Valisin koduõppe - kuidas edasi? Vol 2 koolimudelist vabanemine

Allolev Jeanne Faulconer artikkel on järjeks eelmisele Oled valinud koduõppe -kuidas edasi vol I postitusele. Kokku on koolidetoksit puudutavaid artikleid tulemas veel viis.
Koduõppele jäämise oluliseim ja raskeim samm on nn deschooling - vabanemine kooli mudelist. Minu kogemus ütleb, et see on väga tõsine probleem, millega silmitsi seista. Seda alahinnatakse. Mina olen sellega maadelnud aastaid - see väheneb üha, kuid aeg-ajalt tõstab uuesti pead. Teadmine, et selline asi on üldse olemas - on alguses suur samm edasi... 

Kas sa oled otsustanud koduõppe kasuks?

Siis vajad sa tõenäoliselt teatud määral „koolidetoksit“ – vabanemist kooliga seotud sundmõtetest.

Enamik vanemaid, kes tänapäeval on oma lastele koduõppe valinud, on ise käinud koolis. Me oleme elanud nii palju aastaid üldhariduskooliga maailmas, kus taoline kool on olnud hariduse lipulaevaks. 

Kool on  status quo.

Kool on  vaikimisi aktsepteeritud kindel-ainus tee.

Kool on  norm.

Paljud minu  kooliõpetajatest on muutunud koduõppe sõbralikeks ja läbi aastate rääkinud mulle, et lapsevanemana on raskeimaks asjaks koduõppele üleminekul vabanemine kooli mudelist. 

See ei ole üllatav. Me oleme nüüdseks elanud ja hinganud üldhariduskoolidega koos  paar sugupõlve ja selline massiivne institutsioon on endaga kaasa haaranud  peaaegu igaüht ning jätnud maha teatud komplekti ootusi, kuidas peaks haridus omandatama. 

Igaljuhul on koduõppega edu saavutamine raskendatud seni, kuni lapsevanemad ei ole läbinud koolidetoksit – st kuni nad hakkavad vaatama oma laste haridusele sõltumatult  nendest asjadest „mida peab koolis tegema“.

Hariduse mõiste ümbermõtestamine.

Kui alustad koduõpet ja jätkad sellega aastaid, siis leiad end ümber mõtestamas väga paljusid neist asjadest, mida peetakse seoses kooliga enesestmõistetavaks:

• Kus peaks õppimine aset leidma?
• Kuna peaks õppimine aset leidma?
• Kes peaks õppimise tegevuskava paika panema?
• Kuidas peaks õppimine toimuma?
• Kas ma vajan kontrolltöösid, et hinnata oma laste õppimist?
• Kas me vajame kooli-tüüpi õpikuid?
• Kas ma peaksin õppimist premeerima toiduga, privileegidega või materiaalsete asjadega?
• Kui tähtis on hinnete tasandi olemasolu?
• Kas vaikne korralik keskkond on kõikide asjade õppimise jaoks parim?
• Kas minu laps õpib oma potentsiaali kohaselt, kui minu õpetamine baseerub miinimum standarditel?
• Kas ma peaksin vastuseid peitma?
• Kas on abistav või vajalik panna õpingutele või vigadele hindeid?
• Kas faktide päheõppimine on oluline tänases informatiivses maailmas?
• Kes siin vastutab?

Ja nii edasi ja edasi...

Õppimise ümberdefineerimine

Kõik need ülaltoodud asjad on olulised koolimaailmas. Teame, et kooli maailmas saavad lapsed meelehead ja pidusid, kui nad saavutavad õppimises püstitatud eesmärgid. Me teame, et klassi juhtimine – hoidmaks lapsi vaikselt ja korralikult – võtab tavapärases kooli klassiruumis suure osa energiat ja on vajalik kaose vältimiseks. Me teame, et hinded ja klassi number on esmajärguline.  Me teame, et lapsed peavad kordama fakte õpekava raames oleva materjali baasil tehtud kontrolltöödes. Me teame, et õppimine toimub laua taga, õppekava järgi ja seda annab edasi õpetaja. Me teame, et laps hakkab lugema 6 aastaselt ja on võimeline „lugedes õppima“ teisi aineid kolmandas klassis. 

Kuid üks kokkuvõtlik lühike vastus koduõppe maailma kohta: laps võib õppida väga palju liivakastis mängides sel ajal, kui tema ema loeb talle raamatut, mis ei ole seotud ühegi ametliku õppekava ainega, kui teda ei hinnata ja kui ta ei saa selle eest kooki ja kuigi see lugu võib-olla mõeldud lugemiseks palju vanemale eagrupile .

Me teame, et lapsed, kes on kasvanud raamatute ja lugemise rikkas keskkonnas võivad hakata lugema palju hiljem (kui 6 eluaastal) ja sellegipoolest on nendega kõik täiesti korras.

Me teame, et isegi need vähesed koduõppurid, kes alustasid koduõpet laua taga istudes, hülgasid need ruttu millegi kodusema kasuks, kuna lapsed armastavad teha oma asju põrandal, söögilaua alla tehtud telgis, puu otsa ehitatud majakese, voodis, arvuti taga. Ja muidugi on jätkuvalt  väga levinud kohaks köögilaud.

Ja – palju enam õppimist toimub autos ja kogukonnas – rohkem, kui mitte- koduõppurid seda mõistavad. 

Me teame, et koduõppe lapsed on valmis minema kolledžisse ja tööle, vahel ilma eksamite ja hinneteta, vahel mõnd testi tehes ja mõnd hinnet saades ja vahel palju hiljem alles keskkoolis teste tehes ja hindeid saades. 

Me teame, et lapsed suudavad õppida fakte mitte ainult rutiinse päheõppimise kaudu, vaid ka läbi kunsti ja jutuajamiste ja enesekorrigeerimise kaudu.

Me teame, et „kooli“ tegemine ei võta 8 tundi aega ning seega me ei pea alustama kell 8 hommikul. 

Me teame, et vahel on õige anda lapsele vastus kätte – on teada palju koduõppureid, kes on nii teinud tagantjärele tööd raskete matemaatikaülesannetega. 

Kuigi kogenud koduõppe emad võivad sulle öelda palju asju, mida nad on avastanud, oled sa isiklikult ikkagi koolidetoksi protsessis, kuna kooliga seotud sundmõtted ja dogmad on paljudesse meist niivõrd sügavale juurdunud.

Vähem kogenud koduõppe emad võivad kogeda kriisi kriisi järel, kui vabastavad järjepanu ühe sundmõtte teise järel.

Aga see on nii täiuslik õppekava. Ja see on nii kulukas!

Meist ei saa noid laisku koduõppureid. Meie alustame hommikul kell 7.

Meie kasutame lugemisgraafikut. 10 punkti iga vastavale klassile mõeldud raamatu lugemise eest ja kui 100 punkti käes, siis võib valida auhinna.

Me teeme iga päev ühe peatüki igast ainest

Siis tuleb välja, et kulukas täiuslik õppekava lendab tükkideks, kuna sinu laps ei pea õppima täpselt selles stiilis, mida õppekava nõuab. Tuleb välja, et sa liigud paari tunniga päevas materjaliga niivõrd kiirelt edasi, et ei ole mingit mõtet alustada kell 7 hommikul.  Tuleb välja, et stiimulitega plaanid hoiavad sageli tagasi, motiveerimise asemel ei motiveeri last. Tuleb välja, et sinu lastele hakkab meeldima vana Egiptus niivõrd, et sa nende kõrval tegeled sellega mitu nädalat

Aga mis saab õppekavast? Tunniplaanist? Kiituskirjadest? Tunnikavast?

SA OLED KODUÕPPEL!

Vaatame üle oma suhted kooli normidega. 

Kui toimub koolipainest vabanemine, leiad end muutmas oma suhtumist kooli normidesse. 

Mõned koduõppe vanemad on tõesti leidnud, et hommikul kell 7 alustamine toimib nende perele ja nad jätkavad sellega. Mitte sellepärast, et läheduses olev kool alustab samal ajal, vaid seetõttu, et see sobitub nende ellu. Teised pered leiavad, et varajane algus on lihtsalt kohutav: on siis ema öökull või  nõuab beebi tähelepanu just sel ajal või väsivad lapsed liiga vara tõustes päeva teisel poolel. 

Mõned emad loobuvad sellistest asjadest nagu kiituskirjad, edupunktid, kuid mõned kasutavad neid edasi. 

 

Mõned emad vaatavad huvi vana Egiptuse vastu võimalusena kasutada pikemaid ühe aine õppemooduleid koduõppe stiilina.  Teised näevad selles võimalust liikuda rohkem eklektilise koduõppe või vabaõppe poole. Mõned jälle näevad selles huvis võimalust teha huvidele vastav õppekava ja seada sisse teatud päevakava.  

Kui sa ennast lapsevanemana vabastad koolinormidest, leiad vastuseid, mis võimaldavad sul aidata oma lastel õppida väljaspool kooli mudelit. 

Sa saad aru, et on täiesti normaalne seada küsimärgi alla hariduse institutsionaalsed aspektid – kuna sinu laps õpib perekonnas, mitte institutsioonis.