Neljapäev, 9. mai 2013

Naomi Aldort raamat Lapse kasvatamine on iseenda kasvatamine


Kuna Naomi Aldort artikkel on äratanud suurt huvi ja olnud väga loetav ning koheselt toonud kaasa küsimusi, siis ma tutvustaks siin ka tema raamatut. Et küsimustele vastata on kõigepealt vaja tutvustada Naomi konseptsiooni ennast - autentse lapse kasvatamisest ilma premeerimata, altkäemaksu pakkumata, tähelepanu halvalt kõrvale juhtimata, meelitamata ja samas mitte kõiki soove täites, vaid lihtsalt jälgides ennast ja last praeguses hetkes. Naomi on Eckhart Tolle lastekasvatuse variant, suure kogemuse ja superheade näidetega. Tema raamat on väga-väga hea. Ja ma teen siia teatud kokkuvõtted igast peatükist, mis võtab siis omajagu aega. Naomi nö peseb puhtaks süüst nii ema kui lapse, seega tema raamatut lugeda on üsna kerge. 
Mitte miski Sinus ei valmista mulle pettumust; mul ei ole eelarvamusi ega soove, et sa peaksid olema kas see või too. Mul ei ole vajadust sind kuidagi ette kujutada, ma tahan sind ainult avastada. Sa lihtsalt ei saa mulle pettumust valmistada.“ Mary Haskell

Naomi Aldort kirjutab oma raamatus:
Mida ma olen pikkade aastate jooksul nõustamistest õppinud on see, et Sa juba tead, kuidas olla lapsevanem, kuid tihtipeale sa ei järgi omaenese arukust. Sa võid öelda midagi, sa võid teha midagi, mida sa ei soovi, kuid sügaval oma sisimas sa tead! Ainult mõtted ja minevikust pärit salvestised sinu peas varjavad arukuse ja ei lase sinu armastusel voolata. 

Selles raamatus õpid sa eraldama kasutuid mõtteid armastusest lapse vastu ja seega saad tegutseda terviklikult sellena, kes sa tegelikult oled – armastava vanemana.
Ma tean, et sa ei kasutaks kunagi näägutamist, karistamist või ähvardamist, kui sa vaid teaksid, kuidas olla kindel, et sinu lapsest saab meeldiv, vastutustundlik ja edukas isik.

Kontroll on ebaefektiivne, kuna inimese loomuses on sellele vastu seista. On selle taga leebe sundimine või varjatud manipuleerimine pole oluline, sest kontroll põhjustab neid probleeme, mida me püüame lahendada.
Paljud vanemad teavad, kuidas lapsi leebelt kontrollida; mida nad ei tea on see, et KUIDAS NEID MITTE KONTROLLIDA ja ikkagi elada koos rahus ja rõõmus. Me kõik tunneme leebe kontrolliviisi meetodeid: altkäemaksud, auhinnad, koos tegutsemised. Jah, ka koos tegutsemine võib olla lapse alistamine täiskasvanu tahtele, kuigi ta on valmis sinuga koos tegutsema (kuna ta tahab sinu armastust, siis peab ta selle välja teenima).
Selles raamatus ei õpetata Sulle, kuidas meelitada last koos tegutsema, vaid kuidas kasvaks nii lapse kui Sinu eneseteadlikkus.
Sõltumatu laps, kelle elu voolab tema valitud rada pidi, tegutseb produktiivselt, kuna ta tahab nii. Ta tegutseb rõõmust ja armastusest lähtuvalt, mitte hirmust või vajadusest välja teenida heakskiit.  
Siit raamatust saad selguse, kuidas eristada omi emotsionaalseid reageeringuid ja tingimuslikkust, tõsta need kõrvale nii, et sinu laps saab võimaluse olla tema ise ilma, et teda hoiaks tagasi: sinu minevik, sinu ärevus tuleviku pärast või mure selle üle, mis teised ütlevad sinu kui lapsevanema kohta. Sa õpid hoolitsema ilma vormindamata, nagu aednik, kes kastab lilli veega, kuid ei püüa õisi enneaegu avada ega ka valida nende jaoks värvi või kuju.
Tüüpilised küsimused on: Kuidas ma saan lapse – tegema majapidamistöid, olema vait, lõpetama jonnimise, sööma oma toitu jne. Need küsimused viitavad soovile kontrollida last. Need kõik küsimused tahavad panna last tegema seda, mida tahab lapsevanem. Ehk laps peab loobuma sellest, mida ta tahab ja see tähendab, et ta peab loobuma iseendast. See loobumine ongi toonud kaasa enamiku lastega seotud probleemidest.
Kui sul on julgust oma last USALDADA, et ta saaks ise oma elu juhtida, siis sa saad tundma kõige imelisemat lapsevanemaks olemise kogemust, sellist, kus sa armud oma lapsesse koos tema unikaalsete tahtmiste ja eelistustega. Selline armastus on tingimusteta – armastades last, mitte oma kujutlust sellest, kes laps peaks olema. Armastus on armastus ainult siis, kui tingimused puuduvad.
Igal raskel hetkel oma lapsega, on sul valik: peatada laps tema oma olemises, et sa saaksid tammuda oma vanu sissetallatud radu või sa kasvad suuremaks, kui oled olnud ja voolad edasi koos oma lapsega. TEMA ON SINU ÕPETAJA.
Lapsevanemaks olemine on oma teekonnal küpsemine ja kasvamine, kui me vaid julgeme rohkem õppida ja vähem õpetada.
Meie püüded kontrollida ei ole ei eksimus ega ka süü. Me järgime teadmatult oma vanemate sissetallatud rada, mis põhineb hirmul. Nad uskusid, et lastest ei saa täisväärtuslikke inimesi, kui vanemad neid selleks ei vormi. Nad panid ennast jumala rolli, et beebidest ja lastest teha täiskasvanud. Lapsevanemaks olemine oleks palju lihtsam, kui me mõistaksime, et lapsed on tulnud JUBA VALMIS disainituna õitsema omal unikaalsel moel.
Kui sul on julgust oma senisel rajal peatuda või rajalt, mida mööda on sinu vanemad sind juhtinud, välja astuda, siis avanevad võimalused, mis näitavad sulle, et oled palju võimekam ja suurepärasem, kui eales arvanud.
VESTLUS, MIS TERVENDAB JA ÜHENDAB
Sõnad, mida me lastega suheldes valime, võivad tervendada või haiget teha, tekitada distantsi või ühendada, suruda maha tundeid või puudutada südant ja avada.

Näide:
Tervisepoes kuulsin last nutmas. Umbes 4 aastane tüdruk lamas põrandal ja nuttis ning virises. Kedagi ei tundunud lähedal olevat. Ma istusin tema kõrvale põrandale ja üritasin mõista, mis lahti.
„Kas sa oled muudkui oodanud ja oodanud, et sellest poest välja saada?“ küsisin
„Jah,“ ütles tüdruk
„Kas sa sooviksid juba koju minna?“
„jah,“ nuuksus ta
„See võtab kõik nii palju aega ja ema tundub olevat nii aeglane,“ lisasin
„Jah,“ tuli vastus. Seekord vaatas tüdruk mind suurte märgade silmadega
„On kindlasti väga igav selles poes olla ja nii kaua oodata,“ ütlesin
„Uh-huh.“
Tema 9 aastane vend tuli nüüd lähemale …
„Kas ka sina oled väsinud ootamast?“ küsisin
„Jah,“ ütles pois ja lisas: „eriti, kui samal ajal tuleb televiisorist meie lemmikseriaal.“
„Oh,“ ütlesin mina. „Kas te ei saa näha oma lemmikseriaali?“
„Jah,“ ütles Lizzie ja seejärel rääkis mulle sellest filmist.
„Vaat kus lops,“ kinnitasin ma „kuna see film taas tuleb?“
„Homme,“ ütlesid nad koos „See on iga päev,“ lisas poiss.
„Kas te kardate, et kui see seeria vahele jääb, ei saa te filmist enam hästi aru?“ küsisin
„Jah,“ ütles Lizzie, vend noogutas. Siis tõusis Lizzie püsti. Ma tutvustasin ennast. Lizzie kallistas mind. „Mul on hea meel sinuga kohtuda.“ Ütlesin. Tüdruk vajus mu käte vahele ja nii ma teda seal hoidsin. Ta oli rahulik. Vend astus ligemale ja ütles: „Ma olen kindel Lizzie, et saame välja uurida, mis tänases seerias juhtus.“ Lizzie naeratas.
Ja sel hetkel tuli nende ema ja tänas mind abi eest.

Jutuajamine, mis tervendab ei PRUUGI ILMTINGIMATA MIDAGI MUUTA. Lizzie ei saanud koju siis, kui ta seda tahtis ja ei saanud ka näha oma lemmikfilmi. Mis muutus, oli see, kuidas ta ennast ses osas tundis ja kuidas ta oma ülejäänud aja poes veetis. Kui ma oleks küsinud Lizzie käest: „Miks sa nutad?“ – siis küsimus „miks“ paneb lapse kaitseseisundisse ja annab talle märku sellest, et meie ei näe põhjust nutmiseks; lapsed aga usuvad, et nutmise põhjus on niigi ilmselge. „Miks“ küsimusest järeldab laps süüdistust: „Sinuga peab midagi valesti olema, et sa sellise asja peale nutad.“ Aga oletame, et ma küsisin: Miks sa nutad?“ ja laps oleks vastanud: „Ma tahan koju.“. Mina oleksin öelnud midagi sellist: „Olen kindel, et emal ei lähe kaua,“ ja lisanud „Tahad midagi seni vaadata?“
Esmapilgul tundub viimane küsimus kahjutu, kuid tegelikult eirab lapse tundeid mitte üks, vaid mitu korda. Esiteks, Lizzie jaoks on emal ostudega niigi kaua läinud.
Teiseks, pakkudes tüdrukule midagi, mis varjutaks tema ahastuse oleks sama, mis öelda: „Teeme nüüd näo, et sa ei olegi endast väljas ja teeskleme, et sul on tegelikult lõbus.“ See oleks eitanud tema vajadust olla oma emotsioonidega praeguses hetkes, samuti tema iha rääkida oma murest ja soovidest. Tema tähelepanu mõnele meelelahutusele suunates, oleks võinud lõppeda küll nutmine, kuid tema ahastus oleks jätkuvalt kuskil olemas ja tema tunded maha surutud. Ükskõik, kui magus ei oleks preemia – see ei hoolitse emotsionaalsete vajaduste eest.
Kui aga Lizzie oleks näiteks edasi karjunud veel kõvemini: „Ma tahan oma lemmikfilmi vaadata. Ma tahan koju!“ ja mina oleks vastanud: Olen kindel, et saad televiisorit vaadata ka mõni teine kord.“ Või veel enam eitades lisada: „Pealegi, palju televiisorit on sulle kahjulik.“ Selles punktis oleksin ma teinud juba kõik negatiivse: minimeerinud tema ahastuse tunde, jätnud tähelepanuta tema  pettumuse tunde, püüdnud tähelepanu tegelikelt tunnetelt kõrvale juhtida ja lisaks märkinud, et tal pole põhjust endast nii välja minna.
Minu jutuajamine Lizziega oleks võinud kesta määramata aja, kuna eitamine ei lahenda mitte kunagi midagi vaid pigem suurendab negatiivseid emotsioone, sest laps asub oma lugu kaitsma.
Kui lapsed tunnetavad, et on ok olla autentsed (ehtsus, algallikal põhinev), et nad võivad tunda seda, mida nad tunnevad ja et me hoolime nende vaatenurgast, siis nad loovad ise oma probleemile lahenduse või teevad reaalsusega rahu. Ja vastupidi – kui lapsed tunnevad, et nende tundeid keelatakse ja eitatakse, siis nad ei ole võimelised oma probleemi lahendama.  Nad on vihased, kuna näevad ennast ohvritena.

Kas kinnitamine (validation ingl.k) toimib?

(Kes ei tea, siis Validation – kellegi tunnete kinnitamine algab teise tunnete aktsepteerimisest.  Kinnitamisega saadakse aru ja aktsepteeritakse isiku unikaalset identiteeti ja individuaalsust. Kinnitamise vastand on teise tunnete eitamine, ignoreerimine või hukka mõistmine, millega mõistetakse hukka ka tema identiteet.  Kellegi tundeid kinnitades, lubame me tal turvaliselt oma tundeid ja mõtteid väljendada. Me näitame, et on normaalne omada neid tundeid. Ma anname teada, et aktsepteerime teist isikut just sel hetkel. Kinnitamine hõlmab endast   kuulamist, vahel noogutamist või mõnda muud märki, mis näitab arusaamist ja aktsepteerimist – kallistus, hell puudutus. Mõnikord tuleb võibolla oodata, kuna teine ei ole veel valmis rääkima). 
„Ma kinnitan aga see ei toimi,“ ütles üks ema nõustamisel.
„Kas sa tahad, et kinnitamine lõpetaks sinu tütre jonnituurid?“ küsisin mina
„Jah.“ Ütles ema ja lisas: „ja et ta ei loobiks oma klots mööda tube laiali.“
Kinnitamine on omaette tegevus. See ei ole meetod, millega last kontrollida või tema käitumist muuta. Kinnitamise eesmärk on anda lapsele kindlustunne, et ta võib oma tundeid tunda ja ennast täielikult väljendada.
Peale kinnitamist võib üsna loomulikult tekkida veel rohkem jonni, veel enam nutmist või muid eneseväljendusviise. Alles siis, kui nutmine on möödas ja ta on saanud oma tunnetest rääkida, saab laps rahuneda ja on võimeline reaalsusega silmitsi seisma. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar