Pühapäev, 7. veebruar 2016

10 asja, mida sa peaksid teadma koduõppe emade kohta!


Koduõppe blogisid on meeletult palju ja mulle meeldib aeg-ajalt erinevatest paikadest innustust leida. Üks selline vahva postitus koduõppe emade kohta on kirja pandud Kris Bales blogis Weird unsocialized homeschoolers (veidrad sotsialiseerimatud koduõppurid). Emad, kes on valinud koduõppe tunnevad kõikjal maailmas sedasama, mida sinagi tunned. On hea teada, et sa ei ole üksi!

Kris Bales kirjutab: Koduõppe ema on paljude jaoks kummaline tabamatu elukas. Ma jagaks teiega 10 asja, mida te selle hämmastava olendi kohta teada võiksite. Ütlen ka, et ma ei esine siin mitte kõigi koduõppe emade eest. Lihtsalt paljusid neist tundes, on lustakam kasutada „meie“ häält.

1. Meil ei ole superinimese kannatlikkust.
Olen seda öelnud varasemalt ja kordan veelgi: koduõppe emad ei ole superkannatlikud musternaised. See on üks suur MÜÜT. „Jah, just nii“ – karjun ma sinu peale teiselt poolt arvutiekraani. Ei ole tõsi. Vale puha. Stereotüüp. 
Üks koduõppe ema kommenteeris kunagi minu kirjutist  Public School Parents’ Guide to Homeschooling Parentspost,  sõnadega “Sul ei ole piisavalt kannatlikkust koduõppe jaoks? Noh, minul ka mitte!“

2. Meil ei ole õpetaja diplomit.
Jah loomulikult on neid, kellel on, kuid enamikul mitte. Kuid ma võin teile öelda, et mulle on õpetaja diplomiga emad väga palju kordi öelnud, et õpetaja haridus on rohkem takistuseks, kui abiks sel juhul, kui koduõppele jäävad omad lapsed. 
Sest vaadake, õpetaja haridus valmistab inimest ette sellisteks asjadeks, nagu klassiruumis toimuva juhtimiseks.  Kuigi me arvame, ei kata see haridus siiski eriti hästi ka seda, mis puudutab mida õpetada. Tänapäeva mõistes on meil koduõppe jaoks valida nii tohutu materjali hulgast, et „mida õpetada“ ei saa olla enam probleemiks. Maailm on tegelikult meie jaoks klaasiruum – ja veel kui hämmastav klassiruum.

3. Meid tüütab see, kui te räägite meile kõigest, mis võib olla koduõppega valesti. 
Ma ei ole tavaliselt nüri aga siis hakkab teilt tulema. Kui me kohtume toidupoes kassajärjekorras või kaubamajas või te juhtute lugema meie blogisid ja ütlete siis, mis kõik valesti on! See on tüütu!

Ma mõtlen siinjuures erinevust selles osas, kas sa oled lihtsalt keegi, kes tunneb huvi meie elustiili vastu. Kuid kui sa oled võõras – hoia oma negatiivsed arvamused koduõppe kohta endale. Vastasel juhul võid sa üllatuda ja eriti seetõttu, et me tõenäoliselt ei kavatsegi võõra arvamuste tõttu oma meelt muuta.
 
4. Mõnedele meist on kodumajandus väljakutseks.
Ma võin küpsetada ja suudan ka nööbi riidetükile tagasi ette õmmelda. See ei pruugi alati ilus välja näha, kuid vähemalt saab see asi tehtud. Minu maja ei ole sugugi mitte alati korras ja kui ma olen üritanud midagi aias kasvatada, siis on tulemuseks hunnik närbunud taimi. 
Ja ma tean, et ei ole üksi. Mitte me kõik ei kasvata oma teravilja, ei küpseta oma leiba ja ei elune pisikestes farmides … paljud muidugi teevad seda ja ma kadestan neid selle tõttu.

5. Meile meeldib õppida oma laste kõrvalt. 
Me ei tea kõike ja enamik meist ei väidagi seda (mõned meist ütlevad, et teavad kõike, kuid ka paljud üldhariduslike ja erakoolide emad väidavad seda samuti). Ja see ongi koduõppe puhul üks suurepärane asi – ka meie ise saame õppida – oma laste kõrvalt. See lubab meil oma endi teadmisi avardada ja näitab lastele, et õppimine ei lõpe kunagi.  

6. Matemaatika kohutab meid.
Hästi, ma tean, et on olemas arvutiekraanide taga klõbistavaid matemaatikageeniusi. Ma ei mõista teid. Ma räägin praegu matemaatika foobikute kamba nimel. Matemaatika kohutab meid. Võib-olla kohutab isegi keemia. Või füüsika.
Need vanemate klasside matemaatika ja teaduse teemad tekitavad hirmu paljude koduõppe emade südames, kuid on palju erinevaid viise olla koduõppel ka keskkooliõpilasega ja teha seda, mida lastel on vaja teha, hoolimata sellest, et me võime mõne kooli asjaga kimpu jääda.

Ja siiski on alati olemas see „laste kõrval õppimise“ asi. Mõnikord me avastame, et need kunagi raskena tundunud teemad ei ole enam nii keerulised, kui neid uuesti vaadata. Eriti, kui mõni käsiraamat on saadaval.  

7. Mõnikord me oleme öösiti üleval ja muretseme, et oleme oma lapsed ära rikkunud. 
Vahel saavad hirm ja kahtlused su kätte. Seda reeglina keset ööd, kui maja on vaikne ja sa lebad unetuna voodis. Võib-olla on meile mõjunud need asjad, mida Sina oled meie blogidesse kommentaariks kirjutanud või vihjanud meile toidupoe järjekorras seistes. See on hakanud meie peades keerlema. 
Võib-olla on tegemist meie puuduolemise tundega või tunnetame eriti selgelt raskust, et meie laste haridus toetub  täielikult meie õlgadele. Võib-olla on see mõte, et meie lapsed võivad hiljem süüdistada koduõpet  kõiges selles, mis nende elus võib valesti minna. 
Võib-olla on tegemist lihtsalt seedehäirega. Mis see iganes ka ei oleks – on tegemist öödega, mil me vähkreme voodis ja muretseme, et meie suurimad hirmud ja kahtlused võivad saada tõeks. 
Tavaliselt ärkame siis hommikuti ja tajume, et alati võib olla puudujääke, ükskõik kus ja kuidas sinu laps haridust ei omandaks ja me tõepoolest teeme kõike hästi. Ja vahel saame aru, et võib olla neid nõrku kohti, kus meil on vaja oma lapsi rohkem toetada või kus meil, vanematel on vaja rohkem teadlikkust ning me võtame siis ette vastavad sammud. 
Meil on meeles ka asjad, milles me süüdistasime oma vanemaid ja mõistame siinjuures, et osa sellest on lihtsalt inimloomuse juurde kuuluv  ning sel on vähe tegemist hariduslike valikutega. 

8. Me teeme vahel vigu.
Oleme inimesed. Vahel keerduvad asjad puntrasse. Kui mina olin koolis, siis näiteks vaene Pluuto oli veel planeet ja  ookeaneid oli neli (sellised tagasivaated teemal „me ei tea kõike“). Nii saavad olla ka vigadest õppimise momendid. Vahel teeme me vigu teadmatusest. Hiljaaegu oli palju juttu autoriõiguste osas. Kas te teadsite näiteks, et kui sinu laps kirjutab vastused märkmikku, mida on võimalik hiljem uuesti kasutada tarbitava tekstina, siis toimub autoriõiguste rikkumine?  Ja kuni siiani,  ei teadnud seda ka mina..
Enne, kui sa kopeerid või kaustad tasuta midagi, mida keegi teine peale tegeliku autori on internetis jaganud, tee endale selgeks, millised koduõppe materjalid on legaalseltkopeeritavad. 
Seni kuni me ( ja meie lapsed) õpime oma vigadest ning liigume edasi, ei saa ma aidata, kuid arvan, et neil vigadel on kindel eesmärk. 

9. Me tõesti ei püüa oma lapsi ära rikkuda. 
Tõesti. Me ei otsustanud koduõppe kasuks seetõttu, et tahtsime oma laste elu ära rikkuda. Koduõpe ei ole kergelt tehtud otsus. Me tõepoolest teeme seda, mida peame parimaks oma lastele – meie lastele mitte sinu omadele. Me ei mõista sind hukka. 

10. Me ei vahetaks oma koduõppe elustiili mitte millegi vastu. 
Kõigi oma tõusude ja langustega; murede ja hirmudega; ja inimestega, kes rõhuvad sellele, et me rikume oma lapsi; me tõepoolest ei vahetaks koduõppe elustiili mitte millegi muu vastu. Meile meeldib koos oma lastega olla. Me õpime ise nende kõrvalt. Meile meeldib olla nende kõrval hetkedel, kui nad esimest korda avastavad midagi uut. Me armastame seda hullumeelset Ameerika mägedele sarnanevat sõitu, mida nimetatakse koduõppeks.  
Ja veel üks asi, mida sa peaksid teadma sellisest arvamusest: „Ma olen koduõppel - Milles on sinu superjõud?“ See peaks olema naljakas. Ma ei arva, et koduõppel olemine teeb mind üldse milleski „super-super“. Vahel ma leian, et olen superhea vaadates mõnd sellist saadet nagu „Are You Smarter Than a Fifth Grader.” (kas sa oled targem kui viienda klassi õpilane)
Kuidas on sinuga koduõppe ema? Mida peaksid inimesed sinust teadma?
---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ise võingi siinjuures öelda midagi enda kogemuste kohta. Kõik ülaltoodu käib samamoodi eesti emade kohta. Minagi ei hiilga kannatlikkuse ja leebuse poolest, kui tegemist on kolme elava lapsega. Üldse ei meeldi mulle, kui minu arvamus ja otsus kahtluse alla seatakseJ.  Ja siinjuures ärgem haarakem kohe sõnasabast – kannatlikkuse puudumine ei tähenda laste peksmist või muud räiget vägivalda. Ma mäletan, et kui ma olin teises klassis, siis meie asendusõpetaja – vanem korpulentne naine – tutistas lapsi. Mina langesin selle võika tutistamise osaks ainult üks kord. Kuid poisid ja mõned tüdrukud said seda tunda sagedamini. Ja see pilt on mul siiani silme ees, kuidas näost punetav õpetaja läheb 8 aastase lapse juurde, paneb mõlemad käed tema juustesse ja tutistab nii, et lapse jalad kerkivad maast üles ja kogu tema keha rapub. Seega ärgem omastagem imelist kannatlikkust ka koolisolevatele õpetajatele ja klassis valitsevale olukorrale.
Mäletan ka vastupidist juhtumit. 7 klassi poisid viisid oma ülienergilise hüplemise, karjumise jms käitumisega hullumeelsuse äärele noore, imekena, rahuliku, naeratava õpetaja. Kolme kuuga meie suures koolis – muutus ta nö „närvihaigeks“ karjuvaks vihaseks monstrumiks. See õpetaja tuli kõige paremate kavatsustega kõrgkoolist õpetama „toredaid õpihimulisi“  lapsi. Ta ei leidnud neid. Ja meie õpilastena ei olnud huvitatud. Sellised noored hakkajad meeldivad õpetajad võiksid leida omale tegevust kodust kodusse käies ja väikesele ringile midagi tutvustades/õpetades/edasi andes.
Võiks arvata, et kui mina lõpetasin kooli 27 aastat tagasi, siis on asjalood muutunud. Mitte eriti. Kuna minu vanemad lapsed on alles mõned aastad tagasi kooli  lõpetanud – tutistamisi, kõrvast sakutamist, raamatuga lajatamist tuleb ette selle vahega, et minu ajal said käskkirju õpilased, nüüd saavad käskkirju õpetajad. Õpilased on julgemad kodus kaebama ja vanemad on julgemad selle peale skandaali tõstma. Vastupidine olukord – et vaiksemad õpetajad langevad õpilaste võimu alla, on jätkuvalt. Sellest hoolimata äratab koduõpe mõnes õpetajas veel surmahirmu: oh issand, mis neist lastest küll saab?
Noh issand teab, mis on saanud kooliskäinud lastest – tee veidi krimi ja haiglastatistikat, loe viisakatest ja intelligentsetest suhtlemisviisidest delfi kommentaaride hulgast. Vaata ajalehtede pealkirjadest, kes taaskord altkäemaksu ja raiskamise, varastamise ja valetamise, peksmise ja tapmise puhul  on tähelepanu pälvinud. Kohtu alla läheb kurjategija, siis politseinik, siis kohtunik, siis riigikogu liige. Vaata Eesti rekordeid alkoholismis, AIDSis, narkootikumides. Positiivseid näiteid ära samuti vahele jäta. Vaevalt, et koduõppe lapsed saavad hullemad olema.

Ma ise olen kohanud koduõppe emana samuti suhtumist -  jah sina saad seda teha, sa oled nii tark – oskad keemiat! Noh. Keemia ei ole elus veel kõik, või kuidas? On siis sinul, kes sa seda postitust loed oma elus keemiat vaja läinud – sel määral, mida koolis õpetatakse? Pikemal juhul kestab kool 12 aastat, sellest keemiat õpid 6 kooliaastal. Sa elad keskmiselt 75 aastat. Peale kooli sa jätkuvalt õpid - omandad erialasid ja loobud neist; täiendad ennast ja saad paremaks valitud alal. Oled suurepärane spetsialist, kuid jääd töötuks. Saad tööd, kuid mitte õpitud erialal. Asud täiesti võhikuna mõnele alale, kuid taipad ja arened tööd tehes kiirelt.  Ja ma näen läbi aastate, et inimesed lõpetavad kooli ja ei oska: kas kirjutada, või lugeda ja loetut mõista, või keemiat, või matemaatikat, või füüsikat või ei tea kõiki Aafrika riike ja nende pealinnu, või joonistada, või viisakalt rääkida, või olla lahke kõigi teiste vastu jne. Ometi on nad istunud õpikute ja õpetajaga ruumis ja tegelenud kodus. Ikka ei oska. Ei tahagi sageli seda näit. koolifüüsikat osata.
Mina näen asja nii, et me kõik oskame matemaatikat, ja emakeelt, füüsikat ja keemiat, geograafiat ja bioloogiat. Kõiki neid aineid sisuliselt, tegelikult ja tervikuna mitte tundes me ei saaks elada. Elab ainult tervik, kus kõik üksikained on ühinenud omavahel läbipõimunud kogumiks. Kui sa oled osanud sündida, kui sa hingad ja sööd ning söödut seedid, kui sa näed ja kuuled ja haistad ja maitsed, kui sa kõnnid ja jooksed ja roomad ja ujud, kui sa oskad olla kevades ja talves ja suves ja sügises, kui sa oskad oma sõpradega aega veeta ja teha seda, mis sulle meeldib ja ka seda, mida on vaja – siis sa juba oled omandanud nii matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadused, emakeele ja inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse jpm. Igaühes avaldub mõni aine rohkem, teine vähem. Igaühes meist on erinev kombinatsioon. Minus on sageli eesplaanil keemia-biokeemia. Sinus võib-olla kunst. Ja sinus  midagi hoopis muud. Vahel on esiplaanil keemia, vahel kirjandus, vahel tants jne.  Ma ei eitagi, et osadest inimestest saavad teadlased ja spetsialistid, kes inimloomuse ühe osakese võtavad ja selle uurimisele pühenduvad. Nad võtavad meie terviklikust olemisest välja matemaatika ja omakorda sellest trigonomeetria ja omakorda sellest veel üheainsa võrrandi ja tegelevad sellega 70 aastat ja kirjutavad raamatuid. Ühestainsast inimkeha valgust on kirjutatud tuhandeid lehekülgi.

Mulle tundub, et loodus või reaalsus on briljantne. Keerates kuubiku ühte külge – muutuvad kõik teised. Üks inimene maailmas muutub ja muutub kõik muu. Muutub päev ööks ja koos sellega iga hetk. Üks haigus kaob, teine tuleb asemele. Üks mure kaob, teine tuleb asemele. Üks spetsialist kaob, teine tuleb asemele. Laskem lahti selles mõttest, et elu ja kool on sarnased mõisted. Koolil ei ole midagi tegemist sellega, mida sa oma elus oskama saad. Kooli keemiaõpikust arusaamise puudumine ei tähenda, et sa ei oska keemiat. See tähendab, et tervikule lähenemine läbi sellise vaatenurga sulle ei sobi. Sa oskad seda teistmoodi ja ka see on õige.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar