Laupäev, 27. juuli 2019

Sulle peab matemaatika meeldima


Asjad, mis meile meeldivad, ei ole täisväärtuslikud ega olulised? Ühtaegu tekkis teatud arusaamine, et olen millegi taolisega juba kokku puutunud. See tuttav tunne tuleb olukorrast, kus vaidlevad kõigesööja ja taimetoitlane. Kõigesööja ütleb, et liha peab sööma, kuskohast sa muidu oma valgud saad. Taimetoitlane ajab oma joru. Ja nii läheb vaidlus sageli vihaseks. Kuid kõigesööja ei söö liha sellepärast, et seal on valku. Valgujuttu on tänasel päeval kerge ümber lükata.Ta sööb seda, kuna liha meeldib talle. Aga oma meeldimisele paneme selga teaduslikkuse ja kohustuslikkuse rüü. See näeb parem välja. Meeldimine on labane? Mitte nii üllas, mitte nii õilis.


(Kooli)matemaatikat tuliselt kaitsvale inimesele meeldib matemaatika, kuid ta ütleb, et see on hädavajalik õppida kõigile. Seda on igal juhul kõigil vaja. Ilma selleta ei ole elu. Kas on nii? Millegipärast kaotab asi, mis EI OLE nö eluks hädavajalik, kõigile kohustuslik, sunniviisiline, oma võlu. Järsku see asi ei ole teistest asjadest parem. Et kui (kooli)matemaatika ei ole kohustuslik ega sunniviisiline ega oma kuidagi kõrgemat staatust kõigi teiste valikute ees, siis ta kaotab palju oma väärtusest? Et on häbiasi õppida matemaatikat lihtsalt meeldimise pärast. Sest seda ju pakutaksegi – kui sulle meeldib (kooli) matemaatika, siis õpi seda. Õpi süvendatult ja rohkem. Õpi kogu hingest. Ja teised õpivad seda, mis meeldib neile. Luba teistel õppida seda, mis meeldib neile. Sestap koduõppe puhul kasutan ma seda sama – ma kirjutan, et koduõpe on parem koolist. Ja see ärritab neid, kellele meeldib, et lapsed on koolis.  Ma võiksin rohkem kirjutada, kui väga mulle koduõpe meeldib. Sügaval sisemuses tunnen ma, et see on minu jaoks – õppida huvist ja vajadusest lähtuvalt, valida ise õppemaht, aeg ja õpetaja. 

Aga see ei taha hästi sobida. Selles on mingi võlu, et kui mulle meeldib biokeemia, siis mulle meeldiks ka see, kui see kuulutatakse oluliseks, hädavajalikuks ja kohustuslikuks kõigile. Sest siis mina oma oskustega saaksin hiilata selles klassis, kus väga paljud ei saa sellest mõhkagi aru – seda ainult seetõttu, et neid ei huvita see ja neil ei ole seda vaja. Kuskil sügaval inimkeha sisemuses toimuvad miljardid biokeemilised protsessid ja nad toimuvad hoolimata sellest, kas me teame kõiki ensüüme peast  ja kas me oskame kirja panna kõik reaktsioonivõrrandid. Ma saaksin tunda ennast teistest targemana ehk paremana. Kui ma oleksin – ehk ma ju olingi biokeemia kursustel, mis ei olnud kohustuslikud ja olid igale huvilisele avatud. Kõik need inimesed, kes minuga ühel ajal 3 kuud biokeemiat paremini tundma õppisid  - olid üsna sarnase tasemega. Võin öelda, et ikkagi oli lõbus ja tore õppida. Ikkagi oli piisavalt neid, kes valisid biokeemia õppimiseks. Nii saab olema ka koolimatemaatikaga  -alati on neid, kes tahavad seda õppida ja saab olema neid, keda see hakkab huvitama kunagi hiljem. Hetkel soovib ta õppida midagi muud.

Tõenäoliselt on meie koolitamise tulemus, et  meile meeldib olla teistest parem. Tahtmine olla teistest parem – raske stress. Sest keegi ei ole kellestki parem – igaüks on eriline.
Kui me teaksime, et (kooli)matemaatika on võrdne kõigi teiste õppimisvõimalustega – muusikaga, tantsuga, kunstiga, skulptuuriga, geografiaga, käsitööga, aiandusega jne jne jne. Et iga neist võimalustest on samaväärne ja kõik, mis iganes meeldib õppida – on sama väärtuslik sellega, mida õpib keegi teine. Kui hindamist ei oleks. Siis see võtab võimaluse uhkustamiseks – minu laps on teistest parem, minul on paremad hinded ehk mina olen parem, kui sina.
Sestap sina pead õppima matemaatikat, et mina tunneksin ennast hästi. Sest minule meeldib matemaatika ja sestap peab see meeldima kõigile ja kui ei meeldi on valesti õpitud või õpetatud. On õpetaja halb või õpik või laps on lihtsalt andetu. Aga ei või olla, et sa valiksid midagi muud. Sest see, mida mina meeldimisest õpin – ja see on parim – tuleb kõigil omaks võtta. Teine on võimalus, et ma õpin, kuna mind sunnitakse. Keegi teine, kellest ma sõltun peab seda minu jaoks parimaks. Ja ma ei julge öelda ei. Ja kui mina ei julge, siis on hea meel näha, et ka kõik teised peavad seda tegema. Ja eriti pöördesse ajab, kui keegi läheb ja on edukas seal, kuhu mind tõmbab aga ma ei julge või asjaolude sunnile ei saa minna.   

Teisipäev, 23. juuli 2019

Kui raske see olla saab?




Tsivilisatsiooni rüü meie õlul on alati olnud üsna õhuke. 1672 aastal, kui rahvale ei meeldinud peaministri poliitika, siis järgnes sellele üsna võigas samm. Minister poodi üles ja söödi ära. Paarsada aastat edasi ja kas midagi on suurt muutunud? Tegudeni võibolla enamik ei jõua  aga sõnades küll. Tundub, et järjest rohkem õpetusi jagav kool pole aidanud :). Tuleb meelde dr M. Punab märget ühes artiklis: "Aga olen üha enam veendunud, et inimene ei ole sotsiaalne konstrukt, vaid juhtivalt bioloogiline olevus. Minu jaoks suisa häirivalt palju loom." 

Võibolla just seetõttu polegi nii halb mõte alandada alkoholiaktsiisi ja hoida inimesi tegevuses. 



Blogi matemaatika artiklit jagati meedias ja see sai delfis terve posu kommentaare. Ma ise oma artiklite kommentaare kunagi ei loe aga tütar tegi kokkuvõtte ja saatis mõned positiivsed sõnadega: Madalalaubalisi kommentaare oli küll (aga kahjuks neid igas teemas viimasel ajal). Pole isegi artiklit läbi lugenud ja kommenteerivad pealkirja järgi.

Aga ma olen aeg ajalt sirvinud kommentaare teiste artiklite juures. Kuna ma saan aru, et kõik kommenteerijad on käinud koolis ja õppinud matemaatikat :). Siis võin enamiku neist kokku võtta ühe tsitaadiga meie ühelt kauaaegselt ja hinnatud eesti keele ja kirjanduse õpetajalt. Mõned aastad tagasi ta helistas ja ütles õpilaste (põhikool) kohta: "Lugemisoskus 0, kirjutamisoskus  0, FUNKTSIONAALSE lugemise oskus 0."

Õpetaja Päikesetoidu facebookis kommenteeris artikli juures a la et ...mõnel võib olla on kodus keskmiselt andekam laps, kes õpib lühema ajaga matemaatika ära... Ütlen, et ei - mul ei ole kodus keskmiselt andekamat last. Keskmiselt andekamad ja mitteandekad on koolisüsteemis. Vabaõppel on iga laps eriline - andekas omal moel. Ükski laps ei ole teisest andekam, igaüks on eriline. 

Mul on kahju, kui osad õpetajad ei oska näha, et ka neil on kodu- ja vabaõppelastega väga palju võita. Arvan, et põhjus miks paljud õpetajad koolimajast ja sealsest süsteemist nii kramplikult kinni hoiavad, peitub lihtsas hirmus. Hirmus, et õpetajat ei ole enam vaja, kui koolimaja ei ole. Või et lapsed jäävad lolliks. Tegelikult on vastupidi. Olen ikka ja jälle lugenud sellest, et koolis on häid õpetajaid ja halbu õpetajaid ja neid, kes kohe üldse ei oska õpilastele selgitada või et õpilased on laisad ja ei viitsi... Mina ütleksin, et ei ole head ega halba õpetajat ega õpilastki. On inimesed oma tugevuste ja nõrkustega.  Seal, kus on sund, seal tekib protest. Õpetaja ning õpilane on olemas olnud aegade algusest peale ja väljaspool kooliseinu on sellist õpetaja-õpilase suhet väga palju. Sestap ei ole halba õpetajat, on eriala spetsialistid, kellel õpetamine ei pruugi õnnestuda, kuna õpilased saadetakse õppima sunniviisiliselt, valel ajal, vales kohas, vales vanuses jne. Õpetaja uks peaks olema avatud ja sinna sisenemine võiks olla vabatahtlik. Iga õpilane leiaks omale õpetajaid ja igal õpetajal oleksid õpilased. 

Võibolla alguses tundub, et see ei ole võimalik - et õpilane õpib lähtuvalt huvist ja entusiasmist. Ja õpetaja annab oma teadmisi edasi neile, kes tulevad just sel hetkel, kui nad on valmis just neid teadmsi ja oskusi vastu võtma. 
Võimalik, et täna on meie koolisüsteem  parim, mida me suudame välja pakkuda. Kuid haridusmaailmas on erinevate teadlaste ja asjatundjate poolt välja pakutud ideid ja kavandeid, mis näitavad, et vabalt õppimine on võimalik...

UK statistika kohaselt on viimaste aastatega koduõppe laste arv suurenenud 40% - 2016-2017 õppeaastal oli kodu ja vabaõppureid 48 000 võrreldes 34 000 koduõppuriga 2014-2015 



Lugemisrõõmu Allison Pearson romaanist „Kui raske see olla saab?“ Kuna minu vanus on raamatus minategelasega pea samas vanuses ja kodus kasvamas teismelised, siis leian nii palju lahedaid äratundmisi. Ja olenemata sellest, et see on romaan ja autor ei ole haridusteadlane, on tema tähelepanekud vägagi reaalsusele vastavad :).  



Tsiteerin paar lõiku: 
"Richard ütleb ikka, et meie vanematel polnud aimugi, mis aineid me koolis õppisime. See on tõsi. Praegu on tunne, et me peaaegu teeme nende eest tasemetööd ära. Kas selle pärast ongi kõik nii paganama pinges? Vanemad survestavad lapsi, sest neil on võimalik eeskujulikud hinded saada, kui nad käituvad nagu laborirotid, pääsevad labürindist läbi ja avavad õiged kastid. Lapsed survestavad omakorda vanemaid, sest nad käituvad nagu kord ja kohus laborirottidena, kes avavad õiged kastid, aga siis lähevad kõik hulluks ja närivad iseendil jalad otsast. Keegi ei taha olla esimene, kes küsib, kas see eksperiment on seda ka väärt."


"Kahjuks olen ma ema ajal, kui teismelised võivad rääkida oma vanematega niiviisi, nagu varem pole ühelgi põlvkonnal olnud lubatud teha. Mäletan, et isa sõimas mind väikeseks tänamatuks krantsiks ja küllap ma olingi seda. Kuid minu lastel on palju rohkema eest tänulik olla, kui oli meil. Rich ja mina oleme nende väljakujunemata tundeid tähele pannud ja toetanud, pühendanud aega ja vaeva nende kui isiksuste tundma õppimisele, hoolitsenud selle eest, et nad sööksid tasakaalustatud toitu, ning ajanud sageli eelarve lõhki, et enamikku jõuluvanale esitatud soovidest täita. Me pole neile kunagi laksu andnud – siiski ehk üksainus kord, kui Emily läks Lutoni lennujaamas pagasikaruselliga sõitma. Oleme neile hoolikalt valitud raamatutest miljoneid sõnu ette lugenud, viinud neid Suffolki, Rooma ja Pariisis Disneylandi ning pole jätnud neid paki suitsupeekoni-maitseliste kartulikrõpsudega auto tagaistmele, nagu tehti Julie ja minuga, kui meie vanemad kõrtsi läksid. Ja mis te arvate? Meie lastest said teismelised nagu meistki, ainult et tunduvalt ebaviisakamad ja vähem tänulikud. Kuidas see saab õiglane olla?"



Neljapäev, 18. juuli 2019

Matemaatika ruineerib elusid.


Artikkel matemaatikast... :)


Minu koduõppurist poeg, kes ei ole käinud ei lasteaias ega koolis, lõpetas nüüd hiljuti põhikooli. Matemaatikat ei ole ma saanud kunagi pidada poja lemmikuks ega huviobjektiks, seega me lükkasime selle õppimise nii kitsaks, kui võimalik ja nii kaugele kui võimalik. Mitte et ta poleks olnud taibukas malemängur, taskuraha kasutaja, legode spetsialist. Vaieldamatult oskas laps kiirelt orienteeruda ja mängida erinevaid laua- ja arvutimänge – kuid õpikumatemaatika, see ei saanud mingit tähelepanu. Ise oma õppimist kordineerinud laps võib kasvada nooreks inimeseks, kes ei vali sissetallatud radu, isegi kui kõik tema ümber seda ootavad. Ma olin täiesti valmis, et otsustab põhikooli lõpueksamitele mitte minna. Kuid reeglipärased ootused võivad kergelt osutuda ümberpööratuks. Eelmisel aastal otsutas poeg, et ta siiski lõpetab ja teeb lõpueksamid. Ma võtsin matemaatikaõpikud, googeldasin ja leidsin hämmastavalt palju matemaatikaõpetajate videosid internetist (tänud). Ostsin kalkulaatori, sirkli ja joonlaua :). Ja me õppisime matemaatikat, mitte hullunult aga veidi igal tööpäeval. Ütlen etterutates, et matemaatika eksami hinne tuli 42 punkti (50 max). Vist sai isegi ülearu pingutatud :). Nii et 9 klassi matemaatika võib ära õppida lühikese ajaga. Kuid asi on pigem selles, milleks? Milleks hindamine, milleks eksam üldse.
Unustasin öelda, et ma olin ise koolis matemaatikas reeglina väga heade hinnetega. Tegin hästi lõpueksamid ja sisseastumiseksami Tartu Ülikooli. Nüüd pojaga koos õppides, võin öelda, et õpikud ei ole väga head selleks puhuks, kui sa oled kunagi matemaatikat õppinud ja tahaksid uuesti aru saada :). Mulle endale ei meeldinud üldse, et pean hakkama uuesti seda ainet üksipulgi meelde tuletama. Aga lohutasin end mõttega, et need mõned kuud saan ju ometi üle elada. Tuli palju otsida netiavarustest keerulisemate ülesannete lahenduskäike. Aga muidu  - kohustuse täitmiseks sobivad kooliõpikud hästi. ... Aga milleks selline kohustus?



Kirjutati, et gümnaasiumis võiks olla matemaatika olla vabatahtlik. Super!
Matemaatikute liit (või mis iganes ühing see oli ) kirjutas kohe kirja, milles palus hästi järele mõelda enne, kui nii mõtlematu samm tehakse. Kuid mulle tundub, et matemaatika õppimise otsust ei peaks tegema seltskond matemaatikuid – kes niikuinii peab matemaatikat kõige olulisemaks, nagu kitsa eriala spetsialistid ikka – vaid ikkagi õppurid.
Matemaatikud ütlevad, et see arendab seda ja toda ja kolmandat. Kuid ma võiks vastata, et see  ei ole ainult matemaatika monopol. Ja kui matemaatika on kõikjal meie elus ja meie ümber, siis järelikult me elades ja kõigega enda ümber suheldes ja toimetades õpime küllaldaselt matemaatikat. Õpime seda ükskõik mida tehes. Sel juhul, milleks eksamid ja hindamine.

Mitte ainult koolikiusamine, vaid ebamääraste abstraktsete ainete õpetamise surve viib lapsi aina enam psühholoogi juurde. Meid jahmatab, kui noor inimene endalt elu võtab. Me vaikime maha rahustite, narkootikumide, antidepressantide tõusva kasutamise noorte hulgas. Surve olla teistest parem. Hirmu süüdistamise ees. Ja ikka ei tule me selle peale, et lubada lapsel õppida kodus – vähendades survet, vähendades nõudmisi, vähendades ootusi – lubada tal endal valida õppimise tempo ja süvaõppe teemad. 

Mis puutub allolevasse artiklisse, siis ma oleksin veel kriitilisem. Ka raamatupidamise ja tuludeklarasioonide õpetamine ei pruugi olla enamikule vajalik. Inimene õpib asja tõeliselt ära siis, kui see talle meeldib (pakub huvi) ja kui tal seda reaalses elus vaja on. Ma olen õppinud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas oma eriala raames ka raamatupidamist ja töötanud aastaid maksuameti revisjoniosakonna juhatajana. Olen olnud raamatupidajana ametis ja teen seda ka praegu. Ja pean ennast täiesti heaks finantsistiks, maksuala spetsialistiks ja raamatupidajaks. Kuid ülikooli raamatupidamise lonegud olid täiesti raisatud aeg – see ei köitnud mind, ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Ja ma ei olnud ainuke. Meie kursusel oli paar inimest, kes teoreetiliste raamatupidamise õpetuste alusel midagi omastas. Meil heitsime selle üle palju nalja - a la deebet akna pool ja kreedit ukse pool. Kuid väga häid raamatupidajaid tuli hilisemalt meie hulgast küllaldaselt. Kõik õppisid praktilise töö käigus kauaaegsete raamatupidajate kõrvalt. Nii ka mina. Ja maksundust õppisin tundma maksuameti tööd tehes. Ülikooli kõrgemast matemaatikast võin öelda ainult, et mäletan – on olemas mõiste „viierealine determinant“ ja lektor oli tore inimene.



Kokkuvõte artiklist How Algebra Ruins Lives

80 % gümnaasiumist äratulijaid  on matemaatikat nimetanud üheks peamiseks koolist lahkumise põhjuseks.  
Ma olin 32 aastat vana. Olin juba pikka aega kahtlustanud, et midagi on valesti, kuid see diagnoos oli mõeldud lapse, mitte täiskavanu jaoks. Peale 8 häbistavat nädalat täis teste ja  uurimist, andis minu hindamisnõustaja mulle tulemused. Ta avas mahuka faili raportiga ja küsis, mida ma esimesena teada tahaksin. 
“Ma arvan, et halvad uudised esimesena.”
“Halvad uudised on, et teil on õpiraskused.”
“Ja head uudised?”
“Heaks uudiseks on see, et teil on õpiraskused.”
Ma ei arvanud, et hakkan nutma. Mitte minu eas ja mitte selle mehe ees. Aga ma hakkasin. Kõik need aastad on tulnud mul kuulata:  et ma ei pinguta matemaatikas piisavalt, unistan, ei ole tähelepanelik, EI KUULA, ei hooli küllaldaselt, olen dramaatiline, raske ja laisk – kõik need negatiivsed sõnumid  matemaatika kohta on minusse sügavalt juurdunud ja hävitanud minu enesekindluse. Täies ulatuses. 
George nimeline nõustaja ütleb: „Ma tahan teile midagi näidata.“ See on üks numbritega graafik. Tulemused, mis kajastasid minu võimet sooritada keerulisi keelepõhiseid analooge ja loogilist põhjendust. Need olid kõrged. George küsis, kas keegi tegeles minuga lapseeas selle, tema sõnul, suurepärase oskuse arendamisega. Ei, vastasin talle. Vähemalt ma ei mäleta.
Ta ütles: „Tõenäoliselt keegi ei märganudki seda, kuna kõik olid nii tohutult keskendunud sinu nõrgale matemaatikale.“   
Ma soovisin, et George oleks suitsu põlema pannud ja mänginud teatud muusikat, kuna see, mida ta mulle ütles, oli niivõrd isklik, niivõrd aus. Ta ei olnud seda tüüpi õpiraskuste nõustaja, kes jookseks ringi ja ütleks niiviisi kõigile. George oli teistmoodi. Ta ütles: „Tõsi on see, et mitte ükski professor, ega õpetaja, ega erajuhendaja ei oleks eales sind matemaatikas paremaks teinud.“
Vabandust. Kuidas? Mida sa praegu George öelda tahad?
Ta näitas mulle graafikut, mis näitas, kuidas minu aju informatsiooni töötleb  (töötav mälu) ja näitas ka nö katkestuste kohta. „See nagu üritaks hüpata ühelt mäetipult teisele. Kuid seda ei saa teha ilma sillata. Sul ei ole seda silda.“ 


Ma lahkusin tema kabinetist, olles otsekui udu sees. Aastakümneid pisaraid, vaidlused isaga, kui ta üritas mind aidata, pettunud õpetajad, terve hunnik halbu hindeid, kommentaarid „paranemist ei ole/võtab vähe osa – ma võtsin seda kõike südamesse. Mind õpetati väga efektiivselt mõtlema endast halvasti: ma olin kas põmmpea või väga laisk. Ma teadsin, et ma ei ole laisk, ma püüdsin nii väga.  Ja kõik see aeg, ei olnud mul lihtsalt silda.
Matemaatika on hea. Matemaatika on tähtis. Kallistame kõik seda matemaatikat korralikult. Kuid me teeme seda valesti. Me kulutame inimese esimesed kaks aastakümmet teda treenides küsimustega nagu: „Kui Johnil on 7 pannkooki ja Billil 19 pannkooki, kui palju kasse nad kotti suudavad panna?“ Aga me peaksime küsima: „Kui John on must ja Bill valge, siis kui palju on suurem tõenäosus, et Johni tulistab politseinik?“ 
Algebra ja empaatia. Mõlemad on olulised, kuid ainult üks neist peaks olema nõutav oskus elus edasiliikumiseks. Kui tihti sa kasutad ruutvõrrandeid, et lahendada konflikti meeskonnas? Ja siiski koheldakse matemaatikat hädavajaliku, asendamatu, sügavalt olulise elulise oskusena. Kui me oleksime hõimukultuur, siis saadaksime oma noored mehed koos pliiatsiga  metsa ja ütleksime, et nad ei tuleks tagasi enne, kui  nad oskavad täisarve jagada. 

Tõstke käed, kui teie laps tunneb, et teda türanniseerib abstraktne matemaatika. Tõstke käed, kui arvate, et meie ühiskonda teenib paremini see, kui me kulutame rohkem aega õppides oskusi, mis aitavad lahendada tegelikus elus esilekerkivaid probleeme – raamatupidamist, finantse ja peamist oskust: KUIDAS MITTE OLLA SITAPEA. 
Lapsed võivad lahkuda koolist, kui nad on 16 aastat vanad. Meil on nii vähe aega, et vormida noori meeli ja me rikume selle ära. Ameeriklased  (usun, et siia võib panna ka eestlased – tulistada saab ka sõnadega) ei tea, kuidas oma tahtmisi ja vajadusi ilma teist tulistamata või naist peksmata selgeks teha.   
Me ei ole düsfunktsionaalne ühiskond mitte seetõttu, et meil napib matemaatikaoskusi, vaid seetõttu, et  meid ei ole süsteemselt õpetatud, kuidas probleemide korral ilma vihata vastata. 
Üks idee: Kuna ebapraktilise matemaatika õpetamine võtab tohutult aega, siis võiks see olla valikaine, mitte kohustuslik. Sina, kellel on matemaatilised ajud – sina vali see. Astu nende esirinnas, kes võivad minna kolledži vastavatele erialadele ja ehitada meile rakette kosmosesse minekuks.   Õpetajad võivad suurema osa õpilastega samal ajal õppida igapäevaelu praktilist matemaatikat – näiteks finantside kasutamist. Enamik meist vajab põhialuste omandamiseks palju rohkem aega, mida ei anta, kuna õpetajaid survestab kohustus täita teatud nõudeid ja standardeid, mis nõuavad lastelt meisterlikku matemaatikaoskust
Kui sul lapsevanemana veab, siis sa võid oma lapsele palgata eluaegse eraõpetaja. Võibolla ka võtab sinu laps matemaatiak endasse angu käsn imab sisse vee. Kuid paljud on matemaatikas kaotajad, nad lahkuvad koolist matemaatika pärast või ei lähe kolledžisse kõrgema matemaatika pärast.  2010 aastal leidis USA Haridusosakonna (national U.S. Department of Education) uuring, et  80 % gümnaasiumist äratulijaid  on matemaatikat nimetanud üheks peamiseks koolist lahkumise põhjuseks

Jutuajamine matemaatikaga:
Matemaatika: Sina tahad olla esimese klassi õpetaja? Kuidas sa arvad, et pääsed selliste matemaatikahinnetega kolledžisse? Kuidas sa kavatsed kolledžimatemaatikas ellu jääda? (Naer. Pearaputused.)
Sina: Kuid ma ei kasutaks kunagi trigonomeetriat esimeses klassis. Ma saan tõesti hästi lastega hakkama. Ma armastan kirjandust ja minu kirjutamis ja jtustamisoskused on väga head. Ma säran, kui ma -
Matemaatika: Sa ootad, et ma usaldaksin esimese klassi lapsed kellegi sinusuguse hoolde? Sina ootad, et ma usuksin, et oled hoolimata oma matemaatika hinnetest kompetentne, intelligentne, usaldusväärne. Ja sa peaksid saama samad võimalused, kui Barbara? Oled sa näinud  Barbara SAT ja ACT matemaatika hindeid?
Sina: Ma tean Barbarat. Ta oli alati väga hea matemaatikas. Matemaatika ei pane teda nutma.
Matemaatika: Ma panen sind nutma?
Sina: Jah. Ma vihkan sind. Mul on kahju aga paljud inimesed vihkavad sind. Sa rikud meie elusid. Sa oled hävitaja. 
Matemaatika: Sa oled lihtsalt läbikukkunud nägemast minu ilu, minu võimsust. Ilma minuta ei eksisteeriks kaasaegset ühiskonda. 
Sina: Liblikad on ilusad. Mäetipud samuti. Ja raamatud. Ja värvikriidid. Kas sa oled eales vaadanud last, kui ta joonistab erinevate värvidega vikerkaart...
Matemaatika: Kao välja. Ja ära tule tagasi. Mine laotööliseks. Sinu unistused on surnud.

Me hävitame andeid matemaatika pärast. Kuna matemaatika eeldab, et inimene ei saa olla sobilik teiste alade jaoks. Kuna matemaatika ütleb, et trinoomid (kolmliige) on eduks hädavajalikud. Kui me loobuksime sellest, matemaatilisest „üks sobib kõigile“ standardist, jääks rohkem lapsi kooli ja rohkem täiskasvanuid läheks hilisemas elus kooli õppima  tagasi. Mis oleks hea asi. Olete nõus?

Plaan on selline: ärge üritage kanu lendama õpetada. Lihtsalt peatuge.  Vabastage meid algebrast ja trigonomeetriast.  Me oleme õnnelikud siin madalamal astmel kümnendike ja protsentide juures. Laske meil kolledžisse mina ilma selle diskrimineeriva nõudeta.  Ma luban, et suudame ühiskonda positiivselt panustada isegi juhul, kui me kunagi ei õpi leidma vertikaalseid asümptoote. 
Mõned teist võivad seda kõike lugedes vihast punaseks minna. Ainuüksi mõte, et mitte nõuda kõigilt inimsetelt mateaatika meistriks saamist, võib teie silmamunad pärani ajada. Teie kõrvadest võib hakata auru tulema ja see on nii kuum, et keedab maisi sekunditega ära.  SEE RIIK LÄHEB OTSEJOONES ALLAMÄGE: ME VAJAME ROHKEM KÕRGEMAT MATEMAATIKAT, MITTE VÄHEM. Aga rahunege palun. Mul on küsimus: Miks te alahindate õpetajate võimet  avastada annet? Nad tunnevad selle ära, kui näevad. Ja nii ei jää ükski matemaatikageenius avastamata.   Aga sellised nagu mina, ei hakka kunagi ehitama rakette, kuid me võime ehitada midagi muud, kui matemaatika meil tee peal ees ei seisaks. Matemaatika! Lase meil minna.   
Aga ... kui lapsed ei ole matemaatikat õppinud, kuidas nad siis arukaks saavad? Te mõtlete elu praktilist matemaatikat? Ameeriklastel  tundub nappivat üht vajalikku oskust: kuidas omada arvamust ilma oma kaasmaalasi maha tegemata. Ja ka see: kriitiline analüüs ja kuidas seda laialdasemate teemade juures rakendada. Libauudiseid ei eksisteeriks, kui inimestele oleks õpetatud, kuidas tähelepanelikult hinnata seda, mida nad loevad, mida nad kuulevad ja ennekõike, millesse usuvad. Pigem ei peaks kohustuslik olema  parameetervõrrandite õppimine, vaid hoopis ratsionaalse mõtlemise õppetunnid.  Kohustuslikus võiks teha eetika, empaatia ja inimese  seisundi.  Teadmine, kuidas esitada ratsionaalne, hästi argumenteeritud väide koos respektiga oma kuulaja vastu toob kasu igale inimolendile, matemaatika mitte.