Oled valinud koduõppe. Kuidas edasi? vol I

Ma valisin mõned artiklid koduõppega alustamiseks ja nn deschooling ehk koolidetoksi – koolipainest vabanemise protsessi selgitamiseks – lehelt http://www.thehomeschoolmom.com/ . Selle lehega alustas aastal 2000 Mary Ann Kelley ja praeguseks on siin tohutult materjali igale maitsele.

Alustan päris algusest Jeanne Faulconer (kes on kolme koduõppe poja ema) artikliga OLED VALINUD KODUÕPPE. KUIDAS EDASI? -

Kui oled teinud järsu kannapöörde ja  oma lapsed koolist ära võtnud selleks, et alustada koduõppega, siis on ees omajagu pikk tegemist vajavate asjade nimekiri. Tundub, et need tegemist vajavad asjad peavad olema kiirelt korda aetud ja nii, et lapsed ei jääks tahaplaanile.

 Kui alustad koduõppega, siis üks tavaliselt kahe silma vahele jääv asjaolu – eriti, kui sa ei planeerinud koduõpet - on sinu ja lapse vajadus saada aru koolikogemuse ja koduõppele jäämise põhjuste osas. 

Et aidata sul toime tulla suure muudatusega, mida järsk koduõppele üleminek  kaasa toob on minu soovitus: räägi oma lugu.  

Oma loo rääkimine sellest, kuidas sa jõudsid koduõppeni võib olla väga jõuduandev, sarnaselt sünnilugude, suguvõsalugude jms juttudega, mis kirjeldavad isiklikku teekonda.  

Kui alustad koduõpet aasta keskel, siis on selle rääkimine hea võimalus reageerida olukorrale koolis, mis sinu jaoks ei toiminud. Sa püüdsid seda toimima panna, võib-olla isegi aastaid. Mõningatel juhtudel võid sa olla  a la “ma ei hakka kunagi koduõpet tegema“ vanem või õpetaja või hariduse eestkõneleja, kellel on siiani olnud peamiseks juhtmõtteks „koduõppuriteks on koolis mahajääjad“.” Sul võib tekkida arusaadav vajadus selgitada igaühele, kuidas sa jõudsid koduõppeni. Räägi oma lugu, et jõuda oma otsuses ise selgusele. 

Mõningaid soovitusi oma loo rääkimiseks.

Vali hoolikalt oma kuulajaskonda. Sa ei saa oodata toetust mitte-toetajatelt. Leia või loo turvaline koht oma loo rääkimiseks, kas isiklikult  või kirjutades. Pea aga meeles, et osa perekonda, sõbrad ja poliitikategelased ei nõustu sinu otsusega. Blogid, Facebook koduõppe grupid, reaalajas koduõppegrupid, koduõppe konverentsid, koduõppe päevad ja muud sarnased tegemised pakuvad turvalisi kohti oma koduõppe teekonna kirjeldamiseks.

Saa aru, et sa kuuled koduõppe kohta ka liialdusi – nii neilt, kes ütlevad, et koduõppel jäävad su lapsed lolliks (mis muidugi ei ole tõsi) ja neid, kes väidavad, et koduõpe on garantiiks edule tulevikus (kahjuks ei ole ka see tõsi). Sa saad oma loole vastukaja, mis varieerub suurelt iga inimese kogemusest koduõppega ja sellest, kuidas see on sobitunud nende poliitilise, sotsiaalse, religioosse ja majandusliku vaatenurgaga.  

Saa aru, et koduõppurid on kuulnud seda varemgi, ja paljud pikaajalised koduõppurid on liikunud edasi. Läheb veidi aega ja need, kelle lapsed alustasid oma haridusteed koolipingis ei keskendu enam sellele, miks kool ei sobinud. Nad hakkavad vabanenuna rohkem aega veetma, aidates oma lastel õppida kodus. Paljud (kui mitte kõik) kogenumad koduõppurid mõistavad, millises staadiumis sa parasjagu oled ja ulatavad sõbraliku kuulava kõrva; siiski tea, et kõik neist ei ole samal tasandil.  

Kuula jooksvalt kogenud koduõppurite lugusid – nende hulgas võib olla radasid, kuhu sina oma tulevikus koduõppe kuudel ja aastatel satud.  Hoia suhtlustasand avatuna, kuula. Saa aru, et värske koduõppurina ei ole sa ainus, kes peegeldab seda vähemust hariduses; pikema kogemusega koduõppurid samuti töötavad kõike läbi enda ja oma kasvavate laste jaoks. Sinule võib see kõlada teistmoodi – koduõppes õige väljundi otsing ja mure keskkooli pärast – kuid ka need vanemad tahavad oma lugusid rääkida ja sina saad õppida nende otsingutest ja praktikast.

Väldi üleüldist kooli mustamist. Kui sa räägid oma lugu, pea meeles, et mitte kõik koduõppurid ei oma koduõppele jäädes koolist negatiivset  kogemust. Lisaks, mida üldsus aeglaselt on omaks võtmas, paljud vanemad kasutavad  haridusalaste meetodite segu: osad lapsed on koduõppel ja osad käivad üldhariduslikus või erakoolis. Osad õpetavad lapsi koduõppel teatud eluperioodi ja seejärel kavatsevad saata nad keskkooli.  

On väga häid filosoofilisi arutlusi selle teema kohta, et „kool“ ise on ajast ja arust ning kohustuslik kooliharidus ning standartiseerimine viib patoloogiateni. Kuid igal juhul on palju koduõppureid, kes ei vihka kooli. Rääkides kellegagi isiklikult, tuleb mõista, et neil ei pruugi olla sama mõtteviis, mida sina arvad neil olevat. Kui oled rohkem huvitatud kooli ja koduõppe poliitilistest ja sotsiaalsetest mõjudest, siis otsi foorumeid, kus need teemad on arutusel. Tegemist on teemaga, mis on sinu isiklikust loost palju laiema kõlapinnaga. 

Lase oma lastel rääkida nende lugusid. Pead taipama, et kui sina oled oma teekonda selle otsuseni jaganud, siis laste endi lugu koolist lahkumise kohta on nende oma. Nad võivad igatseda kooliga seotud inimesi ja asju viisil, mis sind üllatab, eriti, kui nad tundsid end seal õnnetutena. Lase neil rääkida nende omi lugusid koduõppele üleminekust. Kuula. Esita leebelt avatud küsimusi. Kuula oma lapsi ses osas, kuidas nad end tunnevad ja kuidas mõtlevad oma üleminekust koduõppele ja see on esimene võimas viis näidata neile, et sa oled usaldusväärne koduõppe vanem.

Sa võib-olla tahad aidata oma lapsel sisse seada privaatset blogi, kirjutada kirju vanavanematele, luua suletud facebook grupi või jagada turvaliselt Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias. Mõned võivad tahta filmida video „erinevustest koolis ja koduõppel“ või mõnd muud versiooni nende uuest lähenemisest haridusele. Mõned tahavad jääda suhtlema sõpradega koolist, samal ajal kui teised leiavad uued koduõppe sõbrad. Igal juhul, nende koosmängud ja koosveedetud aeg võimaldab sinu lastele jätkuvalt avanevaid võimalusi ennast väljendada ja rääkida oma lugusid kulgevas ajas väikeste osade kaupa. Laske sel võtta niipalju aega, kui vaja.    

Pööra tähelepanu sellele, kuidas koolidetoks (deschooling) mõjutab jutustusi aja möödudes. Mõlemad, nii vanema koolidetoks, kui sinu lapse koolidetoks muudab sinu enda ja sinu lapse arusaamist koolist ja koduõppest ning sellest, mis „peaks“ juhtuma kodul baseeruva haridusega. Teiste sõnadega sinu ja sinu lapse lood muutvad aja jooksul. 

Algusaja koduõppele jäämise otsuse lood on tavaliselt „tundmatus kohas vette hüppamise“ lood – ja mõnedele inimestele võivad need seostuda hirmuga, otsusega teha paremini, rahulolematus „sundolukorra“ üle, mis koduõppega võib kaasneda või vaikiv nõusolek sellega, et koduõpe on ainus võimalus. Loomulikult ka teatud ootusärevus ja elevus uutest võimalustest ning lootus, et paremad päevad on ees.

Kui sa oled lahti lasknud eelarvamustest, kuidas „peab“ hariduse andmine toimuma ehk arvamusest „peamiselt nagu kooli mudeli kohaselt, mitte koduõppe mudeli järgi“, siis hakkab sinu lugu muutuma, kuna uue definitsiooni järgi toimub sinuga koolidetoks (deschooling). Ja kui sa ei tea midagi koolidetoksist – koolipainest vabanemisest, siis loe palun kindlasti koolidetoksiga seotud artikleid. Loe kõike, mida koolidetoksist lugeda on, kuna see on tõenäoliselt kõige olulisem faktor selleks, et saada koduõpe alguses hästi toimima.

Võib olla ka, et oma koduõppe loo rääkimisega kaasneb kasu terapeutilisest vaatenurgast. Küsimusest „kuidas ma jõudsin koduõppeni?“ sünnib küsimus „Kuhu me siit läheme?“. Sinu koduõppe lugu võib teisi inspireerida ja toetada, aidata sul endal leida perspektiiv, panustada igati tervenemisse neis punktides, kus on seda vaja ja see viib edasi lootusteni ja plaanideni, mis toetab sinu lapsi ja nende haridust.  

Meil Eestis ei ole koduõppe veel nii massiline, kui seda mujal. Kuid alustamine, nn deschooling ehk koolipainest vabanemine ja palju muud on selles protsessis kindlasti väga sarnane. Eesti keeles ei ole niipalju foorumeid ja võimalusi nendel teemadel suhelda ja üldsus kindlasti on suures osas täiesti teadmatu selles osas, et USA, Kanada, Inglismaa Iirimaa jne kodu- ja vabaõppe peresid tuleb juurde igal aastal hüppeliselt palju. Ja koduõppureid on nendes riikides mitte kümneid, vaid miljoneid.  Ajakirjas Pere ja Kodu koduõpet puudutavas artiklis, kus kirjutati ka meie ja veel kahest perest, oli koheselt näha ka meie ametkonna ja pedagoogilise hariduse madalat taset ja kitsast silmaringi – logopeed annab oma arvamuse: „koduõppel on need lapsed, kes on endale või teistele ohtlikud“. Aplaus. Ma ise ütleks, et kõiki neid meedia ja tuttavate vahendusel loetud-kuuldud koolivägivalla juhtumite paistel on päris kindel, et kõige ohtlikumad eksemplarid on korralikult koolis ja seetõttu võivad vanemaealised koduõppurid julgelt omapead oma kodukohas ringi liikuda – vähemalt ajal, mil koolitunnid kestavad.

Ja loo rääkimine on väga hea soovitus, seda ma ütlen oma kogemusest ja kõik nii toimuski – alguses tungiv vajadus rääkida oma lugu, ohata kooli rumaluse ja mõttetuse üle, käia üle see, mis ei toiminud. Ja siis aegamisi hakates proovima, milline tegutsemine sobib meie perekonda. Koolidetoksiga süviti tegelema hakkamine – kõikide tugevalt sissetambitud dogmade järk-järguline lammutamine. Ja vabanemine ning sellega seotud rõõm nii enda hakkama saamise, kui laste võimaluste üle. Avastamisrõõm on üsna palju jõudu andev. Oma lugu on kindlasti muutunud ja edasi läinud ning ma siiani räägin neid kitsas ringis palju.

Oma lugusid meil saab kindlasti rääkida-kuulata koduõppe kevad-sügis-talvepäevadel, mitu päeva kestvatel suvepäevadel.

Inglise keeles lugejale on maailma väga tohutu ja leia ainult aega ning tahtmist – võimalusi on meeletult.

Ka koolimustamise üldine suund on olemas – ja ma viimasel ajal näen seda juba üsna selgelt. Kuid kasutan vahel siiski. Kooli nn mustamine, mida näiteks esindab endine tunnustatud õpetaja John Taylor Gatto (kelle artikleid on ka siin blogis) on väga hea viis, kuidas väga teadmatu inimene järsult üles raputada. See, kes mustab tugevalt koduõpet saab küllaga vastu kooli mustamist. Reeglina aga mustab koduõpet see, kes sellest midagi ei tea. Kooli mustavad kõige enam reeglina endised haridustegelased, kritiseerivad väga tugevalt endised õpetajad ja ka psühholoogid, kes ise on lapsevanemad. Sestap mina olen koduõppe algusaastatel sellest kooli sarjamisest leidnud teatud pidepunkti, teatud astme, mis kergendab edasiminekut. Et mitte araks lüüa, et mitte tagasi pöörduda sealt, kuhu olen juba jõudnud.

Momendil ma olen seal, kus näen – koolimajas on sundseisus nii õpetaja, kui õpilane. Süsteem aga sellisena nagu ta tsivilisatsioonis meil on ei saa midagi paremat luua, sest algküsimus ja algpõhjus on juba tasakaalust väljas. Kooli ei ole võimalik luua toimivana. Ma usun, et toimib ühe küla baasil olev kool, mida ma tegelikult kooliks ei nimetaks. Külas on keskus, kuhu arvuliselt vähe lapsi saab koguneda, seal aega veeta mõne täiskasvanu juuresolekul. Igasugune püüd kooli mingi haridusliku edumeelse meetodiga parandada, ei saa toimida või toimib ainult üksikute jaoks. Niipea, kui edumeelne meetod rakendub seal, kus klassis on üle 10 õpilase ja kus koolis on üle 80-100 inimese, avalduvad kõik tavakooli negatiivsed probleemid. Edumeelne meetod lihtsalt kaob nende alla. Me oleme globaliseerumas, tsentraliseerimas – seda kindlasti. Inimlik aspekt hakkab kaduma järjest enam. Kõik allutatakse paberile, keskmisele, korrale. Ja perekond, kes tegelikult on kõige alguspunkt kaotab oma iseseisvuse, sõltumatuse ja . Koos sellega  tegelikult saab alguse ka globaalse tsivilisatsiooni lõpp. Perekond on väike üksus, mis on väga paindlik, avatud, võimeline. 

Nagu meie keha bakterite maailmas – teadlased ütlevad, et bakterid toetavad meie keha just sellega, et nad on nii väikesed, seega kiirelt võimelised muutuma, uuega kohanema, vastu panema uutele probleemidele. Perekond on samamoodi võimeline oma laste eest hoolitsema, neid harima, ja igapäevase kooseluga kogukonnas  kasvavad väga mitmekülgselt haritud inimesed. Mitte nii nagu suur ühiskond oma globaalsuses teeb – aeglaselt uut proovides, aeglaselt käske liigutades ülalt alla ja püüdes suuri masse korraga pöörata-keerata-paigal hoida, vaid nii nagu väike kogukond on võimeline tegema – kiirelt reageerima muudatustele, kiirelt uuendusi vastu võtma, kiirelt loobuma sellest, mis ei toimi, kiirelt kohandama seda mis toimib konkreetse olukorra jaoks. Selline suutlikkus on võimalik ainult perekonnas ja mitme perekonnaga ühenduses – väikeses kogukonnas. Kool ei saa toimida nii, et täna lähen, homme mitte, esimesse tundi ei lähe, kolmandasse lähen. Perekonnas on see võimalik. Väikeses külaski. 

Ja nii kasvab peres reaalse elu olukordadega kohanduv laps. Õpib käigult muutuma ja muutma. Globaalses plaanis läheb 10 aastat, kui lõpuks mingi muudatus on sisse viidud ja siis on see lootusetult vananenud. Probleem kooliga ei ole siiski veel täiesti uppunud globaalsesse plaani – veel on võimalus. Asi seisab lapsevanemate taga. Me ei peaks nutma, kui erakoolidelt toetused ära võetakse – see on suur võimalus anda lapsele võrdne koht perekonnas. Kuldne võimalus alustada koduõppega. Alustagem oma loost ja koolipainest vabanemise protsessiga. Lapsel ei ole probleemi – vanemal on. Laps on rahul oma kodus ja perekonnas. Vanem ei ole – ta arvab, et laps peab minema kooli. On see tõsi? Oled sa absoluutselt veendunud, et see on tõsi? Vajalik? Möödapääsmatu? Kui sinu esimene vastus on jah, siis koolidetoks (deschooling) on sinu esimene aste.