Koduõppe blogisid on meeletult palju ja mulle meeldib aeg-ajalt erinevatest paikadest innustust leida. Üks selline vahva postitus koduõppe emade kohta on kirja pandud Kris Bales blogis Weird unsocialized homeschoolers (veidrad sotsialiseerimatud koduõppurid). Emad, kes on valinud koduõppe tunnevad kõikjal maailmas sedasama, mida sinagi tunned. On hea teada, et sa ei ole üksi!
Kris Bales kirjutab: Koduõppe ema on paljude jaoks kummaline tabamatu elukas. Ma
jagaks teiega 10 asja, mida te selle hämmastava olendi kohta teada võiksite.
Ütlen ka, et ma ei esine siin mitte kõigi koduõppe emade eest. Lihtsalt
paljusid neist tundes, on lustakam kasutada „meie“ häält.
1. Meil ei ole superinimese
kannatlikkust.
Olen seda öelnud varasemalt ja
kordan veelgi: koduõppe emad ei ole superkannatlikud musternaised. See on üks
suur MÜÜT. „Jah, just nii“ – karjun ma sinu peale teiselt poolt arvutiekraani.
Ei ole tõsi. Vale puha. Stereotüüp.
Üks koduõppe ema kommenteeris kunagi
minu kirjutist Public School Parents’ Guide to Homeschooling Parentspost, sõnadega “Sul ei ole piisavalt kannatlikkust
koduõppe jaoks? Noh, minul ka mitte!“
2. Meil ei ole õpetaja diplomit.
Jah loomulikult on neid, kellel on,
kuid enamikul mitte. Kuid ma võin teile öelda, et mulle on õpetaja diplomiga
emad väga palju kordi öelnud, et õpetaja haridus on rohkem takistuseks, kui
abiks sel juhul, kui koduõppele jäävad omad lapsed.
Sest vaadake, õpetaja haridus
valmistab inimest ette sellisteks asjadeks, nagu klassiruumis toimuva
juhtimiseks. Kuigi me arvame, ei kata
see haridus siiski eriti hästi ka seda, mis puudutab mida õpetada. Tänapäeva mõistes on meil koduõppe jaoks valida nii
tohutu materjali hulgast, et „mida õpetada“ ei saa olla enam probleemiks.
Maailm on tegelikult meie jaoks klaasiruum – ja veel kui hämmastav klassiruum.
3. Meid tüütab see, kui te räägite meile
kõigest, mis võib olla koduõppega valesti.
Ma ei ole tavaliselt nüri aga siis hakkab teilt tulema. Kui me kohtume
toidupoes kassajärjekorras või kaubamajas või te juhtute lugema meie blogisid
ja ütlete siis, mis kõik valesti on! See on tüütu!
Ma mõtlen siinjuures erinevust
selles osas, kas sa oled lihtsalt keegi, kes tunneb huvi meie elustiili vastu.
Kuid kui sa oled võõras – hoia oma negatiivsed arvamused koduõppe kohta endale.
Vastasel juhul võid sa üllatuda ja eriti seetõttu, et me tõenäoliselt ei
kavatsegi võõra arvamuste tõttu oma meelt muuta.
4. Mõnedele meist on kodumajandus
väljakutseks.
Ma võin küpsetada ja suudan ka nööbi
riidetükile tagasi ette õmmelda. See ei pruugi alati ilus välja näha, kuid
vähemalt saab see asi tehtud. Minu maja ei ole sugugi mitte alati korras ja kui
ma olen üritanud midagi aias kasvatada, siis on tulemuseks hunnik närbunud
taimi.
Ja ma tean, et ei ole üksi. Mitte me
kõik ei kasvata oma teravilja, ei küpseta oma leiba ja ei elune pisikestes
farmides … paljud muidugi teevad seda ja ma kadestan neid selle tõttu.
5. Meile meeldib õppida oma laste
kõrvalt.
Me ei tea kõike ja enamik meist ei
väidagi seda (mõned meist ütlevad, et teavad kõike, kuid ka paljud
üldhariduslike ja erakoolide emad väidavad seda samuti). Ja see ongi koduõppe
puhul üks suurepärane asi – ka meie ise saame õppida – oma laste kõrvalt. See lubab meil oma endi teadmisi avardada ja näitab lastele, et õppimine ei
lõpe kunagi.
6. Matemaatika kohutab meid.
Hästi, ma tean, et on olemas
arvutiekraanide taga klõbistavaid matemaatikageeniusi. Ma ei mõista teid. Ma
räägin praegu matemaatika foobikute kamba nimel. Matemaatika kohutab meid.
Võib-olla kohutab isegi keemia. Või füüsika.
Need vanemate klasside matemaatika ja
teaduse teemad tekitavad hirmu paljude koduõppe emade südames, kuid on palju
erinevaid viise olla koduõppel ka keskkooliõpilasega ja teha seda, mida lastel
on vaja teha, hoolimata sellest, et me võime mõne kooli asjaga kimpu jääda.
Ja siiski on alati olemas see „laste
kõrval õppimise“ asi. Mõnikord me avastame, et need kunagi
raskena tundunud teemad ei ole enam nii keerulised, kui neid uuesti vaadata. Eriti, kui mõni käsiraamat on
saadaval.
7. Mõnikord me oleme öösiti üleval
ja muretseme, et oleme oma lapsed ära
rikkunud.
Vahel saavad hirm ja kahtlused su
kätte. Seda reeglina keset ööd, kui maja on vaikne ja sa lebad unetuna voodis.
Võib-olla on meile mõjunud need asjad, mida Sina oled meie blogidesse
kommentaariks kirjutanud või vihjanud meile toidupoe järjekorras seistes. See
on hakanud meie peades keerlema.
Võib-olla on tegemist meie
puuduolemise tundega või tunnetame eriti selgelt raskust, et meie laste haridus
toetub täielikult meie õlgadele. Võib-olla
on see mõte, et meie lapsed võivad hiljem süüdistada koduõpet kõiges selles, mis nende elus võib valesti
minna.
Võib-olla on tegemist lihtsalt
seedehäirega. Mis see iganes ka ei oleks – on tegemist öödega, mil me vähkreme
voodis ja muretseme, et meie suurimad hirmud ja kahtlused võivad saada
tõeks.
Tavaliselt ärkame siis hommikuti ja
tajume, et alati võib olla puudujääke, ükskõik kus ja kuidas sinu
laps haridust ei omandaks ja me
tõepoolest teeme kõike hästi. Ja vahel saame aru, et võib olla neid nõrku
kohti, kus meil on vaja oma lapsi rohkem toetada või kus meil, vanematel on
vaja rohkem teadlikkust ning me võtame siis ette vastavad sammud.
Meil on meeles ka asjad, milles me
süüdistasime oma vanemaid ja mõistame siinjuures, et osa sellest on lihtsalt
inimloomuse juurde kuuluv ning sel on
vähe tegemist hariduslike valikutega.
8. Me teeme vahel vigu.
Oleme inimesed. Vahel keerduvad
asjad puntrasse. Kui mina olin koolis, siis näiteks vaene Pluuto oli veel planeet
ja ookeaneid oli neli (sellised
tagasivaated teemal „me ei tea kõike“). Nii saavad olla ka vigadest õppimise
momendid. Vahel teeme me vigu teadmatusest. Hiljaaegu oli palju juttu
autoriõiguste osas. Kas te teadsite näiteks, et kui sinu laps kirjutab vastused
märkmikku, mida on võimalik hiljem uuesti kasutada tarbitava tekstina, siis
toimub autoriõiguste rikkumine? Ja kuni
siiani, ei teadnud seda ka mina..
Enne, kui sa kopeerid või kaustad
tasuta midagi, mida keegi teine peale tegeliku autori on internetis jaganud,
tee endale selgeks, millised koduõppe materjalid on legaalseltkopeeritavad.
Seni kuni me ( ja meie lapsed) õpime
oma vigadest ning liigume edasi, ei saa ma aidata, kuid arvan, et neil vigadel
on kindel eesmärk.
9. Me tõesti ei püüa oma lapsi ära
rikkuda.
Tõesti. Me ei otsustanud koduõppe
kasuks seetõttu, et tahtsime oma laste elu ära rikkuda. Koduõpe ei ole kergelt
tehtud otsus. Me tõepoolest teeme seda, mida peame parimaks oma
lastele – meie lastele mitte sinu omadele. Me ei mõista sind hukka.
10. Me
ei vahetaks oma koduõppe elustiili mitte millegi vastu.
Kõigi oma tõusude ja langustega;
murede ja hirmudega; ja inimestega, kes rõhuvad sellele, et me rikume oma
lapsi; me tõepoolest ei vahetaks koduõppe elustiili mitte millegi muu vastu.
Meile meeldib koos oma lastega olla. Me õpime ise nende kõrvalt. Meile meeldib
olla nende kõrval hetkedel, kui nad esimest korda avastavad midagi uut. Me armastame seda hullumeelset Ameerika mägedele sarnanevat sõitu, mida
nimetatakse koduõppeks.
Ja veel üks asi, mida sa peaksid
teadma sellisest arvamusest: „Ma olen koduõppel - Milles on sinu superjõud?“
See peaks olema naljakas. Ma ei arva, et koduõppel olemine teeb mind üldse
milleski „super-super“. Vahel ma leian, et olen superhea vaadates mõnd sellist
saadet nagu „Are You Smarter Than a Fifth Grader.” (kas sa oled targem kui viienda
klassi õpilane)
Kuidas on sinuga koduõppe ema? Mida peaksid inimesed
sinust teadma?
---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ma ise võingi
siinjuures öelda midagi enda kogemuste kohta. Kõik ülaltoodu käib samamoodi eesti emade kohta.
Minagi ei hiilga kannatlikkuse ja leebuse poolest, kui tegemist on kolme elava
lapsega. Üldse ei meeldi mulle, kui minu arvamus ja otsus kahtluse alla
seatakseJ.
Ja siinjuures ärgem haarakem kohe
sõnasabast – kannatlikkuse puudumine ei tähenda laste peksmist või muud räiget vägivalda. Ma mäletan, et
kui ma olin teises klassis, siis meie asendusõpetaja – vanem korpulentne naine
– tutistas lapsi. Mina langesin selle võika tutistamise osaks ainult üks kord.
Kuid poisid ja mõned tüdrukud said seda tunda sagedamini. Ja see pilt on mul
siiani silme ees, kuidas näost punetav õpetaja läheb 8 aastase lapse juurde,
paneb mõlemad käed tema juustesse ja tutistab nii, et lapse jalad kerkivad
maast üles ja kogu tema keha rapub. Seega ärgem omastagem imelist kannatlikkust ka koolisolevatele
õpetajatele ja klassis valitsevale olukorrale.
Mäletan ka vastupidist
juhtumit. 7 klassi poisid viisid oma ülienergilise hüplemise, karjumise jms
käitumisega hullumeelsuse äärele noore, imekena, rahuliku, naeratava õpetaja. Kolme
kuuga meie suures koolis – muutus ta nö „närvihaigeks“ karjuvaks vihaseks
monstrumiks. See õpetaja tuli kõige paremate kavatsustega kõrgkoolist õpetama
„toredaid õpihimulisi“ lapsi. Ta ei
leidnud neid. Ja meie õpilastena ei olnud huvitatud. Sellised noored hakkajad
meeldivad õpetajad võiksid leida omale tegevust kodust kodusse käies ja
väikesele ringile midagi tutvustades/õpetades/edasi andes.
Võiks arvata, et kui
mina lõpetasin kooli 27 aastat tagasi, siis on asjalood muutunud. Mitte eriti.
Kuna minu vanemad lapsed on alles mõned aastad tagasi kooli lõpetanud – tutistamisi, kõrvast sakutamist,
raamatuga lajatamist tuleb ette selle vahega, et minu ajal said käskkirju
õpilased, nüüd saavad käskkirju õpetajad. Õpilased on julgemad kodus kaebama ja
vanemad on julgemad selle peale skandaali tõstma. Vastupidine olukord – et vaiksemad
õpetajad langevad õpilaste võimu alla, on jätkuvalt. Sellest hoolimata äratab
koduõpe mõnes õpetajas veel surmahirmu: oh issand, mis neist lastest küll saab?
Noh issand teab, mis on
saanud kooliskäinud lastest – tee veidi krimi ja haiglastatistikat, loe viisakatest
ja intelligentsetest suhtlemisviisidest delfi kommentaaride hulgast. Vaata ajalehtede
pealkirjadest, kes taaskord altkäemaksu ja raiskamise, varastamise ja
valetamise, peksmise ja tapmise puhul on
tähelepanu pälvinud. Kohtu alla läheb kurjategija, siis politseinik, siis kohtunik, siis riigikogu liige. Vaata Eesti rekordeid alkoholismis, AIDSis,
narkootikumides. Positiivseid näiteid ära samuti vahele jäta. Vaevalt, et
koduõppe lapsed saavad hullemad olema.
Ma ise olen kohanud
koduõppe emana samuti suhtumist - jah
sina saad seda teha, sa oled nii tark – oskad keemiat! Noh. Keemia ei ole elus
veel kõik, või kuidas? On siis sinul, kes sa seda postitust loed oma elus
keemiat vaja läinud – sel määral, mida koolis õpetatakse? Pikemal juhul kestab
kool 12 aastat, sellest keemiat õpid 6 kooliaastal. Sa elad keskmiselt 75
aastat. Peale kooli sa jätkuvalt õpid - omandad erialasid ja loobud neist;
täiendad ennast ja saad paremaks valitud alal. Oled suurepärane spetsialist,
kuid jääd töötuks. Saad tööd, kuid mitte õpitud erialal. Asud täiesti võhikuna
mõnele alale, kuid taipad ja arened tööd tehes kiirelt. Ja ma näen läbi aastate, et inimesed
lõpetavad kooli ja ei oska: kas kirjutada, või lugeda ja loetut mõista, või
keemiat, või matemaatikat, või füüsikat või ei tea kõiki Aafrika riike ja nende
pealinnu, või joonistada, või viisakalt rääkida, või olla lahke kõigi teiste vastu jne. Ometi on nad istunud õpikute ja õpetajaga ruumis ja tegelenud kodus.
Ikka ei oska. Ei tahagi sageli seda näit. koolifüüsikat osata.
Mina näen asja nii, et
me kõik oskame matemaatikat, ja emakeelt, füüsikat ja keemiat, geograafiat ja
bioloogiat. Kõiki neid aineid sisuliselt, tegelikult ja tervikuna mitte tundes me
ei saaks elada. Elab ainult tervik, kus kõik üksikained on ühinenud omavahel
läbipõimunud kogumiks. Kui sa oled osanud sündida, kui sa hingad ja sööd ning
söödut seedid, kui sa näed ja kuuled ja haistad ja maitsed, kui sa kõnnid ja
jooksed ja roomad ja ujud, kui sa oskad olla kevades ja talves ja suves ja
sügises, kui sa oskad oma sõpradega aega veeta ja teha seda, mis sulle meeldib
ja ka seda, mida on vaja – siis sa juba oled omandanud nii matemaatika,
füüsika, keemia, loodusteadused, emakeele ja inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse
jpm. Igaühes avaldub mõni aine rohkem, teine vähem. Igaühes meist on erinev
kombinatsioon. Minus on sageli eesplaanil keemia-biokeemia. Sinus võib-olla kunst.
Ja sinus midagi hoopis muud. Vahel on
esiplaanil keemia, vahel kirjandus, vahel tants jne. Ma ei eitagi, et osadest inimestest saavad
teadlased ja spetsialistid, kes inimloomuse ühe osakese võtavad ja selle
uurimisele pühenduvad. Nad võtavad meie terviklikust olemisest välja
matemaatika ja omakorda sellest trigonomeetria ja omakorda sellest veel
üheainsa võrrandi ja tegelevad sellega 70 aastat ja kirjutavad raamatuid.
Ühestainsast inimkeha valgust on kirjutatud tuhandeid lehekülgi.
Mulle tundub, et loodus
või reaalsus on briljantne. Keerates kuubiku ühte külge – muutuvad kõik teised.
Üks inimene maailmas muutub ja muutub kõik muu. Muutub päev ööks ja koos sellega iga hetk. Üks haigus kaob, teine tuleb asemele. Üks mure kaob, teine tuleb asemele.
Üks spetsialist kaob, teine tuleb asemele. Laskem lahti selles mõttest, et elu
ja kool on sarnased mõisted. Koolil ei ole midagi tegemist sellega, mida sa oma
elus oskama saad. Kooli keemiaõpikust arusaamise puudumine ei tähenda, et sa ei
oska keemiat. See tähendab, et tervikule lähenemine läbi sellise vaatenurga
sulle ei sobi. Sa oskad seda teistmoodi ja ka see on õige.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar