Kolmapäev, 31. august 2016

01. septembri puhul - vabaõppel üles kasvanud Idzie Desmarais intervjuu



Idzie vabaõppe blogi on üks populaarsemaid ja tunnustatumaid selles vallas ning blogi nimi "I’m Unschooled. Yes, I Can Write" ütleb nii mõndagi tavakooli läbinute mõtlemisvõimest ja avatud meelest. Tema blogist on tõlgitud ka alljärgnev intervjuu.

http://yes-i-can-write.blogspot.com.ee/


Idzie Desmarais on kahekümnendates eluaastates noor naine, ta elab Monrealis (Quebec, Kanada) ja õpib elust enesest. Kui välja arvata 6 kuud lasteaeda, ei ole Idzie kunagi koolis käinud. Selle asemel kasvas ta üles omaenda huvisid järgides ja ise asju välja uurides. Hilises teismeeas vaimustus ta vabaõppest ja asus lugema kõike, mida oli võimalik vabadusel baseeruva hariduse kohta leida. Ta osales vabaõppe konverentsidel ja hakkas pidama populaarset vabaõppe blogi „  I’m Unschooled. Yes, I Can Write.“ (Ma olen vabaõppel. Jah, ma oskan kirjutada.)  
Küsimus: Miks vabaõpe aga mitte koduõpe? Miks just valik selle ja koduõppe ning loomulikult ka tavakooli vahel?
Vastus: Miks mitte tavakool – see oli mitme erineva põhjuse segu. Minu ema ei ole kunagi tahtnud mind kooli saata aga kuna minu isa tahtis, siis ma läksin lasteaeda. Kuid seal tekkisid kiiresti probleemid (kummaline/ropp kõneviis, mida rääkis paar aastat minust vanem laps) ja see veenis minu isa, et võib-olla oleks koduõpe siiski parem valik.
Aga miks vabaõpe – see oli lihtsalt midagi, millesse me loomupäraselt liikusime. Meie pere koduõpe oli algusest peale pehmeloomuline: ma ei pidanud iga päev tegema teatud kindlaid asju. Ema küll püüdis alguses seda sisse mingit õppekava, kuid kui tegemist ei olnud matemaatikaga, olin vaba iga kell  lõpetama sellega, mis mulle ei meeldinud. Aastate jooksul täitus meie maja huvitavate raamatute ja mängudega, me osalesime mõnedel koduõppe kogukonna kursustel ja töötubades ning ma võtsin osa paljudest erinevatest  tegelustest alates Loodusklubist kuni prantsuse keele tundideni. Koos oma õega, kes on minust kaks aastat noorem, õppisime kõike, mis meid vaimustas või huvitas ja alati oli kõrval entusiastlik vanem, kes oli valmis viima meid raamatukokku, kohalikule üritusele või kuidagi teisiti meiega aega veetma. 
Pärast lõplikku ütlust: „Ei mingeid matemaatika õpikuid enam, ma vihkan seda liiga palju.“ – olin siis umbes 10 aastane – said meist tõelised vabaõppurid, ehkki me ei kasutanud veel paar aastat seda mõistet. 
Kuid meie õpikogemused, ükskõik millist mõistet me erineval ajal ka ei kasutaks, olid alati väga paindlikud ja enamjaolt entusiasmist  juhitud.  Minu ema oli alati ja on ka jätkuvalt kirglik õppur, kõikide asjade osas ja see mõjutas algusest peale tema lapsekasvatusviise ja kodust õppimist. 

K: Mida pead sa kõige paremaks saavutuseks, mis tuli tänu vabaõppele?
V: Üks parimaid asju on kindlasti kirjutamine ja oma kirjutiste eestkõnelemine! Mul on edukas blogi, minu avalikud esinemised on olnud nii kaugel nagu Texases ja ka siinsamas Montrealis, minu kirjutised on ilmunud mitmetes ajakirjades ja raamatus ning ma saan palju kirju inimestelt kõikjalt maailmas, kes on tahtnud mulle öelda, kui väga nad hindavad minu artikleid. See tähendab mulle väga palju ning need on saavutused, mille üle ma olen uhke. Olen teinud omale nime autori ja kõnepidajana!
Pildiotsingu idzie desmarais tulemus
K: Kas sa tulevikus plaanid lasta oma lastel olla vabaõppel või saavad nad ise valida, kas nad soovivad minna kooli? 
V: Kindlasti ma kavatsen lasta oma lastel vabalt õppida ja neil on vanemana vabadus teha valik ja otsustada, kas nad tahavad minna kooli. Kui nad on väikesed? Ma ei tea ja ma arvan, et ma ei ole võimeline sellele küsimusele vastama enne, kui mul on oma lapsed. Usun, et see sõltub  lapsest ja üldisest olukorrast ning sellest, milline koolivõimalus on olemas. 

K: Mida arvasid sinu vanemad, perekond ja sõbrad sellest, et olid vabaõppel? Mida nad arvasid alguses ja mida nüüd? 
V: Ausalt? Suures osas ma ei tea. Võib-olla tuleb see üllatusena aga vabaõpe ei ole midagi sellist, mida ma regulaarselt arutaksin inimestega, kes ei ole koduõppest või alternatiivsest haridusest huvitatud. Ühele minu lähedasele sõbrale meeldib siiani mind ja minu õde uutele inimestele tutvustades öelda, et me oleme vabaõppel kasvanud. Ma ei tea, kas ta teeb seda seetõttu, et peab vabaõpet huvitavaks anomaaliaks või identiteedi oluliseks osaks.  Minu ema oli kõige entusiastlikum koduõppe ja hiljem vabaõppe eestkõneleja ning ta pole tänaseni muutunud. Isa tunded on nende aastate jooksul liikunud üles ja alla. Ma usun, et vahel ta muretseb ja vahel tunneb ennast hästi. Kõike kokku võttes on see üsna pudru ja kapsad variant. 

K: Mis on sinu arvates kõige olulisemad vabaõppe omadused, mis tekitavad tegelikus elus erinevuse selles osas, kas laps on õppinud vabaõppel või koolisüsteemis?  
V: Kõigepealt vabaõppe paindlikkus ja individuaalsus: fakt, et iga vabaõppur õpib erinevaid asju erineval viisil, teda juhivad tema huvid, tema vajadused, tema perekond ja kogukond.  Minu jaoks on see tõeliselt oluline, omada noores eas nii palju valikuid ja võimalusi selles osas, mida ja kuidas õppida. Samuti usun, et see panustab terve kogukonna arengule, mis koosneb erinevastest indiviididest, kellel on erinevad oskused ja tugevused, kes on enesekindlad selles, mida nad teavad ja milles nad head on. 
Teiseks võimalus õppida keskkonnas, mis on turvaline, toetab kasvamist. Võrreldes kooliga ei ole püüd asju õppida (ja vahel mitte hakkama saada) seotud  võistlemise, stressi ja häbiga. Õppimisprotsessis on palju vähem survet ja palju rohkem rõõmu. Kui sinu pea kohal ei ripu seda läbikukkumisega seotud terrorit – sa ei ole terve grupi teiste silmade ees, sind ei vaata kullipilgul õpetaja ja ei ole kontrolltöid, mis mõõdaksid seda, kas sa oled piisavalt hea. Ilma hirmuta on palju kergem võtta riske, proovida uusi asju ja avastada uusi oskusi. Ma usun, et võimalus valida omale õpikeskkonda (kodu, raamatukogu, õpituba, grupp, kogukonna keskused), on tõeliselt jõuline abivahend emotsionaalse tervise ja arengu juures.  Lastele on oluline hargneda ja osaleda uutes olukordades siis, kui nad tunnevad, et on selleks valmis ja võimelised, mitte aga olema paigutatud keskkonda, mis põhjustab stressi ja ärevust ning ilma võimaluseta sealt lahkuda. 

Eelnevat kokku võttes arvan, et suurim erinevus tavakooli süsteemi ja vabaõppe vahel on see, et iga vabaõppe rada on täiesti unikaalne ja üles ehitatud õppuri vajadustele ja huvidele. Lapsi respekteerides ja neist hoolides lubatakse neil kasvada viisil, mis toetab nende heaolu.  

Neljapäev, 11. august 2016

Peter Gray vaba mängu tähtsusest

Lisasin eestikeelsed subtiitrid mängu uuriva teadlase Peter Gray esinemisele. Lihtsad ja arusaadavad näited, hirmuäratav statistika ja meie võimalused.




Kolmapäev, 10. august 2016

Meie lapsed ei kuulu kooli - koduõppest Bostoni moodi

Üsna palju halvab kooliskäiva lapse vanemat hirm, et koduõppe laps ei saa edasi õppida ega üldse mingit tööd leida, kui ta ei veeda oma päevi kooliMAJAS. Kuigi ülikool ei ole vaba- ja koduõppe kogukondades erilise saavutuse märgiks - tasub teada, et nii nagu koolimajas käinud õpilasel on võimalik minna või mitte minna edasi õppima peale kohustuslikku kooliaega, nii on see valik olemas ka koduõppuritel. Sestap pakun lugemiseks 2015 Boston Magazine´s ilmunud artikli (veidi lühendatult) kohalikest koduõppuritest. Ajakirjanik on minu arvates olnud erapooletu ja toonud artiklis ära erinevate osapoolte arvamused, tänase statistika, kajastanud erinevaid koduõppe lähenemisi ja sekka lisanud oma meenutusi ja arvamusi. 
MEIE LAPSED EI KUULU KOOLI
Järjest rohkem arukamaid Bostoni peresid valivad oma lastele haridussüsteemist koduõppe. Kas see on uus mudel loomaks eliitlapsi?
By Bridget Samburg | Boston Magazine | September 2015


homeschooling in boston
20.4K02962
CLAIRE DICKSON WAS HOMESCHOOLED HER ENTIRE LIFE, AND IS ENTERING HARVARD AS A FRESHMAN THIS FALL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Kui Milva McDonald viis 1990 aastal oma vanima tütre Newtoni lasteaeda,  siis seal nähtu tegi ta rahutuks. Lapsi jälgiti rangelt, hoolimata nende noorest vanusest.  Ja väikesed lapsed istusid lõputuid tunde laudade taga. See tundus nii ebaloomulik. Tegelikus maailmas sa ei istu ühes ruumis inimestega, kes kõik on sinuga ühevanused ning ühe inimesega, kes kõiki juhendab.  Selle ühe aasta veetis tema tütar koolisüsteemis. Ema nägi piisavalt selleks, et veenda tütart – ta saaks paremini hakkama omaette. See ei olnud lihtne ettevõtmine: Newtoni koolid on olnud pikka aega osariigi parimate hulgas (2015 aasta Greater Boston hinnangute järgi 10dal kohal). Ema oli alati töötanud osalise tööajaga – momendil online toimetaja - ning oli nüüd väga rahul, et tal on selline paindlik töögraafik. Seega võttis ta tütre koolist ära ja järgmise kahe aastakümne jooksul õppisid kõik tema 4 last (sh ka kõige noorim Abigail, kes on hetkel 16) koduõppel.
McDonaldi esimene koduõppe reegel oli: visata välja õpikud ja lasta lapsel ise juhtida oma õppeprotsessi ja seda tema enda valitud tempos. Lugedes riiklikku õppekava juhiseid, McDonald improviseeris ja lõikas kasu ka tema ümber kasvavast koduõppe kogukonnast. Üks koduõppe ema vedas näiteringi, üks isa tegi matemaatika ringi ja McDonald ise juhendas loova kirjutamise klubi. Lapsed osalesid Harvard Extension School ja Bunker Hill Kolledži täienduskursustel. „Ma tahtsin, et lapsed saaksid ise otsustada oma hariduse osas ja leida selle, mis neid huvitab ilma, et keegi teine osutaks mida peab tegema ja mis neile hea on.“
Ja see töötas iga mõõdupuu järgi. McDonaldi vanuselt kolmas tütar Claire – astus sel sügisel Harvardi Ülikooli.
1990datel aastatel oli McDonald koduõppe pioneer; nüüd on ta ühinenud aina suureneva liikumisega, milles lapsevanemad keelduvad traditsioonilisest koolitamisest ja seda mitte religioossetel põhjustel. Neid ühendab tugev teadmine: nad suudavad oma lapsi harida paremini, kui seda teeb koolisüsteem. Kuigi veel kaugel põhivoolust (hinnanguliselt 2,2 miljonit last USAs on koduõppel), on koduõpe jätkuvalt kasvav trend. Eelmisel aastal oli Bostonis koduõppel 227 last. Võrreldes 2004 aastaga on arv kahekordistunud; Cambridges oli koduõppel 46 (ka eeslinnades on see arv suurenenud:  2013–2014 õppeaastal, Arlingtonis oli 55; Somervilles 36; Winthropis 5; Brookline´s 11; Natickis 36; Newtonis 33; ja Watertownis 24.)
Nüüdseks on enamik kultuuriasutusi alates Franklini loomaaiast ja New England Akvaariumist kuni Kunstimuuseumi ja MIT Edgerton Keskuseni pakkumas regulaarseid tegelustubasid koduõppuritele. Võib öelda, et isegi tavakooli süsteem on muutunud vastutulelikumaks. Cambridge kohalikes koolides on näiteks koduõppuritel võimalik võtta osa üksikutest tundidest. Mõned matemaatika või teadustunnid ja osalemine spordis – eelmisel aastal osales üks koduõppur klaveri ja muusikatundides.
Carolyn Turk, Cambridge riigikoolide õppeosakonna juhataja märgib, et ta näeb järjest enam sellist „hübriidset“ lähenemist: „Cambridges me näeme koduõpet, kui võimalikku valikut – Cambridge on valikuvõimaluste linn.“    homeschooling in boston
MILVA MCDONALD SITS WITH HER TWO YOUNGER DAUGHTERS, CLAIRE AND ABIGAIL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Bostoni riigikoolid on samuti hakanud nägema koduõpet, kui laboratooriumi, kus töötatakse välja uued õpetamismeetodid. Freddie Fuentes Bostoni üldhariduskoolide haridusvalikute tegevjuht märgib: „Need inimesed otsivad instruktiivset ja ebatraditsioonilist haridust. Haaratud on kõik erinevad inimgrupid ja erinevad sissetulekud.“ Fuentes, kes ise abistab vanemaid akadeemiliste plaanide koostamisel, leiab, et koduõppevanemad soovivad oma lastele „sügavuti minevat, uurivat õpet“. Ta lisab: „Paljud neist otsivad innovatiivseid õppimisviise ja meie, kui koolisüsteem peaksime olema innovatiivse mõtlemisega esirinnas.“  Ehk teisisõnu on meil kasvamas koduõpe Bostoni moodi: inspireeriv, intellektuaalne, innovatiivne ja ettevõtlik. Kuid kas see võiks olla õige minu pojale?
Üles kasvanud Uus Inglismaal ja käinud üldhariduslikus koolis, olen alati arvanud, et ma leian oma tee traditsioonilise süsteemi sees. Keskkoolis olin piisavalt tugev, et osaleda keemiaklassis ja teistes valikainetes. Ma seadsin paika ka oma kolledžikava – kulutades tunde, et saada administraatorite nõusolekut akadeemiliste nõuete asendamiseks alternatiividega.
Ma lootsin, et kui minu poja aeg kätte jõuab, saab ta oma haridust nii vormida nagu mina seda omal ajal tegin. Aga kui poeg sai kolme aastaseks, hakkasin mõtlema, kas selline ebakonventsionaalsus on enam lubatud tänases suure pingega ja testidele suunatud süsteemis. Ma olen kuulanud piisavalt lugusid kolmanda klassi laste hilisõhtustest õppetundidest ja lastest, kes jäävad koolipingetest haigeks. Tuttavad Wellesley´st kuni Bostonini on rääkinud mulle 1. klassi kodutöödest. Mida ei ole vähe. Pikkadest projektidest, mis vajavad tunde ning mida sageli alustavad ja ka lõpetavad vanemad. Lastele avaldatakse suurt survet, et nad vastaksid teatud hinnetega teatud teadmiste tasemele.
Just täpselt see juhtus Tracy Ventolaga, kelle kolme aastane laps kukkus iga päev lasteaiast tulles lihtsalt kokku. 41 aastane Ventola rääkis minuga oma kodus: „Ta lagunes laiali. Nuttis, peksis, karjus. See oli tema viis ennast vabastada. Ta lihtsalt lasi selle kõik endast välja.“ Ventola ja tema abikaasa, kes mõlemad olid käinud erakoolides, ei saanud alguses aru, millest nende tütre selline käitumine tuleneb. Võib-olla on lasteaed liiga keskendunud tähtede ja numbrite õpetamisele? Lootes, et järgmine aasta ja muutus metoodikas toob kaasa lahenduse, panid nad lapse Waldorf lasteaeda, mis on tuntud oma kujundliku, mängule keskendunud lähenemisega. Edu ei tulnud.
Nagu enne, nii ka nüüd kulutas Ventola tunde, et aidata lapsel vabaneda oma koolipäeva painest. Ventole, kes nüüd peab koduõppe blogi offkltr.com märkis: „Kool üleüldse ei tundunud talle sobivat. Isegi pehmem ja leebem Waldorf lähenemine oli tundliku lapse jaoks liiga stimuleeriv. Koos 20 teise lapsega kohas, kus on palju ühiskondlike ootusi ja survet, on laps üleküllastunud emotsionaalselt, sotsiaalselt ja vaimselt … kool juhtis meie elusid.“
Kuulnud selliseid lugusid, otsisin lapse poolt juhitavat, avatud keskkonda, kus minu laps saaks õppida läbi tegevuse. Kuid kui ma otsisin Cambridge piirkonna Montessori kooli, ei leidnud ma midagi. Siis hakkasingi koduõppele tõsisemalt mõtlema.  Mul ei ole kraadi hariduses ega kogemust õpetamises, olen veetnud ühe suve tennisemängu instruktorina ja talviti juhendanud suusatajaid. Aga ma olen üsna hea matemaatikas. Massaschusettsis on suhteliselt lihtne koduõppele jääda: pered esitavad taotluse ja planeeritud õppekava elukohajärgsesse omavalitsusse – enamik linnavalitsusi ootab aastaaruannet. Kas on naeruväärne hakata oma last kodus õpetama?
Mitte teades, kuhu suunduda, otsustasin otsida omasuguseid inimesi – ilmalikke, haritud linnlasi – kes on võtnud oma lapse harimise enda kätesse. Nii leidsingi ennast ühel külmal vihmasel päeval Cambridge avalikust raamatukogust, et saada teada koduõppest AHEM (Massachusettsi koduõppe ühenduse) inimestelt. Ma sisenesin üsna häbenedes, kuna siin oldi murdmas üht kõige tugevamalt paigasolevat ja harjumuspärasemat Ameerika dogmat. Teoorias tahtsin ma, et minu poeg oleks osa üldhariduskoolist. Ma usaldan ühiskonda ja suurt demokraatlikku ideed, et haridus tuleb anda kõigile meie riigi lastele ja seda last toetavas, vabas õpikeskkonnas. 
Aga kui ma sisenesin koduõppe territooriumile, siis esimese asjana märkasin, kuidas vanemad julgelt, selgelt ja häbenemata rääkisid koolisüsteemi läbikukkumisest. „On aasta 2015 ja üldhariduskoolides ei ole vaheaegu, me hoiame neid koolis iga päev järjest kauem,“ ütles Pat Farenga, koduõppe eestkõneleja ja organisatsiooni HoltGWS president. See organisatsioon asutati koos John Holtiga, keda loetakse koduõppe isaks. „Ajal, mil me isikupärastame teksaseid, ei saa me seda teha haridusega? On otsustatud, et kolme aastane peab oskama lugeda, kuid kool ei baseeru ühelgi bioloogilisel tõendil, mis ütleks, kuidas laps õpib.“ Koolisüsteemi tugevaimad ja teravaimad kriitikud on diplomeeritud pedagoogid, kes on loobunud oma akadeemilisest tööst, sageli pettunult, et õpetada oma lapsi. Megan McGroy Massaro loobus seitsmeaastasest töölepingust Massachsettsi koolide (nii riigi- kui ka erakoolide) emakeele õpetajana, et jääda koju oma esimese tütre jaoks. „Sa ei saa lasta oma lapsel klassiruumis avastada tema enda huvisid … see on läbikukkunud süsteem,“ märkis Pembroke resident. „Me oleme kaotanud silmist tegeliku eesmärgi. Vabadus, isikuvabadus ja õnnelikkus? Mulle tundub, et me pigistame seda oma lastest välja. 
Sarnaselt vastab ka Quincy üldhariduskooli teise klassi õpetajana 6 aastat töötanud  Deanna Skow: “Ma tundsin, et minu armastus õpetamise vastu sureb. Minu süda murdus väheke iga korraga, mil tuli teha järjekordne test. Ma nägin, kuidas laste huvi õppimise vastu kadus.“ Deanna ja tema abikaasa MIT filosoofia professor, otsustasid koos oma kahe lapsega (2 ja 5 aastane) loobuda traditsioonilisest koolist. Irooniline on see, et ta tegi oma kodust midagi lasteaia taolist ja hakkas ise oma kolme aastasele numbreid ja tähti õpetama. „Ta lükkas mind väga palju tagasi,“ märgib ema oma poja kohta. Sellest ajast saadik on tal välja kujunenud oma stiil: „Kui ma lõdvestusin, siis nägin, kuidas laps võttis ohjad enda kätte. Mulle oli väga raske õpetajast iseendas loobuda.“ Seejärel kordab ta koduõppurite seas refräänina kuuldut: „Ma tahan, et minu laste haridus oleks mõttekas ja huvipakkuv ning neile oleks õppimisele kulutatud aeg nagu kingitus, mis võimaldab avastada oma tegelikke huvisid … sellist võimalust koolid ei paku.“
Ma võtsin ühendust Massachusettsi Õpetajate Assotsiatsiooni presidendi Barbara Madeloniga, et kuulda tema arvamust aga tal ei olnud kommentaariks aega. Bostoni Õpetajate Ühenduse president Richard Struman kirtsutas nina: „See on teema, mis kunagi ei jõua minu maailma.“ Kui palusin tal öelda oma arvamus vanemate kohta, kes oma lapsed üldhariduslikest koolidest ära võtavad, siis ta märkis: „Minu arvamuse kohaselt on koduõppel ühiskondlik hind. Mul ei ole kommentaari ega arvamust selle kohta, kas koduõppe vanemad on selleks kvalifitseeritud.“
Kvalifikatsioon on üks asi, see on tõsi. Lapse kodus harimine nõuab aega ja ressursse. On fakt, et paljud pered ohverdavad palju, et oma lapsi kodus harida. Üks vanematest loobub võib-olla täiskohaga tööst, et olla lastega – sissetuleku vähenemine võib tähendada puhkuse ärajäämist või ühest autost loobumist. Sellest hoolimata usuvad koduõppe vanemad kindlalt, et selline otsus on hindamatu väärtusega.
Ja jõuangi punkti, mis tekitab väheke paanikat. Kuidas võib keegi üldse mõelda, et ta suudab üksi oma järeltulija lapseeast kolledži valmiduseni viia.
 Robert Holzbach, 43 aastane isa on täis kindlustunnet selles, et ta suudab toime tulla oma 4 tütre harimise koormusega: „Ma mõtlen, et mis iganes suudab teha õpetaja 30 lapsega, seda suudan mina teha 4 lapsega.“ Holzbach  töötas enne oma esimese lapse sündi finantsnõustajana 80 tundi nädalas.
Isegi enne, kui tema abikaasa (täistöökohaga arhitekt) jäi rasedaks, alustasid nad arutlustega oma laste võimalikust koduõppest. Holzbach õpetab nüüd oma 11 ja 12 aastast tütart ja planeerib võtta 5 ja 7 aastase lapse koolist ära niipea, kui teine klass lõpeb. „Mis mind kooli puhul hirmutab on kontroll- ja tasemetööd – isegi kui sa saad tulemuseks väga hea, unustad sa selle järgmiseks päevaks ära. Ei ole mingit stiimulit pikaajaliste teadmiste omandamiseks.“
Minuga rääkides tõmbab Holzbach välja ühe paberilehe, lihtsad punktid tänaseks koduõppe päevaks: 2 tundi matemaatikat, 1 tund ajalugu, ajalooline lugemine, portugali keeleruumis olemine, 40 minutit arutelu Brooklyni sillast. Tüdrukud otsustavad, millal nad midagi teevad. Ja harjutavad ka trükkimist. Mulle meeldib, kui tõsiselt ta õppimisse suhtub ja samuti meeldib paindlikkus. 
Holzbach on alati soosinud lugemist ja õnneks on vanemad tütred kirglikud lugejad. Sel aastal on nad läbi lugenud muuhulgas näiteks „Moon Over Manifest“ Clare Vanderpool;  „The Wednesday Wars“ Gary D. Schmidt; E. L. Konigsburg’s  Jennifer, Hecate, Macbeth, William McKinley and Me, Elizabeth.
Nad võiksid lugeda terved päevad läbi ja vahel nad seda teevadki. Kui pereliikmed tunnevad vajadust üksteisest puhata, siis kuulutab isa selle lugemispäevaks ja igaüks saab tõmbuda oma tuppa või võtta koha sisse elutoa pehmetel diivanitel.  
homeschooling in boston
RICHARD HOLZBACH HOMESCHOOLS HIS TWO OLDER DAUGHTERS. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Teiste teemade puhul toetud Holzbach erinevatele materjalidele. Ta kasutab laialdaselt tuntud Saxoni matemaatikaraamatuid, mida on välja andnud Bostonis olev Houghton Mifflin Harcourt – pakkumisel on terve spekter raamatuid koduõppuritele. Ta kasutab ka Khan Akadeemia (Khan Academy) tasuta hariduslikku veebilehte, mida on miljonite dollaritega sponsoreerinud Bill&Melinda Gates Foundation. Holzbach tutvustab regulaarselt teemasid läbi The Great Courses veebilehe (teeb koostööd National Geogrphicu, Mayo Clinicu jt) – siit leiab hulgaliselt erinevaid tasulisi loenguid, mis katavad ajalugu, kirjandust, muusikat, teadust, filosoofiat jms.
Tal on kasutada ka hulgaliselt kohalikke ressursse, millega koduõpet toetada. Avalikud raamatukogud ja organisatsioonid – muuseumid ning keskused – pakuvad päevaseid tegelusi. Alternatiivse õppimise keskused, mis pakuvad päevaprogrammide, semestriprogrammide ja ühiskondlike õppeprogrammide arv on plahvatuslikult kasvanud. 
Koduõppe vanemad, abiks internet, on loodud koduõppe küla, kus lapsed leiavad omale mängukaaslasid ja lepitakse kokku aegu ühiseks ajaveetmiseks.
Võimalusi on küLluslikult isegi ambitsioonika vanema jaoks. Milva McDonald märgib: „Sa saad oma lapse kirja panna mingiks tegeluseks iga päev.“ Kuid kas need lapsed on õnnelikud ja normaalsed või introvertsed ja antisotsiaalsed? Ma tahan nendega kohtuda.
„Isa paneb meid trükkima,“ kaebab 11 aastane Audrey Holzbach ja vajub pehmesse tooli nende elutoas. Kui ma küsin, millega ta tegeleb sel tuulisel päikesepaistelisel pärastlõunal, poriseb ta nagu iga teismeline: „Ei millegagi.“
Audrey on silmkontaktis ja surub ilusti võõra kätt. Kuid teda tüütab pea kõik, mida isa räägib. „Sulle meeldis, kui vet. arst käis rääkimas,“ ütleb isa loomaarsti kohta, kes käis neile oma tööst rääkimas, mille peale Audrey vastab nägu krimpsutades: „Ei meeldinud.“ Hiljem küsib Holzbach tütrelt. „Ma mõtlesin, et sulle meeldib koerte hoiule võtmise äri.“ Isa räägib mitmetest koertest, keda tüdrukud eelmisel aastal raha teenimiseks on hoidnud (teenitud raha läheb pooleks: kolledži hoiuseks ja taskurahaks). Audrey teeb nägusid ja isa selgitab seda hiljem, kui tema vastumeelsust suurte koerte suhtes.
Tunduvad olevat nagu täiesti tavalised vanema-teismelise suhted.
Kui küsida tüdrukutelt, mida nad arvavad koduõppel olemisest, siis Audrey ütleb, et tema läheks vist pigem kooli, kuna: „Kõik mu sõbrad käivad seal. Ma ei näe nii neid üldse palju.“ Hiljem seletab Holzbach, et tütar tahab puhkeaega, mil ta saab tõeliselt koos teiste lastega aega veeta aga ta ei igatse hommikust ülesärkamist või klassiruumis istumist.
Tema vanem õde on palju kindlam. 12 Bea märgib: „Mulle meeldib,“ ta silitab suure musta koera pead, keda ta täna hoiab. „Sa saad teha omi asju ja võid kanda pidžaamat.“ Bea lemmikuks on matemaatika ja ta on oma programmiga omavanustest kaks aastat ees. Bea mängib korvpalli, osaleb kohalikus näiteringis ja hiljuti sai tae kwon do pruuni vöö.
Eelmisel aastal nõudsid tüdrukud, et isa ei paneks neid kõikidesse võimalikesse  tegelusringidesse muuseumide jms juures. Nad tahtsid olla rohkem kodus, sõita jalgratastega jms. Holzbach ütles, et koju jäämine ei sobitu päris tema enda koduõppe visiooniga, kuid ta on nõus kohanduma sellega, mida tüdrukud tahavad.
Holzbach tundub aeg-ajalt domineerivat, kuid ta saab sellest kiiresti aru ja lõpetab oma rääkimise, et teistele sõna anda. Ta on naeratav, veidi rahutu ja tundub, et ei näe seda silmapööritamist, mis toas toimub. „Ma tahan, et nende õppimine oleks põnev ja mõttekas, kuigi 11 ja 12 aastasega ma seda iga kord ei saavuta.“ Jah, aga ka vanemad, kes saadavad oma lapsed kooli, ei saavuta seda.

Teine koduõppur on 23 aastane noor naine Nadia Sladkey. Ta kasvas üles Arlingtonis ja ei ole kunagi käinud koolis. Keskkooli ajal osales ta kolledži Jaapani keele kursustel, oli vabatahtlik kahes haiglas ja käis tantsukursustel. Ta tegi oma lõpueksamid ära 17 aastaselt, 2014 aastal lõpetas Simmonsi Kolledži ja töötab nüüd med.õena Worcesteri UMass Memorial Meditsiinikeskuses. „Mina olin koduõppel õnnelik,“ ütleb ta oma kogemuse kohta. „Ma sain avastada linna ja leida seda, mis mulle huvi pakkus.“
Erin O´Brien Mazzal oli alati võimalus minna tavakooli tundidesse, kuigi vanemad õpetasid teda Syracuse´s. Erin märkis: „Proovisin olla mõned päevad koolis ja hakkasin seda vihkama.“ See juhtus seitsmendas klassis. „Oli ilmselge, et klassis oli mitu erinevat klikki ja see ei olnud just meeldiv.“ Mulle tuli meelde minu enda seitsmes klass ja ma tõesti ei saanud sellist suhtumist Erinile pahaks panna. Momendil juhib Erin Maldeni Keskkooli ansamblit ja peab oma tööd äärmiselt rahuldustpakkuvaks. 
Ja kuidas on Milva McDonaldi tütre Claire´ga, kes astus Harvardi Ülikooli? On see üks miljonist juhtum või on McDonaldid ja nende koduõppe saatusekaaslased leidnud uue tee suurde liigasse – sellise, mis läheb otse läbi nende elutoa? Et leida sellele vastust, helistasin Massachusetsi Tehnoloogia Instituudi (MIT) vastuvõtu osakonna direktorile Matt MCGannile. Tema oli üleni optimistlik: „Koduõppuritest üliõpilased on suurepäraseks lisandiks meie üliõpilaskonnale. Nad on õppurid, kes on pannud ise kokku oma haridusliku õppekava ja nad on rohkem iseseisvamalt motiveeritud õppima. Ma arvan, et kui koduõpe olemus areneb, siis näevad ülikoolid veel rohkem üliõpilasi, kes sobituvad sellesse õpikeskkonda.“
Tervikuna on koduõppe kogukond üllatavalt hinnangutevaba, vähemalt selles osas, mis puudutab seda, kuidas süsteemist välja tulles oma lapsi õpetada. Pea kõik, kellega ma rääkisin rõhutasid, et koduõppe valimine oli ainus valik, mitte lihtsalt üks valikutest. Algajate pered nagu Skow märkisid seejuures, et nad on ales arenemisprotsessis ja nad ootavadki, et asjad teekonna jooksul muutuvad.  

Öeldakse, et koduõpe polevat kõigi jaoks. See võtab palju finantsressursi ja ligipääsu võimalustele, mida paljudel ei ole. Holzbach teenib märgatavalt vähem nüüd, kui ta lapsed on koduõppel, kuid ta kibeleb mulle näitama, et pärast makse ja pikaaegseid sääste, mis tekivad rohkem koduse eluga, on lõpptulemus praktiliselt sama. Arlingtonis elavatele Ventoladele, kes ei pea enam maksma erakooli makse on saabunud rahaasjadesse märgatav kergendus.
Suurim nõudmine on vanema ajale. Kuid ma kuulsin palju kordi, et kui koolistress kaob, muutub elu palju lihtsamaks. Ventola ütleb: „Emad räägivad mulle kogu aeg – me ei suudaks ealeski kogu oma aega ainult lastele pühendada. Sellised kommentaarid üllatavad mind.“ Ventola leiab, et nüüd on tema lapsed palju iseseisvamad ja vajavad vähem struktuuri. „Kui nad käisid koolis, ma pidin nendega rohkem tegelema.“
Rääkides oma tütre Harvardisse astumisest, kõneleb Milva McDonald veel vähem materiaalsest, kuid mitte vähem olulisest eelisest laste koduõppes. Ta ütleb, et rohke lastega koosveedetud aeg nende üleskasvamisel lõi tugevad perekondlikud sidemed, mis võivad neid hilisemas elus toetada. „Kui sa oled koduõppel, siis tekivad lastega tõeliselt lähedased suhted.“
Aga mis juhtub siis, kui nad kooli minema ei pea ja jäävad lihtsalt lage vahtima või sa ei saa neid diivanilt maha.  Milva vastab: „Ma ei ole sellise asjaga oma laste puhul kokku puutunud. Nad on olnud pidevalt asjadest huvitatud ja jätkuvalt oma huvialasid järginud.“