Reede, 12. veebruar 2016

Koolimudelist vabaks: reeglid, mida sul on vaja murda. vol 3

Antud postitus on koduõppe alustamise ja koolidetoksi artiklite oled valinud koduõppe - kuidas edasi ja selle järg

Eestis on kindlasti sügav vaidlustamisele mittekuuluv uskumus, et koolimaja ja haridus on lahutamatult teineteise juurde kuuluvad. Kuid nad ei ole.
Sageli me vaatame KODU õppele, kui kooli koopiale. Ma olen koolis – ma õpin. Ma ei saa siit lihtsalt minema minna. See ei ole lubatud. Ma tahaks nende kooli seinte vahelt ära minna  - sõbrannaga jalutama ja juttu ajama. Külastama lähedal olevaid tuttavaid. Astuma läbi oma ema või isa või vanaema päevategevuste juurest. Hoidma kätt kallil sugulasel, kes lebab haiglas või hooldekogus ... jpm. Aga sa istud kooliseinte vahel edasi. Ei õpi midagi, igavled, oled tüdinud. Uutmoodi ei oska, kuna KODU õpe sinu arvates on kooliga täpselt sarnane õpe lukustatud koduseinte vahel. See arvamus, et koduõppurid ei tohi kodust välja minna on põhjustanud palju irooniat ja anekdoote koduõppe kogukonnas. Müüakse  T särke kirjaga: „Ma olen koduõppur! Jah, mind lastakse kodust välja!“ 
Siit tulevad ka sotsialiseerumise hirmud. Laps on meie arvates suletud nelja koduseina vahele ja ei näe kedagi peale ema-isa. Kas tegelikus elus nii toimub? Et laps on ainult kodus, ei külasta kunagi kedagi, ei käi poes, kinos, näitustel, avalikel üritustel ning sõpradega, vanematega ja teiste sugulastega siin-seal ja kolmandas kohas. Ei võta külalisi vastu, ei viibi õues. Kuidas on selline mõte pähe idanema saanud? Kool on reaalsusest erinev – lukustatud maja. Koduseinad avatud, lahutamatult seotud igapäevase eluga. Igapäevases elus on tegevust ja puhkamist, liikumist ja paigalolekut. Kõik on seotud sellega, mida parasjagu vaja. Perekond on paindlik, laseb õppida elust enesest igal hetkel. On paindlik sinu tüdimusele, sinu erksusele, sinu huvidele, sinu vajadustele. Massiorganisatsioon on aeglane, kohmakas ja toimib ainult jõudu kasutades.

Rebecca Capuano on koduõppel kolme lapsega ja kirjutanud mitmeid artikleid ka koolimudelist vabanemise kohta. Alljärgnevalt tema kirja pandud 8 üldlevinud kooliga seotud reeglit, mida rikkuda:) - reeglit, mida me täidame, usume ja isegi ei ole endalt küsinud - miks me seda teeme:
Kas sulle meeldib murda reegleid? Kui jah, siis koduõpe võib olla sinu jaoks. 
Meie koduõppurid oleme võrukaelad. On õige, et oleme kurikuulsad oma vaateväljade laiendamisel, loobudes kindlalt paigas olevate asjade kasutamisest selleks, et proovida uusi lähenemisi - murda traditsioonilise kooli reegleid. Ühesugusus ja kuulekus ei ole kindlasti meie modus operandi ja „koduõpe“ kontseptsioonina on perest peresse niivõrd unikaalne ja erinev, et võib olla päris raske mahutada kodust haridust mingisse spetsiifilisse kategooriasse. 
 
Meie koduõppurite jaoks on see loomulik.
Kui sa oled koduõppes algaja, siis sul tuleb hakata teistmoodi mõtlema. Ja sul tuleb liikuda sinna, kus sul tekib tahtmine kirjutamata „koolireegleid“ murda ja sammuda sisse omaenda – sageli veel kaardistamata rada. Kuigi see võib alguses olla närvesööv ja teatud määral hirmutav, on just see võtmeks efektiivsele, individuaalsusest lähtuvale, igati rahuldavale koduõppe kogemusele. 

Sa küsid - mis reegleid?
Reeglid, mis võib-olla ei olegi kuskile paberile pandud on kooliga seotud kirjutamata seadused. Kirjutamata, kuid neid teab iga koolilaps. Kirjutamata seaduseks on midagi siis, kui suur osa õpilasi seda järgib. Midagi sellist, mis ei ole kohane indiviidile, vaid on suureks ühisnimetajaks, kuna see on ainus viis, kuidas suurearvuline üldharidus saab toimuda.  Loomulikult on reeglitel oma aeg ja koht ning kooli reeglid on kindlasti võimaluseks anda haridust massidele. 
Aga kodus õppides ja seda eriti juhul, kui koduõppe laps on eelnevalt olnud koolis, hakkad hindama võimalust reegleid murda.

Koolidetoksi protsess aitab sul murda järgnevaid reegleid:

Reegel #1 – Kool peab toimuma 7-8 tundi päevas.

Kui kavatsed murda kooli kirjutamata seadusi, siis see esimene on parim, millega alustada. Akadeemiline õpe ei pea toimuma ajakava järgi. Kodus õppides valitakse õppimiseks igale lapsele sobiv aeg. On lapsi, kes teevad oma tööd väga efektiivselt ära paari tunniga (just sellise ulatuse ja järjestusega, mis nende võimetega sobib). Nooremate laste õppetöö võtab aega vähem, kui vanemate laste oma. Kodus ei kulu aega klassist klassi minekule või teiste järeleootamisele või teadete edasiandmisele jms. Kui laps on teemast aru saanud, ei pea ta uusi selgitusi kuulama ega ootama kuni õpetaja tegeleb ülejäänud õpilastega. 

Kokkuvõtteks? Ära lase ajal juhtida oma koduõpet  - las sinu laste vajadus juhib aega. Ja ükskord, kui sa leiad omale kava, mis sinu jaoks toimib, siis kasuta ülejäänud aega millegi lõbusa ja laheda tegemiseks, teiste toetamiseks, liikumiseks vms. Kui akadeemiline pool saab tehtud vähema ajaga, avanevad võimalused arendada oma lapse unikaalseid võimeid. 

Reegel #2 – On olemas riiklik õppekava, mida peab kasutama iga aine ja iga õpilase kohta. 

No … ei. Võiksin esitada sulle väljakutse – püüa leida kaks koduõppe peret, kus kasutatakse täpselt ühesugust õppekava ja täpselt ühtemoodi. Murra seda reeglit ja astu õppekava piirangutest välja vabadusse. 
Koduõppes ei ole õppekavast tulenevaid reegleid – kasuta mida iganes tahad, mis iganes aine osas. Paljud lapsed suudavad igas aines teha tööd väga erinevate allikatega. Kirjutamata seaduste rikkumine tähendab, et koduõppurid sobitavad need materjalid iga lapse selle hetke vajadustega igas õpivaldkonnas. Matemaatika ja keele õppimiseks on palju erinevaid meetodeid. Murra „ühe kindla õppekava“ reeglit. 

Mis puudutab Eestit, siis on paljudel lapsevanematel arvamus, et see tempo, mis koolis toimub – on punkthaaval kirjas riiklikus õppekavas. Ei, ei ole. Riiklik õpekava sätestab pädevuse st mida laps peaks oskama I kooliastme (3 klassi) lõpuks, II kooliastme (6 klassi) lõpuks ja III kooliastme (9 klassi) lõpuks. Riiklik õppekava ei sätesta, et I klassi I veerandi lõpuks peab laps oskama seda-toda ja kolmandat. Sestap riiklik õppekava ise on ääretult tolerantne, paindlik, mitmeti kohaldatav ja sobib koduõppe lapsele suurepäraselt. Ma toon näiteks matemaatika. Riiklik õppekava sätestab pädevuseks, et kolmanda klassi lõpuks laps:  arvutab ning oskab kasutada mõõtmiseks sobivaid abivahendeid ja mõõtühikuid erinevates eluvaldkondades eakohaseid ülesandeid lahendades;  oskab sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning kirjeldada; oskab esemeid ja nähtusi võrrelda, ühe-kahe tunnuse alusel rühmitada ning lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti lugeda;

 
Kuuenda klassi lõpuks laps: on kindlalt omandanud arvutus- ja mõõtmisoskuse ning tunneb ja oskab juhendamise abil kasutada loogikareegleid ülesannete lahendamisel erinevates eluvaldkondades.
Üheksanda klassi lõpuks laps: suudab lahendada igapäevaelu erinevates valdkondades tekkivaid küsimusi, mis nõuavad matemaatiliste mõttemeetodite (loogika ja ruumilise mõtlemise) ning esitusviiside (valemite, mudelite, skeemide, graafikute) kasutamist;

Te võite siinjuures näha, kui palju on meie poolt järgitavaid nn kirjutamata reegleid. Näiteks, et laps peaks ülihästi oskama lahendada ja mõista kõike, mis on kirjas matemaatika õpikutes.  Ta ei pea oskama õpikus olevaid ülesandeid, ta ei pea pähe õppima mõisteid. Tal on vaja suuta lahendada igapäevaelu erinevates valdkondades tekkivaid küsimusi! Ei ole vaja olla üliaktiivne ja võtta enda õlgadele seda, mida ei nõuta. Enamik piiranguid oleme endale peale pannud ikka ise. Ja kui oled valinud tihedama läbikäimise kooliga, ole informeeritud ja oska oma lapse individuaalset tempot ja võimeid kaitsta.

Reegel #3 – Lapsed õpivad paremini laua taga istudes, õpetaja nende ees õpetamas. 

Ohoo …. ma astusin just üle oma tütre, kes tegi põrandal matemaatikat. 
Seegi on massireegel. Täpsemalt üldhariduskooli õpetajatele, kes peavad lapsi täis  klassiruumis säilitama korda. Kuid koduõppurid ei viibi sellises klassis. Tee oma kooliasju seal, kus seda parimaks pead; seal, kus see sinu ja laste jaoks kõige paremini töötab.  Muidugi võib osa tööd teha köögilaua taga, kus lapsed istuvad toolidel. Edasi võib töö käia (ja mõnedele lastele on see kõige eelistatum paik) diivanil, põrandal lebades või voodis.  Kui sinust saab tõeline isepäine koduõppur, võid lasta oma lastel õppida kiigel kiikudes – mis sobib väga hästi just hüperaktiivsetele lastele või lebades aias piknikutekil või puu otsa ronides (väga hea korrutamise õppimiseks). Aktiivsed lapsed teevad oma töö paremini seistes ja liikudes ning vahetevahel meeldib osadele kuulata samal ajal muusikat, mis rahustab tähelepanu probleemiga lapsi. Minu lemmikviis tegeleda kirjandusega on lastega kõrvuti voodis lamades.  Seda „pead laua taga istuma“ reeglit murdes leiad, et see on üks parimaid viise, kuidas aidata oma lastel õppima hakkama. 

Reegel #4 – Õpetajad peavad oma aines olema eksperdid, et lapsed saaksid efektiivselt õppida.

See on üks koduõppe suurim pidurdaja – tunne, et mul ei ole piisavalt teadmisi, et oma lapsi korralikult õpetada. Hülge möla! Laste õppimine on seotud nii paljude erinevate faktoritega sh nende võimes osaleda, nende küpsusaste, nende intellektuaalne võimekus, nende huvitatuse tase, nende õpikeskkond, nende enesedistsipliin, nende õppimisstiil, kasutatavad materjalid jne, jne, jne.  Isegi, kui lapsevanem ei ole ekspert mõnes akadeemilises aines, võivad nad toetada laste õppimist paljude teiste erinevate faktoritega – mis tervikuna kokku ületavad õpetaja tarkuse teatud spetsiifilise info edasiandmise osas! Ja nende ainete jaoks (seda näiteks keskkooli puhul), mis tõepoolest ületavad vanemate õpetamise võime, on väga palju online kursusi ja võimalus teha koostööd koduõppe vanemate vahel, kelle hulgas on palju erinevaid eksperte. 

Eesti puhul ma soovitan meil kõigil meenutada oma kooliaega. Sa istusid klassis, sinu ümber oli 10-30 õpilast. Klassi ees oli ekspert: diplomiga, oskustega, õpetatusega. Kas kõik klassis istujad said aine selgeks ja hästi selgeks? Said kõik nii selgeks, et vastasid hindele viis? Kui ei, siis milleks ekspert iga päev ja iga tund. Ja on siis konkreetsest ülesandest taipamine eksperdi teene? Oled kindel? Miks sinu kõrval istuval õpilasel polnud sama selgus?
…………………………………………………………………………………..

Üks koduõppe suurimaid rõõme on uute asjade õppimine oma lapse õppimise kõrvalt – koos avastamine ja teadmiste kasv. Pühendunud koduõppe vanemad panevad kokku lapse efektiivseks õppimiseks vajalikud elemendid (online kursused, õppekava, keskkond, õpistiil, koostöö jne), ja oma kogemustest lähtuvalt lisavad paljusid elemente, mida  kooli baasil eksperdid ei ole võimelised massikoolitusse lisama! Õppimine on reis, mitte sihtpunkt. Lapsele ei ole olemas parimat õpikeskkonda, kui inimeste juures, keda ta kõige enam armastab ja kes on huvitatud sellest, et last saadaks edu. 
Te teate kõik ütlust „seadused on selleks, et neid rikkuda“ ? See ei pruugi olla küll heaks motoks, mille järgi oma eluplaane seada, kuid koduõppe puhul on see just see õige.  Sinu lapse õppimist arvestades on traditsioonilise kooli reeglite murdmine parim võimalus tagada lapsele kõige efektiivsem, individuaalsusest lähtuv haridus. Algajana võiksid murda veel mõningaid alljärgnevaid reegleid. 

Oled sa üldse endast mõelnud kui reeglite murdjast?
No juhul, kui oled alustamas koduõppega, siis on mul sulle üks hea uudis … 
Sa saad selleks …:)
Kodus harivad vanemad on uhked fakti üle, et me rikume kõige „pühamaid“  (kirjutamata) kooli seaduseid – ja me teeme seda mõnuga! Kuigi koduõpet alustades võib sulle „karbist“ väljamurdmine tunduda heidutav, ei võta kaua aega, kuni sa tunned vabanemist, lastes lahti meeletust hulgast kooliga seotud ootustest ning lood oma enese tee – raja, mis on spetsiifiliselt omane sinu õpilasele.

Reegel #5 – Kool peab järgima traditsioonilist kalendrit – sh vabad suved.
Tere tulemast õnnistatud koduõppe paindlikkusse ajakavasse, kus reeglid puuduvad! Koduõppurid võivad järgida tavapärast septembrist – maini kalendrit, kuid võivad oma soovi kohaselt sellest kõrvale kalduda. Paljud koduõppurid tegelevad akadeemilise poolega aasta ringi. Nii tehes võivad nad oma pause teha millal iganes vaja peaks minema sh puhkama koos perega just kõige soodsamate reisipakkumiste ajal.  Jaotades kogu akadeemilise kava aasta peale laiali on võimalik hajutada pinget „kõigega mis on vaja ära teha“ osas. Kui haigused, puhkused või kevadised palavikud nõuavad oma, siis võivad koduõppurid vabalt jätta asjad sinna, kus need parasjagu on. Ja veelkord – koduõppe moraal seisneb reeglite allutamises oma vajadustele! 

Reegel # 6 – Lapsed sotsialiseeruvad paremini oma eakaaslaste keskel.
Pean ütlema, et ei ole ühtki teist reeglit, mida ma nii hea meelega murran! 
Mul ei ole õrna aimugi sellest, kuidas on just see saanud selliseks mitteametlikuks ülilevinud seaduseks. Isegi need, kes seda reeglit järgivad kipuvad sageli kaeblema sellega kaasneva probleemipuntra üle – koolikiusamine ja -vägivald, narkootikumide levik ja seksism ja lugupidamatus täiskasvanute vastu … tuleb ikka imestada selle üle, miks me arvame, et 13 aastasele on parim teiste 13 aastaste seltskond. 
Koduõppurid teavad selle aja väärtust, mis on veedetud teiste täiskasvanutega koos – nende vastutustundlike täiskasvanutega, kes neid armastavad ja peavad eelkõige silmas nende huve. Nii nagu me ei jätaks oma laste akadeemilist haridust nende eakaaslaste hooleks (kuna samas eas sõpradel ei ole seda küpsust ja arukust, et anda edasi teadmisi akadeemiliseks eduks). Nii ei usu koduõppurid ka seda, et samaealiste seltskond on võimeline pakkuma meie lastele sotsiaalset kompetentsust. Ja otsustades igas üldhariduslikus koolis eksisteerivate erinevate sotsiaalsete haiguste üle, on täiesti selge, et liiga palju eakaaslasi pakuvad hoopis vastupidist tulemust – sellist haridust ei soovi oma lapsele ükski vanem. 
Enamik koduõppuritest murrab seda reeglit mõnuga, kuna nad teavad, et pakkudes lapsele võimalust igapäevaselt puutuda kokku erinevas eas inimestega, kellel on erinev elukogemus ja taust, saab ta oskuse suhelda reaalse ümbritseva maailmaga.

Koduõppe blogi lauhgwithus pidav Ester Irish toob näite oma kahe lapse suhtlemise erinevustest: Mis puutub väitesse, et koduõppe lapsed on sotsialiseerimata, siis see on muidugi vale. Minu kaks last on erinevad nagu öö ja päev. Üks on suur suhtleja ja elav ning teine häbelik. Mõlemad on koduõppel. Olen julgustanud oma häbelikku last astuma välja tema mugavustsoonist, kuid samas hoidnud tal tema enda teadmata silma peal. Ta on iseloomult nii väga oma isa moodi. Kunagi, kui kerkis üles küsimus tema häbelikkuse ja sotsialiseerumise osas, siis tema isa ütles: „Mina käisin ju tavakoolis ja ma olin häbelik ning olen seda jätkuvalt ka praegu!“ See vastus avas mu silmad. 

Sotsiaalsed haigused teismeliste hulgas suitsetamine, alkoholi tarbimine, narkootikumid, kaklemine, vandalism. Need kõik on esindatud koolis täies ulatuses, kuna ühes koos viibib liiga palju üheealisi. Ma ei nimetaks seda ainult teismeliste probleemiks, kuna sel ajal, kui ma elasin kooli kõrval – sattus minu vaatevälja päris palju suitsumehi algklassidest.

Reegel #7 – Õpilased peavad arenema samas tempos igas aines ja püsima vastava klassi tasemel. 
Ausalt öeldes see „ kooliseadus“ ei kehti ka tavakoolis käivate õpilaste kohta. Mõelge vaid! Kas saaks tegelikult mingil teatud hetkel olla samal tasemel igas akadeemilises aines? 
Reaalsus on selline, et õpilased arenevad omas tempos ja erinevates ainetes on ka tempo erinev. Seda seetõttu, et iga inimene on mõnedes asjades parem, kui teistes. Tavakoolis, kus suur hulk õpilasi peavad koos õppima, ei ole võimalik õpet iga aine ja õpilase osas individualiseerida. Koduõppes saavad lapsed akadeemilises plaanis olla vabalt seal, kus nad on. Kui nad on matemaatikasõbrad, siis nad võivad ühe aastaga võtta läbi mitme klassi materjali. Kui nad on kimpus lugemisega, siis puudub „mahajäämus“. Nad lihtsalt lähevad edasi viisil, mis muudab õppimise nende jaoks efektiivseks. Hinded ei mängi koduõppes mingit rolli. Õppurid lähevad igas aines edasi nii kiiresti või aeglaselt, kui vaja. Paljud koduõppurid on erinevates ainetes erinevate klasside tasemel!
Selle reegli rikkumine tähendab seda, et ei arvestata massidele ette kirjutatud tasemetega, vaid lähtutakse iga õpilase unikaalsusest.
Reegel #8 – Lapsi on vaja testida (eksamid/kontrolltööd), et teha kindlaks, kuidas neil akadeemiliselt läheb. 
Kontrollimine on üldhariduslikus koolis kindlasti üsna üle võlli keeratud – seda isegi niivõrd, et juba on üldiselt püstitatud küsimus, mil määral me oleme õppimisprotsessi ohverdanud laste allutamisega „teadmiste kontrollile“.   Kahjuks ei ole selline kontrolltööde kasutamise andumus teinud laste haridust paremaks. Kuigi reeglina enamik koduõppureid ei kasuta teste ja kontrolltöid üldse, on USAs osariike, kus  standardne testimine on koduõppe puhul nõutav.
Kuna vanemad tegelevad lastega nö üks ühele, siis nad juba niigi on teadlikud oma laste akadeemilistest tugevustest ja nõrkustest. Küsimustikud ja testid võimaldavad õppuritel praktiseerida oma tulevaseks akadeemiliseks karjääriks (juhul kui nad tahavad edasi õppida ülikoolis), kuid neis testides nõutavat  infot on võimalik näha lihtsalt oma päeva või teatud ajavahemiku tööd üle vaadates.  
Koduõppurite lähenemine on: vähem kontrollimist, rohkem õppimist. Uuringud või esseed, teadusprojektid, jutustamine on viisid, kuidas koduõppurid hindamata ning kontrolltöid tegemata oma akadeemilise õppe taset kokku võtavad.  Eks traditsioonilistel eksamitel on oma aeg ja koht. Koduõppurid mõistavad, et õppimine on terviklik protsess, mis on enamat, kui eksamil saadud punktisumma. Eksamitel kasutatavate testide puhul jääb laste intellektuaalne võimekus sh loovus, enesedistsipliin, motivatsioon arvesse võtmata. Seda reeglit murdes leiad ennast teadvustamas  oma lapse tegelikku arengut ja see annab sulle palju enam. 
Ma tean, et see on hirmutav. Ma tean, et sa kardad võimalikke tagajärgi. Ma tean, et on raske ette kujutada maailma, kus kandvaks ei ole kooli kirjutamata seadused. Tea, et on väga palju neid, kes on enne sind selle tee läbi käinud ja on väga rahul, et nad seda tegid. Tee lihtsalt üks sügav hingetõmme ja mine oma teed – teed, mis kulgeb just sinu unikaalse lapse jaoks. Lõpuks võida sa oma rada mööda sammudes leida end akadeemilise vabaduse õhkkonnas – kohas, kus sinu laps mitte ainult ei saa suurepärast haridust vaid armastab õppimist igal hetkel, mil ta oma rada käib!

 

Pühapäev, 7. veebruar 2016

10 asja, mida sa peaksid teadma koduõppe emade kohta!


Koduõppe blogisid on meeletult palju ja mulle meeldib aeg-ajalt erinevatest paikadest innustust leida. Üks selline vahva postitus koduõppe emade kohta on kirja pandud Kris Bales blogis Weird unsocialized homeschoolers (veidrad sotsialiseerimatud koduõppurid). Emad, kes on valinud koduõppe tunnevad kõikjal maailmas sedasama, mida sinagi tunned. On hea teada, et sa ei ole üksi!

Kris Bales kirjutab: Koduõppe ema on paljude jaoks kummaline tabamatu elukas. Ma jagaks teiega 10 asja, mida te selle hämmastava olendi kohta teada võiksite. Ütlen ka, et ma ei esine siin mitte kõigi koduõppe emade eest. Lihtsalt paljusid neist tundes, on lustakam kasutada „meie“ häält.

1. Meil ei ole superinimese kannatlikkust.
Olen seda öelnud varasemalt ja kordan veelgi: koduõppe emad ei ole superkannatlikud musternaised. See on üks suur MÜÜT. „Jah, just nii“ – karjun ma sinu peale teiselt poolt arvutiekraani. Ei ole tõsi. Vale puha. Stereotüüp. 
Üks koduõppe ema kommenteeris kunagi minu kirjutist  Public School Parents’ Guide to Homeschooling Parentspost,  sõnadega “Sul ei ole piisavalt kannatlikkust koduõppe jaoks? Noh, minul ka mitte!“

2. Meil ei ole õpetaja diplomit.
Jah loomulikult on neid, kellel on, kuid enamikul mitte. Kuid ma võin teile öelda, et mulle on õpetaja diplomiga emad väga palju kordi öelnud, et õpetaja haridus on rohkem takistuseks, kui abiks sel juhul, kui koduõppele jäävad omad lapsed. 
Sest vaadake, õpetaja haridus valmistab inimest ette sellisteks asjadeks, nagu klassiruumis toimuva juhtimiseks.  Kuigi me arvame, ei kata see haridus siiski eriti hästi ka seda, mis puudutab mida õpetada. Tänapäeva mõistes on meil koduõppe jaoks valida nii tohutu materjali hulgast, et „mida õpetada“ ei saa olla enam probleemiks. Maailm on tegelikult meie jaoks klaasiruum – ja veel kui hämmastav klassiruum.

3. Meid tüütab see, kui te räägite meile kõigest, mis võib olla koduõppega valesti. 
Ma ei ole tavaliselt nüri aga siis hakkab teilt tulema. Kui me kohtume toidupoes kassajärjekorras või kaubamajas või te juhtute lugema meie blogisid ja ütlete siis, mis kõik valesti on! See on tüütu!

Ma mõtlen siinjuures erinevust selles osas, kas sa oled lihtsalt keegi, kes tunneb huvi meie elustiili vastu. Kuid kui sa oled võõras – hoia oma negatiivsed arvamused koduõppe kohta endale. Vastasel juhul võid sa üllatuda ja eriti seetõttu, et me tõenäoliselt ei kavatsegi võõra arvamuste tõttu oma meelt muuta.
 
4. Mõnedele meist on kodumajandus väljakutseks.
Ma võin küpsetada ja suudan ka nööbi riidetükile tagasi ette õmmelda. See ei pruugi alati ilus välja näha, kuid vähemalt saab see asi tehtud. Minu maja ei ole sugugi mitte alati korras ja kui ma olen üritanud midagi aias kasvatada, siis on tulemuseks hunnik närbunud taimi. 
Ja ma tean, et ei ole üksi. Mitte me kõik ei kasvata oma teravilja, ei küpseta oma leiba ja ei elune pisikestes farmides … paljud muidugi teevad seda ja ma kadestan neid selle tõttu.

5. Meile meeldib õppida oma laste kõrvalt. 
Me ei tea kõike ja enamik meist ei väidagi seda (mõned meist ütlevad, et teavad kõike, kuid ka paljud üldhariduslike ja erakoolide emad väidavad seda samuti). Ja see ongi koduõppe puhul üks suurepärane asi – ka meie ise saame õppida – oma laste kõrvalt. See lubab meil oma endi teadmisi avardada ja näitab lastele, et õppimine ei lõpe kunagi.  

6. Matemaatika kohutab meid.
Hästi, ma tean, et on olemas arvutiekraanide taga klõbistavaid matemaatikageeniusi. Ma ei mõista teid. Ma räägin praegu matemaatika foobikute kamba nimel. Matemaatika kohutab meid. Võib-olla kohutab isegi keemia. Või füüsika.
Need vanemate klasside matemaatika ja teaduse teemad tekitavad hirmu paljude koduõppe emade südames, kuid on palju erinevaid viise olla koduõppel ka keskkooliõpilasega ja teha seda, mida lastel on vaja teha, hoolimata sellest, et me võime mõne kooli asjaga kimpu jääda.

Ja siiski on alati olemas see „laste kõrval õppimise“ asi. Mõnikord me avastame, et need kunagi raskena tundunud teemad ei ole enam nii keerulised, kui neid uuesti vaadata. Eriti, kui mõni käsiraamat on saadaval.  

7. Mõnikord me oleme öösiti üleval ja muretseme, et oleme oma lapsed ära rikkunud. 
Vahel saavad hirm ja kahtlused su kätte. Seda reeglina keset ööd, kui maja on vaikne ja sa lebad unetuna voodis. Võib-olla on meile mõjunud need asjad, mida Sina oled meie blogidesse kommentaariks kirjutanud või vihjanud meile toidupoe järjekorras seistes. See on hakanud meie peades keerlema. 
Võib-olla on tegemist meie puuduolemise tundega või tunnetame eriti selgelt raskust, et meie laste haridus toetub  täielikult meie õlgadele. Võib-olla on see mõte, et meie lapsed võivad hiljem süüdistada koduõpet  kõiges selles, mis nende elus võib valesti minna. 
Võib-olla on tegemist lihtsalt seedehäirega. Mis see iganes ka ei oleks – on tegemist öödega, mil me vähkreme voodis ja muretseme, et meie suurimad hirmud ja kahtlused võivad saada tõeks. 
Tavaliselt ärkame siis hommikuti ja tajume, et alati võib olla puudujääke, ükskõik kus ja kuidas sinu laps haridust ei omandaks ja me tõepoolest teeme kõike hästi. Ja vahel saame aru, et võib olla neid nõrku kohti, kus meil on vaja oma lapsi rohkem toetada või kus meil, vanematel on vaja rohkem teadlikkust ning me võtame siis ette vastavad sammud. 
Meil on meeles ka asjad, milles me süüdistasime oma vanemaid ja mõistame siinjuures, et osa sellest on lihtsalt inimloomuse juurde kuuluv  ning sel on vähe tegemist hariduslike valikutega. 

8. Me teeme vahel vigu.
Oleme inimesed. Vahel keerduvad asjad puntrasse. Kui mina olin koolis, siis näiteks vaene Pluuto oli veel planeet ja  ookeaneid oli neli (sellised tagasivaated teemal „me ei tea kõike“). Nii saavad olla ka vigadest õppimise momendid. Vahel teeme me vigu teadmatusest. Hiljaaegu oli palju juttu autoriõiguste osas. Kas te teadsite näiteks, et kui sinu laps kirjutab vastused märkmikku, mida on võimalik hiljem uuesti kasutada tarbitava tekstina, siis toimub autoriõiguste rikkumine?  Ja kuni siiani,  ei teadnud seda ka mina..
Enne, kui sa kopeerid või kaustad tasuta midagi, mida keegi teine peale tegeliku autori on internetis jaganud, tee endale selgeks, millised koduõppe materjalid on legaalseltkopeeritavad. 
Seni kuni me ( ja meie lapsed) õpime oma vigadest ning liigume edasi, ei saa ma aidata, kuid arvan, et neil vigadel on kindel eesmärk. 

9. Me tõesti ei püüa oma lapsi ära rikkuda. 
Tõesti. Me ei otsustanud koduõppe kasuks seetõttu, et tahtsime oma laste elu ära rikkuda. Koduõpe ei ole kergelt tehtud otsus. Me tõepoolest teeme seda, mida peame parimaks oma lastele – meie lastele mitte sinu omadele. Me ei mõista sind hukka. 

10. Me ei vahetaks oma koduõppe elustiili mitte millegi vastu. 
Kõigi oma tõusude ja langustega; murede ja hirmudega; ja inimestega, kes rõhuvad sellele, et me rikume oma lapsi; me tõepoolest ei vahetaks koduõppe elustiili mitte millegi muu vastu. Meile meeldib koos oma lastega olla. Me õpime ise nende kõrvalt. Meile meeldib olla nende kõrval hetkedel, kui nad esimest korda avastavad midagi uut. Me armastame seda hullumeelset Ameerika mägedele sarnanevat sõitu, mida nimetatakse koduõppeks.  
Ja veel üks asi, mida sa peaksid teadma sellisest arvamusest: „Ma olen koduõppel - Milles on sinu superjõud?“ See peaks olema naljakas. Ma ei arva, et koduõppel olemine teeb mind üldse milleski „super-super“. Vahel ma leian, et olen superhea vaadates mõnd sellist saadet nagu „Are You Smarter Than a Fifth Grader.” (kas sa oled targem kui viienda klassi õpilane)
Kuidas on sinuga koduõppe ema? Mida peaksid inimesed sinust teadma?
---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ise võingi siinjuures öelda midagi enda kogemuste kohta. Kõik ülaltoodu käib samamoodi eesti emade kohta. Minagi ei hiilga kannatlikkuse ja leebuse poolest, kui tegemist on kolme elava lapsega. Üldse ei meeldi mulle, kui minu arvamus ja otsus kahtluse alla seatakseJ.  Ja siinjuures ärgem haarakem kohe sõnasabast – kannatlikkuse puudumine ei tähenda laste peksmist või muud räiget vägivalda. Ma mäletan, et kui ma olin teises klassis, siis meie asendusõpetaja – vanem korpulentne naine – tutistas lapsi. Mina langesin selle võika tutistamise osaks ainult üks kord. Kuid poisid ja mõned tüdrukud said seda tunda sagedamini. Ja see pilt on mul siiani silme ees, kuidas näost punetav õpetaja läheb 8 aastase lapse juurde, paneb mõlemad käed tema juustesse ja tutistab nii, et lapse jalad kerkivad maast üles ja kogu tema keha rapub. Seega ärgem omastagem imelist kannatlikkust ka koolisolevatele õpetajatele ja klassis valitsevale olukorrale.
Mäletan ka vastupidist juhtumit. 7 klassi poisid viisid oma ülienergilise hüplemise, karjumise jms käitumisega hullumeelsuse äärele noore, imekena, rahuliku, naeratava õpetaja. Kolme kuuga meie suures koolis – muutus ta nö „närvihaigeks“ karjuvaks vihaseks monstrumiks. See õpetaja tuli kõige paremate kavatsustega kõrgkoolist õpetama „toredaid õpihimulisi“  lapsi. Ta ei leidnud neid. Ja meie õpilastena ei olnud huvitatud. Sellised noored hakkajad meeldivad õpetajad võiksid leida omale tegevust kodust kodusse käies ja väikesele ringile midagi tutvustades/õpetades/edasi andes.
Võiks arvata, et kui mina lõpetasin kooli 27 aastat tagasi, siis on asjalood muutunud. Mitte eriti. Kuna minu vanemad lapsed on alles mõned aastad tagasi kooli  lõpetanud – tutistamisi, kõrvast sakutamist, raamatuga lajatamist tuleb ette selle vahega, et minu ajal said käskkirju õpilased, nüüd saavad käskkirju õpetajad. Õpilased on julgemad kodus kaebama ja vanemad on julgemad selle peale skandaali tõstma. Vastupidine olukord – et vaiksemad õpetajad langevad õpilaste võimu alla, on jätkuvalt. Sellest hoolimata äratab koduõpe mõnes õpetajas veel surmahirmu: oh issand, mis neist lastest küll saab?
Noh issand teab, mis on saanud kooliskäinud lastest – tee veidi krimi ja haiglastatistikat, loe viisakatest ja intelligentsetest suhtlemisviisidest delfi kommentaaride hulgast. Vaata ajalehtede pealkirjadest, kes taaskord altkäemaksu ja raiskamise, varastamise ja valetamise, peksmise ja tapmise puhul  on tähelepanu pälvinud. Kohtu alla läheb kurjategija, siis politseinik, siis kohtunik, siis riigikogu liige. Vaata Eesti rekordeid alkoholismis, AIDSis, narkootikumides. Positiivseid näiteid ära samuti vahele jäta. Vaevalt, et koduõppe lapsed saavad hullemad olema.

Ma ise olen kohanud koduõppe emana samuti suhtumist -  jah sina saad seda teha, sa oled nii tark – oskad keemiat! Noh. Keemia ei ole elus veel kõik, või kuidas? On siis sinul, kes sa seda postitust loed oma elus keemiat vaja läinud – sel määral, mida koolis õpetatakse? Pikemal juhul kestab kool 12 aastat, sellest keemiat õpid 6 kooliaastal. Sa elad keskmiselt 75 aastat. Peale kooli sa jätkuvalt õpid - omandad erialasid ja loobud neist; täiendad ennast ja saad paremaks valitud alal. Oled suurepärane spetsialist, kuid jääd töötuks. Saad tööd, kuid mitte õpitud erialal. Asud täiesti võhikuna mõnele alale, kuid taipad ja arened tööd tehes kiirelt.  Ja ma näen läbi aastate, et inimesed lõpetavad kooli ja ei oska: kas kirjutada, või lugeda ja loetut mõista, või keemiat, või matemaatikat, või füüsikat või ei tea kõiki Aafrika riike ja nende pealinnu, või joonistada, või viisakalt rääkida, või olla lahke kõigi teiste vastu jne. Ometi on nad istunud õpikute ja õpetajaga ruumis ja tegelenud kodus. Ikka ei oska. Ei tahagi sageli seda näit. koolifüüsikat osata.
Mina näen asja nii, et me kõik oskame matemaatikat, ja emakeelt, füüsikat ja keemiat, geograafiat ja bioloogiat. Kõiki neid aineid sisuliselt, tegelikult ja tervikuna mitte tundes me ei saaks elada. Elab ainult tervik, kus kõik üksikained on ühinenud omavahel läbipõimunud kogumiks. Kui sa oled osanud sündida, kui sa hingad ja sööd ning söödut seedid, kui sa näed ja kuuled ja haistad ja maitsed, kui sa kõnnid ja jooksed ja roomad ja ujud, kui sa oskad olla kevades ja talves ja suves ja sügises, kui sa oskad oma sõpradega aega veeta ja teha seda, mis sulle meeldib ja ka seda, mida on vaja – siis sa juba oled omandanud nii matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadused, emakeele ja inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse jpm. Igaühes avaldub mõni aine rohkem, teine vähem. Igaühes meist on erinev kombinatsioon. Minus on sageli eesplaanil keemia-biokeemia. Sinus võib-olla kunst. Ja sinus  midagi hoopis muud. Vahel on esiplaanil keemia, vahel kirjandus, vahel tants jne.  Ma ei eitagi, et osadest inimestest saavad teadlased ja spetsialistid, kes inimloomuse ühe osakese võtavad ja selle uurimisele pühenduvad. Nad võtavad meie terviklikust olemisest välja matemaatika ja omakorda sellest trigonomeetria ja omakorda sellest veel üheainsa võrrandi ja tegelevad sellega 70 aastat ja kirjutavad raamatuid. Ühestainsast inimkeha valgust on kirjutatud tuhandeid lehekülgi.

Mulle tundub, et loodus või reaalsus on briljantne. Keerates kuubiku ühte külge – muutuvad kõik teised. Üks inimene maailmas muutub ja muutub kõik muu. Muutub päev ööks ja koos sellega iga hetk. Üks haigus kaob, teine tuleb asemele. Üks mure kaob, teine tuleb asemele. Üks spetsialist kaob, teine tuleb asemele. Laskem lahti selles mõttest, et elu ja kool on sarnased mõisted. Koolil ei ole midagi tegemist sellega, mida sa oma elus oskama saad. Kooli keemiaõpikust arusaamise puudumine ei tähenda, et sa ei oska keemiat. See tähendab, et tervikule lähenemine läbi sellise vaatenurga sulle ei sobi. Sa oskad seda teistmoodi ja ka see on õige.

Laupäev, 6. veebruar 2016

Valisin koduõppe - kuidas edasi? Vol 2 koolimudelist vabanemine

Allolev Jeanne Faulconer artikkel on järjeks eelmisele Oled valinud koduõppe -kuidas edasi vol I postitusele. Kokku on koolidetoksit puudutavaid artikleid tulemas veel viis.
Koduõppele jäämise oluliseim ja raskeim samm on nn deschooling - vabanemine kooli mudelist. Minu kogemus ütleb, et see on väga tõsine probleem, millega silmitsi seista. Seda alahinnatakse. Mina olen sellega maadelnud aastaid - see väheneb üha, kuid aeg-ajalt tõstab uuesti pead. Teadmine, et selline asi on üldse olemas - on alguses suur samm edasi... 
Kas sa oled otsustanud koduõppe kasuks?
Siis vajad sa tõenäoliselt teatud määral „koolidetoksit“ – vabanemist kooliga seotud sundmõtetest.
Enamik vanemaid, kes tänapäeval on oma lastele koduõppe valinud, on ise käinud koolis. Me oleme elanud nii palju aastaid üldhariduskooliga maailmas, kus taoline kool on olnud hariduse lipulaevaks. 
Kool on  status quo.
Kool on  vaikimisi aktsepteeritud kindel-ainus tee.
Kool on  norm.
Paljud minu  kooliõpetajatest on muutunud koduõppe sõbralikeks ja läbi aastate rääkinud mulle, et lapsevanemana on raskeimaks asjaks koduõppele üleminekul vabanemine kooli mudelist
See ei ole üllatav. Me oleme nüüdseks elanud ja hinganud üldhariduskoolidega koos  paar sugupõlve ja selline massiivne institutsioon on endaga kaasa haaranud  peaaegu igaüht ning jätnud maha teatud komplekti ootusi, kuidas peaks haridus omandatama. 
Igaljuhul on koduõppega edu saavutamine raskendatud seni, kuni lapsevanemad ei ole läbinud koolidetoksit – st kuni nad hakkavad vaatama oma laste haridusele sõltumatult  nendest asjadest „mida peab koolis tegema“.
Hariduse mõiste ümbermõtestamine.
Kui alustad koduõpet ja jätkad sellega aastaid, siis leiad end ümber mõtestamas väga paljusid neist asjadest, mida peetakse seoses kooliga enesestmõistetavaks:
  • Kus peaks õppimine aset leidma?
  • Kuna peaks õppimine aset leidma?
  • Kes peaks õppimise tegevuskava paika panema?
  • Kuidas peaks õppimine toimuma?
  • Kas ma vajan kontrolltöösid, et hinnata oma laste õppimist?
  • Kas me vajame kooli-tüüpi õpikuid?
  • Kas ma peaksin õppimist premeerima toiduga, privileegidega või materiaalsete asjadega?
  • Kui tähtis on hinnete tasandi olemasolu?
  • Kas vaikne korralik keskkond on kõikide asjade õppimise jaoks parim?
  • Kas minu laps õpib oma potentsiaali kohaselt, kui minu õpetamine baseerub miinimum standarditel?
  • Kas ma peaksin vastuseid peitma?
  • Kas on abistav või vajalik panna õpingutele või vigadele hindeid?
  • Kas faktide päheõppimine on oluline tänases informatiivses maailmas?
  • Kes siin vastutab?
Ja nii edasi ja edasi...
Õppimise ümberdefineerimine
Kõik need ülaltoodud asjad on olulised koolimaailmas. Teame, et kooli maailmas saavad lapsed meelehead ja pidusid, kui nad saavutavad õppimises püstitatud eesmärgid. Me teame, et klassi juhtimine – hoidmaks lapsi vaikselt ja korralikult – võtab tavapärases kooli klassiruumis suure osa energiat ja on vajalik kaose vältimiseks. Me teame, et hinded ja klassi number on esmajärguline.  Me teame, et lapsed peavad kordama fakte õpekava raames oleva materjali baasil tehtud kontrolltöödes. Me teame, et õppimine toimub laua taga, õppekava järgi ja seda annab edasi õpetaja. Me teame, et laps hakkab lugema 6 aastaselt ja on võimeline „lugedes õppima“ teisi aineid kolmandas klassis. 
Kuid üks kokkuvõtlik lühike vastus koduõppe maailma kohta: laps võib õppida väga palju liivakastis mängides sel ajal, kui tema ema loeb talle raamatut, mis ei ole seotud ühegi ametliku õppekava ainega, kui teda ei hinnata ja kui ta ei saa selle eest kooki ja kuigi see lugu võib-olla mõeldud lugemiseks palju vanemale eagrupile .
Me teame, et lapsed, kes on kasvanud raamatute ja lugemise rikkas keskkonnas võivad hakata lugema palju hiljem (kui 6 eluaastal) ja sellegipoolest on nendega kõik täiesti korras.
Me teame, et isegi need vähesed koduõppurid, kes alustasid koduõpet laua taga istudes, hülgasid need ruttu millegi kodusema kasuks, kuna lapsed armastavad teha oma asju põrandal, söögilaua alla tehtud telgis, puu otsa ehitatud majakese, voodis, arvuti taga. Ja muidugi on jätkuvalt  väga levinud kohaks köögilaud.
Ja – palju enam õppimist toimub autos ja kogukonnas – rohkem, kui mitte- koduõppurid seda mõistavad. 
Me teame, et koduõppe lapsed on valmis minema kolledžisse ja tööle, vahel ilma eksamite ja hinneteta, vahel mõnd testi tehes ja mõnd hinnet saades ja vahel palju hiljem alles keskkoolis teste tehes ja hindeid saades. 
Me teame, et lapsed suudavad õppida fakte mitte ainult rutiinse päheõppimise kaudu, vaid ka läbi kunsti ja jutuajamiste ja enesekorrigeerimise kaudu.
Me teame, et „kooli“ tegemine ei võta 8 tundi aega ning seega me ei pea alustama kell 8 hommikul. 
Me teame, et vahel on õige anda lapsele vastus kätte – on teada palju koduõppureid, kes on nii teinud tagantjärele tööd raskete matemaatikaülesannetega. 
Kuigi kogenud koduõppe emad võivad sulle öelda palju asju, mida nad on avastanud, oled sa isiklikult ikkagi koolidetoksi protsessis, kuna kooliga seotud sundmõtted ja dogmad on paljudesse meist niivõrd sügavale juurdunud.
Vähem kogenud koduõppe emad võivad kogeda kriisi kriisi järel, kui vabastavad järjepanu ühe sundmõtte teise järel.
Aga see on nii täiuslik õppekava. Ja see on nii kulukas!

Meist ei saa noid laisku koduõppureid. Meie alustame hommikul kell 7.
Meie kasutame lugemisgraafikut. 10 punkti iga vastavale klassile mõeldud raamatu lugemise eest ja kui 100 punkti käes, siis võib valida auhinna.
Me teeme iga päev ühe peatüki igast ainest
Siis tuleb välja, et kulukas täiuslik õppekava lendab tükkideks, kuna sinu laps ei pea õppima täpselt selles stiilis, mida õppekava nõuab. Tuleb välja, et sa liigud paari tunniga päevas materjaliga niivõrd kiirelt edasi, et ei ole mingit mõtet alustada kell 7 hommikul.  Tuleb välja, et stiimulitega plaanid hoiavad sageli tagasi, motiveerimise asemel ei motiveeri last. Tuleb välja, et sinu lastele hakkab meeldima vana Egiptus niivõrd, et sa nende kõrval tegeled sellega mitu nädalat
Aga mis saab õppekavast? Tunniplaanist? Kiituskirjadest? Tunnikavast?

SA OLED KODUÕPPEL!
Vaatame üle oma suhted kooli normidega. 
Kui toimub koolipainest vabanemine, leiad end muutmas oma suhtumist kooli normidesse. 
Mõned koduõppe vanemad on tõesti leidnud, et hommikul kell 7 alustamine toimib nende perele ja nad jätkavad sellega. Mitte sellepärast, et läheduses olev kool alustab samal ajal, vaid seetõttu, et see sobitub nende ellu. Teised pered leiavad, et varajane algus on lihtsalt kohutav: on siis ema öökull või  nõuab beebi tähelepanu just sel ajal või väsivad lapsed liiga vara tõustes päeva teisel poolel. 
Mõned emad loobuvad sellistest asjadest nagu kiituskirjad, edupunktid, kuid mõned kasutavad neid edasi. 
 
Mõned emad vaatavad huvi vana Egiptuse vastu võimalusena kasutada pikemaid ühe aine õppemooduleid koduõppe stiilina.  Teised näevad selles võimalust liikuda rohkem eklektilise koduõppe või vabaõppe poole. Mõned jälle näevad selles huvis võimalust teha huvidele vastav õppekava ja seada sisse teatud päevakava.  
Kui sa ennast lapsevanemana vabastad koolinormidest, leiad vastuseid, mis võimaldavad sul aidata oma lastel õppida väljaspool kooli mudelit. 

Sa saad aru, et on täiesti normaalne seada küsimärgi alla hariduse institutsionaalsed aspektid – kuna sinu laps õpib perekonnas, mitte institutsioonis.