Sa ei saagi soovida endale oma inimsuhetes kõike seda, mida lastele antud ei saa. Afirmatsioonid, kujustamised - ahmime endale maa ja taeva rikkused kokku, loome ning kirjutame oma unistustesse kaunid ja mõistvad partnerid, inimsuhted - kus aga on meie lapsed? Miks me siis ei alusta oma unistuste täideviimist - need võimalused ju kisendavad meie nina all.
Lapsed eemal, püüame - kuidas öeldaksegi – oma elus midagi saavutada, ennast väljendada, silma paista. Samal ajal otsides hullunult vaimseid kursusi, õpetajaid, raamatuid, terapeute, et leida armastust ja rahulolu käesolevas. Nälg jäägitu tähelepanu, austuse, aktsepteerimise vastu on niivõrd suur, et oleme enda füüsiliselt paksuks söönud. Me  isegi  ei tunne, kuskohast meie nälg alguse saab. Otsides aina uusi retsepte, haarates aina uuema tableti, superfoodi, dieedi, riideeseme jm järgi, oleme ikka näljas. Samal ajal on meie pereliikmed lasteias/koolis/kõikjal mujal. Meie jookseme ringi ja otsime aga oma kõige olulisemad vaimsed õpetajad  - lapsed - oleme endast eemaldanud, sunniviisiliselt taraga ümbritsenud, et nad sealt kergesti minema ei pääseks. Et me  ei leiaks teed iseenda juurde. Lapsed ei ole asjatult just sellisena meie juurde tulnud. Nende püüded meid pidevalt aidata ja meid vaimselt-füüsiliselt ülendada on lõputud. Ometi nii paljudel lastel on jaks üsna otsas, jäägitu tähelepanu – armastuse väljenduse puudus on ka nende tassid üsna tühjaks jätnud. Suured seltskonnad välistavad inimliku läheduse; suured majad ja suured saalid täis inimesi, kel ei ole aega ei tähelepanu ega huvitatuse jaoks. Otsida järjekordset pilli või retsepti tühjuse täitmise jaoks. Otsida järjekordset ravi oma lapsele. Otsida järjekordset ideaalset suhet partnerluses. Otsida sõpra … Ja praeguses hetkes tähelepanu asemel pakume nii endale kui lapsele järjest uusi retsepte, järjest magusamaid toiduimesid... 

Tänase lastekaitse päeva puhul – katkend ühest ilusamast raamatust, mis eales armastuse kohta on kirjutatud – „Armastuse“ peatükk Nami Aldort raamatust „Raising children, raising ouerselves“

ARMASTUS
Kuigi me armastame oma last,  ei tähenda see, et laps kogeb armastust või tunneb ennast armastatuna. Kui laps ei ole teadlik meie armastusest, tunneb ta ennast ebaturvaliselt ja ei ole võimeline ennast väljendama.
Põhjus, miks laps ennast meiega ühendatuna ei tunne, on selles, et me ei väljenda oma armastust viisil, mida laps saab vastu võtta.
Me  ei vala lillele vett, kui see õitseb – me kastame lille enne, et ta puhkeks õitsele. Sama lapsega. Laps peab tundma ennast meie armastuses turvaliselt ja alles siis saab ta õitsele lüüa. Ja vastupidi, kui armastust kasutatakse lapse kontrollimiseks, siis ta hakkab selles kahtlema. Näiteks, kui sinu isa näitas oma armastust sinu vastu välja ainult juhul, kui tõid koju häid hindeid, siis sinu sees oli kahtlus: kas ta ikka mind tõeliselt armastab.
LAPS EI OLE SIIN HINDAMISEKS JA SEEJÄREL ARMASTUSEGA AUTASUSTAMISEKS. IGA LAPS ON OMA SÜNDIMISEST SAADIK VÄLJA TEENINUD ARMASTUSE JA VÄÄRT ARMASTUST. Armastus on armastus ainult siis, kui see on tingimusteta.
Vahel ajavad vanemad armastuse segi käitumisega: laps peab saama kõik, mida ta tahab. Mitte keegi ei saa kogu aeg kõike, mida ta tahab. Näiteks, me ei saa sõita autoga nii nagu isu on; vahel tuleb peatuda, et hiljem edasi saada. Teiste vajadused nii takistavad, kui kaitsevad meie vabadust. Sellel ei ole midagi pistmist armastusega. Püüdes muuta maailma nii, et täituks lapse iga tahtmine, võib lapse loomulik emotsionaalne areng saada kahjustatud. Laps on sündinud tegelikku maailma ja sinu sotsiaalsesse kogukonda.
Kohtle teda, kui endaga võrdset, samas arvestades ka temale seatud piiranguid. Lapsel ei pruugi olla veel võimet oodata või jagada, kuid see ei tähenda, et ta võib segi pöörata kogu maja, saada iga mänguasja või kiskuda sind juustest. Teda armastada tähendab, et sa leiad hoolivad võimalused tema vajaduste täitmiseks ning oled empaatiline ja toetav, kui elu ei täida tema soovi.
Nii armastuse vastuvõtmine, kui andmine peab olema tingimusteta. Kui laps peab oma emotsioone väljendama ettevaatusega ja armastuse jaoks on teatud mõõdupuu, siis muutub ta rahutuks ja hakkab kahtlema oma väärtuses.
Me ei tunne ennast turvaliselt, kui on hirm, et meie käitumine või tegutsemine ei ole aktsepteeritav.
See ei ole nii, et meie vanemad ei armastanud meid, kuid paljudele meie seast on vabadus tingimusteta armastust kogeda varjutatud kultuuriliste normide ja lahendamata valuga minevikust.
Paljud ei ole kogenud tingimusteta armastust ka siis, kui nende vanemad neid täielikult armastasid. Olles nüüd silmitsi oma lastega, tunnevad nad valusat võimetust anda seda, mida ei ole kogenud. Paljud on kasvanud üles hirmus, et me ei vasta oma vanemate ootustele ja nad ei armasta meid  - midagi, mida me oma lastele ei soovi.
Kui lapsel ei ole mingit kahtlust sinu armastuses tema vastu, siis on ta võimeline tegutsema autentselt, vabana murest sinu hinnangute osas ning kui ta soovib sulle meeldida, siis ta tuleb vastu sinu vajadustele. Ta ei hakka sind aitama seetõttu, et teenida välja armastust, vaid seetõttu, et ta sind armastab.
Lapse armastamine on tema maagilisuse nägemine ja tema vaatenurga väärtuslikuks pidamine. See ei tähenda, et sa peaksid armastama segiaetud tuba või väiksemale õele haiget tegemist. Kuid lähenedes praeguses hetkes (mitte omi vanu salvestisi läbi mängides) neile olukordadele  armastuse lähtepunktist, siis sa näed tema vajadusi ja saad öelda, „Oh mis lõbus võib olla ube laua alla loopida,“ või „Ma näen, kui endast väljas sa oma õe pärast oled. Kas sa tahaksid mulle näidata (rääkida), kuidas sa ennast tunned?“ Ja viid ta hellalt väiksemast õest eemale, püüdes aidata tal leida toimiv lahendus sellele probleemile.
Oma meele rahustamine ja olevikuhetkes olemine aitab olla kontaktis omaenese arukuse ja armastuse allikaga.
Armastus ei ole autasu
Vanemad on sageli kimpus armastuse väljendamisega agressiivselt käituva lapse vastu; kuid kui seda suudetakse, siis võite avastada, et lapse agressioon on tema kisendamine teie armastuse järele või tema vastamata vajaduste teiepoolse tähelepanu järele. Sinu armastus on PARIM VASTUS tema ahastusele. Tal ei ole kontrolli selle üle, mil viisil tema tunded välja purskuvad (see on sarnane täiskasvanutega, kes karjuvad ja ütlevad räigeid sõnu).
Me armastame last, mitte tema saavutusi või käitumist. Armastus on raam, mis annab kõigele värvi. Kui tunneme ennast lapsega koos ärritunult, siis kõik, mida vajame, on armastuse lisamine. Me tunneme siis rõõmu tema olemasolust – isegi sel juhul, kui me peame tema valiku tagasi lükkama. Selleks, et olla võimeline nii käituma, tuleb meil uurida oma mõttekäike (S. – S.A.L.V.E. protsessist) ja suuta olla olemasolevas hetkes. Sinu mõtted ei ole sina. Nad tulevad ja lähevad ning sul ei ole nende üle kontrolli. Mõtted ei ole tõde.
Sa tead, et armastad oma last; seega, kui sinu sõnad ei ole lahked ega armastavad, siis ei ole sa vastanud oma tegelikust olemusest.  Kui leida lahendus, mis lähtub armastusest, siis tekivad rahumeelsed lahendused, mis austavad igaühe vajadusi ja väärikust. 
Kui meid on lapsena tingimusteta kalliks peetud, siis me  ei vaja juhiseid, kuidas armastada. Sel juhul me ei tunnegi ühtegi teist teed. Me oskame oma lapsi ainult külluslikult armastada, seostamata seda nende tegudega. See on meie isiklik valu ja hirm, mis meie käitumises tingimusliku armastuse välja toob. Sel tuleb minna lasta.
Meie vähesed kogemused on üks põhjustest, miks me kardame anda. Me võime karta, et laps võtab meie armastust endastmõistetavalt ning haarab võimu enda kätte. Me võime ka tunda ennast haavatavalt, kui tingimusteta avatult anname. See on sama hirm, mis sundis meie vanemaid peatuma armastuse tingimusteta jagamisel. Laps peabki sinu armastust endastmõistetavana võtma, sest ainult sellisel pinnasel kasvab temast armastav, kaastundlik ja võimekas olevus.
Kuidas lapsed armastust kogevad?
Vajaduste rahuldamine
Kui lapsel on vabadus ennast väljendada, kui ta võib juhtida oma elu ning ta tunneb end turvaliselt teadmises, et tema vajaduste eest hoolitsetakse, siis ta kogeb ennast armastatuna ja väärtuslikuna.
SEEGA ESIMENE OLULISIM SAMM, et laps tunneks sinu armastust tema vastu toimub läbi usalduse ja tema vajaduste rahuldamise lapse tingimustel. Rahuldamata vajadused tõlgendatakse lapse poolt nii, et ta ei ole armastust väärt ning see tekitab kannatust ja valusaid emotsioone.
Üks viis, kuidas laps oma vajadustest teada annab on nõudmiste esitamine. Imik kasutab selleks nuttu ja teisi füüsilisi märke; väikelaps annab teada oma vajadustest käitumise ja sõnadega. Tule lapse vajadustele vastu valmisolekuga katkestada oma tegevus. Ole valmis ütlema „jah“  ja tee seda, mida vaja, et tulla vastu lapse vajadustele. Nõud võivad oodata – tema hing mitte. Telefoni saab panna postkasti – armastust mitte. Lõhutud taldriku saab vahetada uue vastu – murtud hing võib muutuda armiliseks. Segadus toas saab koristatud, kahjustus taastatud – sinu lapse tunnetus saab tõsiselt viga, kui ta näeb, et katki läinud asi või päevakava on temast rohkem väärt.

Lapse vajaduste rahuldamine ei tähenda seda, et laps mitte kunagi ei võiks oodata, kui sa oled midagi lõpetamas. Ja kui laps saab vanemaks ning ta tunneb ennast sinu armastuses turvaliselt, siis ta on ka suuteline tulema vastu mõningatele sinu vajadustele. Usalda protsessi, mis tuleneb tema autentsusest. Las initsiatiiv tuleb temalt, et sa teaksid – ta ei püüa sinu armastust välja teenida.
Sa võid seejuures ju mõelda meie ühiskonnas levinud arvamusest, et kõrged ootused toovad kaasa suured saavutused. Akadeemilised teadmiste või erialaste oskuste saavutamise püüdluste standardid seab õpetaja, kellega laps on otsustanud omal vabal valikul teha koostööd, et saavutada mingi tase. Õpetaja ja õpilane on võrdsed inimestena, kuid ei ole võrdsed treeningplatsil või õpitoas. Õpilane on otsustanud vastu võtta õpetaja juhendamise ja tasub enamjaolt sellega, et püüab saavutada teatud tasandi teadmisi või oskusi.
Sellised ootused aga ei sobi vanema ja lapse vahelisse armastavasse suhtesse (ega ka ühtegi teise armastavasse suhtesse). See kahjustaks nii suhet, kui ka autentse iseloomu arenemist. Sind ei ole lapse poolt palgatud, et juhiksid teda läbi elu; sa oled vabatahtlik ja püüad rahuldada tema vajadusi ja toita tema kasvamist armastusega. Armastada oma last tähendab olla rõõmus tema kasvamise protsessi üle nii, et laps on vaba olema tema ise igal sammul oma elus, vaba murest, et sa ei armasta või hooli temast, kui ta ei ela sinu ajakava või standardite kohaselt.
Selle asemel, et oodata väärikat käitumist, kohtle oma last väärikalt; selle asemel, et oodata temalt kannatlikust ja oma vajaduste austamist, ole lahke ja helde. Ta imab need oskused endasse, kuna ta armastab sind ja soovib sinuga kuuluda ühte.
See ei tähenda, nagu sa ei võiks kunagi midagi temalt paluda, kuid püüa jääda tema suutlikkuse piiridesse. Sa võid talt paluda olla vahel tasa, vahel oodata või tuua midagi – kuid respekteeri tema valikut, on see siis „jah“ või „ei“. Ta õpib nii austama inimeste valikuid samamoodi, kui austatakse tema omi.
Olen juba selgitanud varasemalt, et armastus ei tähenda anda lapsele luba teha haiget või vabadust teha, mis iganes tahetakse (sest mitte keegi ei saa teha alati, mida tahab). See tähendab vastutustundega pakkuda lapsele võimalust kasvada omal rajal.
Väga raske on lasta endast vabaks need ideed, mis meil on seoses lapse käitumise ja saavutustega. Kui beebi sünnib, siis oleme automaatselt kindlad, et temast saab „kerge“ ja „hea“ laps, kes kasvab üles positiivse, lahke ja edukana. Vaadates kultuuri meie ümber, näeme tervet ootuste ajagraafikut; ta peab tegema majapidamistöid teatud elueast, ütlema „tänan“ ja „palun“ ja „aitäh teile“, olema vastutustundlik, puhas ja VAIKNE. Kindlasti olete märganud, et vahel te isegi arvestate oma väärtust seoses lapse käitumisega, eriti   rahvarohkes kohas olles. Kas ta on piisavalt korralik? Kas ma olen hea lapsevanem?
Üks näide elust:
Amanda oli väike armas beebi, lihtne ja kogu aeg naeratav, soovis igale poole minna ning sobitus alati hästi.
„Olin kindel, et temast kasvab särav seltskondlik tüdruk. Praegu on ta 7 aastane ja alates juba kolmandast eluaastast on mul raske temaga üldse külastada nii täiskasvanuid, kui lapsi. Mul on nii piinlik. Ta lükkab teisi ja kisub endale asju. Ta kamandab teisi lapsi ja  ei korista enam enda järelt. Kui ta siseneb, on see nagu tornaado, mis läbi maja pühib.“
Küsisin Amanda emalt: „ Räägi mulle veidi rohkem oma ootustest.“
„Ma tahaksin, et ta märkaks seda korralagedust, mida ta enda ümber tekitab; et ta koristaks enda järel; mängiks teiste lastega nagu võrdsetega.“ ütles ema.
Ma küsisin: „Kas sa arvad, et ta suudab saada selliseks tüdrukuks, nagu on sinu kujutluspilt temast?“
Ema vastas: „Ei, praegu ta küll selline ei ole.“
Ma ootasin vaikselt ja ema jätkas: „ Ma armastan Amandat nii väga. Aga, mulle tundub, et ma armastan teda sel moel nagu ma sooviksin teda näha, mitte nii nagu ta on.“ Ema hakkas nutma: „Ma tahaksin teda armastada nii nagu ta on, kuid ma ei suuda.“
„See, mis sinu teel ees seisab, on ainult sinu enda mõte. Kas sa suudaksid kujutada ennast koos lapsega, ilma nende ootusteta puhtusest ja teistega võrdne olemisest?“
„Jah, jah muidugi. Ma armastaksin teda lihtsalt sellisena nagu ta on. Ma armastan teda väga palju.“
„Mida sa siis kardad kaotada, kui aktsepteerid neid omadusi, mis temas on“
„Inimesed arvavad, et ma olen halb ema, kuna ei suuda teda kontrollida.“ (See oli teine valus mõte, mida ema endas leidis). „Oh, see ongi kohutav. Ma hoian teda seltskonnast eemale, et ma ise saaksin ennast paremas valguses näidata. Kui kohutav.“ Ema vabises.
„Jah,“ ütlesin mina. „Kas sa praegu näed, kuidas sinu ootused lapse suhtes on sinu enda õppetunniks ning kui sa kuulaksid oma enda autentsust, siis see aitaks ka Amandaga suhtlemisel?“
„Ma ei tea. Ma tahan, et ta oma segaduse ise ära koristaks. Ma saan tegelikult aru, et mul oleks vaja omaenda meelesegadus tema suhtes kõigepealt ära koristada. Ja mul endal on ka piisavalt füüsilist segadust, mida koristada.“
„Mis on selle sooviga, et laps käituks teistega võrdselt?“ küsisin
„Ah muidugi, ma ise peaksin teda kohtlema võrdsena. Ma ei ole seda teinud.“
Ma lisasin: „Ja kohtle ennast võrdsena ka teiste lapsevanemate ja inimestega. Sa ei pea olema teistest parem läbi ingellikult ja täiuslikult käituva tütrekese.“
„Jah, ma saan sellest aru.“ Ema hakkas naerma: „See ongi kõik minus endas. Kas tead, vahel läheb mul täitsa hästi, just siis, kui lasen tal olla tema ise. Iga kord, kui läheme mänguväljakule, on ta nii õnnelik ja tegutsemislusti täis. Ta armastab ka trummi põristada ja vesivärvidega värvida või voolida tundide kaupa. Ta armastab ka küpsetada. Kuid mis on selle kamandamisega?“
„Mis sellega on?“ Küsisin mina. „Kas sinu arvates kamandamine ei ole kasulik või asjakohane?“
„Ei. Ta on kamandaja. Kui mul ei oleks sellist mõtet, siis ma imetleksin tema juhiomadusi. Ma olen hirmunud seetõttu, et olen ise väga häbelik.“
„Nii, Amanda on see, kes võtab vastu väljakutseid. Ta suudab vastutada suurema terviku eest. Me vajame juhte. Sul on seega suurepärane õpetaja,“ ütlesin emale.
Järgnevatel nädalatel jälgis Kara oma tütre juhirolli ning andis talle võimalusi korraldada „ohutumaid“ korralagedusi, ehitada, trummi põristada, ujuda, batuudil hüpata jms.
„Ma arvasin, et see saab olema raske,“ ütles Kara, „kuid, ma mitte ainult ei imetlenud Amandat sellisena, nagu ta on, vaid ka suurem osa meie probleeme on kadunud. Ta isegi soovib teatud määral koristada oma joonistamis- ja maalimisasju, kuna ta teab, et need on tema omad ning ta ei saa muidu neid ärakuivanuna hiljem enam kasutada. Ta on õnnelik iseenda ja ka minu üle.
Kõige hämmastavam asi juhtus taas tema onu majas. Onu Dave tuli tuppa ja palus asjad kokku panna. Amanda võttis juhtimise enda kätte ja andes teistele lastele ülesandeid, korjati kõik klotsid ja muud asjad korralikult ning rahulikult  kokku.“

Füüsiline kiindumusväljendus
Need meist, kes said lastena hulgaliselt kallistusi, musisid, kaisus olla, on loomulikult hellad. Kui aga lapsena ei ole saadud piisavalt füüsilise kiindumuse väljendusi, siis võid teadlikult neid  jagada ja vastu võtta. Lapsed vajavad igat liiki füüsilist kiindumusväljendust igapäevaselt. Musi magamamineku ajal, kallistamine või kaisus hoidmine toidavad hinge. See on vajalik seni, kuni lapsed seda aktsepteerivad ja naudivad. Paljud lapsed ei armasta musitamist, kuid „löövad nurru“ teie kaisus.
Lapsega, kes teie hellitused eemale tõukab, on teil vaja leida selline kehakontakti viis, mida ta naudib. Osad lapsed väldivad kallistusi ja musitamist ning just neil lastel on sageli kõige suurem vajadus füüsilise kontakti järele, samuti on nad ka kõige tundlikumad. Sel juhul katsetage sellist puudutamist, mis on kaudsem: joonistades sõrmedega tema seljale, silmsidet, hella puudutust, kõrvuti lugemist jms. Maga koos lapsega või jaga temaga magamisaegu: palju kaisus hoidmisi, jutuajamisi ja armastust on jagatud siis, kui laps on juba unne vajunud. Koos magamine on igas eas inimestel terveks ravinud paljusid emotsionaalseid traumasid. Sega ära kõhkle järgimast võimalust hoida magades kaisus oma last.
Jaga kiindumust ka teismelisega. Ta vajab seda  meeletult, kuid ei julge eales paluda. Poisid ei saa tavaliselt piisavalt kiindumusväljendusi, kui nad on teisemeas. Ära pelga tema suurust ega vahest liig jahedat käitumist. Ta vajab armastust. Ära puuduta teda tema sõprade ees või avalikus kohas, kuid jaga heldelt kallistusi, puudutusi, musisid kui olete omavahel. Telerit vaadates või lugedes aseta käsi tema õlale jne.
Lapsed, kes  väljendavad stressi läbi vägivalla, tavaliselt lükkavad vanemate hellitused eemale. See võib olla tingitud süütundest või ka liig tundlikust iseloomust. Selliste laste puhul aitavad füüsilised kiindumuse märgid üle saada tõrgetest ja muutuda vähem agressiivseks.
Laps, kes keeldub puudutustest, võib olla ka väga tundlik. Sel juhul kasuta võimalusi vanniskäikude ja magamaminekute ajal teda puudutada äärmiselt hellalt. Lisaks võiks sellisel lapsel olla võimalus näha vanemate omavahelisi hellu puudutusi.
Lapsed võivad tõrjuda puudutusi, kuna neid on varasemalt puudutatud nende tahte vastaselt. On äärmiselt oluline austada lapse keha! Vanaisa võib mõelda, et  head-aega musi on kohustuslik, kuid kui laps seda ei soovi – tuleks tema valikut austada. Füüsilised puudutused peavad olema jagatud lapse tingimustel. Vanematel ei ole mingeid „õigusi“ laste kehadele. Nõudes kallistust, musi või andes neid vastu tahtmist on vägivaldne tegu lapse keha suhtes. Kuna ilmselgelt nauditakse lapse kallistamist ja musitamist, siis ole tähelepanelik selle suhtes, kuna saab küllalt.
Kui me kohtleme lapse keha väärikusega, siis ta saab meie kiindumuslikest puudutustest kasu. Selline suhtumine aitab kasvada eneseväärikusel, stimuleerib häid tundeid ja intelligentsust, vähendab viha ja vägivaldseid emotsioone, arendab tervet keha ning aitab areneda lähedustundel.

Tähelepanu jagamine
Kuigi lapsed seda harva välja ütlevad, on nende üks olulisemaid küsimusi: „Kas ma olen oma vanematele piisavalt oluline, et nad veedaksid minuga nii palju aega, kui ma vajan?“ Lapsed ei tunne ennast armastatutena, kui saavad teie tähelepanu ainult osaliselt. Kui te lapsega rääkides vaatate talle otsa aga eemaldute oma tähelepanuga kasvõi sekunditeks, siis laps tunnetab seda koheselt ja võib teid puudutada või lükata. Seejärel võib laps  oma lugu uuesti alustada, kuna ta saab aru, et   olete oma mõtetega vahepeal mujal olnud. Kui te lapsega mängides loete, räägite telefoniga või uniselt haigutate, siis ta ei saa oma armastuse doosi kätte. Samuti ei tunne laps teiega armastuse sidet sel juhul, kui ta saab tähelepanu koos õe-vennaga. Jagatud tähelepanu ei asenda   fokuseeritud  individuaalset tähelepanu.
Mõned vanemad muretsevad, et nad rikuvad lapse ära, kui pööravad talle palju tähelepanu. Kuid koondatud tähelepanu  on erinev nö kanaemana ümber lapse  jooksmisest. Tegemist on armastuse sidemega, mis sarnaselt hoiab ka meid meie sõprade ja armsamaga. Oskate te ette kujutada sõprust või romantilist armastust ilma kahekesi koos oldud ajata? Inimesed edenevad sellises läheduses nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt. Et tugevdada oma lapses armastuse kogemust, anna talle segamatut kahekesi olemise aega, millal keskendud ainult talle ja laps saab seda aega ka ise juhtida. Ta vajab kogemust, mis näitab talle, kui oluline on tema osa sinu maailmas. Ta soovib näha, kui varmalt paned sa kõrvale oma raamatu, telefonikõne, teised kohtumised, majapidamis- ja paberitööd. Kui sul on mitu last, siis vajab selline segamatu tähelepanu kahe inimese vahel üsnagi head planeerimistööd. Lapsega kahekesi koosoldud aeg näitab talle mitte ainult sinu armastavat tähelepanu, vaid katab tema ühe esmase vajaduse – vajaduse inimliku läheduse järgi. Samas, kui sa oled lapsega kahekesi aga lähedust ei teki, siis see on hilisema madala eneseväärikuse ja kahtluste põhjuseks. Sinu jäägitu tähelepanu kahekesi koos olles – silmast-silma, on üks suurimaid armastusavaldusi.
Teismelised vajavad samuti kahekesi koosolemist. Nad kõiguvad ühest äärmusest teise – püüdes ühelt poolt näidata, et ei vaja teid enam ja samas testides teid, kas olete ikka nende jaoks olemas. Aktsepteerige teismelise vajadust ise oma elu vormida, kuid ärge „testist“ läbi kukkuge. Ühinege temaga teda huvitavatel vestlusteemadel; õppige tundma tema elu, tema mõtteid, tema tundeid ja pakkuge toetust, osalust ja rõõmu, et saate jagada koos temaga oma elu. Enamjaolt kuulake, mida teile öeldakse ja suunake oma tähelepanu täielikult sellele, mida teile näidatakse või soovitakse teiega jagada. On äärmiselt oluline, et te näeksite, kes laps tegelikult on ja ainult nii laps teie armastuse kätte saabki.
Peale seda, kui tema tähelepanu vajaduse tass on täis, võib väiksem laps soovida koos sinuga tegutseda: olla koos õhtusöögi valmistamise ajal, arvete maksmise ajal või koos muusika kuulamise/mängimise ajal. Lase sel protsessil ise voolata – ära nõua seda ega sea ootusi.
Paku nii segamatut tähelepanu, kui jagatud tegutsemist. Koos tegutsemine võib hõlmata sinu tööd, mida sa teed õlg-õla kõrval koos lapsega. Kuid väldi töötamast kauem, kui sinu laps seda suudab. Ole tema tunnete suhtes tähelepanelik, nii et laps saaks sellest tööst positiivse kogemuse. Kui sa soovid, et laps ühineks sinuga sinu tegemistes/toimetustes – jälgi, et ta valiks selle vabatahtlikult. Lapse võime koos tegutseda kasvab, kui tema vajadustele tullakse vastu; kui tema vajadused on rahuldatud; kui ta on saanud piisavalt tähelepanu ja toimuv tegevus kattub ka tema huvidega.
Tähelepanu andmisel ei tunne laps teiega seotust, kui soovite sel ajal panna ta tegema seda, mis teie arvates tuleb ära teha. Sel juhul tunneb laps ennast pigem kui vankriratas, mis täidab TEIE vajadusi ja sel juhul püüab ta täita TEIE ootusi. Nii tekivad kergelt kahtlused teie armastuses tema vastu. Samas, kui lasete lapsel juhtida, siis ta tunneb teiega tugevat sidet ning temas areneb võime algatada tegevusi ja ennast kehtestada.
Näide elust:
Max ei tundunud olevat õnnelik nagu tavaliselt ja tema ema Leanne hakkas aru saama, kui palju tegelikult lapse armastuse väljendusi tagasi lükkab – eriti sõnalisi väljendusi. Oli fakt, et Max ei väljendanud üldse oma armastust sõnaliselt. Leanne hakkas pöörama suuremat tähelepanu sellele, kuidas Max tajub armastatud olemist. Ema avastas, et Max soovis, et kuulataks tema lõpmatuseni näivaid jutte puust dinosaurustest – mis tol ajal olid tema elu keskpunktiks. Tipphetk saabus ühel hommikul, mil Leanne nägi, kui haiget tegi Maxile vanema õe väide, et vend ei huvitugi enam muust kui dinosaurustest.
Kui Leanne andis Maxile täieliku tähelepanu ja kuulas tema elevil juttu nende puust olendite mõõtudest, suurusest ja vastupidavusest, siis lapse nägu säras. . Supeldes ema armastuses, vajaski Max jäägitut ema tähelepanu ja huvi tema asjade vastu – nende asjade vastu, mis olid nii olulised praegu. Ema järgis sama teed pojaga igal hommikul. Lapse enesekindlus ema armastuses sai taas jõudud ning Maxi käitumine ja eneseväljendus oli taas täis rõõmu ning loomulikku joovastust.

Vahel me arvame, et jälgime lapse juhtimist, kuid ometigi püüame sinna ikka oma õpetust või selgitusi sisse suruda.

Tähelepanu andmine on armastuse süda. See nõuab lapse täielikku aktsepteerimist, tema juhtimise järgimist ja tema suhtlemisviisidele vastamist. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar