Kuidas meie koduõpe ootamatult otsa sai ... (uuendatud)

 

Vaevalt kuu tagasi sai meie pere koduõppe aeg otsa. Kuidagi ootamatult ja järsult. Noorim laps (või mis laps enam) lõpetas juunis põhikooli ja nii on  kolm last x 9 koduõppeaastat läbitud. Nii kiirelt ja kergelt see läkski. Kas just kergelt? Tagasi vaadates ikka tundub nii kiirelt kui ka kergelt. Lühike pilguheit ajas tagasi…

13 aastat tagasi läksin 7 aastase pojaga heauskselt kodulähedasse kooli sooviga jääda koduõppele ehk valida võimalus kulutada vähem aega edasi tagasi sõitmisele, lasta huvil õppimisprotsessi juhtida ja liikuda koos ringi ajal, mis sobis meile. Põmaki-põmaki lõi kool meie nende arvates ulmelised ja mõttetud soovid puruks. Üdini negatiivne kogemus mulle ja väikesele inimesele. Siiani tõrgun aru saamast, miks tavaline üldhariduskool näeb koduõppes tonti, kui ometi on sellel tänases kiirustavas ja segases ühiskonnas nii palju pakkuda. Ajal, mil kool ei suuda oma kahanevate ressurssidega lapse vaimse ja füüsilise tervise jaoks palju teha. Individuaalsete õppesuundade jaoks ammugi mitte. Seda enam, et PISA testis hiilgav Eesti õpilane on Euroopa esirinnas depressiooni, enesetapukalduvuse jms osas.

Kaks aastat hiljem sai kooliealiseks tütar ja veel 2 aasta pärast pere noorim. Kulus aega enne, kui me leidsime omale sobiliku kooli. Kodulähedase kooli hapule kogemusele vastandus Viljandi Waldorfkool. Sealt liikumise paariks aastaks Gaia kooli ja lõpuks ajasime juured alla Rakvere Waldorfkoolis. Siia olid liikunud ka minu head sõbrad oma lastega.

Aastate jooksul olen ma siin vabaõppe blogis omajagu kirjutanud, palju tõlkinud, kuid vähe meie pere tegemistest kirjutanud. Sellel on omad põhjused. Alguses oli entusiasmi palju, kuid kogemust vähe. Palju oli ka ebakindlust. Otsisin näiteid, edu- ja elulugusid, erinevaid lähenemisi. Neist võib siit blogist lugeda. Alateadlikult soovisin ka „heasoovlikud“ netikommentaatorid perest eemal hoida. Paaril korral jõudis mõni blogipostitus laiemasse lugejate ringi ja meist kirjutati ajakirjanduses. Pere ja Kodu ühe koduõpet käsitleva artikli juures oli ametisiku kommentaar, et koduõpe on ikka erandjuht ja nende jaoks, kes koolis hakkama ei saa. Midagi taolist arvatakse koduõppuri kohta  tänagi. Mina oma mätta otsast ütleks – kool on neile, kes kodus hakkama ei saa 😜, keda on vaja allutada standardile, jätta keskmiseks. Koduõppes oli ja on palju neid, kel oma huvid ja siht silme ees, kes vajavad aega ja võimalust keskenduda kogu tähelepanuga oma annetele. Väga paljud noortest oleksid koduõppe valinud, kui nad sellest rohkem teaksid ja kui vanemad julgeksid selle otsuse teha. Ma jään selle juurde: koolisüsteem on iganenud, õppeprotsessi arenguvõimalusi ja  loovust pidurdav. Kool on eelkõige lastehoid ja seetõttu ei saagi see süsteem paremaks muutuda. Järjest suurenevad koolid, vähenevad rahalised vahendid ei tee koolist ka lastehoiuna turvalist  ja noorte tervist toetavat kohta.  Võimalik, et teisiti ei olgi võimalik. Ei ole võimalik Eestis, kus me haridust ja vaimset tervist prioriteediks ei pea.

Mida ütlevad koduõppega tegelevad koolid? Koduõppele tullakse negatiivse suhtumise ja info aeglase liikumise tõttu liiga hilja. Mis tähendab hilja? Koduõppele hakatakse mõtlema, kui lapsel on juba diagnoos – ärevushäire, depressioon. See teeb koduõppe koordinaatorid koolide juures ettevaatlikuks ja paneb ohkama. Miks alles nüüd? 

Ärge kartke koduõpet, ärge kartke ka sellega kaasnevat bürokraatiat – see pole tegelikult raske. See on suurepärane võimalus aga ei ole imerohi. Elu on ikka päeva ja öö, kevade ja sügise vaheldumine. Elu on omaette kool, alati on probleem, mida lahendada, alati on raskus, mida ületada. Ma ei ütleks, et koolis käinud lastega oli mul kergem või raskem.

Kuidas meil läks õppimise nurga alt vaadatuna? Ma olen rahul oma lastega, võimalus lugeda - mida iganes, kuna iganes – otsida infot, ainest huvitava teema kohta, on neist teinud laia silmaringiga inimesed. Kodukooli tulemusi nüüd hinnete seisukohalt vaadates (seda ikka küsitakse), siis põhikooli hinnete ettepanek tuleb vanemalt. Sest koduõppe vanem teab, mida laps teab ja oskab hinnata. Ise lõpetasin omal ajal gümnaasiumi paari neljaga ja nii on lõpetanud ka 2 vanemat, koolis igapäevaselt käinud ja 3 koduõppurit. Kuidas noorimaga gümnaasiumis läheb, veel ei tea. Kuid kahe vanema lapsega on minu enda võime õpitulemusi hinnata kindlamaks muutunud. Vanem koduõppur (hetkel 20 aastane) lõpetas nii 9 klassi koduõppel ja edasi ka gümnaasiumi väga headega.  Läks ülikooli ja loodetavasti lõpetab bakalaureuse õppe tuleval aastal.

Tütar (hetkel 18) lõpetas nii põhikooli ja nüüd juunis ka gümnaasiumi väga heade tulemustega, käis silmapaistva koolilõpetajana presidendi vastuvõtul ja alustab septembris ülikooliõpinguid.

Ja ei, ma ei ole neil kõrval istunud muul ajal, kui lugema ja kirjutama õppimisel enne esimest klassi (seda tegin ma ka koolis käinud kahe vanema lapsega) ja eksamiteks valmistumisel 9 klassis. Lastel on pea otsas ja mõistus avali lahti, et ise oma teemad selgeks saada.

Iseenesest ei ole koduõppel õppinud lapse eesmärk jõuda ülikooli. Oluline on leida oma. Võimalik, et ka ülikool on neile, kel peale gümnaasiumi muud teha pole. Enda tuttavate koduõppurite hulgas on kõike: üliõpilasi, kutseõppes sobiva eriala leidnuid ja neid, kes kuldsete käte ja/või mõtetega oma asja ajavad. Meie peres on läinud nii nagu on läinud.

Küsitud on, et kas ma juba hakkan põdema tühja pesa sündroomi? Haa, ärge tehke nalja, ma ei jõua ära oodata, kuni kodu on taas minu päralt. Üks asi on, kui sa näed oma last nädalavahetustel ja koolivaheaegadel, teine asi, kui sa kasvadki ja tegutsed nendega koos. Ma olen neist üdini küllastunud ja tunnen nende tugevaid ja nõrku külgi. Lennake aga...

Olen viimase aasta jooksul tahtnud veel paljust kirjutada. Päris palju kodu(vaba)õppe infot liigub inimeselt inimesele, kui mind näed, küsi julgesti. Ja nüüd on nii, et kui ma nüüd seda lühemat kirjatükki ära ei postita, jääbki see tegemata. Ma üritan siia lisada oma kõne viimaselt (jee) 9 (koduõppe)klassi lõpetamiselt.  

Kui Liis ringi käis ja küsis, kes tahaks pidada koduõppe vanemate poolt kõnet, ütlesin ei sama kindlalt nagu kõik teised. Lõpuks, kui kõik oma soovile kindlaks jäid, lasin ennast ära rääkida. Mitte enne, kui teine koduõppe vanem (tänud Kajale) lubas kõne valmis kirjutada. Nii lihtsalt muidugi ei läinud - sain kõne projekti, hakkasin oma mõtteid sinna vahele põimima ja siis tuli alles hoog sisse. Ometi ei olnud võimalik enamikku kõnesse panna, kuna etteantud aeg oli 3 MINUTIT. Oleksin tahtnud rääkida kolm tundi ... kolm päeva...

Hea lektor räägib kõigepealt asjast, siis asjast ja endast ja siis ainult endast. Kuna mul on kolm minutit, siis kõigepealt asjast.

Austatud õpetajad, armsad õpilased, kallid lapsevanemad ja kõik, kes te olete tulnud meie lõpetajaid toetama! Täna olen siin, et kõnelda koduõppe perede nimel ja jagada meie kogemusi. Iga pere lugu, kuidas ja miks 12 tänast lõpetajat sattusid Rakvere Waldorfkooli koduõppe perre, on ainulaadsed ja annaksid kokku paksu raamatu. Täna räägime sellest, mis meid ühendab. Oleme otsinud võimalust eemalduda sellest kohutavast standartiseerimisprotsessist, mis end tänasele koolikultuurile peale on surunud.  Oleme soovinud uskuda, et hariduse ülesanne on aidata inimestel avastada oma andeid ja tahtnud muuta  süsteemi, mis sunnib pähe palju tähtsusetut infot, tõrjub mitmekesisust, hävitab loovust ja entusiasmi, sisendab hirmu ebaõnnestumise ees, paremusjärjestab õpilasi ülimalt kitsaste kriteeriumide järgi,  kaotab õppimisest kogu lõbususe, purustab unistusi ja seab ainsaks eesmärgiks head hinded.

Me leidsime oma võimaluse Rakvere Waldorfkooli soojast ja sõbralikust õhkkonnast. Siia majja sisenedes tundsime, et oleme leidnud koha, kus meid mõistetakse ja toetatakse. Tänases lennus on noored Tartust ja Tallinnast, Harju- ja Põlvamaalt, Viljandi-, Järva – ja Raplamaalt ja kui kaarti veelgi suurendada, siis  Sakust, Puhjast ja Põlgastest, Mornast ja Maidlast, Mäost ja Põikvast.

Me väärtustame seda, et oleme saanud olla rohkem koos pere, sugulaste ja sõpradega, oleme saanud endale sobival ajal maailmas reisida või elada välismaal ilma, et meid piiraksid ranged korraldused ja ajapiirangud. Meie introverdid on saanud nautinud  võimalust olla omaette, kui nad seda vajasid. Oleme saanud välja magada ning õppida, kui olime selleks valmis. Oleme saanud endale lubada loomekriise ja madalseise ning aega, et uuesti jalule tõustes olla julgemad, loovamad ja tajuda, et õpime kogu aeg, igal pool ja iseenda jaoks.

KODUÕPE! Tänu koduõppele on meie lapsed saanud tegeleda oma annete otsimisega ja  pühenduda tegevustele, mida armastavad. Ja selle kõige kõrvalt on jõutud ka järgida õppekava. Individuaalset õppekava. Kulla hinnaga on olnud aeg, võimalus vabalt valida omale meelt mööda vestluskaaslasi, lasta oma olemusel minna sihitult uitama erinevaid teid mööda, treenimaks oma kujutlusvõime, loovuse ja meelte võimalusi.   

Ma ei saa rääkimata jätta endast. Viis last, kellest kolm nooremat on olnud sünnist saati koduõppel ja lõpetanud põhikooli siin Rakvere Waldorfkoolis. Minu koduõppe teekond algas vanema poja 1 klassi astumisega 13 aastat tagasi, mil koduõppureid ei loetud veel sadadega, mil Rakvere Waldorfkool oli pea ainus koht, kus teati sisuliselt kodu- ja vabaõppest. 2013 alustasin kodu- ja vabaõppe blogiga Paikesekool.blogspot. Nii on tänasega minu kooliga seotud koduõppe teekond, mis algas,  lõpusirgel.

Kümme aastat tagasi helistas minu hea sõbranna – koduõppe ema – ja ütles, et kuulis raadiost räägitavat koduõppest. Seal öeldi, et noh need koduõppe emad on need, kes tahavad hommikuti kaua magada ja päev otsa filme vaadata. 3 kuud tagasi öeldi Rajaleidjas mu töökaaslasele, kes kaalus lapse koduõppele jätmist: „Siin Viljandis soovitatakse kuritahtlikult lastele koduõpet.“ Mis ma öelda oskan: midagi pole muutunud?

Iseenda poolt soovitan nii noortele lõpetajatele kui ka vanematele: eksige julgelt ja tehke vigu.  Üks mõte tugevalt koolisüsteemi kriitikult, maailma suurima riskifondi Bridgewateri asutaja Ray Dalio´lt: „Kui sa ei vaata endale otsa ega mõtle: „Vau, kui loll ma aasta tagasi olin,“ siis on selge, et sa ei ole viimase aastaga eriti midagi õppinud.  

Nüüd tuleme selle koha juurde, kus kriitikud tõenäoliselt muigavad ja mõtlevad: "Kas nad üldse oskavad lugeda, kirjutada ja arvutada?" Las ma vastan: meie lapsed on end igati tõestanud. Ma ei ütle, et nad on teistest paremad. Keegi ei ole kellestki parem, igaüks on eriline. Meie noored on teinud loovtöid, sooritanud oma eksamid ja lõpetanud põhikooli. Nii et ei, me ei ole metsikus looduses möirgavad sotsialiseerumata erakud. Meie lõpetajate seas on andekaid muusikuid, kunstnikke, tantsijaid, filmioperaatoreid, võõrkeelte valdajaid ja tippsportlasi. On oskusi teha skulptuuri ja maalida, laulda, mängida klaverit ja Arsise kellasid,  on suurepäraste oskustega trampoliin- ja iluvõimlejad, kes oma kavadega Eestit rahvusvahelistel spordivõistlustel esindavad.

Edastan ka tänu kõigi nunnude koerte, kasside, merisigade, hamstrite ja muude lemmik- ning koduloomade nimel, kes on õnnelikud, et nende armsad omanikud leidsid rohkem aega nendega tegeleda :)

Ja need, kes arvavad, et koduõppurid ei saa eluga hakkama, olge mureta – kõik nad lähevad oma eluteel edasi.

Rakvere Waldorfkool on andnud meie lastele kõik, mida nad vajavad edasiseks eluks. Nad on julged, loovad ja valmis maailmale vastu astuma. Suur tänu, et olete meid suunanud ja toetanud! Ja lõpetajatele – unistage suurelt, võtke maailmast kõik, mida see pakub ja nautige elu!

Aitäh, Liis, aitäh Rakvere Waldorfkool!

Tänan tähelepanu eest!