Pühapäev, 14. august 2022

Muresid kooliteemadel...

 


Naomi Fisher on kliiniline psühholoog ja  raamatu „Changing our Minds“ autor. Olen mitu korda varemgi tahtnud tema postitusi jagada, kuid just see – 

Naomi Fisher kirjutab: „Kui ma ütlen inimestele, et töötan laste ja peredega, kellel on koolis probleeme, siis nad sageli noogutavad ja tunnevad kaasa. "Kiusamine on kohutav," ütlevad nad. Ning jah. On küll, aga see ei ole kiusamine, millest ma enamasti kuulen. Siin on, mida pered mulle räägivad:

1) Ma räägin emadega, kelle lapsed ütlevad neile igal õhtul, et nad ei taha homme kooli minna – ja kui nad seda koolile ütlevad, öeldakse neile, et nad peavad lapsi edasi kooli saatma, muidu muutuvad lapsed ärevamaks ja nad võivad teatata institutsioonidele koolist puudumisest. Pered leiavad end ummikseisust.

2) Räägin lastega, kes räägivad, et nad ei suuda taluda söögisaali müra ja lõhna ning mänguväljaku kaos hirmutab. Neil läheb õppetöös hästi ja koolis öeldakse, et siis probleemi polegi, käige aga edasi.

3) Räägin noortega, kes on raevukad reeglite pärast, mis kontrollivad nende elu igat osa, millel pole õppimisega mingit pistmist – soengud, vaiksed koridorid, mustad kingad-mitte-tossud ja bleiseri kandmine teel kooli ja tagasi. Kui nad keelduvad, nimetatakse neid "häirivateks".  

4) Paljud neist noortest püsivad koolis vaikselt. Nad näitavad oma viha ja pettumuse välja ainult siis, kui tunnevad end turvaliselt kodus. Nad plahvatavad ja nende vanemad ei tea, mida teha. Nad mõtlevad, kas see on nende süü ja kas koolil on õigus, et kõik see on piiride seadmise probleem.

5) Pered ütlevad mulle, et nad tunnevad end survestatuna. Survet, kuna nende laps pole rahul. Muretsemas, et nad kaotavad töö, sest kool helistab nii sageli. Surve teistelt, kes ütlevad, et "minu laps ei pääseks kunagi sellise käitumisega".

Surve järgida seda, kuidas vanemad „peavad“ olema, et nad saaksid süsteemilt abi. Surve olla nõus, olla rahulik ja positiivne juhuks, kui keegi kirjutab oma aruandesse "ema on ärevuses ja tõrges ning ei lase last vabaks" (seda juhtub).

6) Vanemad räägivad mulle, kui häbistav tunne on olla see, kelle laps mänguväljakult minema saadetakse. Nad räägivad mulle, kui süüdi ja hukka mõistetuna end tunnevad ning kuidas nad väldivad teiste vanemate küsimusi, mis võivad iga hetk pisarateni viia.

7) Nad ütlevad mulle, et kogu retoorika kooliskäimise ümber teeb asja hullemaks, sest neid kujutatakse sihitute vanematena, kes ei viitsi oma lapsi voodist üles ajada, kuigi tegelikkus on see, et laste kooli toomine võtab kogu energia, mis neil on.

8) Töötasin ühe väikese tüdrukuga, kes ütles mulle, et talle tundub, et kool on puur. Ta tundis end loomana, kes üritas välja pääseda. Ta jooksis minema, ta toodi tagasi ja siis jäi jälgimise alla (in-school suspension - that a student remains on school grounds under supervision but does not attend class), istudes õppealajuhataja kabinetis. See ei muutnud tema  suhtumist kooli paremaks.

9) Rääkisin ühe noorega, kellel oli tserebraalparalüüs ja kellel oli koolis väga raske. Ta sai võimaluse (covidi ajal) veebiõppeks ning oli nii põnevil matemaatika ja inglise keele õppimisest – kuni saabus käsk, et asjad peavad "normaalsesse olekusse tagasi pöörduma" ja kõik pidid isiklikult kohal käima.

10) Mida rohkem surve kuhjub, seda hullemaks asjad lähevad. Pered hakkavad pinge all murduma – ja ikkagi vastatakse neile, et pingutage aga edasi, olenemata tulemustest.

11) See ei ole koolide ega õpetajate süü. Ka nemad on võimatus olukorras, surve all tulemuste saavutamiseks, õppekava täitmiseks, käitumise juhtimiseks, täieliku tähelepanu säilitamiseks. Ka neid survestatakse igast suunast.

12) Probleemiks on meie süsteemi paindumatus, mis hindab kohalviibimist ja testitulemusi emotsionaalse heaolu ja paindlikkuse asemel. Süsteem ei alusta iga lapse õpivajadustega, vaid rõngaste komplektist, millest tuleb läbi hüpata.

13) Peame laste elu keskmesse seadma õitsengu. Peame lõpetama küsimise "kuidas me saame selle lapse koolis käima" ja hakkama küsima "kuidas me aitame sellel lapsel õppida?". Alles siis on meil lootust haridussüsteemile, mis töötab kõigi jaoks. Oleme oma lastele selle kindlasti võlgu.