Sulle peab matemaatika meeldima

Asjad, mis meile meeldivad, ei ole täisväärtuslikud ega olulised? Ühtaegu tekkis teatud arusaamine, et olen millegi taolisega juba kokku puutunud. See tuttav tunne tuleb olukorrast, kus vaidlevad kõigesööja ja taimetoitlane. Kõigesööja ütleb, et liha peab sööma, kuskohast sa muidu oma valgud saad. Taimetoitlane ajab oma joru. Ja nii läheb vaidlus sageli vihaseks. Kuid kõigesööja ei söö liha sellepärast, et seal on valku. Valgujuttu on tänasel päeval kerge ümber lükata.Ta sööb seda, kuna liha meeldib talle. Aga oma meeldimisele paneme selga teaduslikkuse ja kohustuslikkuse rüü. See näeb parem välja. Meeldimine on labane? Mitte nii üllas, mitte nii õilis.

(Kooli)matemaatikat tuliselt kaitsvale inimesele meeldib matemaatika, kuid ta ütleb, et see on hädavajalik õppida kõigile. Seda on igal juhul kõigil vaja. Ilma selleta ei ole elu. Kas on nii? Millegipärast kaotab asi, mis EI OLE nö eluks hädavajalik, kõigile kohustuslik, sunniviisiline, oma võlu. Järsku see asi ei ole teistest asjadest parem. Et kui (kooli)matemaatika ei ole kohustuslik ega sunniviisiline ega oma kuidagi kõrgemat staatust kõigi teiste valikute ees, siis ta kaotab palju oma väärtusest? Et on häbiasi õppida matemaatikat lihtsalt meeldimise pärast. Sest seda ju pakutaksegi – kui sulle meeldib (kooli) matemaatika, siis õpi seda. Õpi süvendatult ja rohkem. Õpi kogu hingest. Ja teised õpivad seda, mis meeldib neile. Luba teistel õppida seda, mis meeldib neile. Sestap koduõppe puhul kasutan ma seda sama – ma kirjutan, et koduõpe on parem koolist. Ja see ärritab neid, kellele meeldib, et lapsed on koolis.  Ma võiksin rohkem kirjutada, kui väga mulle koduõpe meeldib. Sügaval sisemuses tunnen ma, et see on minu jaoks – õppida huvist ja vajadusest lähtuvalt, valida ise õppemaht, aeg ja õpetaja. 

Aga see ei taha hästi sobida. Selles on mingi võlu, et kui mulle meeldib biokeemia, siis mulle meeldiks ka see, kui see kuulutatakse oluliseks, hädavajalikuks ja kohustuslikuks kõigile. Sest siis mina oma oskustega saaksin hiilata selles klassis, kus väga paljud ei saa sellest mõhkagi aru – seda ainult seetõttu, et neid ei huvita see ja neil ei ole seda vaja. Kuskil sügaval inimkeha sisemuses toimuvad miljardid biokeemilised protsessid ja nad toimuvad hoolimata sellest, kas me teame kõiki ensüüme peast  ja kas me oskame kirja panna kõik reaktsioonivõrrandid. Ma saaksin tunda ennast teistest targemana ehk paremana. Kui ma oleksin – ehk ma ju olingi biokeemia kursustel, mis ei olnud kohustuslikud ja olid igale huvilisele avatud. Kõik need inimesed, kes minuga ühel ajal 3 kuud biokeemiat paremini tundma õppisid  - olid üsna sarnase tasemega. Võin öelda, et ikkagi oli lõbus ja tore õppida. Ikkagi oli piisavalt neid, kes valisid biokeemia õppimiseks. Nii saab olema ka koolimatemaatikaga  -alati on neid, kes tahavad seda õppida ja saab olema neid, keda see hakkab huvitama kunagi hiljem. Hetkel soovib ta õppida midagi muud.

Tõenäoliselt on meie koolitamise tulemus, et  meile meeldib olla teistest parem. Tahtmine olla teistest parem – raske stress. Sest keegi ei ole kellestki parem – igaüks on eriline.

Kui me teaksime, et (kooli)matemaatika on võrdne kõigi teiste õppimisvõimalustega – muusikaga, tantsuga, kunstiga, skulptuuriga, geografiaga, käsitööga, aiandusega jne jne jne. Et iga neist võimalustest on samaväärne ja kõik, mis iganes meeldib õppida – on sama väärtuslik sellega, mida õpib keegi teine. Kui hindamist ei oleks. Siis see võtab võimaluse uhkustamiseks – minu laps on teistest parem, minul on paremad hinded ehk mina olen parem, kui sina.

Sestap sina pead õppima matemaatikat, et mina tunneksin ennast hästi. Sest minule meeldib matemaatika ja sestap peab see meeldima kõigile ja kui ei meeldi on valesti õpitud või õpetatud. On õpetaja halb või õpik või laps on lihtsalt andetu. Aga ei või olla, et sa valiksid midagi muud. Sest see, mida mina meeldimisest õpin – ja see on parim – tuleb kõigil omaks võtta. Teine on võimalus, et ma õpin, kuna mind sunnitakse. Keegi teine, kellest ma sõltun peab seda minu jaoks parimaks. Ja ma ei julge öelda ei. Ja kui mina ei julge, siis on hea meel näha, et ka kõik teised peavad seda tegema. Ja eriti pöördesse ajab, kui keegi läheb ja on edukas seal, kuhu mind tõmbab aga ma ei julge või asjaolude sunnile ei saa minna.