Naomi Fisher on kliiniline psühholoog ja raamatu „Changing our Minds“ autor. Olen mitu korda varemgi tahtnud tema postitusi jagada, kuid just see –
When I tell people that I work with children and families who have problems at school, they often nod and look sympathetic. 'Bullying is terrible', they say. Yes. It is, but it's not bullying I hear about most. Here's what families tell me. (with @_MissingTheMark) 1/ pic.twitter.com/TfcgSaKsZt
— Naomi Fisher (@naomicfisher) August 13, 2022
Naomi Fisher
kirjutab: „Kui ma ütlen inimestele, et töötan laste ja peredega, kellel on
koolis probleeme, siis nad sageli noogutavad ja tunnevad kaasa. "Kiusamine
on kohutav," ütlevad nad. Ning jah. On küll, aga see ei ole kiusamine,
millest ma enamasti kuulen. Siin on, mida pered mulle räägivad:
1) Ma räägin emadega, kelle lapsed
ütlevad neile igal õhtul, et nad ei taha homme kooli minna – ja kui nad seda koolile
ütlevad, öeldakse neile, et nad peavad lapsi edasi kooli saatma, muidu muutuvad
lapsed ärevamaks ja nad võivad teatata institutsioonidele koolist puudumisest. Pered
leiavad end ummikseisust.
2) Räägin lastega, kes räägivad, et nad
ei suuda taluda söögisaali müra ja lõhna ning mänguväljaku kaos hirmutab. Neil
läheb õppetöös hästi ja koolis öeldakse, et siis probleemi polegi, käige aga
edasi.
3) Räägin noortega, kes on raevukad
reeglite pärast, mis kontrollivad nende elu igat osa, millel pole õppimisega
mingit pistmist – soengud, vaiksed koridorid, mustad kingad-mitte-tossud ja
bleiseri kandmine teel kooli ja tagasi. Kui nad keelduvad, nimetatakse neid
"häirivateks".
4) Paljud neist noortest püsivad
koolis vaikselt. Nad näitavad oma viha ja pettumuse välja ainult siis, kui
tunnevad end turvaliselt kodus. Nad plahvatavad ja nende vanemad ei tea, mida
teha. Nad mõtlevad, kas see on nende süü ja kas koolil on õigus, et kõik see on
piiride seadmise probleem.
5) Pered ütlevad mulle, et nad
tunnevad end survestatuna. Survet, kuna nende laps pole rahul. Muretsemas, et
nad kaotavad töö, sest kool helistab nii sageli. Surve teistelt, kes ütlevad,
et "minu laps ei pääseks kunagi sellise käitumisega".
Surve järgida seda, kuidas vanemad „peavad“
olema, et nad saaksid süsteemilt abi. Surve olla nõus, olla rahulik ja
positiivne juhuks, kui keegi kirjutab oma aruandesse "ema on ärevuses ja
tõrges ning ei lase last vabaks" (seda juhtub).
6) Vanemad räägivad mulle, kui
häbistav tunne on olla see, kelle laps mänguväljakult minema saadetakse. Nad
räägivad mulle, kui süüdi ja hukka mõistetuna end tunnevad ning kuidas nad
väldivad teiste vanemate küsimusi, mis võivad iga hetk pisarateni viia.
7) Nad ütlevad mulle, et kogu
retoorika kooliskäimise ümber teeb asja hullemaks, sest neid kujutatakse sihitute
vanematena, kes ei viitsi oma lapsi voodist üles ajada, kuigi tegelikkus on
see, et laste kooli toomine võtab kogu energia, mis neil on.
8) Töötasin ühe väikese tüdrukuga,
kes ütles mulle, et talle tundub, et kool on puur. Ta tundis end loomana, kes
üritas välja pääseda. Ta jooksis minema, ta toodi tagasi ja siis jäi jälgimise
alla (in-school suspension - that a student remains on school grounds
under supervision but does not attend class), istudes õppealajuhataja
kabinetis. See ei muutnud tema suhtumist
kooli paremaks.
9) Rääkisin ühe noorega, kellel oli
tserebraalparalüüs ja kellel oli koolis väga raske. Ta sai võimaluse (covidi
ajal) veebiõppeks ning oli nii põnevil matemaatika ja inglise keele õppimisest
– kuni saabus käsk, et asjad peavad "normaalsesse olekusse tagasi
pöörduma" ja kõik pidid isiklikult kohal käima.
10) Mida rohkem surve kuhjub, seda
hullemaks asjad lähevad. Pered hakkavad pinge all murduma – ja ikkagi
vastatakse neile, et pingutage aga edasi, olenemata tulemustest.
11) See ei ole koolide ega õpetajate
süü. Ka nemad on võimatus olukorras, surve all tulemuste saavutamiseks,
õppekava täitmiseks, käitumise juhtimiseks, täieliku tähelepanu säilitamiseks.
Ka neid survestatakse igast suunast.
12) Probleemiks on meie süsteemi
paindumatus, mis hindab kohalviibimist ja testitulemusi emotsionaalse heaolu ja
paindlikkuse asemel. Süsteem ei alusta iga lapse õpivajadustega, vaid rõngaste
komplektist, millest tuleb läbi hüpata.
13) Peame laste elu keskmesse seadma õitsengu. Peame lõpetama küsimise "kuidas me saame selle lapse koolis käima" ja hakkama küsima "kuidas me aitame sellel lapsel õppida?". Alles siis on meil lootust haridussüsteemile, mis töötab kõigi jaoks. Oleme oma lastele selle kindlasti võlgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar