Üsna palju halvab kooliskäiva lapse vanemat hirm, et koduõppe laps ei saa edasi õppida ega üldse mingit tööd leida, kui ta ei veeda oma päevi kooliMAJAS. Kuigi ülikool ei ole vaba- ja koduõppe kogukondades erilise saavutuse märgiks - tasub teada, et nii nagu koolimajas käinud õpilasel on võimalik minna või mitte minna edasi õppima peale kohustuslikku kooliaega, nii on see valik olemas ka koduõppuritel. Sestap pakun lugemiseks 2015 Boston Magazine´s ilmunud artikli (veidi lühendatult) kohalikest koduõppuritest. Ajakirjanik on minu arvates olnud erapooletu ja toonud artiklis ära erinevate osapoolte arvamused, tänase statistika, kajastanud erinevaid koduõppe lähenemisi ja sekka lisanud oma meenutusi ja arvamusi.
MEIE LAPSED EI KUULU KOOLI
Järjest rohkem arukamaid Bostoni peresid valivad
oma lastele haridussüsteemist koduõppe. Kas see on uus mudel loomaks
eliitlapsi?
20.4K02962
CLAIRE DICKSON WAS HOMESCHOOLED HER ENTIRE LIFE, AND
IS ENTERING HARVARD AS A FRESHMAN THIS FALL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Kui
Milva McDonald viis 1990 aastal oma vanima tütre Newtoni lasteaeda, siis seal nähtu tegi ta rahutuks. Lapsi jälgiti
rangelt, hoolimata nende noorest vanusest.
Ja väikesed lapsed istusid lõputuid tunde laudade taga. See tundus nii
ebaloomulik. Tegelikus maailmas sa ei istu ühes ruumis inimestega, kes kõik on
sinuga ühevanused ning ühe inimesega, kes kõiki juhendab. Selle ühe aasta veetis tema tütar
koolisüsteemis. Ema nägi piisavalt selleks, et veenda tütart – ta saaks
paremini hakkama omaette. See ei olnud lihtne ettevõtmine: Newtoni koolid on
olnud pikka aega osariigi parimate hulgas (2015 aasta Greater Boston hinnangute
järgi 10dal kohal). Ema oli alati töötanud osalise tööajaga – momendil online
toimetaja - ning oli nüüd väga rahul, et tal on selline paindlik töögraafik.
Seega võttis ta tütre koolist ära ja järgmise kahe aastakümne jooksul õppisid
kõik tema 4 last (sh ka kõige noorim Abigail, kes on hetkel 16) koduõppel.
McDonaldi esimene
koduõppe reegel oli: visata välja õpikud ja lasta lapsel ise juhtida oma õppeprotsessi
ja seda tema enda valitud tempos. Lugedes riiklikku
õppekava juhiseid, McDonald improviseeris ja lõikas kasu ka tema ümber
kasvavast koduõppe kogukonnast. Üks koduõppe ema vedas näiteringi, üks isa tegi
matemaatika ringi ja McDonald ise juhendas loova kirjutamise klubi. Lapsed
osalesid Harvard Extension School ja Bunker Hill Kolledži täienduskursustel.
„Ma tahtsin, et lapsed saaksid ise otsustada oma hariduse osas ja leida selle,
mis neid huvitab ilma, et keegi teine osutaks mida peab tegema ja mis neile hea
on.“
Ja
see töötas iga mõõdupuu järgi. McDonaldi vanuselt kolmas tütar Claire – astus
sel sügisel Harvardi Ülikooli.
1990datel
aastatel oli McDonald koduõppe pioneer; nüüd on ta ühinenud aina suureneva
liikumisega, milles lapsevanemad keelduvad traditsioonilisest koolitamisest ja
seda mitte religioossetel põhjustel. Neid ühendab tugev teadmine: nad suudavad
oma lapsi harida paremini, kui seda teeb koolisüsteem. Kuigi veel kaugel
põhivoolust (hinnanguliselt 2,2 miljonit last USAs on koduõppel), on koduõpe
jätkuvalt kasvav trend. Eelmisel aastal oli Bostonis koduõppel 227 last.
Võrreldes 2004 aastaga on arv kahekordistunud; Cambridges oli koduõppel 46 (ka
eeslinnades on see arv suurenenud: 2013–2014 õppeaastal, Arlingtonis oli 55; Somervilles 36; Winthropis 5;
Brookline´s 11; Natickis 36; Newtonis 33; ja Watertownis 24.)
Nüüdseks on enamik kultuuriasutusi alates Franklini loomaaiast ja New
England Akvaariumist kuni Kunstimuuseumi ja MIT Edgerton Keskuseni pakkumas
regulaarseid tegelustubasid koduõppuritele. Võib öelda, et isegi tavakooli
süsteem on muutunud vastutulelikumaks. Cambridge kohalikes koolides on näiteks
koduõppuritel võimalik võtta osa üksikutest tundidest. Mõned matemaatika või
teadustunnid ja osalemine spordis – eelmisel aastal osales üks koduõppur
klaveri ja muusikatundides.
Carolyn Turk, Cambridge riigikoolide õppeosakonna juhataja märgib, et ta
näeb järjest enam sellist „hübriidset“ lähenemist: „Cambridges me näeme koduõpet, kui võimalikku valikut – Cambridge on valikuvõimaluste
linn.“ 
MILVA MCDONALD SITS WITH HER TWO YOUNGER DAUGHTERS,
CLAIRE AND ABIGAIL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Bostoni riigikoolid on samuti hakanud nägema koduõpet, kui laboratooriumi,
kus töötatakse välja uued õpetamismeetodid. Freddie Fuentes Bostoni
üldhariduskoolide haridusvalikute tegevjuht märgib: „Need inimesed otsivad
instruktiivset ja ebatraditsioonilist haridust. Haaratud on kõik erinevad
inimgrupid ja erinevad sissetulekud.“ Fuentes, kes ise abistab vanemaid akadeemiliste plaanide koostamisel,
leiab, et koduõppevanemad soovivad oma lastele „sügavuti minevat, uurivat
õpet“. Ta lisab: „Paljud neist otsivad innovatiivseid õppimisviise ja meie, kui
koolisüsteem peaksime olema innovatiivse mõtlemisega esirinnas.“ Ehk teisisõnu on meil kasvamas koduõpe Bostoni
moodi: inspireeriv, intellektuaalne, innovatiivne ja ettevõtlik. Kuid kas see
võiks olla õige minu pojale?
Üles kasvanud Uus Inglismaal ja käinud üldhariduslikus koolis, olen alati arvanud,
et ma leian oma tee traditsioonilise süsteemi sees. Keskkoolis olin piisavalt
tugev, et osaleda keemiaklassis ja teistes valikainetes. Ma seadsin paika ka
oma kolledžikava – kulutades tunde, et saada administraatorite nõusolekut
akadeemiliste nõuete asendamiseks alternatiividega.
Ma lootsin, et kui minu poja aeg kätte jõuab, saab ta oma haridust nii
vormida nagu mina seda omal ajal tegin. Aga kui poeg sai kolme aastaseks,
hakkasin mõtlema, kas selline ebakonventsionaalsus on enam lubatud tänases
suure pingega ja testidele suunatud süsteemis. Ma olen kuulanud piisavalt lugusid kolmanda klassi laste hilisõhtustest
õppetundidest ja lastest, kes jäävad koolipingetest haigeks. Tuttavad Wellesley´st kuni Bostonini on rääkinud mulle
1. klassi kodutöödest. Mida ei ole vähe. Pikkadest projektidest, mis vajavad
tunde ning mida sageli alustavad ja ka lõpetavad vanemad. Lastele avaldatakse
suurt survet, et nad vastaksid teatud hinnetega teatud teadmiste tasemele.
Just täpselt see juhtus Tracy Ventolaga, kelle kolme aastane laps kukkus
iga päev lasteaiast tulles lihtsalt kokku. 41 aastane Ventola rääkis minuga oma
kodus: „Ta lagunes laiali. Nuttis, peksis, karjus. See oli tema viis ennast
vabastada. Ta lihtsalt lasi selle kõik endast välja.“ Ventola ja tema abikaasa,
kes mõlemad olid käinud erakoolides, ei saanud alguses aru, millest nende tütre
selline käitumine tuleneb. Võib-olla on lasteaed liiga keskendunud tähtede ja
numbrite õpetamisele? Lootes, et järgmine aasta ja muutus metoodikas toob kaasa
lahenduse, panid nad lapse Waldorf lasteaeda, mis on tuntud oma kujundliku,
mängule keskendunud lähenemisega. Edu ei tulnud.
Nagu enne, nii ka nüüd kulutas Ventola tunde, et aidata lapsel vabaneda oma
koolipäeva painest. Ventole, kes nüüd peab koduõppe blogi offkltr.com märkis: „Kool
üleüldse ei tundunud talle sobivat. Isegi pehmem ja leebem Waldorf lähenemine
oli tundliku lapse jaoks liiga stimuleeriv. Koos 20 teise lapsega kohas, kus on palju ühiskondlike ootusi ja survet, on
laps üleküllastunud emotsionaalselt, sotsiaalselt ja vaimselt … kool juhtis
meie elusid.“
Kuulnud selliseid lugusid, otsisin lapse poolt juhitavat, avatud keskkonda,
kus minu laps saaks õppida läbi tegevuse. Kuid kui ma otsisin Cambridge
piirkonna Montessori kooli, ei leidnud ma midagi. Siis hakkasingi koduõppele
tõsisemalt mõtlema. Mul ei ole kraadi
hariduses ega kogemust õpetamises, olen veetnud ühe suve tennisemängu
instruktorina ja talviti juhendanud suusatajaid. Aga ma olen üsna hea
matemaatikas. Massaschusettsis on suhteliselt lihtne koduõppele jääda: pered
esitavad taotluse ja planeeritud õppekava elukohajärgsesse omavalitsusse –
enamik linnavalitsusi ootab aastaaruannet. Kas on naeruväärne hakata oma last
kodus õpetama?
Mitte teades, kuhu suunduda, otsustasin otsida omasuguseid inimesi –
ilmalikke, haritud linnlasi – kes on võtnud oma lapse harimise enda kätesse.
Nii leidsingi ennast ühel külmal vihmasel päeval Cambridge avalikust
raamatukogust, et saada teada koduõppest AHEM (Massachusettsi koduõppe
ühenduse) inimestelt. Ma sisenesin üsna
häbenedes, kuna siin oldi murdmas üht kõige tugevamalt paigasolevat ja
harjumuspärasemat Ameerika dogmat. Teoorias tahtsin ma, et minu poeg oleks
osa üldhariduskoolist. Ma usaldan ühiskonda ja suurt demokraatlikku ideed, et
haridus tuleb anda kõigile meie riigi lastele ja seda last toetavas, vabas
õpikeskkonnas.
Aga kui ma sisenesin koduõppe territooriumile, siis esimese asjana
märkasin, kuidas vanemad julgelt, selgelt ja häbenemata rääkisid koolisüsteemi
läbikukkumisest. „On aasta 2015 ja üldhariduskoolides ei ole vaheaegu, me
hoiame neid koolis iga päev järjest kauem,“ ütles Pat Farenga, koduõppe
eestkõneleja ja organisatsiooni HoltGWS president. See organisatsioon asutati
koos John Holtiga, keda loetakse koduõppe isaks. „Ajal, mil me isikupärastame
teksaseid, ei saa me seda teha haridusega? On otsustatud, et kolme aastane peab
oskama lugeda, kuid kool ei baseeru ühelgi bioloogilisel tõendil, mis ütleks,
kuidas laps õpib.“ Koolisüsteemi tugevaimad
ja teravaimad kriitikud on diplomeeritud pedagoogid, kes on loobunud oma
akadeemilisest tööst, sageli pettunult, et õpetada oma lapsi. Megan McGroy
Massaro loobus seitsmeaastasest töölepingust Massachsettsi koolide (nii riigi-
kui ka erakoolide) emakeele õpetajana, et jääda koju oma esimese tütre jaoks.
„Sa ei saa lasta oma lapsel klassiruumis avastada tema enda huvisid … see on
läbikukkunud süsteem,“ märkis Pembroke resident. „Me oleme kaotanud silmist
tegeliku eesmärgi. Vabadus, isikuvabadus ja õnnelikkus? Mulle tundub, et me
pigistame seda oma lastest välja.
Sarnaselt vastab ka Quincy üldhariduskooli teise klassi õpetajana 6 aastat
töötanud Deanna Skow: “Ma tundsin, et minu armastus õpetamise vastu sureb.
Minu süda murdus väheke iga korraga, mil tuli teha järjekordne test. Ma nägin,
kuidas laste huvi õppimise vastu kadus.“ Deanna ja tema abikaasa MIT filosoofia
professor, otsustasid koos oma kahe lapsega (2 ja 5 aastane) loobuda
traditsioonilisest koolist. Irooniline on see, et ta tegi oma kodust midagi
lasteaia taolist ja hakkas ise oma kolme aastasele numbreid ja tähti õpetama. „Ta
lükkas mind väga palju tagasi,“ märgib ema oma poja kohta. Sellest ajast saadik
on tal välja kujunenud oma stiil: „Kui ma lõdvestusin, siis nägin, kuidas laps
võttis ohjad enda kätte. Mulle oli väga raske õpetajast iseendas loobuda.“
Seejärel kordab ta koduõppurite seas refräänina kuuldut: „Ma tahan, et minu
laste haridus oleks mõttekas ja huvipakkuv ning neile oleks õppimisele
kulutatud aeg nagu kingitus, mis võimaldab avastada oma tegelikke huvisid …
sellist võimalust koolid ei paku.“
Ma võtsin ühendust Massachusettsi Õpetajate Assotsiatsiooni presidendi
Barbara Madeloniga, et kuulda tema arvamust aga tal ei olnud kommentaariks
aega. Bostoni Õpetajate Ühenduse president Richard Struman kirtsutas nina: „See
on teema, mis kunagi ei jõua minu maailma.“ Kui palusin tal öelda oma arvamus
vanemate kohta, kes oma lapsed üldhariduslikest koolidest ära võtavad, siis ta
märkis: „Minu arvamuse kohaselt on koduõppel ühiskondlik hind. Mul ei ole
kommentaari ega arvamust selle kohta, kas koduõppe vanemad on selleks
kvalifitseeritud.“
Kvalifikatsioon on üks asi, see on tõsi. Lapse kodus harimine nõuab aega ja
ressursse. On fakt, et paljud pered ohverdavad palju, et oma lapsi kodus
harida. Üks vanematest loobub võib-olla täiskohaga tööst, et olla lastega –
sissetuleku vähenemine võib tähendada puhkuse ärajäämist või ühest autost
loobumist. Sellest hoolimata usuvad
koduõppe vanemad kindlalt, et selline otsus on hindamatu väärtusega.
Ja jõuangi punkti, mis tekitab väheke paanikat. Kuidas võib keegi üldse
mõelda, et ta suudab üksi oma järeltulija lapseeast kolledži valmiduseni viia.
Robert Holzbach, 43 aastane isa on
täis kindlustunnet selles, et ta suudab toime tulla oma 4 tütre harimise
koormusega: „Ma mõtlen, et mis iganes suudab teha õpetaja 30 lapsega, seda
suudan mina teha 4 lapsega.“ Holzbach töötas
enne oma esimese lapse sündi finantsnõustajana 80 tundi nädalas.
Isegi enne, kui tema abikaasa (täistöökohaga arhitekt) jäi rasedaks,
alustasid nad arutlustega oma laste võimalikust koduõppest. Holzbach õpetab
nüüd oma 11 ja 12 aastast tütart ja planeerib võtta 5 ja 7 aastase lapse
koolist ära niipea, kui teine klass lõpeb. „Mis mind kooli puhul hirmutab on
kontroll- ja tasemetööd – isegi kui sa saad tulemuseks väga hea, unustad sa
selle järgmiseks päevaks ära. Ei ole mingit stiimulit pikaajaliste teadmiste
omandamiseks.“
Minuga rääkides tõmbab Holzbach välja ühe paberilehe, lihtsad punktid
tänaseks koduõppe päevaks: 2 tundi matemaatikat, 1 tund ajalugu, ajalooline
lugemine, portugali keeleruumis olemine, 40 minutit arutelu Brooklyni sillast.
Tüdrukud otsustavad, millal nad midagi teevad. Ja harjutavad ka trükkimist.
Mulle meeldib, kui tõsiselt ta õppimisse suhtub ja samuti meeldib
paindlikkus.
Holzbach on alati soosinud lugemist ja õnneks on vanemad tütred kirglikud
lugejad. Sel aastal on nad läbi lugenud muuhulgas näiteks „Moon Over Manifest“ Clare Vanderpool; „The Wednesday Wars“ Gary D. Schmidt; E. L. Konigsburg’s Jennifer, Hecate, Macbeth,
William McKinley and Me, Elizabeth.
Nad võiksid lugeda terved päevad läbi ja vahel nad seda teevadki. Kui
pereliikmed tunnevad vajadust üksteisest puhata, siis kuulutab isa selle
lugemispäevaks ja igaüks saab tõmbuda oma tuppa või võtta koha sisse elutoa
pehmetel diivanitel.
RICHARD HOLZBACH HOMESCHOOLS HIS TWO OLDER DAUGHTERS.
/ PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Teiste teemade puhul toetud Holzbach erinevatele materjalidele. Ta kasutab laialdaselt
tuntud Saxoni matemaatikaraamatuid, mida on välja andnud Bostonis olev Houghton
Mifflin Harcourt – pakkumisel on terve spekter raamatuid koduõppuritele. Ta
kasutab ka Khan Akadeemia (Khan Academy) tasuta hariduslikku veebilehte, mida
on miljonite dollaritega sponsoreerinud Bill&Melinda Gates Foundation.
Holzbach tutvustab regulaarselt teemasid läbi The Great Courses veebilehe (teeb
koostööd National Geogrphicu, Mayo Clinicu jt) – siit leiab hulgaliselt
erinevaid tasulisi loenguid, mis katavad ajalugu, kirjandust, muusikat,
teadust, filosoofiat jms.
Tal on kasutada ka hulgaliselt kohalikke ressursse, millega koduõpet
toetada. Avalikud raamatukogud ja organisatsioonid – muuseumid ning keskused –
pakuvad päevaseid tegelusi. Alternatiivse õppimise keskused, mis pakuvad
päevaprogrammide, semestriprogrammide ja ühiskondlike õppeprogrammide arv on
plahvatuslikult kasvanud.
Koduõppe vanemad, abiks internet, on loodud koduõppe küla, kus lapsed
leiavad omale mängukaaslasid ja lepitakse kokku aegu ühiseks ajaveetmiseks.
Võimalusi on küLluslikult isegi ambitsioonika vanema jaoks. Milva McDonald
märgib: „Sa saad oma lapse kirja panna mingiks tegeluseks iga päev.“ Kuid kas
need lapsed on õnnelikud ja normaalsed või introvertsed ja antisotsiaalsed? Ma
tahan nendega kohtuda.
„Isa paneb meid trükkima,“ kaebab 11 aastane Audrey Holzbach ja vajub
pehmesse tooli nende elutoas. Kui ma küsin, millega ta tegeleb sel tuulisel
päikesepaistelisel pärastlõunal, poriseb ta nagu iga teismeline: „Ei
millegagi.“
Audrey on silmkontaktis ja surub ilusti võõra kätt. Kuid teda tüütab pea
kõik, mida isa räägib. „Sulle meeldis, kui vet. arst käis rääkimas,“ ütleb isa
loomaarsti kohta, kes käis neile oma tööst rääkimas, mille peale Audrey vastab
nägu krimpsutades: „Ei meeldinud.“ Hiljem küsib Holzbach tütrelt. „Ma mõtlesin,
et sulle meeldib koerte hoiule võtmise äri.“ Isa räägib mitmetest koertest,
keda tüdrukud eelmisel aastal raha teenimiseks on hoidnud (teenitud raha läheb
pooleks: kolledži hoiuseks ja taskurahaks). Audrey teeb nägusid ja isa selgitab
seda hiljem, kui tema vastumeelsust suurte koerte suhtes.
Tunduvad olevat nagu täiesti tavalised vanema-teismelise suhted.
Kui küsida tüdrukutelt, mida nad arvavad koduõppel olemisest, siis Audrey
ütleb, et tema läheks vist pigem kooli, kuna: „Kõik mu sõbrad käivad seal. Ma
ei näe nii neid üldse palju.“ Hiljem seletab Holzbach, et tütar tahab
puhkeaega, mil ta saab tõeliselt koos teiste lastega aega veeta aga ta ei igatse
hommikust ülesärkamist või klassiruumis istumist.
Tema vanem õde on palju kindlam. 12 Bea märgib: „Mulle meeldib,“ ta silitab
suure musta koera pead, keda ta täna hoiab. „Sa saad teha omi asju ja võid
kanda pidžaamat.“ Bea lemmikuks on matemaatika ja ta on oma programmiga
omavanustest kaks aastat ees. Bea mängib korvpalli, osaleb kohalikus
näiteringis ja hiljuti sai tae kwon do pruuni vöö.
Eelmisel aastal nõudsid tüdrukud, et isa ei paneks neid kõikidesse
võimalikesse tegelusringidesse
muuseumide jms juures. Nad tahtsid olla rohkem kodus, sõita jalgratastega jms.
Holzbach ütles, et koju jäämine ei sobitu päris tema enda koduõppe visiooniga,
kuid ta on nõus kohanduma sellega, mida tüdrukud tahavad.
Holzbach tundub aeg-ajalt domineerivat, kuid ta saab sellest kiiresti aru
ja lõpetab oma rääkimise, et teistele sõna anda. Ta on naeratav, veidi rahutu
ja tundub, et ei näe seda silmapööritamist, mis toas toimub. „Ma tahan, et
nende õppimine oleks põnev ja mõttekas, kuigi 11 ja 12 aastasega ma seda iga
kord ei saavuta.“ Jah, aga ka vanemad, kes saadavad oma lapsed kooli, ei
saavuta seda.
Teine koduõppur on 23 aastane noor naine Nadia Sladkey. Ta kasvas üles
Arlingtonis ja ei ole kunagi käinud koolis. Keskkooli ajal osales ta kolledži
Jaapani keele kursustel, oli vabatahtlik kahes haiglas ja käis tantsukursustel.
Ta tegi oma lõpueksamid ära 17 aastaselt, 2014 aastal lõpetas Simmonsi Kolledži
ja töötab nüüd med.õena Worcesteri UMass Memorial Meditsiinikeskuses. „Mina
olin koduõppel õnnelik,“ ütleb ta oma kogemuse kohta. „Ma sain avastada linna
ja leida seda, mis mulle huvi pakkus.“
Erin O´Brien Mazzal oli alati võimalus minna tavakooli tundidesse, kuigi
vanemad õpetasid teda Syracuse´s. Erin märkis: „Proovisin olla mõned päevad
koolis ja hakkasin seda vihkama.“ See juhtus seitsmendas klassis. „Oli
ilmselge, et klassis oli mitu erinevat klikki ja see ei olnud just meeldiv.“
Mulle tuli meelde minu enda seitsmes klass ja ma tõesti ei saanud sellist
suhtumist Erinile pahaks panna. Momendil juhib Erin Maldeni Keskkooli ansamblit
ja peab oma tööd äärmiselt rahuldustpakkuvaks.
Ja kuidas on Milva McDonaldi tütre Claire´ga, kes astus Harvardi Ülikooli?
On see üks miljonist juhtum või on McDonaldid ja nende koduõppe saatusekaaslased
leidnud uue tee suurde liigasse – sellise, mis läheb otse läbi nende elutoa? Et
leida sellele vastust, helistasin Massachusetsi Tehnoloogia Instituudi (MIT)
vastuvõtu osakonna direktorile Matt MCGannile. Tema oli üleni optimistlik: „Koduõppuritest üliõpilased on suurepäraseks lisandiks
meie üliõpilaskonnale. Nad on õppurid, kes on pannud ise kokku oma haridusliku
õppekava ja nad on rohkem iseseisvamalt motiveeritud õppima. Ma arvan, et kui
koduõpe olemus areneb, siis näevad ülikoolid veel rohkem üliõpilasi, kes
sobituvad sellesse õpikeskkonda.“
Tervikuna on koduõppe kogukond üllatavalt hinnangutevaba, vähemalt selles
osas, mis puudutab seda, kuidas süsteemist välja tulles oma lapsi õpetada. Pea
kõik, kellega ma rääkisin rõhutasid, et koduõppe valimine oli ainus valik,
mitte lihtsalt üks valikutest. Algajate pered nagu Skow märkisid seejuures, et
nad on ales arenemisprotsessis ja nad ootavadki, et asjad teekonna jooksul
muutuvad.
Öeldakse, et koduõpe polevat kõigi jaoks. See võtab palju finantsressursi
ja ligipääsu võimalustele, mida paljudel ei ole. Holzbach teenib märgatavalt vähem
nüüd, kui ta lapsed on koduõppel, kuid ta kibeleb mulle näitama, et pärast
makse ja pikaaegseid sääste, mis tekivad rohkem koduse eluga, on lõpptulemus
praktiliselt sama. Arlingtonis elavatele Ventoladele, kes ei pea enam maksma
erakooli makse on saabunud rahaasjadesse märgatav kergendus.
Suurim nõudmine on vanema ajale. Kuid ma kuulsin palju kordi, et kui
koolistress kaob, muutub elu palju lihtsamaks. Ventola ütleb: „Emad räägivad
mulle kogu aeg – me ei suudaks ealeski kogu oma aega ainult lastele pühendada.
Sellised kommentaarid üllatavad mind.“ Ventola leiab, et nüüd on tema lapsed
palju iseseisvamad ja vajavad vähem struktuuri. „Kui nad käisid koolis, ma
pidin nendega rohkem tegelema.“
Rääkides oma tütre Harvardisse astumisest, kõneleb Milva McDonald veel vähem
materiaalsest, kuid mitte vähem olulisest eelisest laste koduõppes. Ta ütleb, et rohke lastega koosveedetud aeg nende
üleskasvamisel lõi tugevad perekondlikud sidemed, mis võivad neid hilisemas
elus toetada. „Kui sa oled koduõppel, siis tekivad lastega tõeliselt lähedased suhted.“
Aga mis juhtub siis, kui nad kooli minema ei pea ja jäävad lihtsalt lage vahtima
või sa ei saa neid diivanilt maha. Milva
vastab: „Ma ei ole sellise asjaga oma laste puhul kokku puutunud. Nad on olnud
pidevalt asjadest huvitatud ja jätkuvalt oma huvialasid järginud.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar