Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Minu lapsed EI KÄI koolis, saage sellest üle.

get-over-it-or-get-it-over
Lühike tutvustus ühte vabaõppe blogisse "Porine elu" (A muddy life). Senegali kolinud pere, kus kasvab kaks last, keda vanemad otsustasid kooli mitte saata.
P1000803_2

Ellen Rowland: Kirjutan raamatut vabaõppest ja kavatsen "Minu lapsed ei käi koolis, saage sellest üle" kasutada  pealkirjana. See pealkiri jõudis minuni Prantsusmaal, kus me lastega reisisime, et tutvustada nendele nende juuri. Reis juhtus olema samal ajal, kui Prantsuse lapsevanemad, õpetajad ja valitsusametnikud panid uue kooliaasta alguse puhul suuri lootusi lastele, kes pidid astuma uude õppeaastasse teritatud pliiatsite, kootud sviitrite ja lõunasöögikarbiga, et võita omale a la Michelini täht.
Kogu meie reisi vältel, küsiti lastelt pidevalt, miks nad ei ole koolis. Samas ma imetlen Prantsuse lapsevanemate kommet pöörduda küsimusega otse laste poole, oodates just neilt vastust, mitte nagu mujal, kus vaadatakse hukkamõistva pilguga otsa lapsevanemale. Kuigi lühikeste söömispauside ajal on raske kokkuvõtvalt anda edasi elu, mis on kulgenud intellektuaalses vabaduses, olid minu laste vastused viisakad, lakoonilised ja ausad.
“Me saame hariduse kodus.”
“Jah, me õpime nii inglise, kui ka prantsuse keelt.”
“Ei, me ei järgi õppekava.”
Reisi jätkudes esitati jätkuvalt küsimusi ja ma märkasin, et laste vastused hakkasid omandama õigustamise varjundit. 
“Me kasutame palju interneti allikaid.”
“Eks me võime kunagi kooli minna, kes teab?”
“Noh, me reisime palju, meie jaoks on koduõpe ainus võimalus.”
Mis nüüd? Koos abikaasaga oleme alati oma lapsi julgustanud rääkima sellest, kuidas nad õpivad ja miks. Me tunneme, et nemad ise teevad oma tööd paremini, kui meie eales oleme seda suutnud. Kui lapsed olid palju nooremad ja ma seisin vastamisi nende samade küsimustega, olin kaitseasendis ja sattusin segadusse, kuna tundsin ennast kritiseeritavat. Kuuldes nüüd reisil olles oma laste vastuseid, sain aru, et ka nemad tunnevad hukkamõistu ja vajadust oma valikuid õigustada. Või veel hullem, tekivad kahtlused. Et kui nii paljud inimesed aina küsivad seda sama, äkki siis, oleme meie midagi valesti teinud? Peaks siis kooli minema?
10623867_10204882080640226_8325413578770975321_o
Ka mina olen tundnud sama. Ühel puhkepausil, aitas minu poeg ühel mehel teed leida. Mehe ja poisi sõrmed liikusid mööda tohutut kaarti ja samal ajal mehe abikaasa vaatas kogu aeg kahtlustavalt üle õla meie ja meie laste poole – nagu oleks olnud päris kindel, et me oleme need lapsed röövinud, jõuga koolist eemaldanud ning viinud nad Lõuna Prantsusmaale. Teist selgitust ju ei oskakski leida? 
Kuigi koduõpe on Prantsusmaal lubatud, on seda vähe, see on rangelt reguleeritud ja kontrollitud, seega peaaegu maha laidetud. Alternatiivsed koolid, nagu Montessori, küll löövad oma õienupud siin-seal lahti aga nad on siiski ikkagi koolid. Täiskasvanu poolt juhitav, mingis asutuses õppimine on jätkuvalt normiks ja kõrgelt hinnatud. Seega ei ole üllatav, et inimesed peavad meie laste koolis mittekäimist paremal juhul kummaliseks ja halvemal juhul põhjendamatuks.  
Ma ei süüdista neid, kes selliste küsimustega välja tulevad. Meid on küsitletud igal pool, kus me oleme käinud – igas riigis ja väga erinevate inimeste poolt. Kuid ma leian, et see on kurb – inimesed ei oska arvesse võtta nende teadmiste ja õppimise väärtust, mis tuleb igapäeva kogemustest ja avastamistest. Olgu see siis lihtsalt mööda teist riiki rändamisest või muuseumi külastamisest. Ainult üks naine, keda me kohtasime,  õnnitles meid. Tema oli Soomest. 

See arvamus või idee, et ainus võimalus, kuidas lapsed elus edukad saavad olla, on siis, kui nad  veedavad oma lapsepõlve kuskil klassiruumis – see idee on niivõrd sissejuurdunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja iga muu võimalus tundub ähvardusena kogu meie sotsiaalsele masinavärgile. Kuulekus, võistlemine ja meeletu tulemuste tähtsustamine on sõnum, mis näitab, et kool ei ole enam edu saavutamise paik, küsimus on ellujäämises. See on midagi sellist, millest me peame üle saama ja kiiresti. 

Laupäev, 8. oktoober 2016

Prince Ea - Kaebasin just koolisüsteemi kohtusse

Lisasin eesti subtiitrid Prince Ea videole "kaebasin just koolisüsteemi kohtusse" - on lõbus ja kiire ülevaade. Ja tuleb ausalt tunnistada, et ise oma metoodikaga inglise keele selgeks saanud 13 aastane poeg tõlkis nendest subtiitritest enamiku:)



Reede, 16. september 2016

Alfie Kohn mõttetera

Mõnikord on lühike sõnum väärt paksu raamatut. Alfie Kohn´i tsitaat annab üsna julmal ja selgel viisil edasi seda, kuidas õpihimu kaob..




Kolmapäev, 7. september 2016

Peeter Sauter Mis koolis õpib õppima

Mulle meeldis Peeter Sauteri artikkel Maalehes ja toon selle siinkohal täismahus ära:

Pildiotsingu peeter sauter kool tulemus
Vanasti räägiti, et kõige targem on inimene siis, kui ta lõpetab keskkooli. Sest siis on laiapõhjalised teadmised, aga pärast ülikooli lõpetamist on need spetsiifilised ja paari aasta pärast on teadmised veel spetsiifilisemad.
Tänapäevase gümnaasiumilõpetajaga on asi veel räbalam, sest teadmised vananevad kiiresti. Paar aastat pärast kooli on suur osa õpitust vananenud, ja mida kõrgem kool, seda kiiremini uuenevad spetsiifilised teadmised. Vaid algklasside tarkus jääb enam-vähem kehtima.
Äsja kuulsin kõrvalt arutlust, kuidas üks kirurg oli viimastel aastatel pühendunud tööle haigla juhatuses ja nüüd on kehvas seisus, sest kui teda uuesti juhatusse ei valita, siis kirurgiks ta ilmselt ei kõlba. Pole enam piisavalt proff ega kursis eriala uuendustega.
Tuttav elektroonikaprofessor, vanahärra, räägib, et ei jaksa ja ei viitsi hästi teadust teha, sest igal aastal tuleb läbi võtta tohutu ports erialast uuenevat materjali. Kui vanasti võis üht ettekannet pidada üle ilma aastaid, siis nüüd on eile kirjutatu ülehomme juba vana.
Humanitaaraladel on lihtsam. Pole mingit lineaarset arengut ega kaalukausse väärtuste jaoks. Ehk vaid humanitaarteoreetikud peavad vaeva nägema, et kogu uue kultuurispektriga vähegi kursis olla. Ja keegi tegelikult nagunii ei ole. Kõike uuenevat on selleks liiga palju. 
Need mõtted pääsesid mu peas veerema Tartus, kus tegime etendust, mille üks motiive on, et saime teatrikoolist diplomi justkui mitte millegi eest, ja see hakkas häirima. Nagu oleks koolil olnud vaja meist lihtsalt lahti saada.
Mina näiteks olin ühes diplomietenduses sõnatu sõjapõgenik. Ilmusin massistseenis hämarale tagalavale, seisin natuke, kuni näitlejad eeslaval rolli viskasid, nihelesin ning lõpuks sain minema hiilida. 
Teises lõputükis olin Mauruse koolis õpetaja. Pidin vaatama korra Indrekule mõtlikult otsa ja ütlema: “Mnjaa, nojaa, eks ta ole...” ning siis lahkuma väärikalt.
Selle eest saingi diplomi.
Koolivend Üloga oli sama lugu. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tegime kahemehetükki ja mõlemale turgatas pähe, et teeme seda sellepärast, et diplomitöö jäi tegemata.
Ainult et kui me kooli lõpul veel natuke midagi laval teha oskasime, siis nüüd, pärast kolmekümneaastast pausi, ei oska ammugi enam. Ja ära ei õpi ka. Pealegi tehakse nüüd teatrit sajal eri viisil, millest meil õigupoolest aimu pole. Ja ega me enam uusi trikke ka õpi.
Et kool peaks eelkõige õpetama õppima, on väga vana mõte. Aga ma ei tea, kui hästi teostatav. Keskkool tegi mulle pigem õppimise vastikuks ja õpetas, kuidas hakkama saada nii, et ei õpi mitte midagi. Mis on muidugi väärtus omaette. Hiljem on seda universaalset oskust vaja läinud mitmel pool.
Teatrikool oli tegelikult võimalus ise õppida, sest ega õppima enam sunnitud. Aga kui keegi selle ka välja ütles, siis läks see minu kõrvust mööda.
Ja seega olen läbi pidanud ajama tõsisemate ametiteta, mis väljaõpet eeldavad. Sest mis amet see kirjanik ikka on. Sellist tööd võib teha mu meelest igaüks.
See on nagu orkestri dirigent, kes on nii kehv muusik, et ei kõlba isegi trummi lööma. No las siis dirigeerib.
Jah, ma ei tea, kas kuskil maailmas on olemas kool, mis keskenduks lihtsalt õppimise õpetamisele. Et kui selle nõksu kätte saad, siis vaatad juba edasi, kas õpid ise või otsid mõne aineõpetaja. 
Vist on õppimise õppimiseks ette nähtud elukool, ja mul on tunne, et olen selles alles algklassides. Õpetajateks on seal nii mu lapsed, naine kui ka mu head sõbrad. Aeg-ajalt juurdlen, mida nad mulle täna õpetasid ja üles andsid.

Kas õppimise enne surma ära õppida jõuan, on küsitav. Loobunud ma siiski veel pole.

Mõtisklusi septembrisse









Kolmapäev, 31. august 2016

01. septembri puhul - vabaõppel üles kasvanud Idzie Desmarais intervjuu



Idzie vabaõppe blogi on üks populaarsemaid ja tunnustatumaid selles vallas ning blogi nimi "I’m Unschooled. Yes, I Can Write" ütleb nii mõndagi tavakooli läbinute mõtlemisvõimest ja avatud meelest. Tema blogist on tõlgitud ka alljärgnev intervjuu.

http://yes-i-can-write.blogspot.com.ee/


Idzie Desmarais on kahekümnendates eluaastates noor naine, ta elab Monrealis (Quebec, Kanada) ja õpib elust enesest. Kui välja arvata 6 kuud lasteaeda, ei ole Idzie kunagi koolis käinud. Selle asemel kasvas ta üles omaenda huvisid järgides ja ise asju välja uurides. Hilises teismeeas vaimustus ta vabaõppest ja asus lugema kõike, mida oli võimalik vabadusel baseeruva hariduse kohta leida. Ta osales vabaõppe konverentsidel ja hakkas pidama populaarset vabaõppe blogi „  I’m Unschooled. Yes, I Can Write.“ (Ma olen vabaõppel. Jah, ma oskan kirjutada.)  
Küsimus: Miks vabaõpe aga mitte koduõpe? Miks just valik selle ja koduõppe ning loomulikult ka tavakooli vahel?
Vastus: Miks mitte tavakool – see oli mitme erineva põhjuse segu. Minu ema ei ole kunagi tahtnud mind kooli saata aga kuna minu isa tahtis, siis ma läksin lasteaeda. Kuid seal tekkisid kiiresti probleemid (kummaline/ropp kõneviis, mida rääkis paar aastat minust vanem laps) ja see veenis minu isa, et võib-olla oleks koduõpe siiski parem valik.
Aga miks vabaõpe – see oli lihtsalt midagi, millesse me loomupäraselt liikusime. Meie pere koduõpe oli algusest peale pehmeloomuline: ma ei pidanud iga päev tegema teatud kindlaid asju. Ema küll püüdis alguses seda sisse mingit õppekava, kuid kui tegemist ei olnud matemaatikaga, olin vaba iga kell  lõpetama sellega, mis mulle ei meeldinud. Aastate jooksul täitus meie maja huvitavate raamatute ja mängudega, me osalesime mõnedel koduõppe kogukonna kursustel ja töötubades ning ma võtsin osa paljudest erinevatest  tegelustest alates Loodusklubist kuni prantsuse keele tundideni. Koos oma õega, kes on minust kaks aastat noorem, õppisime kõike, mis meid vaimustas või huvitas ja alati oli kõrval entusiastlik vanem, kes oli valmis viima meid raamatukokku, kohalikule üritusele või kuidagi teisiti meiega aega veetma. 
Pärast lõplikku ütlust: „Ei mingeid matemaatika õpikuid enam, ma vihkan seda liiga palju.“ – olin siis umbes 10 aastane – said meist tõelised vabaõppurid, ehkki me ei kasutanud veel paar aastat seda mõistet. 
Kuid meie õpikogemused, ükskõik millist mõistet me erineval ajal ka ei kasutaks, olid alati väga paindlikud ja enamjaolt entusiasmist  juhitud.  Minu ema oli alati ja on ka jätkuvalt kirglik õppur, kõikide asjade osas ja see mõjutas algusest peale tema lapsekasvatusviise ja kodust õppimist. 

K: Mida pead sa kõige paremaks saavutuseks, mis tuli tänu vabaõppele?
V: Üks parimaid asju on kindlasti kirjutamine ja oma kirjutiste eestkõnelemine! Mul on edukas blogi, minu avalikud esinemised on olnud nii kaugel nagu Texases ja ka siinsamas Montrealis, minu kirjutised on ilmunud mitmetes ajakirjades ja raamatus ning ma saan palju kirju inimestelt kõikjalt maailmas, kes on tahtnud mulle öelda, kui väga nad hindavad minu artikleid. See tähendab mulle väga palju ning need on saavutused, mille üle ma olen uhke. Olen teinud omale nime autori ja kõnepidajana!
Pildiotsingu idzie desmarais tulemus
K: Kas sa tulevikus plaanid lasta oma lastel olla vabaõppel või saavad nad ise valida, kas nad soovivad minna kooli? 
V: Kindlasti ma kavatsen lasta oma lastel vabalt õppida ja neil on vanemana vabadus teha valik ja otsustada, kas nad tahavad minna kooli. Kui nad on väikesed? Ma ei tea ja ma arvan, et ma ei ole võimeline sellele küsimusele vastama enne, kui mul on oma lapsed. Usun, et see sõltub  lapsest ja üldisest olukorrast ning sellest, milline koolivõimalus on olemas. 

K: Mida arvasid sinu vanemad, perekond ja sõbrad sellest, et olid vabaõppel? Mida nad arvasid alguses ja mida nüüd? 
V: Ausalt? Suures osas ma ei tea. Võib-olla tuleb see üllatusena aga vabaõpe ei ole midagi sellist, mida ma regulaarselt arutaksin inimestega, kes ei ole koduõppest või alternatiivsest haridusest huvitatud. Ühele minu lähedasele sõbrale meeldib siiani mind ja minu õde uutele inimestele tutvustades öelda, et me oleme vabaõppel kasvanud. Ma ei tea, kas ta teeb seda seetõttu, et peab vabaõpet huvitavaks anomaaliaks või identiteedi oluliseks osaks.  Minu ema oli kõige entusiastlikum koduõppe ja hiljem vabaõppe eestkõneleja ning ta pole tänaseni muutunud. Isa tunded on nende aastate jooksul liikunud üles ja alla. Ma usun, et vahel ta muretseb ja vahel tunneb ennast hästi. Kõike kokku võttes on see üsna pudru ja kapsad variant. 

K: Mis on sinu arvates kõige olulisemad vabaõppe omadused, mis tekitavad tegelikus elus erinevuse selles osas, kas laps on õppinud vabaõppel või koolisüsteemis?  
V: Kõigepealt vabaõppe paindlikkus ja individuaalsus: fakt, et iga vabaõppur õpib erinevaid asju erineval viisil, teda juhivad tema huvid, tema vajadused, tema perekond ja kogukond.  Minu jaoks on see tõeliselt oluline, omada noores eas nii palju valikuid ja võimalusi selles osas, mida ja kuidas õppida. Samuti usun, et see panustab terve kogukonna arengule, mis koosneb erinevastest indiviididest, kellel on erinevad oskused ja tugevused, kes on enesekindlad selles, mida nad teavad ja milles nad head on. 
Teiseks võimalus õppida keskkonnas, mis on turvaline, toetab kasvamist. Võrreldes kooliga ei ole püüd asju õppida (ja vahel mitte hakkama saada) seotud  võistlemise, stressi ja häbiga. Õppimisprotsessis on palju vähem survet ja palju rohkem rõõmu. Kui sinu pea kohal ei ripu seda läbikukkumisega seotud terrorit – sa ei ole terve grupi teiste silmade ees, sind ei vaata kullipilgul õpetaja ja ei ole kontrolltöid, mis mõõdaksid seda, kas sa oled piisavalt hea. Ilma hirmuta on palju kergem võtta riske, proovida uusi asju ja avastada uusi oskusi. Ma usun, et võimalus valida omale õpikeskkonda (kodu, raamatukogu, õpituba, grupp, kogukonna keskused), on tõeliselt jõuline abivahend emotsionaalse tervise ja arengu juures.  Lastele on oluline hargneda ja osaleda uutes olukordades siis, kui nad tunnevad, et on selleks valmis ja võimelised, mitte aga olema paigutatud keskkonda, mis põhjustab stressi ja ärevust ning ilma võimaluseta sealt lahkuda. 

Eelnevat kokku võttes arvan, et suurim erinevus tavakooli süsteemi ja vabaõppe vahel on see, et iga vabaõppe rada on täiesti unikaalne ja üles ehitatud õppuri vajadustele ja huvidele. Lapsi respekteerides ja neist hoolides lubatakse neil kasvada viisil, mis toetab nende heaolu.  

Neljapäev, 11. august 2016

Peter Gray vaba mängu tähtsusest

Lisasin eestikeelsed subtiitrid mängu uuriva teadlase Peter Gray esinemisele. Lihtsad ja arusaadavad näited, hirmuäratav statistika ja meie võimalused.




Kolmapäev, 10. august 2016

Meie lapsed ei kuulu kooli - koduõppest Bostoni moodi

Üsna palju halvab kooliskäiva lapse vanemat hirm, et koduõppe laps ei saa edasi õppida ega üldse mingit tööd leida, kui ta ei veeda oma päevi kooliMAJAS. Kuigi ülikool ei ole vaba- ja koduõppe kogukondades erilise saavutuse märgiks - tasub teada, et nii nagu koolimajas käinud õpilasel on võimalik minna või mitte minna edasi õppima peale kohustuslikku kooliaega, nii on see valik olemas ka koduõppuritel. Sestap pakun lugemiseks 2015 Boston Magazine´s ilmunud artikli (veidi lühendatult) kohalikest koduõppuritest. Ajakirjanik on minu arvates olnud erapooletu ja toonud artiklis ära erinevate osapoolte arvamused, tänase statistika, kajastanud erinevaid koduõppe lähenemisi ja sekka lisanud oma meenutusi ja arvamusi. 
MEIE LAPSED EI KUULU KOOLI
Järjest rohkem arukamaid Bostoni peresid valivad oma lastele haridussüsteemist koduõppe. Kas see on uus mudel loomaks eliitlapsi?
By Bridget Samburg | Boston Magazine | September 2015


homeschooling in boston
20.4K02962
CLAIRE DICKSON WAS HOMESCHOOLED HER ENTIRE LIFE, AND IS ENTERING HARVARD AS A FRESHMAN THIS FALL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Kui Milva McDonald viis 1990 aastal oma vanima tütre Newtoni lasteaeda,  siis seal nähtu tegi ta rahutuks. Lapsi jälgiti rangelt, hoolimata nende noorest vanusest.  Ja väikesed lapsed istusid lõputuid tunde laudade taga. See tundus nii ebaloomulik. Tegelikus maailmas sa ei istu ühes ruumis inimestega, kes kõik on sinuga ühevanused ning ühe inimesega, kes kõiki juhendab.  Selle ühe aasta veetis tema tütar koolisüsteemis. Ema nägi piisavalt selleks, et veenda tütart – ta saaks paremini hakkama omaette. See ei olnud lihtne ettevõtmine: Newtoni koolid on olnud pikka aega osariigi parimate hulgas (2015 aasta Greater Boston hinnangute järgi 10dal kohal). Ema oli alati töötanud osalise tööajaga – momendil online toimetaja - ning oli nüüd väga rahul, et tal on selline paindlik töögraafik. Seega võttis ta tütre koolist ära ja järgmise kahe aastakümne jooksul õppisid kõik tema 4 last (sh ka kõige noorim Abigail, kes on hetkel 16) koduõppel.
McDonaldi esimene koduõppe reegel oli: visata välja õpikud ja lasta lapsel ise juhtida oma õppeprotsessi ja seda tema enda valitud tempos. Lugedes riiklikku õppekava juhiseid, McDonald improviseeris ja lõikas kasu ka tema ümber kasvavast koduõppe kogukonnast. Üks koduõppe ema vedas näiteringi, üks isa tegi matemaatika ringi ja McDonald ise juhendas loova kirjutamise klubi. Lapsed osalesid Harvard Extension School ja Bunker Hill Kolledži täienduskursustel. „Ma tahtsin, et lapsed saaksid ise otsustada oma hariduse osas ja leida selle, mis neid huvitab ilma, et keegi teine osutaks mida peab tegema ja mis neile hea on.“
Ja see töötas iga mõõdupuu järgi. McDonaldi vanuselt kolmas tütar Claire – astus sel sügisel Harvardi Ülikooli.
1990datel aastatel oli McDonald koduõppe pioneer; nüüd on ta ühinenud aina suureneva liikumisega, milles lapsevanemad keelduvad traditsioonilisest koolitamisest ja seda mitte religioossetel põhjustel. Neid ühendab tugev teadmine: nad suudavad oma lapsi harida paremini, kui seda teeb koolisüsteem. Kuigi veel kaugel põhivoolust (hinnanguliselt 2,2 miljonit last USAs on koduõppel), on koduõpe jätkuvalt kasvav trend. Eelmisel aastal oli Bostonis koduõppel 227 last. Võrreldes 2004 aastaga on arv kahekordistunud; Cambridges oli koduõppel 46 (ka eeslinnades on see arv suurenenud:  2013–2014 õppeaastal, Arlingtonis oli 55; Somervilles 36; Winthropis 5; Brookline´s 11; Natickis 36; Newtonis 33; ja Watertownis 24.)
Nüüdseks on enamik kultuuriasutusi alates Franklini loomaaiast ja New England Akvaariumist kuni Kunstimuuseumi ja MIT Edgerton Keskuseni pakkumas regulaarseid tegelustubasid koduõppuritele. Võib öelda, et isegi tavakooli süsteem on muutunud vastutulelikumaks. Cambridge kohalikes koolides on näiteks koduõppuritel võimalik võtta osa üksikutest tundidest. Mõned matemaatika või teadustunnid ja osalemine spordis – eelmisel aastal osales üks koduõppur klaveri ja muusikatundides.
Carolyn Turk, Cambridge riigikoolide õppeosakonna juhataja märgib, et ta näeb järjest enam sellist „hübriidset“ lähenemist: „Cambridges me näeme koduõpet, kui võimalikku valikut – Cambridge on valikuvõimaluste linn.“    homeschooling in boston
MILVA MCDONALD SITS WITH HER TWO YOUNGER DAUGHTERS, CLAIRE AND ABIGAIL. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Bostoni riigikoolid on samuti hakanud nägema koduõpet, kui laboratooriumi, kus töötatakse välja uued õpetamismeetodid. Freddie Fuentes Bostoni üldhariduskoolide haridusvalikute tegevjuht märgib: „Need inimesed otsivad instruktiivset ja ebatraditsioonilist haridust. Haaratud on kõik erinevad inimgrupid ja erinevad sissetulekud.“ Fuentes, kes ise abistab vanemaid akadeemiliste plaanide koostamisel, leiab, et koduõppevanemad soovivad oma lastele „sügavuti minevat, uurivat õpet“. Ta lisab: „Paljud neist otsivad innovatiivseid õppimisviise ja meie, kui koolisüsteem peaksime olema innovatiivse mõtlemisega esirinnas.“  Ehk teisisõnu on meil kasvamas koduõpe Bostoni moodi: inspireeriv, intellektuaalne, innovatiivne ja ettevõtlik. Kuid kas see võiks olla õige minu pojale?
Üles kasvanud Uus Inglismaal ja käinud üldhariduslikus koolis, olen alati arvanud, et ma leian oma tee traditsioonilise süsteemi sees. Keskkoolis olin piisavalt tugev, et osaleda keemiaklassis ja teistes valikainetes. Ma seadsin paika ka oma kolledžikava – kulutades tunde, et saada administraatorite nõusolekut akadeemiliste nõuete asendamiseks alternatiividega.
Ma lootsin, et kui minu poja aeg kätte jõuab, saab ta oma haridust nii vormida nagu mina seda omal ajal tegin. Aga kui poeg sai kolme aastaseks, hakkasin mõtlema, kas selline ebakonventsionaalsus on enam lubatud tänases suure pingega ja testidele suunatud süsteemis. Ma olen kuulanud piisavalt lugusid kolmanda klassi laste hilisõhtustest õppetundidest ja lastest, kes jäävad koolipingetest haigeks. Tuttavad Wellesley´st kuni Bostonini on rääkinud mulle 1. klassi kodutöödest. Mida ei ole vähe. Pikkadest projektidest, mis vajavad tunde ning mida sageli alustavad ja ka lõpetavad vanemad. Lastele avaldatakse suurt survet, et nad vastaksid teatud hinnetega teatud teadmiste tasemele.
Just täpselt see juhtus Tracy Ventolaga, kelle kolme aastane laps kukkus iga päev lasteaiast tulles lihtsalt kokku. 41 aastane Ventola rääkis minuga oma kodus: „Ta lagunes laiali. Nuttis, peksis, karjus. See oli tema viis ennast vabastada. Ta lihtsalt lasi selle kõik endast välja.“ Ventola ja tema abikaasa, kes mõlemad olid käinud erakoolides, ei saanud alguses aru, millest nende tütre selline käitumine tuleneb. Võib-olla on lasteaed liiga keskendunud tähtede ja numbrite õpetamisele? Lootes, et järgmine aasta ja muutus metoodikas toob kaasa lahenduse, panid nad lapse Waldorf lasteaeda, mis on tuntud oma kujundliku, mängule keskendunud lähenemisega. Edu ei tulnud.
Nagu enne, nii ka nüüd kulutas Ventola tunde, et aidata lapsel vabaneda oma koolipäeva painest. Ventole, kes nüüd peab koduõppe blogi offkltr.com märkis: „Kool üleüldse ei tundunud talle sobivat. Isegi pehmem ja leebem Waldorf lähenemine oli tundliku lapse jaoks liiga stimuleeriv. Koos 20 teise lapsega kohas, kus on palju ühiskondlike ootusi ja survet, on laps üleküllastunud emotsionaalselt, sotsiaalselt ja vaimselt … kool juhtis meie elusid.“
Kuulnud selliseid lugusid, otsisin lapse poolt juhitavat, avatud keskkonda, kus minu laps saaks õppida läbi tegevuse. Kuid kui ma otsisin Cambridge piirkonna Montessori kooli, ei leidnud ma midagi. Siis hakkasingi koduõppele tõsisemalt mõtlema.  Mul ei ole kraadi hariduses ega kogemust õpetamises, olen veetnud ühe suve tennisemängu instruktorina ja talviti juhendanud suusatajaid. Aga ma olen üsna hea matemaatikas. Massaschusettsis on suhteliselt lihtne koduõppele jääda: pered esitavad taotluse ja planeeritud õppekava elukohajärgsesse omavalitsusse – enamik linnavalitsusi ootab aastaaruannet. Kas on naeruväärne hakata oma last kodus õpetama?
Mitte teades, kuhu suunduda, otsustasin otsida omasuguseid inimesi – ilmalikke, haritud linnlasi – kes on võtnud oma lapse harimise enda kätesse. Nii leidsingi ennast ühel külmal vihmasel päeval Cambridge avalikust raamatukogust, et saada teada koduõppest AHEM (Massachusettsi koduõppe ühenduse) inimestelt. Ma sisenesin üsna häbenedes, kuna siin oldi murdmas üht kõige tugevamalt paigasolevat ja harjumuspärasemat Ameerika dogmat. Teoorias tahtsin ma, et minu poeg oleks osa üldhariduskoolist. Ma usaldan ühiskonda ja suurt demokraatlikku ideed, et haridus tuleb anda kõigile meie riigi lastele ja seda last toetavas, vabas õpikeskkonnas. 
Aga kui ma sisenesin koduõppe territooriumile, siis esimese asjana märkasin, kuidas vanemad julgelt, selgelt ja häbenemata rääkisid koolisüsteemi läbikukkumisest. „On aasta 2015 ja üldhariduskoolides ei ole vaheaegu, me hoiame neid koolis iga päev järjest kauem,“ ütles Pat Farenga, koduõppe eestkõneleja ja organisatsiooni HoltGWS president. See organisatsioon asutati koos John Holtiga, keda loetakse koduõppe isaks. „Ajal, mil me isikupärastame teksaseid, ei saa me seda teha haridusega? On otsustatud, et kolme aastane peab oskama lugeda, kuid kool ei baseeru ühelgi bioloogilisel tõendil, mis ütleks, kuidas laps õpib.“ Koolisüsteemi tugevaimad ja teravaimad kriitikud on diplomeeritud pedagoogid, kes on loobunud oma akadeemilisest tööst, sageli pettunult, et õpetada oma lapsi. Megan McGroy Massaro loobus seitsmeaastasest töölepingust Massachsettsi koolide (nii riigi- kui ka erakoolide) emakeele õpetajana, et jääda koju oma esimese tütre jaoks. „Sa ei saa lasta oma lapsel klassiruumis avastada tema enda huvisid … see on läbikukkunud süsteem,“ märkis Pembroke resident. „Me oleme kaotanud silmist tegeliku eesmärgi. Vabadus, isikuvabadus ja õnnelikkus? Mulle tundub, et me pigistame seda oma lastest välja. 
Sarnaselt vastab ka Quincy üldhariduskooli teise klassi õpetajana 6 aastat töötanud  Deanna Skow: “Ma tundsin, et minu armastus õpetamise vastu sureb. Minu süda murdus väheke iga korraga, mil tuli teha järjekordne test. Ma nägin, kuidas laste huvi õppimise vastu kadus.“ Deanna ja tema abikaasa MIT filosoofia professor, otsustasid koos oma kahe lapsega (2 ja 5 aastane) loobuda traditsioonilisest koolist. Irooniline on see, et ta tegi oma kodust midagi lasteaia taolist ja hakkas ise oma kolme aastasele numbreid ja tähti õpetama. „Ta lükkas mind väga palju tagasi,“ märgib ema oma poja kohta. Sellest ajast saadik on tal välja kujunenud oma stiil: „Kui ma lõdvestusin, siis nägin, kuidas laps võttis ohjad enda kätte. Mulle oli väga raske õpetajast iseendas loobuda.“ Seejärel kordab ta koduõppurite seas refräänina kuuldut: „Ma tahan, et minu laste haridus oleks mõttekas ja huvipakkuv ning neile oleks õppimisele kulutatud aeg nagu kingitus, mis võimaldab avastada oma tegelikke huvisid … sellist võimalust koolid ei paku.“
Ma võtsin ühendust Massachusettsi Õpetajate Assotsiatsiooni presidendi Barbara Madeloniga, et kuulda tema arvamust aga tal ei olnud kommentaariks aega. Bostoni Õpetajate Ühenduse president Richard Struman kirtsutas nina: „See on teema, mis kunagi ei jõua minu maailma.“ Kui palusin tal öelda oma arvamus vanemate kohta, kes oma lapsed üldhariduslikest koolidest ära võtavad, siis ta märkis: „Minu arvamuse kohaselt on koduõppel ühiskondlik hind. Mul ei ole kommentaari ega arvamust selle kohta, kas koduõppe vanemad on selleks kvalifitseeritud.“
Kvalifikatsioon on üks asi, see on tõsi. Lapse kodus harimine nõuab aega ja ressursse. On fakt, et paljud pered ohverdavad palju, et oma lapsi kodus harida. Üks vanematest loobub võib-olla täiskohaga tööst, et olla lastega – sissetuleku vähenemine võib tähendada puhkuse ärajäämist või ühest autost loobumist. Sellest hoolimata usuvad koduõppe vanemad kindlalt, et selline otsus on hindamatu väärtusega.
Ja jõuangi punkti, mis tekitab väheke paanikat. Kuidas võib keegi üldse mõelda, et ta suudab üksi oma järeltulija lapseeast kolledži valmiduseni viia.
 Robert Holzbach, 43 aastane isa on täis kindlustunnet selles, et ta suudab toime tulla oma 4 tütre harimise koormusega: „Ma mõtlen, et mis iganes suudab teha õpetaja 30 lapsega, seda suudan mina teha 4 lapsega.“ Holzbach  töötas enne oma esimese lapse sündi finantsnõustajana 80 tundi nädalas.
Isegi enne, kui tema abikaasa (täistöökohaga arhitekt) jäi rasedaks, alustasid nad arutlustega oma laste võimalikust koduõppest. Holzbach õpetab nüüd oma 11 ja 12 aastast tütart ja planeerib võtta 5 ja 7 aastase lapse koolist ära niipea, kui teine klass lõpeb. „Mis mind kooli puhul hirmutab on kontroll- ja tasemetööd – isegi kui sa saad tulemuseks väga hea, unustad sa selle järgmiseks päevaks ära. Ei ole mingit stiimulit pikaajaliste teadmiste omandamiseks.“
Minuga rääkides tõmbab Holzbach välja ühe paberilehe, lihtsad punktid tänaseks koduõppe päevaks: 2 tundi matemaatikat, 1 tund ajalugu, ajalooline lugemine, portugali keeleruumis olemine, 40 minutit arutelu Brooklyni sillast. Tüdrukud otsustavad, millal nad midagi teevad. Ja harjutavad ka trükkimist. Mulle meeldib, kui tõsiselt ta õppimisse suhtub ja samuti meeldib paindlikkus. 
Holzbach on alati soosinud lugemist ja õnneks on vanemad tütred kirglikud lugejad. Sel aastal on nad läbi lugenud muuhulgas näiteks „Moon Over Manifest“ Clare Vanderpool;  „The Wednesday Wars“ Gary D. Schmidt; E. L. Konigsburg’s  Jennifer, Hecate, Macbeth, William McKinley and Me, Elizabeth.
Nad võiksid lugeda terved päevad läbi ja vahel nad seda teevadki. Kui pereliikmed tunnevad vajadust üksteisest puhata, siis kuulutab isa selle lugemispäevaks ja igaüks saab tõmbuda oma tuppa või võtta koha sisse elutoa pehmetel diivanitel.  
homeschooling in boston
RICHARD HOLZBACH HOMESCHOOLS HIS TWO OLDER DAUGHTERS. / PHOTOGRAPH BY KEN RICHARDSON
Teiste teemade puhul toetud Holzbach erinevatele materjalidele. Ta kasutab laialdaselt tuntud Saxoni matemaatikaraamatuid, mida on välja andnud Bostonis olev Houghton Mifflin Harcourt – pakkumisel on terve spekter raamatuid koduõppuritele. Ta kasutab ka Khan Akadeemia (Khan Academy) tasuta hariduslikku veebilehte, mida on miljonite dollaritega sponsoreerinud Bill&Melinda Gates Foundation. Holzbach tutvustab regulaarselt teemasid läbi The Great Courses veebilehe (teeb koostööd National Geogrphicu, Mayo Clinicu jt) – siit leiab hulgaliselt erinevaid tasulisi loenguid, mis katavad ajalugu, kirjandust, muusikat, teadust, filosoofiat jms.
Tal on kasutada ka hulgaliselt kohalikke ressursse, millega koduõpet toetada. Avalikud raamatukogud ja organisatsioonid – muuseumid ning keskused – pakuvad päevaseid tegelusi. Alternatiivse õppimise keskused, mis pakuvad päevaprogrammide, semestriprogrammide ja ühiskondlike õppeprogrammide arv on plahvatuslikult kasvanud. 
Koduõppe vanemad, abiks internet, on loodud koduõppe küla, kus lapsed leiavad omale mängukaaslasid ja lepitakse kokku aegu ühiseks ajaveetmiseks.
Võimalusi on küLluslikult isegi ambitsioonika vanema jaoks. Milva McDonald märgib: „Sa saad oma lapse kirja panna mingiks tegeluseks iga päev.“ Kuid kas need lapsed on õnnelikud ja normaalsed või introvertsed ja antisotsiaalsed? Ma tahan nendega kohtuda.
„Isa paneb meid trükkima,“ kaebab 11 aastane Audrey Holzbach ja vajub pehmesse tooli nende elutoas. Kui ma küsin, millega ta tegeleb sel tuulisel päikesepaistelisel pärastlõunal, poriseb ta nagu iga teismeline: „Ei millegagi.“
Audrey on silmkontaktis ja surub ilusti võõra kätt. Kuid teda tüütab pea kõik, mida isa räägib. „Sulle meeldis, kui vet. arst käis rääkimas,“ ütleb isa loomaarsti kohta, kes käis neile oma tööst rääkimas, mille peale Audrey vastab nägu krimpsutades: „Ei meeldinud.“ Hiljem küsib Holzbach tütrelt. „Ma mõtlesin, et sulle meeldib koerte hoiule võtmise äri.“ Isa räägib mitmetest koertest, keda tüdrukud eelmisel aastal raha teenimiseks on hoidnud (teenitud raha läheb pooleks: kolledži hoiuseks ja taskurahaks). Audrey teeb nägusid ja isa selgitab seda hiljem, kui tema vastumeelsust suurte koerte suhtes.
Tunduvad olevat nagu täiesti tavalised vanema-teismelise suhted.
Kui küsida tüdrukutelt, mida nad arvavad koduõppel olemisest, siis Audrey ütleb, et tema läheks vist pigem kooli, kuna: „Kõik mu sõbrad käivad seal. Ma ei näe nii neid üldse palju.“ Hiljem seletab Holzbach, et tütar tahab puhkeaega, mil ta saab tõeliselt koos teiste lastega aega veeta aga ta ei igatse hommikust ülesärkamist või klassiruumis istumist.
Tema vanem õde on palju kindlam. 12 Bea märgib: „Mulle meeldib,“ ta silitab suure musta koera pead, keda ta täna hoiab. „Sa saad teha omi asju ja võid kanda pidžaamat.“ Bea lemmikuks on matemaatika ja ta on oma programmiga omavanustest kaks aastat ees. Bea mängib korvpalli, osaleb kohalikus näiteringis ja hiljuti sai tae kwon do pruuni vöö.
Eelmisel aastal nõudsid tüdrukud, et isa ei paneks neid kõikidesse võimalikesse  tegelusringidesse muuseumide jms juures. Nad tahtsid olla rohkem kodus, sõita jalgratastega jms. Holzbach ütles, et koju jäämine ei sobitu päris tema enda koduõppe visiooniga, kuid ta on nõus kohanduma sellega, mida tüdrukud tahavad.
Holzbach tundub aeg-ajalt domineerivat, kuid ta saab sellest kiiresti aru ja lõpetab oma rääkimise, et teistele sõna anda. Ta on naeratav, veidi rahutu ja tundub, et ei näe seda silmapööritamist, mis toas toimub. „Ma tahan, et nende õppimine oleks põnev ja mõttekas, kuigi 11 ja 12 aastasega ma seda iga kord ei saavuta.“ Jah, aga ka vanemad, kes saadavad oma lapsed kooli, ei saavuta seda.

Teine koduõppur on 23 aastane noor naine Nadia Sladkey. Ta kasvas üles Arlingtonis ja ei ole kunagi käinud koolis. Keskkooli ajal osales ta kolledži Jaapani keele kursustel, oli vabatahtlik kahes haiglas ja käis tantsukursustel. Ta tegi oma lõpueksamid ära 17 aastaselt, 2014 aastal lõpetas Simmonsi Kolledži ja töötab nüüd med.õena Worcesteri UMass Memorial Meditsiinikeskuses. „Mina olin koduõppel õnnelik,“ ütleb ta oma kogemuse kohta. „Ma sain avastada linna ja leida seda, mis mulle huvi pakkus.“
Erin O´Brien Mazzal oli alati võimalus minna tavakooli tundidesse, kuigi vanemad õpetasid teda Syracuse´s. Erin märkis: „Proovisin olla mõned päevad koolis ja hakkasin seda vihkama.“ See juhtus seitsmendas klassis. „Oli ilmselge, et klassis oli mitu erinevat klikki ja see ei olnud just meeldiv.“ Mulle tuli meelde minu enda seitsmes klass ja ma tõesti ei saanud sellist suhtumist Erinile pahaks panna. Momendil juhib Erin Maldeni Keskkooli ansamblit ja peab oma tööd äärmiselt rahuldustpakkuvaks. 
Ja kuidas on Milva McDonaldi tütre Claire´ga, kes astus Harvardi Ülikooli? On see üks miljonist juhtum või on McDonaldid ja nende koduõppe saatusekaaslased leidnud uue tee suurde liigasse – sellise, mis läheb otse läbi nende elutoa? Et leida sellele vastust, helistasin Massachusetsi Tehnoloogia Instituudi (MIT) vastuvõtu osakonna direktorile Matt MCGannile. Tema oli üleni optimistlik: „Koduõppuritest üliõpilased on suurepäraseks lisandiks meie üliõpilaskonnale. Nad on õppurid, kes on pannud ise kokku oma haridusliku õppekava ja nad on rohkem iseseisvamalt motiveeritud õppima. Ma arvan, et kui koduõpe olemus areneb, siis näevad ülikoolid veel rohkem üliõpilasi, kes sobituvad sellesse õpikeskkonda.“
Tervikuna on koduõppe kogukond üllatavalt hinnangutevaba, vähemalt selles osas, mis puudutab seda, kuidas süsteemist välja tulles oma lapsi õpetada. Pea kõik, kellega ma rääkisin rõhutasid, et koduõppe valimine oli ainus valik, mitte lihtsalt üks valikutest. Algajate pered nagu Skow märkisid seejuures, et nad on ales arenemisprotsessis ja nad ootavadki, et asjad teekonna jooksul muutuvad.  

Öeldakse, et koduõpe polevat kõigi jaoks. See võtab palju finantsressursi ja ligipääsu võimalustele, mida paljudel ei ole. Holzbach teenib märgatavalt vähem nüüd, kui ta lapsed on koduõppel, kuid ta kibeleb mulle näitama, et pärast makse ja pikaaegseid sääste, mis tekivad rohkem koduse eluga, on lõpptulemus praktiliselt sama. Arlingtonis elavatele Ventoladele, kes ei pea enam maksma erakooli makse on saabunud rahaasjadesse märgatav kergendus.
Suurim nõudmine on vanema ajale. Kuid ma kuulsin palju kordi, et kui koolistress kaob, muutub elu palju lihtsamaks. Ventola ütleb: „Emad räägivad mulle kogu aeg – me ei suudaks ealeski kogu oma aega ainult lastele pühendada. Sellised kommentaarid üllatavad mind.“ Ventola leiab, et nüüd on tema lapsed palju iseseisvamad ja vajavad vähem struktuuri. „Kui nad käisid koolis, ma pidin nendega rohkem tegelema.“
Rääkides oma tütre Harvardisse astumisest, kõneleb Milva McDonald veel vähem materiaalsest, kuid mitte vähem olulisest eelisest laste koduõppes. Ta ütleb, et rohke lastega koosveedetud aeg nende üleskasvamisel lõi tugevad perekondlikud sidemed, mis võivad neid hilisemas elus toetada. „Kui sa oled koduõppel, siis tekivad lastega tõeliselt lähedased suhted.“
Aga mis juhtub siis, kui nad kooli minema ei pea ja jäävad lihtsalt lage vahtima või sa ei saa neid diivanilt maha.  Milva vastab: „Ma ei ole sellise asjaga oma laste puhul kokku puutunud. Nad on olnud pidevalt asjadest huvitatud ja jätkuvalt oma huvialasid järginud.“


Reede, 12. veebruar 2016

Koolimudelist vabaks: reeglid, mida sul on vaja murda. vol 3

Antud postitus on koduõppe alustamise ja koolidetoksi artiklite oled valinud koduõppe - kuidas edasi ja selle järg

Eestis on kindlasti sügav vaidlustamisele mittekuuluv uskumus, et koolimaja ja haridus on lahutamatult teineteise juurde kuuluvad. Kuid nad ei ole.
Sageli me vaatame KODU õppele, kui kooli koopiale. Ma olen koolis – ma õpin. Ma ei saa siit lihtsalt minema minna. See ei ole lubatud. Ma tahaks nende kooli seinte vahelt ära minna  - sõbrannaga jalutama ja juttu ajama. Külastama lähedal olevaid tuttavaid. Astuma läbi oma ema või isa või vanaema päevategevuste juurest. Hoidma kätt kallil sugulasel, kes lebab haiglas või hooldekogus ... jpm. Aga sa istud kooliseinte vahel edasi. Ei õpi midagi, igavled, oled tüdinud. Uutmoodi ei oska, kuna KODU õpe sinu arvates on kooliga täpselt sarnane õpe lukustatud koduseinte vahel. See arvamus, et koduõppurid ei tohi kodust välja minna on põhjustanud palju irooniat ja anekdoote koduõppe kogukonnas. Müüakse  T särke kirjaga: „Ma olen koduõppur! Jah, mind lastakse kodust välja!“ 
Siit tulevad ka sotsialiseerumise hirmud. Laps on meie arvates suletud nelja koduseina vahele ja ei näe kedagi peale ema-isa. Kas tegelikus elus nii toimub? Et laps on ainult kodus, ei külasta kunagi kedagi, ei käi poes, kinos, näitustel, avalikel üritustel ning sõpradega, vanematega ja teiste sugulastega siin-seal ja kolmandas kohas. Ei võta külalisi vastu, ei viibi õues. Kuidas on selline mõte pähe idanema saanud? Kool on reaalsusest erinev – lukustatud maja. Koduseinad avatud, lahutamatult seotud igapäevase eluga. Igapäevases elus on tegevust ja puhkamist, liikumist ja paigalolekut. Kõik on seotud sellega, mida parasjagu vaja. Perekond on paindlik, laseb õppida elust enesest igal hetkel. On paindlik sinu tüdimusele, sinu erksusele, sinu huvidele, sinu vajadustele. Massiorganisatsioon on aeglane, kohmakas ja toimib ainult jõudu kasutades.

Rebecca Capuano on koduõppel kolme lapsega ja kirjutanud mitmeid artikleid ka koolimudelist vabanemise kohta. Alljärgnevalt tema kirja pandud 8 üldlevinud kooliga seotud reeglit, mida rikkuda:) - reeglit, mida me täidame, usume ja isegi ei ole endalt küsinud - miks me seda teeme:
Kas sulle meeldib murda reegleid? Kui jah, siis koduõpe võib olla sinu jaoks. 
Meie koduõppurid oleme võrukaelad. On õige, et oleme kurikuulsad oma vaateväljade laiendamisel, loobudes kindlalt paigas olevate asjade kasutamisest selleks, et proovida uusi lähenemisi - murda traditsioonilise kooli reegleid. Ühesugusus ja kuulekus ei ole kindlasti meie modus operandi ja „koduõpe“ kontseptsioonina on perest peresse niivõrd unikaalne ja erinev, et võib olla päris raske mahutada kodust haridust mingisse spetsiifilisse kategooriasse. 
 
Meie koduõppurite jaoks on see loomulik.
Kui sa oled koduõppes algaja, siis sul tuleb hakata teistmoodi mõtlema. Ja sul tuleb liikuda sinna, kus sul tekib tahtmine kirjutamata „koolireegleid“ murda ja sammuda sisse omaenda – sageli veel kaardistamata rada. Kuigi see võib alguses olla närvesööv ja teatud määral hirmutav, on just see võtmeks efektiivsele, individuaalsusest lähtuvale, igati rahuldavale koduõppe kogemusele. 

Sa küsid - mis reegleid?
Reeglid, mis võib-olla ei olegi kuskile paberile pandud on kooliga seotud kirjutamata seadused. Kirjutamata, kuid neid teab iga koolilaps. Kirjutamata seaduseks on midagi siis, kui suur osa õpilasi seda järgib. Midagi sellist, mis ei ole kohane indiviidile, vaid on suureks ühisnimetajaks, kuna see on ainus viis, kuidas suurearvuline üldharidus saab toimuda.  Loomulikult on reeglitel oma aeg ja koht ning kooli reeglid on kindlasti võimaluseks anda haridust massidele. 
Aga kodus õppides ja seda eriti juhul, kui koduõppe laps on eelnevalt olnud koolis, hakkad hindama võimalust reegleid murda.

Koolidetoksi protsess aitab sul murda järgnevaid reegleid:

Reegel #1 – Kool peab toimuma 7-8 tundi päevas.

Kui kavatsed murda kooli kirjutamata seadusi, siis see esimene on parim, millega alustada. Akadeemiline õpe ei pea toimuma ajakava järgi. Kodus õppides valitakse õppimiseks igale lapsele sobiv aeg. On lapsi, kes teevad oma tööd väga efektiivselt ära paari tunniga (just sellise ulatuse ja järjestusega, mis nende võimetega sobib). Nooremate laste õppetöö võtab aega vähem, kui vanemate laste oma. Kodus ei kulu aega klassist klassi minekule või teiste järeleootamisele või teadete edasiandmisele jms. Kui laps on teemast aru saanud, ei pea ta uusi selgitusi kuulama ega ootama kuni õpetaja tegeleb ülejäänud õpilastega. 

Kokkuvõtteks? Ära lase ajal juhtida oma koduõpet  - las sinu laste vajadus juhib aega. Ja ükskord, kui sa leiad omale kava, mis sinu jaoks toimib, siis kasuta ülejäänud aega millegi lõbusa ja laheda tegemiseks, teiste toetamiseks, liikumiseks vms. Kui akadeemiline pool saab tehtud vähema ajaga, avanevad võimalused arendada oma lapse unikaalseid võimeid. 

Reegel #2 – On olemas riiklik õppekava, mida peab kasutama iga aine ja iga õpilase kohta. 

No … ei. Võiksin esitada sulle väljakutse – püüa leida kaks koduõppe peret, kus kasutatakse täpselt ühesugust õppekava ja täpselt ühtemoodi. Murra seda reeglit ja astu õppekava piirangutest välja vabadusse. 
Koduõppes ei ole õppekavast tulenevaid reegleid – kasuta mida iganes tahad, mis iganes aine osas. Paljud lapsed suudavad igas aines teha tööd väga erinevate allikatega. Kirjutamata seaduste rikkumine tähendab, et koduõppurid sobitavad need materjalid iga lapse selle hetke vajadustega igas õpivaldkonnas. Matemaatika ja keele õppimiseks on palju erinevaid meetodeid. Murra „ühe kindla õppekava“ reeglit. 

Mis puudutab Eestit, siis on paljudel lapsevanematel arvamus, et see tempo, mis koolis toimub – on punkthaaval kirjas riiklikus õppekavas. Ei, ei ole. Riiklik õpekava sätestab pädevuse st mida laps peaks oskama I kooliastme (3 klassi) lõpuks, II kooliastme (6 klassi) lõpuks ja III kooliastme (9 klassi) lõpuks. Riiklik õppekava ei sätesta, et I klassi I veerandi lõpuks peab laps oskama seda-toda ja kolmandat. Sestap riiklik õppekava ise on ääretult tolerantne, paindlik, mitmeti kohaldatav ja sobib koduõppe lapsele suurepäraselt. Ma toon näiteks matemaatika. Riiklik õppekava sätestab pädevuseks, et kolmanda klassi lõpuks laps:  arvutab ning oskab kasutada mõõtmiseks sobivaid abivahendeid ja mõõtühikuid erinevates eluvaldkondades eakohaseid ülesandeid lahendades;  oskab sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning kirjeldada; oskab esemeid ja nähtusi võrrelda, ühe-kahe tunnuse alusel rühmitada ning lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti lugeda;

 
Kuuenda klassi lõpuks laps: on kindlalt omandanud arvutus- ja mõõtmisoskuse ning tunneb ja oskab juhendamise abil kasutada loogikareegleid ülesannete lahendamisel erinevates eluvaldkondades.
Üheksanda klassi lõpuks laps: suudab lahendada igapäevaelu erinevates valdkondades tekkivaid küsimusi, mis nõuavad matemaatiliste mõttemeetodite (loogika ja ruumilise mõtlemise) ning esitusviiside (valemite, mudelite, skeemide, graafikute) kasutamist;

Te võite siinjuures näha, kui palju on meie poolt järgitavaid nn kirjutamata reegleid. Näiteks, et laps peaks ülihästi oskama lahendada ja mõista kõike, mis on kirjas matemaatika õpikutes.  Ta ei pea oskama õpikus olevaid ülesandeid, ta ei pea pähe õppima mõisteid. Tal on vaja suuta lahendada igapäevaelu erinevates valdkondades tekkivaid küsimusi! Ei ole vaja olla üliaktiivne ja võtta enda õlgadele seda, mida ei nõuta. Enamik piiranguid oleme endale peale pannud ikka ise. Ja kui oled valinud tihedama läbikäimise kooliga, ole informeeritud ja oska oma lapse individuaalset tempot ja võimeid kaitsta.

Reegel #3 – Lapsed õpivad paremini laua taga istudes, õpetaja nende ees õpetamas. 

Ohoo …. ma astusin just üle oma tütre, kes tegi põrandal matemaatikat. 
Seegi on massireegel. Täpsemalt üldhariduskooli õpetajatele, kes peavad lapsi täis  klassiruumis säilitama korda. Kuid koduõppurid ei viibi sellises klassis. Tee oma kooliasju seal, kus seda parimaks pead; seal, kus see sinu ja laste jaoks kõige paremini töötab.  Muidugi võib osa tööd teha köögilaua taga, kus lapsed istuvad toolidel. Edasi võib töö käia (ja mõnedele lastele on see kõige eelistatum paik) diivanil, põrandal lebades või voodis.  Kui sinust saab tõeline isepäine koduõppur, võid lasta oma lastel õppida kiigel kiikudes – mis sobib väga hästi just hüperaktiivsetele lastele või lebades aias piknikutekil või puu otsa ronides (väga hea korrutamise õppimiseks). Aktiivsed lapsed teevad oma töö paremini seistes ja liikudes ning vahetevahel meeldib osadele kuulata samal ajal muusikat, mis rahustab tähelepanu probleemiga lapsi. Minu lemmikviis tegeleda kirjandusega on lastega kõrvuti voodis lamades.  Seda „pead laua taga istuma“ reeglit murdes leiad, et see on üks parimaid viise, kuidas aidata oma lastel õppima hakkama. 

Reegel #4 – Õpetajad peavad oma aines olema eksperdid, et lapsed saaksid efektiivselt õppida.

See on üks koduõppe suurim pidurdaja – tunne, et mul ei ole piisavalt teadmisi, et oma lapsi korralikult õpetada. Hülge möla! Laste õppimine on seotud nii paljude erinevate faktoritega sh nende võimes osaleda, nende küpsusaste, nende intellektuaalne võimekus, nende huvitatuse tase, nende õpikeskkond, nende enesedistsipliin, nende õppimisstiil, kasutatavad materjalid jne, jne, jne.  Isegi, kui lapsevanem ei ole ekspert mõnes akadeemilises aines, võivad nad toetada laste õppimist paljude teiste erinevate faktoritega – mis tervikuna kokku ületavad õpetaja tarkuse teatud spetsiifilise info edasiandmise osas! Ja nende ainete jaoks (seda näiteks keskkooli puhul), mis tõepoolest ületavad vanemate õpetamise võime, on väga palju online kursusi ja võimalus teha koostööd koduõppe vanemate vahel, kelle hulgas on palju erinevaid eksperte. 

Eesti puhul ma soovitan meil kõigil meenutada oma kooliaega. Sa istusid klassis, sinu ümber oli 10-30 õpilast. Klassi ees oli ekspert: diplomiga, oskustega, õpetatusega. Kas kõik klassis istujad said aine selgeks ja hästi selgeks? Said kõik nii selgeks, et vastasid hindele viis? Kui ei, siis milleks ekspert iga päev ja iga tund. Ja on siis konkreetsest ülesandest taipamine eksperdi teene? Oled kindel? Miks sinu kõrval istuval õpilasel polnud sama selgus?
…………………………………………………………………………………..

Üks koduõppe suurimaid rõõme on uute asjade õppimine oma lapse õppimise kõrvalt – koos avastamine ja teadmiste kasv. Pühendunud koduõppe vanemad panevad kokku lapse efektiivseks õppimiseks vajalikud elemendid (online kursused, õppekava, keskkond, õpistiil, koostöö jne), ja oma kogemustest lähtuvalt lisavad paljusid elemente, mida  kooli baasil eksperdid ei ole võimelised massikoolitusse lisama! Õppimine on reis, mitte sihtpunkt. Lapsele ei ole olemas parimat õpikeskkonda, kui inimeste juures, keda ta kõige enam armastab ja kes on huvitatud sellest, et last saadaks edu. 
Te teate kõik ütlust „seadused on selleks, et neid rikkuda“ ? See ei pruugi olla küll heaks motoks, mille järgi oma eluplaane seada, kuid koduõppe puhul on see just see õige.  Sinu lapse õppimist arvestades on traditsioonilise kooli reeglite murdmine parim võimalus tagada lapsele kõige efektiivsem, individuaalsusest lähtuv haridus. Algajana võiksid murda veel mõningaid alljärgnevaid reegleid. 

Oled sa üldse endast mõelnud kui reeglite murdjast?
No juhul, kui oled alustamas koduõppega, siis on mul sulle üks hea uudis … 
Sa saad selleks …:)
Kodus harivad vanemad on uhked fakti üle, et me rikume kõige „pühamaid“  (kirjutamata) kooli seaduseid – ja me teeme seda mõnuga! Kuigi koduõpet alustades võib sulle „karbist“ väljamurdmine tunduda heidutav, ei võta kaua aega, kuni sa tunned vabanemist, lastes lahti meeletust hulgast kooliga seotud ootustest ning lood oma enese tee – raja, mis on spetsiifiliselt omane sinu õpilasele.

Reegel #5 – Kool peab järgima traditsioonilist kalendrit – sh vabad suved.
Tere tulemast õnnistatud koduõppe paindlikkusse ajakavasse, kus reeglid puuduvad! Koduõppurid võivad järgida tavapärast septembrist – maini kalendrit, kuid võivad oma soovi kohaselt sellest kõrvale kalduda. Paljud koduõppurid tegelevad akadeemilise poolega aasta ringi. Nii tehes võivad nad oma pause teha millal iganes vaja peaks minema sh puhkama koos perega just kõige soodsamate reisipakkumiste ajal.  Jaotades kogu akadeemilise kava aasta peale laiali on võimalik hajutada pinget „kõigega mis on vaja ära teha“ osas. Kui haigused, puhkused või kevadised palavikud nõuavad oma, siis võivad koduõppurid vabalt jätta asjad sinna, kus need parasjagu on. Ja veelkord – koduõppe moraal seisneb reeglite allutamises oma vajadustele! 

Reegel # 6 – Lapsed sotsialiseeruvad paremini oma eakaaslaste keskel.
Pean ütlema, et ei ole ühtki teist reeglit, mida ma nii hea meelega murran! 
Mul ei ole õrna aimugi sellest, kuidas on just see saanud selliseks mitteametlikuks ülilevinud seaduseks. Isegi need, kes seda reeglit järgivad kipuvad sageli kaeblema sellega kaasneva probleemipuntra üle – koolikiusamine ja -vägivald, narkootikumide levik ja seksism ja lugupidamatus täiskasvanute vastu … tuleb ikka imestada selle üle, miks me arvame, et 13 aastasele on parim teiste 13 aastaste seltskond. 
Koduõppurid teavad selle aja väärtust, mis on veedetud teiste täiskasvanutega koos – nende vastutustundlike täiskasvanutega, kes neid armastavad ja peavad eelkõige silmas nende huve. Nii nagu me ei jätaks oma laste akadeemilist haridust nende eakaaslaste hooleks (kuna samas eas sõpradel ei ole seda küpsust ja arukust, et anda edasi teadmisi akadeemiliseks eduks). Nii ei usu koduõppurid ka seda, et samaealiste seltskond on võimeline pakkuma meie lastele sotsiaalset kompetentsust. Ja otsustades igas üldhariduslikus koolis eksisteerivate erinevate sotsiaalsete haiguste üle, on täiesti selge, et liiga palju eakaaslasi pakuvad hoopis vastupidist tulemust – sellist haridust ei soovi oma lapsele ükski vanem. 
Enamik koduõppuritest murrab seda reeglit mõnuga, kuna nad teavad, et pakkudes lapsele võimalust igapäevaselt puutuda kokku erinevas eas inimestega, kellel on erinev elukogemus ja taust, saab ta oskuse suhelda reaalse ümbritseva maailmaga.

Koduõppe blogi lauhgwithus pidav Ester Irish toob näite oma kahe lapse suhtlemise erinevustest: Mis puutub väitesse, et koduõppe lapsed on sotsialiseerimata, siis see on muidugi vale. Minu kaks last on erinevad nagu öö ja päev. Üks on suur suhtleja ja elav ning teine häbelik. Mõlemad on koduõppel. Olen julgustanud oma häbelikku last astuma välja tema mugavustsoonist, kuid samas hoidnud tal tema enda teadmata silma peal. Ta on iseloomult nii väga oma isa moodi. Kunagi, kui kerkis üles küsimus tema häbelikkuse ja sotsialiseerumise osas, siis tema isa ütles: „Mina käisin ju tavakoolis ja ma olin häbelik ning olen seda jätkuvalt ka praegu!“ See vastus avas mu silmad. 

Sotsiaalsed haigused teismeliste hulgas suitsetamine, alkoholi tarbimine, narkootikumid, kaklemine, vandalism. Need kõik on esindatud koolis täies ulatuses, kuna ühes koos viibib liiga palju üheealisi. Ma ei nimetaks seda ainult teismeliste probleemiks, kuna sel ajal, kui ma elasin kooli kõrval – sattus minu vaatevälja päris palju suitsumehi algklassidest.

Reegel #7 – Õpilased peavad arenema samas tempos igas aines ja püsima vastava klassi tasemel. 
Ausalt öeldes see „ kooliseadus“ ei kehti ka tavakoolis käivate õpilaste kohta. Mõelge vaid! Kas saaks tegelikult mingil teatud hetkel olla samal tasemel igas akadeemilises aines? 
Reaalsus on selline, et õpilased arenevad omas tempos ja erinevates ainetes on ka tempo erinev. Seda seetõttu, et iga inimene on mõnedes asjades parem, kui teistes. Tavakoolis, kus suur hulk õpilasi peavad koos õppima, ei ole võimalik õpet iga aine ja õpilase osas individualiseerida. Koduõppes saavad lapsed akadeemilises plaanis olla vabalt seal, kus nad on. Kui nad on matemaatikasõbrad, siis nad võivad ühe aastaga võtta läbi mitme klassi materjali. Kui nad on kimpus lugemisega, siis puudub „mahajäämus“. Nad lihtsalt lähevad edasi viisil, mis muudab õppimise nende jaoks efektiivseks. Hinded ei mängi koduõppes mingit rolli. Õppurid lähevad igas aines edasi nii kiiresti või aeglaselt, kui vaja. Paljud koduõppurid on erinevates ainetes erinevate klasside tasemel!
Selle reegli rikkumine tähendab seda, et ei arvestata massidele ette kirjutatud tasemetega, vaid lähtutakse iga õpilase unikaalsusest.
Reegel #8 – Lapsi on vaja testida (eksamid/kontrolltööd), et teha kindlaks, kuidas neil akadeemiliselt läheb. 
Kontrollimine on üldhariduslikus koolis kindlasti üsna üle võlli keeratud – seda isegi niivõrd, et juba on üldiselt püstitatud küsimus, mil määral me oleme õppimisprotsessi ohverdanud laste allutamisega „teadmiste kontrollile“.   Kahjuks ei ole selline kontrolltööde kasutamise andumus teinud laste haridust paremaks. Kuigi reeglina enamik koduõppureid ei kasuta teste ja kontrolltöid üldse, on USAs osariike, kus  standardne testimine on koduõppe puhul nõutav.
Kuna vanemad tegelevad lastega nö üks ühele, siis nad juba niigi on teadlikud oma laste akadeemilistest tugevustest ja nõrkustest. Küsimustikud ja testid võimaldavad õppuritel praktiseerida oma tulevaseks akadeemiliseks karjääriks (juhul kui nad tahavad edasi õppida ülikoolis), kuid neis testides nõutavat  infot on võimalik näha lihtsalt oma päeva või teatud ajavahemiku tööd üle vaadates.  
Koduõppurite lähenemine on: vähem kontrollimist, rohkem õppimist. Uuringud või esseed, teadusprojektid, jutustamine on viisid, kuidas koduõppurid hindamata ning kontrolltöid tegemata oma akadeemilise õppe taset kokku võtavad.  Eks traditsioonilistel eksamitel on oma aeg ja koht. Koduõppurid mõistavad, et õppimine on terviklik protsess, mis on enamat, kui eksamil saadud punktisumma. Eksamitel kasutatavate testide puhul jääb laste intellektuaalne võimekus sh loovus, enesedistsipliin, motivatsioon arvesse võtmata. Seda reeglit murdes leiad ennast teadvustamas  oma lapse tegelikku arengut ja see annab sulle palju enam. 
Ma tean, et see on hirmutav. Ma tean, et sa kardad võimalikke tagajärgi. Ma tean, et on raske ette kujutada maailma, kus kandvaks ei ole kooli kirjutamata seadused. Tea, et on väga palju neid, kes on enne sind selle tee läbi käinud ja on väga rahul, et nad seda tegid. Tee lihtsalt üks sügav hingetõmme ja mine oma teed – teed, mis kulgeb just sinu unikaalse lapse jaoks. Lõpuks võida sa oma rada mööda sammudes leida end akadeemilise vabaduse õhkkonnas – kohas, kus sinu laps mitte ainult ei saa suurepärast haridust vaid armastab õppimist igal hetkel, mil ta oma rada käib!