01. septembri puhul - vabaõppel üles kasvanud Idzie Desmarais intervjuu

Idzie vabaõppe blogi on üks populaarsemaid ja tunnustatumaid selles vallas ning blogi nimi "I’m Unschooled. Yes, I Can Write" ütleb nii mõndagi tavakooli läbinute mõtlemisvõimest ja avatud meelest. Tema blogist on tõlgitud ka alljärgnev intervjuu.

http://yes-i-can-write.blogspot.com.ee/

Idzie Desmarais on kahekümnendates eluaastates noor naine, ta elab Monrealis (Quebec, Kanada) ja õpib elust enesest. Kui välja arvata 6 kuud lasteaeda, ei ole Idzie kunagi koolis käinud. Selle asemel kasvas ta üles omaenda huvisid järgides ja ise asju välja uurides. Hilises teismeeas vaimustus ta vabaõppest ja asus lugema kõike, mida oli võimalik vabadusel baseeruva hariduse kohta leida. Ta osales vabaõppe konverentsidel ja hakkas pidama populaarset vabaõppe blogi „  I’m Unschooled. Yes, I Can Write.“ (Ma olen vabaõppel. Jah, ma oskan kirjutada.)  

Küsimus: Miks vabaõpe aga mitte koduõpe? Miks just valik selle ja koduõppe ning loomulikult ka tavakooli vahel?

Vastus: Miks mitte tavakool – see oli mitme erineva põhjuse segu. Minu ema ei ole kunagi tahtnud mind kooli saata aga kuna minu isa tahtis, siis ma läksin lasteaeda. Kuid seal tekkisid kiiresti probleemid (kummaline/ropp kõneviis, mida rääkis paar aastat minust vanem laps) ja see veenis minu isa, et võib-olla oleks koduõpe siiski parem valik.

Aga miks vabaõpe – see oli lihtsalt midagi, millesse me loomupäraselt liikusime. Meie pere koduõpe oli algusest peale pehmeloomuline: ma ei pidanud iga päev tegema teatud kindlaid asju. Ema küll püüdis alguses seda sisse mingit õppekava, kuid kui tegemist ei olnud matemaatikaga, olin vaba iga kell  lõpetama sellega, mis mulle ei meeldinud. Aastate jooksul täitus meie maja huvitavate raamatute ja mängudega, me osalesime mõnedel koduõppe kogukonna kursustel ja töötubades ning ma võtsin osa paljudest erinevatest  tegelustest alates Loodusklubist kuni prantsuse keele tundideni. Koos oma õega, kes on minust kaks aastat noorem, õppisime kõike, mis meid vaimustas või huvitas ja alati oli kõrval entusiastlik vanem, kes oli valmis viima meid raamatukokku, kohalikule üritusele või kuidagi teisiti meiega aega veetma. 

Pärast lõplikku ütlust: „Ei mingeid matemaatika õpikuid enam, ma vihkan seda liiga palju.“ – olin siis umbes 10 aastane – said meist tõelised vabaõppurid, ehkki me ei kasutanud veel paar aastat seda mõistet. 

Kuid meie õpikogemused, ükskõik millist mõistet me erineval ajal ka ei kasutaks, olid alati väga paindlikud ja enamjaolt entusiasmist  juhitud.  Minu ema oli alati ja on ka jätkuvalt kirglik õppur, kõikide asjade osas ja see mõjutas algusest peale tema lapsekasvatusviise ja kodust õppimist. 

K: Mida pead sa kõige paremaks saavutuseks, mis tuli tänu vabaõppele?

V: Üks parimaid asju on kindlasti kirjutamine ja oma kirjutiste eestkõnelemine! Mul on edukas blogi, minu avalikud esinemised on olnud nii kaugel nagu Texases ja ka siinsamas Montrealis, minu kirjutised on ilmunud mitmetes ajakirjades ja raamatus ning ma saan palju kirju inimestelt kõikjalt maailmas, kes on tahtnud mulle öelda, kui väga nad hindavad minu artikleid. See tähendab mulle väga palju ning need on saavutused, mille üle ma olen uhke. Olen teinud omale nime autori ja kõnepidajana!

K: Kas sa tulevikus plaanid lasta oma lastel olla vabaõppel või saavad nad ise valida, kas nad soovivad minna kooli? 

V: Kindlasti ma kavatsen lasta oma lastel vabalt õppida ja neil on vanemana vabadus teha valik ja otsustada, kas nad tahavad minna kooli. Kui nad on väikesed? Ma ei tea ja ma arvan, et ma ei ole võimeline sellele küsimusele vastama enne, kui mul on oma lapsed. Usun, et see sõltub  lapsest ja üldisest olukorrast ning sellest, milline koolivõimalus on olemas. 

K: Mida arvasid sinu vanemad, perekond ja sõbrad sellest, et olid vabaõppel? Mida nad arvasid alguses ja mida nüüd? 

V: Ausalt? Suures osas ma ei tea. Võib-olla tuleb see üllatusena aga vabaõpe ei ole midagi sellist, mida ma regulaarselt arutaksin inimestega, kes ei ole koduõppest või alternatiivsest haridusest huvitatud. Ühele minu lähedasele sõbrale meeldib siiani mind ja minu õde uutele inimestele tutvustades öelda, et me oleme vabaõppel kasvanud. Ma ei tea, kas ta teeb seda seetõttu, et peab vabaõpet huvitavaks anomaaliaks või identiteedi oluliseks osaks.  Minu ema oli kõige entusiastlikum koduõppe ja hiljem vabaõppe eestkõneleja ning ta pole tänaseni muutunud. Isa tunded on nende aastate jooksul liikunud üles ja alla. Ma usun, et vahel ta muretseb ja vahel tunneb ennast hästi. Kõike kokku võttes on see üsna pudru ja kapsad variant. 

K: Mis on sinu arvates kõige olulisemad vabaõppe omadused, mis tekitavad tegelikus elus erinevuse selles osas, kas laps on õppinud vabaõppel või koolisüsteemis?  

V: Kõigepealt vabaõppe paindlikkus ja individuaalsus: fakt, et iga vabaõppur õpib erinevaid asju erineval viisil, teda juhivad tema huvid, tema vajadused, tema perekond ja kogukond.  Minu jaoks on see tõeliselt oluline, omada noores eas nii palju valikuid ja võimalusi selles osas, mida ja kuidas õppida. Samuti usun, et see panustab terve kogukonna arengule, mis koosneb erinevastest indiviididest, kellel on erinevad oskused ja tugevused, kes on enesekindlad selles, mida nad teavad ja milles nad head on. 

Teiseks võimalus õppida keskkonnas, mis on turvaline, toetab kasvamist. Võrreldes kooliga ei ole püüd asju õppida (ja vahel mitte hakkama saada) seotud  võistlemise, stressi ja häbiga. Õppimisprotsessis on palju vähem survet ja palju rohkem rõõmu. Kui sinu pea kohal ei ripu seda läbikukkumisega seotud terrorit – sa ei ole terve grupi teiste silmade ees, sind ei vaata kullipilgul õpetaja ja ei ole kontrolltöid, mis mõõdaksid seda, kas sa oled piisavalt hea. Ilma hirmuta on palju kergem võtta riske, proovida uusi asju ja avastada uusi oskusi. Ma usun, et võimalus valida omale õpikeskkonda (kodu, raamatukogu, õpituba, grupp, kogukonna keskused), on tõeliselt jõuline abivahend emotsionaalse tervise ja arengu juures.  Lastele on oluline hargneda ja osaleda uutes olukordades siis, kui nad tunnevad, et on selleks valmis ja võimelised, mitte aga olema paigutatud keskkonda, mis põhjustab stressi ja ärevust ning ilma võimaluseta sealt lahkuda. 

Eelnevat kokku võttes arvan, et suurim erinevus tavakooli süsteemi ja vabaõppe vahel on see, et iga vabaõppe rada on täiesti unikaalne ja üles ehitatud õppuri vajadustele ja huvidele. Lapsi respekteerides ja neist hoolides lubatakse neil kasvada viisil, mis toetab nende heaolu.