Esmaspäev, 29. aprill 2013

ADHD - õpiraskuste tekkimise põhjus Jan Hunt artikkel


“Õpiraskused:” teise nimega Roosid
Jan Hunt on perenõustaja ja kirjanik. 21 aastase poja ema.
 
Kas tegelikkuses võivad õpiraskused olla normaalse inimese mõistetavaks reaktsiooniks sellele, et neid on jõuga sunnitud omaks võtma tavapärase klassiruumi ebanormaalsed tingimused?  

Kujutlege hetkeks, et olete külastamas aiandit, kus kasvatakse beebitaimi. Kuulete väljast müra ja lähete uurima, mis on juhtunud. Leiate  ühe noore töötaja, kes on hädas roosipõõsastega. Ta on püüdnud jõuga avada roosi noori pungasid ja pomiseb pettunult. Te küsite temalt, mida ta teeb ja tema vastab: „Minu ülemus tahab, et kõik lilled hakkaksid õitsema sel nädalal, eelmisel nädalal ma teipisin kinni kõik, kes tahtsid varem hakata õitsema ja nüüd ma avan nende õied, kes veel ei ole õitsema hakanud.“
Sa vaidleksid vastu, öeldes, et igal roosil on oma õitsemise aeg; on absurdne püüda lille õitsemist kinni pidada või kiirendada. Roos õitseb alati talle kõige õigemal ajal. 
Sa vaatad uuesti roosi ja näed, et see vaikselt närbub. Kui sa juhid sellele tähelepanu, siis abiline vastab: „Oh, kui halvasti, see võib olla mingi geneetiline haigus. Ma pean helistama eksperdile.“
„Ei, ei!“ ütlete teie. „Sina põhjustasid närbumise! Kõik mida on vaja teha – tuleb vastata lille loomulikule tsüklile, tema vee ja päikese vajadusele ja jätta ülejäänud looduse teha!“ Sa ei usu oma silmi. Miks see ülemus on nii ebarealistlik ja halvasti informeeritud lillede osas?
Sellist olukorda ei tule küll ette aiandites, kuid on igapäevane meie koolides. Jõuga püüavad õisi avada õpetajad, kes on juhtkonna, ametlike ajakavade surve all, mis nõuab lastelt õppimist ühesuguse kiirusega ja sarnasel viisil. Kas lapsed ei ole erinevad oma arengus, nagu ka roosid:  nad sünnivad võimekusega ja sooviga õppida ja nad õpivad erinevas tempos, erinevatel viisidel. Sarnaselt roosidega, õitsevad ka lapsed igaüks omal õigel ajal, kui nende vajadustele vastatakse, luuakse turvaline ja meeldiv keskkond ja välditakse kahtlusi, ärevust ja paikapandud ajakava. Ma tunnen südamest kaasa nendele lastele, kellele on „diagnoositud“ ADHD (attention-deficit and hyperactivity disorder – ehk eesti keeles siis tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus), õpiraskuse viimati avastatud nimesilt. Paljud haridustegelased ja uurijad usuvad, et ADHD lapsi ja nende vanemaid on väärkoheldud selle sildi külge riputamisega. Dr. Thomas Armstrong, juhtiv õpiraskusi uuriv spetsialist, kes vahetas eriala siis, kui ta: „hakkasin märkama, et  õpiraskuste silt riputati kaela nii paljudele lastele ja lapse läbikukkumist õppeprotsessis süüdistati müstilise neuroloogilise defitsiidiga ajus – selle asemel, et muuta meie koolisüsteemi ja seda reformida.“ Dr. Armstrong pöördus õpiraskuste kontseptsioonile selja ja kirjutas raamatu „In Their Own Way“, suurepärane ja praktiline juhis seitsme isikustatud õppesüsteemi kasutamiseks, mida esmakordselt pakkus välja Harvardi psühholoog Howard Gardner. Dr. Armstrong kutsub üles loobuma mugavatest, kuid kahjustavatest sildistamistest nagu „düsleksia“ (vaeglugemine) ja keskenduda selle asemel tegelikule „vaegõpetamise“ probleemidele. Ta hoiatab, et „meie koolid kirjutavad miljonitele lastele peale sildi „ebaedukas“, kuid tegelikult on need lapsed ainult sattunud halva õppesüsteemi kätte.” Armstrong selgitab: „Lapsed saavad diagnoosi nagu düsleksia, düsgraafia (kirjutamishäire), düskalkuulia ( ehk düsmatemaatika ehk arvutamishäire) ja muu selline ning siis tundub, nagu põeksid nad mingit eksootilist ja haruldast haigust. 
Samas on sõna düsleksia lihtsat ladina keelne väljend „kimpus sõnadega“ … Sadu teste ja programme on välja mõeldud, et neid nö „neuroloogilisi düsfunktsioone“ kindlaks teha“. Kuid meditsiinidoktorid ei ole veel kaugeltki leidnud nn õpiraskuste sümptomite juurde kuuluvaid ajukahjustuste selgeid ja täpseid vasteid. Mulle endale on peale 15 aastaid uuringuid ja praktiseerimist üsna selge, et meie koolid on suuresti süüdi selles, millega nii paljud lapsed peavad läbikukkumise ja tüdimuse tõttu silmitsi seisma.  Kas õpiraskuste silt on  tänase kooli „keisri uued rõivad“? Filosoofidel on huvitav printsiip, mida nimetatakse Ockhami habemenuga, käepärane viis lõigata läbi pöörased teooriad. See ütleb, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust (See printsiip – eelistada vähima eelduste hulgaga seletust – on loodusteadustes laialdaselt kasutusel.) Niisiis, millised on faktid?  Kas pole fakt, et paljudel kooliõpilastel, suuremas osas meessoost, on õpiraskused. Kuid on ka fakt, et sadadel ja tuhandetel lastel, olenemata soost, puuduvad need väidetavat geneetilised ajudefektid – koduõppuritel ei esine neid. Selles grupis on õpiraskused harvad, välja arvatud siis, kui nad on alles hiljuti koolist koju jäänud. Kui “õpiraskused” on nii tavaline kooliskäivate laste hulgas ja puudub koduõppijate hulgas, siis tuleks probleemi juuri otsida eelkõige õpikeskkonnast, mitte aga mingitest müstilistest „neuroloogilistest häiretest“. 
Kõik need nimed “hüperaktiivne,” “koolifoobia“ ja „õppimispuue“ on suitsukatted, millega püütakse varjata kooli suutmatust mõista ja juhtida loomulikku õppeprotsessi!? Peale kõige, ei ole saladuseks, et koolid on oma töös läbi kukkunud: paljudes kohtades on kirjaoskus tegelikult vähenenud ja ei ole enam tõusnud sellele tasemele, mis oli enne üldkoolide aega. Kui John Gatto, New York Osariigi Aasta Õptaja, nimetas kooli „12 aastaseks vanglaks“, siis me teame, et midagi on kohutavalt valesti ja see ei ole seotud meie lastega. Haridustegelane John Holt kirjutab oma raamatus „Teach Your Own“: õpiraskuste assotsiatsiooni presidendi sõnavõtust:  „on vähe tõendeid, mis toetavad õpiraskuste diagnoose.“  Holt palub lapsevanematel olla äärmiselt skeptilised selles osas, mida kool ja tema spetsialistid laste ja nende seiskorra kohta ütlevad. Peale selle, neil tuleb mõista, et just kool ise põhjustab kõik need hirmud ja pinged ning parimaks raviks õpiraskuste puhul on laste koolist ära võtmine.“ 
Pered, kes on nii talitanud, leiavad varsti, et nende laste armastus õppimise vastu taastub ja nad huvituvad samamoodi nagu kunagi varases lapsepõlves. Erinevalt õpetajatest, kes peavad kohtuma igal aastal paljude erinevate lastega, on kodus vanematel õpetada aastaid üks ja sama laps (lapsed), kelle individuaalsust ja õppimise stiili erisusi nad õpivad tundma ja austama. Vanemad saavad selgeks lapse isikliku ajakava ja teadvustavad, et vead on igaühe õppimisprotsessi loomulikud ja ajutised osad. Ei ole kuhugi kiiret!!! Paljud koduõppel olevad õppurid võivad mitte lugeda ka 10-12 eluaastal, kuid kolledžiajaks saavad juba hakkama suurepäraselt. Lõdvestunud ja rahulik suhtumine on koduõppe loomulik osa, see  aitab lapsel säilitada eneseväärikust, jätta kõrvale ametlikud reeglid ja sildid ning lasta lapsel õppida siis, kui ta on selleks valmis. Koduõppijad tavajuhul ületavad oma kooliskäivaid eakaaslasi akadeemiliste teadmiste, sotsialiseerumise, enesekindluse ja usaldusväärsuse osas. J. Gatto  toob välja fakti, et „lapsed, kes õpivad kodus näivad olevat 5-10 aastat eespool oma koolis treenitud eakaaslastest – seda just eelkõige mõtlemisvõime poolest.“ Palju aastaid püüdis Holt selgitada koolides erinevust „learning difficulty“ ehk õppimisraskuste (see on midagi, mida me kõik aeg-ajalt tunda saame) ja „learning disability“ ehk õppimisvõimetuse vahel. Ta küsis õpetajatelt, kuidas nad teevad vahet põhjustel, mis tingitud närvisüsteemist ja faktoritest, mida põhjustavad välised tingimused – õppekeskkond, õpetaja selgitused, õpetaja ise või õppematerjal.  Ei ole üllatav, et Holt ei saanud eales sellele küsimusele ühtset vastust … „seni, kuni me ei ole õppinud eristama neid kahte, ei saa üldse rääkida laste õpiraskustest.“ Miks üldse on õpetajad nii kindlad, et eksisteerib see laialtlevinud neuroloogiline häire? Võib-olla on nad ajanud segi põhjuse ja tagajärje. Holt selgitab, „Õpetajad ütlevad, et lugemine ongi   raske või muidu paljud lapsed ei oleks sellega hädas.“ Holt argumenteerib,  „kuna me mõistame lugemist kui raskust, siis just seetõttu lapsed ongi hädas … kogu meie muretsemine, askeldamine ja õpetamine  on teinud lugemise lastele sada korda raskemaks, kui see tegelikult on .... olles hirmunud ja ärevuses on meie mõtteprotsess häiritud ja me ka omandame õpitut halvasti või üldse mitte.“  
Uuringutest tuleb välja, et õpetajate ootused lapse õpiraskuste osas mõjutavad tugevalt lapse õppimisvõimekust. Veel enam, uuringud näitavad ka, et on tugevad seosed laste ärevuse ja tajutavate ebasoodsate tingimuste vahel -  ja ärevuse tekitajate vähenemisel (ja toiduallergiate ravimisel, kui need eksisteerivad) vähenevad suuresti õppimisraskused. Kuid meil ei ole vaja uurijaid ja eksperte, et öelda, mis on valesti. Meil on vaja ainult kuulata lapsi endid, kes on aastaid püüdnud suhelda läbi oma valu, segaduse, ärrituse ja viha. Kui lapsed liiguvad sõltuvuslike ravimite, enesekahjustamise ja enesetapuni, siis nad ilmselgelt püüavad edasi anda midagi väga olulist. Kas õpiraskused tegelikkuses on laste normaalne reageering ebaloomulikule õppesüsteemile? Kas koolid ei suuda näha erinevust toimiva välise või neuroloogilise probleemi vahel? Kas ei suudeta näha stressi osa õppimissuutlikkuse halvenemises? Samas kui nn neuroloogilisi anomaaliaid ei ole täpselt kunagi kindlaks tehtud, on õpikeskkonnast leitud paljugi ebanormaalset: äge konkurents; füüsilise aktiivsuse puudumine (väga raske eriti poistele); killustatud teemad, mis pakuvad vähe lapse enda huvidele ja kogemustele; pidev kontrollimine ja kahtlustamine; ebapiisav aeg perekonnaga koosviibimiseks; vähe võimalusi kohtuda uute, erinevas eas inimestega; puudub privaatsus ja vaikuses viibimise võimalus; pidev ja järske teemade vahetus, mis ei lase süvendatult õppida; vähe võimalusi oma ideid ja töid lassikaaslastega jagada; vähe võimalusi saada õpetaja jagamatut tähelepanu; pettunud laste poolne kiusamine; julgusetus, mis tekib kõigi nende sissjuurdunud siltide kaelariputamisel; ja lisaks kõigele sellele on õpilane alandatud jõuetuks „mitteinimeseks“, kelle põhilisemaid õigusi ja vajadusi lämmatatakse institutsionaalsete kaitsemüüridega. Kõik need raskused on võimalik koduõppega eemaldada – eeldades, et seadused koduõppe osas võimaldavad piisavalt autonoomiat.“Sildistamine on keelatud”, kuna lapsed usuvad seda, mida me neile räägime. Kui me peame millelegi sildi külge panema, siis olgu selleks õpikeskkond mitte õpilane. „Hüperaktiivse lapse“ asemel tuleks meil endil muretseda „aktiivsust pärssivate“ koolide osas; „TÄHELEPANUHÄIREGA ÕPILASE“ asemel, tuleks meil vaadata tähelepanelikult „inspiratsiooni tapvate klassiruumide“ olukorda või „sügavuse puudumist“ õppekavades; „koolifoobikust“ lapse asemel peaksime ausalt kasutama sõnu nagu „ärevus“ ja „hirm“ (ja väga-väga tähelepanelikult jälgima selle ärevuse allikat.)  Kasutades Occam’i habemenuga leidkem üles lihtsaim teooria, mis sobitub faktidega, mitte ärgem ajagem asju järjest keerulisemaks! Stressirohke, karistav ja ähvardav keskkond on rohkem kui küllaldane selgitus õpiraskustele. Ei ole mingit vajadust ennast segadusse ajada „ülitargutavast loengust“, tõestamata teooriatest ja süüdistavatest märkustest, mis püüavad kaitsta institutsiooni, kus meie lapsed ei ole suutelised terveks jääma. Mida saaks teha selle asemel? McGill Ülikooli professor Norman Henchey soovitab, et me „vaataksime uuesti üle kogu „koolikohustuse“ mõiste.” Henchey soovitab tagasi pöörduda koduõppe juurde ja „teiste  täiskasvanuks saamise teede juurde … nagu praktikaprogrammid, ametlikud ja mitteametlikud kursused, õpetamisteenus, informatiivne õpetamine.... on väga suur hulk võimalusi, mida saab pakkuda noorele inimesele.“ Võib-olla saame siis pidada lugu iga  noore inimese individuaalsest õppestiilist ja nagu Armstrong märgib, andes lastele julgustust, mida nad vajavad, et tunda end kompetentsete, edukate kodanikena. Lapsed on sündinud õppuritena. Nad väärivad turvalist, toetavat õpikeskkonda, kus nad saavad olla rahulikus atmosfääris, austuse, lahkuse ja usaldusega – hirmudeta, survet avaldamata, kritiseerimata.  Einstein tuletas juba aastaid tagasi meile meelde, “On väga suur viga mõelda, et nägemise ja otsimise rõõmu on võimalik sunni abil kiirendada.“ 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar