Pühapäev, 31. august 2014

Tulevik ei ole etteplaneeritav ehk elus juhtub nii mõndagi


Wendy Priesnitz on 2 täiskasvanud tütre ema ja ajakirjade sh Life Learning Magazine väljaandja. Tema lapsed ei käinud kunagi koolis, mis 1970datel aastatel oli üsna haruldane juhus, seda enam, et Wendy on diplomeeritud kooliõpetaja. Nüüd on Wendy 40 aastat olnud vabaõppe eestkõneleja. Kuigi märgib, et sõna vabaõpe (unschooling) talle ei meeldi ja ta eelistab „elust õppimist“ või „elust, kui kooli ei eksisteeri“ http://www.wendypriesnitz.com/about_wendy.html


W. Priesnitz kirjutab 2014 aasta mai/juuni numbris: Grace Llewellyn ütleb oma raamatus Guerilla Learning, et kui sa oled lõpuks maha rahunenud, siis on vabaõpe lihtsalt üks mõnus termin „elu“   või „institutsioonivaba kasvamise“ kohta.
Jah, loomulikult. Kuid kuidas on ometi see muutunud nii komplitseerituks? Miks on nii paljud inimesed haaratud argumenteerimisse oma definitsioonide ja meetodite osas. Miks nii paljud vanemad on ebakindlad, kahtlevad, segaduses või lihtsalt totaalses hirmus ses osas, mis puudutab ilma koolita elamist?
Ma arvan, et vastus nendele küsimustele peitub soovis pakkuda parimat inimestele, kes on meie hoole all; me tahame teha oma töö hästi, kui mitte täiuslikult ja tunneme ennast süüdi, kui asjad lähevad vastupidi ootustele. Ma võin oma koolita kasvamise kogemusest nüüdseks 40 aastaste lastega öelda, et asjad LÄHEVADKI teisipidi sinu ootustele, niisiis anna oma parim (ja ürita kaotada oma ootused).
Kuna me oleme rangelt juhitud ja piiratud lapsepõlve produktid, oleme ka segaduses, hirmunud, pidevas enesekaitses (ehk rünnakus) ning soovime olla kas eksperdid või tahame mõnega neist konsulteerida, kuna ei ole harjunud vabadust  rohkem kasutama, kui järgnev põlvkond. Kui meile on esitatud  fakt, et ei ole ühte ja ainust õiget viisi vabaõppeks, siis me vaatame ringi mõne inimese järele, kes ütleb meile, et on küll ja see omakorda annab meile võimaluse illusiooniks, et me suudame kontrollida olukorda ja selle tagajärgi.
Siin peitub üks tera: tulevik – nii lähi- kui ka kaugem – ongi ebakindel. Ja ma ei suuda ette kujutada parimat viisi laste ettevalmistamiseks tulevikuks, kui elust õppimine. Maailm muutub nii kiiresti, et mitte ükski teadmisi täis tuubitud keha, ükski eluinstruktsioonide kogum ei jää vananemata. Laste sisemise õppimisvõime toetamine viisil, mis võimaldab neil olla valmis kõigeks, on parim kingitus, mida me neile anda saame.
Elu on rännak, iga inimese rännak on erinev ja seega on iga pere tee vabaõppe protsessis erinev. Me keegi ei alusta oma rännakut nii, et teame vastuseid kõikidele küsimustele.
Aga me alustame teadmisega, kuidas õppida. On fakt, et õppimine ongi elu ja me oleme alati õppimas, õpitut unustamas, ja taas õppimas. Samal viisil nagu meie lapsed õpivad loomulikult, saame ka meie lapsevanemad õppida, kuidas neid aidata.
 .

Nomi Aldort vastab küsimusele: Kuidas arendada lapse sotsiaalseid oskusi?

Küsimus: Minu 10 aastane poeg (kes ei ole kunagi käinud koolis) ei näita üles mingit soovi sotsiaalseks suhtluseks ja eelistab, mind koos isaga. Ta keeldub enamasti grupiga koos tegutsemast ja eelistab mängida oma venna ja ema-isaga. Mida ma saaksin teha, et minu lapsel areneksid sotsiaalsed oskused ja ta sooviks mängida teiste lastega?

 

Naomi Aldort: Mulle tuleb meelde üks hetk, kus minu tol ajal veel 6 aastane poeg hakkas juttu ajama 3 täiskasvanud naisega. Ma vaatasin neid ja isegi jalutasin noorema pojaga mõneks ajaks eemale. Tagasi tulles ütles üks naistest: „Mulle avaldas suurt mõju see, mida teie poeg rääkis koolita kasvamisest aga kuidas jääb siis sotsialiseerumisega?“

„Mis sellega siis on?“ küsisin ja osutasin 6 aastasele pojale, kes vestles kolme tundmatu täiskasvanuga.

Me mõtleme, et laps on sotsiaalne sel juhul, kui ta seltsib teiste lastega ning unustame tema suhtluse oma vanemate, õdede-vendadega, teiste täiskasvanud sugulastega. Kui teie poeg eelistab üks ühele kontakti, siis olete liiga kriitiline ja ei pane tähele seda unikaalset viisi, kuidas poiss teistega suhtleb, nagu see täiskasvanud  naine restoranist ei saanud aru, et toimub sotsiaalne suhtlus minu pojaga.

Me oleme sattunud raskustesse suhtlemise äratundmisel, kuna elame kultuuris, kus sotsiaalse lapse kujundiks on kontseptsioon lapsest, kes teeb asju koos oma eakaaslaste grupiga. Mõte, et iga laps peaks seltsima eakaaslastega, on eemaldunud inimese individuaalsusest.  Selleks, et ennast taolistest piiravatest kontseptsioonidest  vabastada, tuleb alustada täiesti nullist ja loobuda üldlevinud veendumustest.

Beethoven on üks näide nendest, kes ei seltsinud ega ei olnud sotsiaalne tavamõistes. Ta vajas meeleheitlikult privaatsust, et olla suuteline humaanselt suhtlema sügaval ja mõtestatud viisil läbi haavatava ja emotsionaalse muusikameediumi. Ja see on ainult üks loendamatutest suhtlemisviisidest.


Täiskasvanutena hindame aktsepteeritavateks mitmekesised sotsiaalsed eelistused ja ootame lastelt, et nad loobuksid olemast nemad ise ning vormiksid ennast piiratud sotsiaalsete ootuste kohaselt.

Mis omakorda paneb neid uuesti õppima seda, kuidas olla erinev, sest see on nii vajalik terve ühiskonna eksisteerimiseks. On täiesti imeline, kuidas ekstsentriline laps transformeerub austatud innovaatikuks, mõtlejaks ja artistiks: „Ta oli mees omaette,“ „ ta ei olnud kunagi osa karjast,“ või „ta veetis iga päev tunde üksinduses,“ jne, jne. Tõeliselt kirglikud inimesed, suured juhid ja imepärased loojad on harva olnud need, kes sobituvad sotsiaalsesse vormi.

Sinu küsimusest ma näen, et poiss on terve sotsiaalne olend oma isiklike eelistustega ja soovib suhelda nendega, kellega omab väga lähedast suhet. Milline imepärane viis sügava inimliku suhte arendamiseks. Peale selle, enamiku oma päevadest veedame üks-ühele suheldes ja soovime sageli, et meil oleks selliseks suhtluseks rohkem oskusi.

Lisaks iga indiviidi unikaalsusele, pea meeles, et igas lapses arenevad sotsiaalsed oskused erineval ajal ja moel. Üks ema jagas minuga muret oma 10 aastase tütre pärast, kes tantsis ja näitles väga hästi, kuid kartis lava. Ma rääkisin talle ühest noormehest, kes 9 ja 11 eluaasta vahel väga enesekindlalt esines laval, kuid seejärel sai temast üsna enesessesulgunud ja „ei mingit lava“ teismeline. Veel olen ma töötanud tüdrukuga, kes oli 11 aastaselt äärmiselt häbelik, kuid nüüd teismelisena on oma kogukonna laulev-näitlev täht. On samas olnud ka teisi juhtumeid; mõned introvertidest lapsed on saanud väga edukateks juhtideks ja mõned suured suhtlejad on valinud üsna erakliku elu.

Kui sinu poeg ei ole soovinud mängida koos teiste lastega, siis tea, et sel hetkel ta seda ei vaja (ja võib-olla ei hakka kunagi vajama). Mida sina saad teha, et tema oskusi suurendada – hoida armastusega tema valitud teed ja anda talle mõista, et tema eelistused on õiged. Näita, et oled temas kindel, paku seda, mida ta küsib – sinu seltskonda, üks-ühele tähelepanu ning jah, ka oma pereringi turvalisust. Nii tehes, säilib temas usaldus iseendasse ja ta õpib vastama ka teistele kaasundliku ja tähelepaneliku suhtluse teel.


Pea meeles, et iga katse juhtida last, jätab ta ilma loomupärasest õigusest, olla tema ise. Kui me oma muretsemises pakume talle: „Miks sa ei võiks kasvõi üks kord minna ja mängida seal koos nendega,“ siis me oleme seadnud kahtluse alla lapse valiku ehk, mis on tegelikult kahtlus selle osas, kes tema on. Sul on vaja mitte ainult hoiduda ükskõik mis nõuandest ja kiusatusest sundida last teatud sotsiaalsesse konteksti, vaid sa pead ka kaitsma teda taolise lugupidamatuse eest, kui see tuleneb teiste poolt.

Kui sinus tõstavad pead vanad hirmud, kuula neid enda sees, jaga lähedase sõbra või nõustajaga, kuid hoia need eemal oma lapsest. Arenda endas uudistav vaatlusvõime oma lapse sotsiaalsete oskuste osas. Sa ei või eales teada, milleks ta valmistub; eluks läheduse eksperdina, innovaatorina, armastava lapsega koduisana, juhina ükskõik mis alal – see on veel teadmata, kuid tal on vaja oma sisemise mina arenguks järgida oma sisemist juhatust. Sinu poeg ON sotsiaalne. Hoia teda armastusega ja jälgi vahelesegamiseta.






Esmaspäev, 25. august 2014

Paul Hendersoni "Mis on edukas õppimine."

Jim Morris 79 aastane supervormis vegan ütleb oma intervjuus (http://paikesetoit.blogspot.com/2014/08/77-aastase-jim-morrise-intervjuu.html), et 50 treeneriaasta jooksul on ta avastanud - ei ole rohkem sissejuurdunud ja lukku pandumat harjumust, kui toitumisharjumus.... Ma ütlen, kulla Jim - sa ei tea:), Eestis on väga suurt hirmu äratav uskumus  ja see on koolis KÄIMISE uskumus. Uskumus, et KÄIMINE võrdub õppimisega ja kui ei KÄI, siis ei õpi. 
Osana Euroopa Liidust ja Läänemaailmast (vähemalt me ju deklareerime, et soovime seda olla), ei ole meil mingi võimalust vältida seda, et nii kodu- kui ka vabaõpe Eestis hakkab hüppeliselt kasvama. Sest hüppeline kasv selles valdkonnas on omane sellistele riikidele nagu: USA, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Austraalia, Hispaania jne, jne elanikkonnale. Ja kõik USA, Kanada, Suurbritannia jne ülikoolid võtavad vastu kodu- ja vabaõppureid. Ei ole võimalust, et meie ei lähe sama teed. On omal ajal võideldud vanniskäimise vastu, seda on kuriteoks peetud ja keelatud. On püütud olla arvutite ja masinate vastu. On püütud olla hamburgeride ja nüüd taimetoidu vastu. Kuid kõik see saab olema ja ei ole vaja ennast ilmaaegu kulutada. Ei ole võimalik, et meie mahajäämus pidurdub sellise tasemeni, et me võtame kasutusele ennast hävitavaid meetodeid. Et me kardame uut (ehk toimivat vana) sellise määrani, et oleme nõus unes olemisest mitte ärkama ja mittemärkama lapsi. 
  

2011 aasta allikad näitavad ülaltoodud andmeid. Praegune näitab juba järgmist:


MIS ON EDUKAS ÕPPIMINE?
Paul Henderson on koduõppe lapsevanem, kes elab ja töötab Šotimaal. Ta loobus kooliõpetaja ametist 1994 aastal, mil jõudis järeldusele, et õppimine peab toimuma lustakas, vabatahtlikus ja sunnivahenditeta keskkonnas. Ta on veetnud enamiku oma tööelust muusikaga ja õpetanud kitarrimängu algajatest edasijõudnuteni. Tema huvi õppimise vastu on tekkinud vastandades klassiruumi nn professionaalsest õpetaja kogemust ja üks-ühele või väikese grupi vabatahtliku, sunnimeetmeteta õpet. Artikkel on avaldatud 2014 märts Personalised Education Now väljaandes. http://www.personalisededucationnow.org.uk/

Idee, et terve aju vajab mingit kunstlikku sekkumist, et hakata korralikult tööle on veider idiosünkraatiline arusaam.

Hingamine on midagi sellist, mida kopsud lihtsalt teevad; tuksumine on midagi sellist, mida süda lihtsalt teeb; õppimine on midagi sellist, mida aju lihtsalt teeb – see on just nii lihtne! Idee, et terve aju vajab kunstlikku sekkumist korralikult tööle hakkamiseks on veider uskumus, kuid sellele kummalisele veendumusele on ülesehitatud koolisüsteem. Just selle rahvusvaheliselt aktsepteeritud kummalise ideega, 

on tavakooli õppeprotsessi sobivus ja efektiivsus enamjaolt võrreldav elektrišokiraviga täiesti tervele südamele või noore terve inimese külge kunstliku hingamisaparaadi panekuga.

See võib ratsionaalse tõenduspõhiselt mõtlevale inimesele tunduda hullumeelsena, kuid arusaam, et õppimine vajab kooli on täna globaalselt aktsepteeritud norm. Näiteks, viimati läbiviidud koolireformi peamisi eesmärke oli uue õppekava elluviimine, mis annaks „noortele võimaluse saada edukateks õppuriteks“.“ Tõesti??? Ilmselgelt on selline avaldus kas täiesti hoolimatu sõnade kombinatsioon või baseerub valel oletusel. Loodame, et see on vähemalt viimane, kuna tuleks ju teadvustada, et kooli alustavad lapsed on kuidagi õppinud kõndima, rääkima, sööma/riietuma, jooksma, mängima jne. Mis näitab meile, et need teadmised tulid enne kooli omamata mingit kogemust õppekavaga ja on selge, et nüüd edaspidi ei lubata lastel edukalt õppida ühtegi asja.
Ratsionaalsest tõenduspõhisest perspektiivist lähtuvalt on arvamus, et õppekaval on võime teha lastest edukad õppurid, läbinisti ekslik. Kuigi vastav plakat ehib pea kõiki klassi- ja õpetajateruume  kogu riigis. Õppekava võib lubada õppida mõnedel inimestel mõningaid asju, kuid mitte kunagi ei ole sel võimet teha noortest inimestest edukaid õppureid, 

kuna kõik noored terved inimesed ON väga edukad õppurid juba enne, kui nad üldse astuvad kooli lähedalegi. 

Ja loomulikult, mitte kõik noored ei ole seotud kooliga.
On hästi teada fakt, et õppimine algab emaüsas ja kiireim õppimisprotsess ja ka edukaim õppimine toimub esimesel kolmel eluaastal. Asja mõte on just selles, et nii nagu laps on kooli alguseks võimeline edukalt hingama, on ta ka võimeline edukalt õppima ilma igasuguse „kinnitatud“ õppekava vahelesegamiseta.
Võib-olla mul on kleepsu vale pool ja see, mis on mõeldud olema kooliõpe on tegelikult formaalne õpe; mitte mingit sorti informatiivne õppimine, kus õpitakse kõndima ja rääkima. Sellisel juhul on Benjamin Bloomi „2 sigma“ uuring näidanud, et tavapärases klassiruumis toimuv õpe on tunduvalt halvem üks-ühele instrueerimisest. Samuti on MOOC (interneti põhine õpe, online kursused) uuringud näidanud, et need on tavaklassi õppest edukamad. Need tõendid jätavad klassiruumi õppe kolmandale kohale üks-ühe ja online õppe järel.
See tõendus kusjuures tuleb peavoolu akadeemiliselt ringkonnalt, mitte alternatiivseid õppesuundi kasutavatelt kogukondadelt. Kui me arvestaksime siia sisse ka alternatiivsete õppesuundade uuringud, siis selgub, et koduõppurid edestavad oma kooliskäivaid eakaaslasi 30% võrra! Sellise tõendusmaterjali alusel on väga raske hinnata isegi ratsionaalsest tõenduspõhisest perspektiivist lähtuvalt, kuidas eales saab tavaklassiruumis õppekava jälgivast noorest edukas õppur. Ja seda nii traditsioonilisest, progressiivsest, kui alternatiivsest punktist vaadatuna.
Loomulikult tavaõppe institutsioonid vajavad alati õppureid, et täita oma isiklikke määratletud eesmärke ja istuda nõutavatel eksamitel tunnistuse saamisel NENDE valitud huvialal. Traditsiooniline suund võib öelda, et noored peavad demonstreerima, et nad on õppinud ära kohustusliku aine põhiandmestiku, ja mida on teaduslikult defineeritud ja mõõdetavas vormis võimalik kontrollida – kas nad on õppinud või ei ole. See on aga väga vananenud idee, mis põhineb kontseptsioonil, et aju vajab asjade õppimiseks sundi ja ainus tee, mis ütleb, et õppimine toimub on teha üks nimekiri õpitavatest asjadest ja siis kontrollida, kui palju nimekirjas olevast on tegelikult ära õpitud.  

  Endine Inglismaa koolide peainspektor, Edmund Holmes, märkis oma kõnes: „Üheksas koolis kümnest, üheksal päeval kümnest on õpetaja seotud lühikeste informatiivsete filmide õpilastele näitamisega ja peale lühikest ajavahet, võtab materjali eest ära ning omaenese rahulduseks loodab, et õpilased on selle kõik nüüd nõuetekohaselt omandanud.“
Kasutades traditsioonilist protsessi peaksid need inimesed, kes demonstreerivad, et on ära õppinud nimekirjas olevad asjad, saama parima tunnistuse, mis võimaldab neil ühiskonnas võtta sisse parim positsioon; selline ühiskond teenindab efektiivselt õigeid inimesi õigetel positsioonidel. Ainus probleem selle mudeliga on, et see ei teeni eriti hästi õppurite individuaalseid vajadusi, kuna õppurilt tahetakse oma võimete demonstreerimist viisidel, mis on tugevalt kallutatud kognitiivse valdkonna ja keelelise ning loogilis/matemaatilise intellekti suunas. Samas jäädes võõraks suuremale osale õppuritest ja raisates tohutult inimtalendi reserve. 

Selle mudeli varjatud efektiks on aga see, et raisates

sellisel hulgal talenti, ei teenita tegelikult ühiskonda

 üldse efektiivselt. 

Tavakool on kuratlikult ebaefektiivne  mudel, kuna baseerub iganenud ekslikul oletusel õppimisest. Ometi on see kogu maailmas aktsepteeritud ja adopteeritud viisiks laste õpetamisel. Valitsused võistlevad meeleheitlikult  omavahel, püüdes koolisüsteeme järjest efektiivsemaks muuta adumata, et püüd kooli efektiivsemaks muuta on sama, mis noore terve südame ravimine järjest tugevamate elektrišokkidega. Põhjus, miks kool ei täida hästi oma funktsiooni, ei ole seetõttu, et ta on ebaefektiivne. Vaid seetõttu, et see on täiesti vale protsess. Püüd teha efektiivsemaks, teeb asjad ainult hullemaks.
Evolutsioon ise näitab, et inimeste ajud on loodud õppima, nagu süda lööma ja kopsud hingama. Seetõttu traditsiooniline koolisüsteem ei ole vajalik, et noored annaksid endast parima läbi oma huvide, harrastuste, kirgede ja kalduvuste või, et nad omandaksid kogemused, kuidas jääda ellu inforikkas kogukonnas.
Tavapärane kohustuslike ainete kooliprotsess ei ole mitte ainult ebavajalik, vaid on ka palju tõendusmaterjali, mis näitab, kui kahjustav on loomulikule õppeprotsessile ettekirjutatud sundiv õpe ja kui hävitav on see loomingulisusele. See ei ole protsess, mida tuleb muuta efektiivsemaks; see on midagi, mis tuleb täiesti laiali lammutada ja teha sellest midagi, mis sobib 21 sajandisse.
„Kuidas on teaduslikult mõõdetavate õpitulemustega,“ nutavad traditsioonilise vaatenurga esindajad. „Me ju ei tea, kas noored üldse õpivad midagi, kui me seda kontrollida ja hinnata ei saa?“ Selline mõtteviis baseerub ekslikul oletusel, et aju ei ole loomulikult õppiv. Terved inimesed loovad omale naturaalsel moel õppimisviisid ja edu kriteeriumid. Mil määral need kriteeriumid vastavad loomulikule, sel määral need avanevad ja formuleeruvad järjest uued õpikavatsused, mis teevad naturaalse õppeprotsessi dünaamiliseks ja kogu elu kestvaks protsessiks. Selle protsessi katkestamise tulemus lühikeste ajavahemike intervallidega tundidega, et teoreetiliselt õppida kohustuslike ainete ülimalt kitsapiirilist andmestikku, on evolutsiooni poolt tuhandeid aastaid arendatud naturaalse õppimisprotsessi  halvenemine ja rööbastelt maha jooksmine.
„Nonsenss,“ väidavad traditsionalistid. „Kõik teavad väga hästi, mis on edukas õppimine. Need, kes saavad hindeks „5“ on edukad ja need, kes eksamitel läbi kukuvad või tavapärase õppekavaga koolist välja kukuvad on ebaedukad. See on edu kriteerium ja just seda tunnustab kogu maailm. Need, kes siin püüavad mingeid alternatiivseid õppemeetodeid rakendada, on põrast kotis müüvad inimesed; kes ei tea tegelikust haridusest mitte midagi.“ 

Kui traditsiooniline arvamus edukast õppimisest oleks tõsi ja seega ainult väike osa õppuritest saavutab hinde „5“, siis tavapärane õppekaval põhinev kool ei saa kunagi olla keskkond, mis annab eduka õppimise võimalused paljudele õpilastele, 

põhineb see eduka õppimise interpretatsioon traditsioonilisele, progressiivsele või alternatiivsele filosoofiale. Toetudes ümberlükkamatutele tõenditele võib öelda, et siin on tegemist juhtumiga, kus iganenud industriaalrevolutsiooni aegsesse „eduka“ õppimise ideesse kinni jäänud inimesed ise püüavad suurel hulgal „põrsaid kotis“ müüa!
Inimolendid on sündinud õppima ja jäävad õppima äärmiselt efektiivselt ja sobival moel seni, kuni nende õppimist toetatakse info ja ressurssidega loomulikul viisil. Äärmiselt ebaloomulik protsess, mida tavapärane õppekaval põhinev kool kasutab, et tuua parim välja õppuritest, sarnaneb pritsiga orhidee värvimisele, et tuua esile lille loomulik värv.
Eduka õppimise mootor ei nõua käima minekuks hüppelist starti tavakoolilt ja ei vaja ka sealt samast luba, et teele asuda. See tee saab alguse emaüsast, iseeneslikult evolutsioonile alludes ja juba olles väga suurepärases ning isegi maagilises töökorras selleks ajaks, kui kool peaks algama.

Mis on edukas õppimine? Just selline nagu loomulik hingamine, mida täiesti terved kopsud garanteerivad ja edukas tuksumine, mida teeb terve süda. Valdavad ja ümberlükkamatud, kaljutugevad teaduslikud tõendid näitavad, et edukas õppimine on terve ajuga garanteeritud loomulikes tingimustes, mida stimuleerib ja toidab info-rikas õpikeskkond.  

Kolmapäev, 28. mai 2014

Léandre Bergeron raamat MEIE LASTE NIMEL

Üks muheda moega prantsuse mees - kolme tütre ISA, kes on kirjutanud raamatu oma pere kogemusest. Võimalik, et vahel võikski isa teha sama, mida tegi Léandre ja minna oma lapsega koos kooli. Vaadata, kui kaua ta suudab seal käia...


Léandre Bergeron on hästi tuntud Prantsuse Kanada autor ja aktivist, kes on sündinud Manitobal. Ta õppis prantsuse keelt ja õpetas kirjandust Montreali Concordia Ülikoolis enne, kui kolis koos oma naise Francinega Quebeci maakohta, et elada lihtsamat elu. Tema paljudest töödest on tuntumad Dictionnaire de la langue quebecoise ja bestselleriks on saanud Petit Manuel d´histoire du Québec. 

Alljärgnevalt katkend raamatust:

MEIE LASTE NIMEL ehk:
Kuidas kolm õde õppisid elust enesest ja kuidas nende isa õppis andma neile selleks vabadust

On nii suurepärane näha, kuidas lapsed ise oma tempos õpivad, avastavad ja uurivad maailma, ilma sundimiseta, lihtsalt järgides oma instinkti! Ja see toimub nii kergelt! Me ei pea midagi tegema. Meil tuleb lihtsalt lasta sel juhtuda. Las see juhtub ja jääb juhtuma. See sarnaneb kestva puhkusega.
Ma mäletan siiani kogu seda muretsemist, läbi mille mul tuli minna.  Mu küüned olid näritud peamurdmisest, mida mul tütred võiksid õppida ja mida mitte. Siis ma pidin korraks peatuma ja tuletama meelde, mida ma ise olin teinud. Tuli astuda samm tagasi ja näha, kui rumal olin olnud kogu selle paanika üle. Mind valdasid täielikult tavahariduse kinnisideed, mis varitsesid iga nurga taga oodates, et saaksid minust taas kinni haarata. Ma sundisin ennast selga sirgu lööma.   Kas ma ei olnud enam suuteline usaldama neid suurepäraselt loodud olendeid, kes siiani kasvasid üles nii maagiliselt? Nii ma viskasin oma peast välja soovimatud külalised: õpetaja, riigile alistuva lapsevanema, hirmunud mehe, kes peab omakorda hirmutama. Ma ei läinud enam tagasi.
Ma usaldasin neid. Kas ma peaksin hävitama selle nii õrna sümbioosi, mis meie vahel eksisteeris, kaotama sära nende silmades, mis ütlesid mulle, et nad on rahus iseenda ja oma keskkonnaga? Kas ma peaksin selle kõik hävitama selleks, et nad oskaksid peast tsiteerida mõttetuid fakte? Ei. Ma astusin  sellest hirmuringist välja ja nägin, kuidas nad taas mängima hakkasid. Ja nii tol hetkel, kui edaspidi, avastasin, kuidas need mängud viivad tõelise õppimiseni. On fakt, et kõik, mida minul teha tuli, oli lasta neil mängida: nii nagu nad tahavad ja nii palju, kui nad tahavad, et nad õpiksid seda, mida neil on oma vanuses teada vaja. 

Miks nad peaksid õppima lugema ja kirjutama enne, kui nad on valmis seda tegema? Miks me peaksime õppimise rõõmust tegema piinamise, sundides neid seda omandama enneaegselt? Miks sundida asju tagant? 

See on naeruväärne. Miks mu tütred peaksid õppima lugema 7, 8 või isegi 10 aastaselt? Nad ei õppinudki. Kui ühes nende mängus tõuseks aga vajadus selleks, siis nad leiaksid võimaluse, kuidas see täita. Või teistpidi, nende igapäevaelu ühe osana tundsid nad, kui olulised on ostunimekirjad, mis olid minu kirjutuslaual. „Paps, meil on vaja õunu.“ Ja mina kirjutasin Õ-U-N-A-D. „Lase minul kirjutada õunad.“ „Okei, Õ-U-N-A-D.“ „Miks siin on ainult nõrk D täht?“ (prantsuse keeles on õun la pomme ja küsimus oli, miks on pomme kahe M tähega)  „Et asju keeruliseks ajada. Kui see oleks nii kerge ja lihtne, siis kõik õpiksid kirjutamise kergelt ära ja õpetajatel ei oleks koolis midagi teha.“
Pikka aega olid ostunimekirjad tütardele ainsad kirjutamispraktikat andvad asjad, kuna kirjutamine oli neile lihtsalt abivahend asjade meelespidamiseks. Kuid varsti hakkasid nad tundma huvi kirjade  vastu. See oli hämmastav võimalus suhelda kellegagi, kes elab kaugel, tüki paberi abil. „Miks mina kunagi kirju ei saa?“ „Sina saad.“  Nad kirjutasid mulle lühikese sõnumi. „Ma armastan sind, Papa.“ „Kas sa oleksid minu Valentine?“ Ja lihavõttepühade hommikul leidsid nad kirjakese oma taldriku alt, aarete kaardi, mis juhatas keerulist teed pidi autasuni. Või üks neist palus: „Ma tahan kirjutada Beatrice´le.“ „Okei.“ „Kuidas ma kirjutan  ´saada mulle kiri´?“ Ma ütlesin talle tähthaaval ette ja aitasin kirja valmis kirjutada. Ta kirjutas alla oma nime. Me saatsime selle ära.
Esimesed kirjad olid üsna ühesilbilised. Aja jooksul hakkas suurenema mitmesilbiliste sõnade arv. Tung suhelda kirja kaudu muutus naudinguks, kuid harvaks naudinguks, kuna kõik nende kirjasõbrad käisid koolis ja neil polnud aega või tahtmist enam kirjutada. Minu südikad tüdrukud pidid ootama nädalaid või isegi kuid enne, kui kiri saabus. Niipea aga, kui nad said kirja, asuti entusiastlikult vastust kirjutama ja see oli valmis järgmiseks päevaks. Kui irooniline!

Kui Déirdre oli viie aastane, soovis ta minna kooli. Peamiselt selle tõttu, et tema sõbranna Jocelyne läks ja veel soovis ta väga sõita koolibussiga. „Sa tahad minna kooli? Pole probleemi.“ Ta nautis ennast lasteaias, kuid kui ta jõudis esimesse klassi, siis ei olnud see enam see. Enam ei olnud emalik Denise tema õpetajaks, oli „tõeline“ õpetaja – värskelt saabunud õpetajate kolledžist. Õpetajal oli range päevakava ja ta hoidis distsipliini raudse käega, mida peitis kerge naeratuse taha. Ta käitumine oli nii tõsine. Ta tegevus rääkis paljuski tema isiklikest ambitsioonidest. Déirdre pettus kiiresti. Ta tuli pika näoga pärastlõunaselt koolibussilt ja nägi välja nii õnnetu. 
Tema sammud olid rasked ja koolikott tundus teda veel rohkem maadligi suruvat. Ta ei naeratanud enam. „Kas sul ei lähe koolis hästi?“
„Ma ei taha sinna enam minna."
„Ära siis mine.“
Déirdre jäi koju mõneks päevaks ja otsustas siis kooli tagasi minna „vähemalt nii saan ma Jocelyne näha“.  Kuid ta rõõm oli üürike, kuna puudutud päevade ajal olid õppimisasjad loomulikult läinud halvast ebarahuldavaks.
„Miks tahab õpetaja, et ma kirjutaksin A viiskümmend korda? Ma ei taha kirjutada viiskümmend korda. Ma tahaks lihtsalt teha ainult ühe ja seda väga ilusasti.“
Ta kustutas ära oma „ebatäiusliku“ A. Ta ei heitnud sellele pilkugi, vaid kirjutas uue. Kuid sellist kirjutamise viisi, et parandatakse ise, ei näinud õpetaja materjalid ette. Déirdre saadeti nurka seisma, kuna ta ei järginud instruktsioone.
Ta tuli iga päev koolist koju löriseva nina ja vihase südamega. Ma läksin lastevanemate kokkusaamisele, lootes vahetada paar sõna tütre õpetajaga. Kuid tihedalt kokku hoidev õpetajate ring esitas oma etteastet, pidades meid kõiki idiootideks ja püüdes teha täiesti selgeks, et nad teavad täpselt, kuidas asju on vaja ajada. Kõigutamatult.
Järgmisel päeval ütlesin ma Deirdre´le, „Sa ei pea kooli minema, sa tead seda.“
„Jah ma tean, kuid ma tahan näha Jocelyne.“
Sel ajal oli tema noorem õde Phédre ainult kolme aastane ja seega mitte eriti hea mängukaaslane. Veel enam ei sobinud kõige noorem Cassandre, kes oli sel ajal ainult 11 kuud vana. Déirdre oli ummikus. Tea sõber Jocelyne oli vangis koolis kogu päeva. Möödus oktoober. Siis november. Tema puudumised koolist muutusid järjest sagedasemaks ja venisid aina pikemaks. Tema õpetaja saatis mulle salvavaid märgukirju, osutades minu „vanemakohustustele“.
Jõuluvaheaeg oli Déirdrele oodatud võimaluseks unustada kooliprobleemid. Jaanuaris, kui oli aeg minna tagasi, keeldus ta täielikult. Ta otsustas, et talle on küllalt. Ma ütlesin, et ma tulen ja veedan nädala koos temaga klassiruumis, et näha, mis toimub.
Ja ma tegin seda järgmisest päevast. Istusin klassinurka maha ja jälgisin toimuvat. Oh missugune depressiivne vaatepilt! Kõik need lapsed istusid seal vaikselt ja osavõtmatult, endasse sulgunult. Mil iganes kedagi nimetati, reageeris too robotina, sõnakuulelikult ja tuhmilt. Kui kurb! Ainus isik, kes näis kõigist neist harjutustest naudingut tundvat oli õpetaja, kes ilmselgelt tunnetas oma võimu. Kui tuli puhkuse aeg ja väikestel vangidel oli võimalus minna oma frustratsioone kooliaeda välja valama, tuli õpetaja minuga – sissetungijaga tema väikesesse suletud maailma -  rääkima. Ta haaras tassi kohvi ja sukeldus oma paberitesse. Veidi aja pärast algas kõik otsast peale, see tragi-komöödia, sedakorda saadetuna läägest higilõhnast. Ülemäärase nõudlikkusega mäng jätkus. Prantsuse keeles on selle asja jaoks sõna plaquer. Seda saab kasutada kolmel viisil. Esiteks, se faire plaquer au plancher (olla surutud maa külge), nagu lahingus. Need lapsed oli surutud oma pinkidesse täiskasvanust vastase – õpetaja poolt. Teine tähendus palquer (ingl.k. gold-plating), on särava, erksa materjalikihtide üksteise külge surumine  - hariduse vineerplaat. Kolmandaks  se faire plaquer – kedagi maha jätma. 

Vaesed lapsed, hüljatud oma vanemate poolt, määratud eraldatud isikute varjupaika, mida me nimetame kooliks! Minu tütart ei hüljata. Ma tahaksin ka kõik need teised vabaks lasta, kuid see ei ole minu võimuses. Võib-olla teeb seda järgmine põlvkond? Kui ma suudan päästa Déirdre selle jubeda monstrumi lõugade vahelt, siis on see hea algus.


Mõned vangid paistsid olevat huvitatud, kuid mitte sellest materjalist, mida õpetati. Nad tundusid olevat rohkem huvitatud eputamisest, tähelepanu püüdmisest, soovist, et kõik silmad oleksid neile pööratud ja tahtmisest pälvida äramärkamist õpetaja poolt. Nende laste kehad on siin nende kiuste. Nende südamed on kaugel eemal. Ja nende meeled? Need on eelkõike igal pool mujal, kuid mitte siin ühiskondlikus ruumis, kus isegi aknad on liiga kõrgel, et välja vaadata. Mitte nende haiglaselt roheliste tahvlite, raudbetoonist lagede, sunnitöö laudade, arvutite juures, mis   Kükloobina õgib sinu teadvust ja üks tola juhib kogu seda paraadi teadmiste, teaduse ja demokraatia nimel.
Nüüd on aeg muusikatunniks „spetsialistiga“, kes tunneb noote ja märke ning lubab põhiõpetajal peituda õpetajate tuppa. Siit tuleb maagiline võlur, kes võtab triangli, trummi ja suupilli välja suurest kotist ning köidab sellega vangide tähelepanu. Kuid ÄRGE puutuge! Ta paneb iga instrumendi õpetaja lauale ja alustab loenguga.   Ta joonistab valge joonestiku tahvlile, et illustreerida muusikalist rütmi ja jagab muusikalise fraasi fragmentideks: ta-tam, ta-tam, ta-tam. Toimub muusikatunni üsnagi kolledži tasemel pakkumine vaestele väikestele lastele, kelle ainus huvi lebab napis valikus õpetajate laual.
Peale 20 minutit sõnu, mis on kadunud ja hajunud ümbritseva ruumi tühjusesse, saab lõpuks iga laps hoida käes trianglit ja demonstreerida rütmi ting, ting, ting-ting; ting, ting, ting-ting. Seejärel tuleb neil minna tagasi oma kohtadele selles muusika hävitamise klassis. Nii kaotatakse lapses igasugune huvi muusika vastu. Kõik need asjad siin, millest me sunnime oma lapsed läbi käima! Me ei luba isegi neil prõmmida välja kõiki tüminaid sellest vaikivast kurvast trummist ega panna suule suupilli,  et kuulata sealt välja voolavaid noote.
Peale nelja päeva koolis, ei suutnud ma rohkem sinna minna. Sellest oli küllalt. Kui me läksime autosse, ütlesin ma Déirdrele, „Sul on absoluutselt õigus. Ka mina ei suudaks jääda kauemaks.“
HPIM1704
Järgmised päevad ei olnud kerged. Isegi, kui ta ei olnud enam kooli ülemäärase surve all, tuli 

Déirdrel taas õppida: kuidas elada, liikuda, tunda ja hingata vabalt peale pikaajalist füüsilist, vaimset ja emotsionaalset halvatust.  Kell 10 hommikul, oli ta minu juures ja küsis, mida ta peaks tegema, nagu väike zombi, kes on kaotanud oma isanda. Kuid aegamööda, kõigest hoolimata, hakkasid haavad paranema ja Déirdre taastus. 

Ta avastas uuesti oma aja ja ruumi, oma hetked, mil ta võis rõõmustada pisiasjade üle, mida on nii palju vabas atmosfääris: tema nukud tulid tagasi tema ellu koos taasärganud kujutlusvõimega; vaibal lamamise hämmastav tunne, kui ta jutustas lugusid kahele lusikale, mida ta pani tantsima; laulud, mida ta laulis toolidest kokku pandud auditooriumile; tema naeratus ja sädelev rõõm  silmades. Tema väikesed jalad, mis nii jäigalt sammusid kooli poole, avastasid taas tantsimise, liikumise kerguse, heljumise. Ta muutus taas muretuks. Varsti lähenes ta oma õdedele, kes varasemalt olid talle takistuseks tema suletud maailmas ja ei midagi enamat, kui madalama kvaliteediga olendid, keda pettunult kõrvale lükati. Ta suutis end asetada oma õdede tasemele ilma, et tundnuks end alandatuna peale 4 kuulist „arengut“. Ta leidis taas üles oma hea söögiisu, maitse küpsenud õunast, mis paneb mahla mööda lõuga alla jooksma ja tema  spontaanne naer oli kui värske õhu pahvak juulikuu kuumuses.
Enda jaoks avastasin ma taas oma väikese tirtsukese, kes hüppas mu käte vahele, kallistas mind nii tugevalt, et see peaaegu murdis mu kaela ja sama kiirelt, kui oli tulnud, hüppas ta lähimasse põõsasse, et mängida peitust oma varjuga. Jah, ta on tagasi, see laps, kes teadis, kuidas panna mind hämmelduma oma avastustega, oma kujutlusvõimega ja lõpmatu uudishimuga. Nii autentne. Nii suurepäraselt efektiivne.
 
Koolidetoks (deschooling) ei ole kerge asi, ei lapsele ega ka teda ümbritsevatele … lastes vabaks kogu selle allasurutud ja kokkupressitud energia; omades kogu aega ainult iseenda tarbeks, ilma pideva autoritaarse järelvalveta; taasavastades oma keha, oma nahka, oma tundlikust; tundes ära oma algupärased tunded, elurõõmu, oma helduse, igatsuse soojuse ja lahkuse vastu; taasavastades spontaanse naeru ja tungi  avastada maailma ümber iseenda ilma midagi sildistamata-liigitamata-nummerdamata, nagu seda ühes korralikus raamatukogus ikka tehakse. See on lihtsalt selline haigus, kogu see kooli ja klassivärk, tegeliku teadmise asemel. „Mul on nimi, sellepärast ma olen olemas.“ Milline rumalus! Rahune maha, me teame, et koos sildiga paneme asjale külge midagi, mis tema olemuse meie eest peidab.
Avastades uuesti õiguse kasutada oma aega iseenda jaoks. Teha seda, mida me tahame selle asemel, mida meil kästakse teha. Avastades taas algupärase entusiasmi, algupärase eluiha, mis purustatakse kogu selle koolist tuleva prügikuhja, kodutööde, kuulekuse, hea käitumise reeglite, hinnete, veapunktide ja „korrektse“ kõne all.
Koolidetoks on taastusravi aeg. Aeg, mida vajatakse, et taastuda tavahariduse süsteemist, varieerub olenevalt sellest, kui pikka aega on inimest kahjustatud ja individuaalsest vastupidavusest. Paindlik laps, kes käib koolis mõni kuu, suudab paraneda mõne nädalaga. Kuid laps, kes on saanud sügavalt kahjustatud, võib paraneda aastaid või üldse mitte. Veel enam, vastupidav laps, kes on pidanud olema koolis 7-8 aastat ja kes tuleb sealt ära teismelisena, võib vajada  mitu aastat enne, kui avab taas raamatu. Samas mõni teine samaealine laps võib jääda lugemisele allergiliseks kogu eluks.
Déirdrel võttis paar nädalat aega, et taastuks elevus, naljasoon, füüsiline, emotsionaalne ja vaimne tervis. Ta nägi Jocelyne nädalavahetustel, mis oli ikkagi parem, kui üldse mitte näha. Ta hakkas taas joonistama. Erksad värvid ja jooned näitasid tema tervenemisprotsessi kulgu. 

Ta ei soovinud üldse lugeda ega kirjutada nädalaid.

Märtsis, helistas juhataja, et küsida tema ülipika puudumise kohta. Ma ütlesin talle, et ei ole mingit võimaust, et Déirdre läheks tagasi kooli. Ta suunas mind kohtumisele kooli juhatuse liikmega. Kohtumisel märkis see inimene, et minu tütar peab perioodiliselt kohtuma õppenõustajaga, kes kontrollib tema edasijõudmist prantsuse keeles, matemaatikas ja loodusteadustes. Ma järgisin neid nõudeid ühe aasta ja sain aru, et see võtab ainult 15 minutit päevas, 3-4 korda nädalas, et Déirdre õpiks ära kõik, mida nad tahavad, et ta teaks. Ma liikusin nii kiirelt edasi, et selle aasta lõpuks ütles õppenõustaja, et laps võib teha suve jooksul läbi veel kolmandagi õppeaasta. Tänan, ei!
Sel ajal, meie sõber Gatineaust, kolme lapse ema, kellest kaks olid kooliminekuks piisavalt vanad, pakkus, et Deirdre võiks tulla nende juurde ja ühineda Waldorf kooliga Ottawas. Küsisin oma tütrelt, mida ta sellest ideest arvab.
Ta nõustus koheselt ja oli vägagi vaimustatud uuest seiklusest. Registreerides teda uude kooli, sain ma ta lõpuks ometi vabastada kohaliku kooli jurisdiktsiooni alt.
Ta leidis ennast selles alternatiivses koolis päevakavade, ainete ja erinevate klasside hulgast, kuid siin oli veidi enam pööratud tähelepanu lapsele. See oli inglise keelne kool, nii et Déirdrel tuli õppida teises keeles. Õpetaja, kes oli väga lahke, lubas Déirdrel teha, mida ta iganes soovis seni, kuni ta ei rikkunud klassi rahu. Tüdruk sulandus uue keele kõladesse, joonistas pilte ja kirjutas kirju oma vanematele. Võttis 5 kuud enne, kui ta ütles klassis oma esimese inglise keelse sõna. Aasta lõpuks oli tema inglise keel ladus. Ta tuli suvevaheajale rahulolevana oma kogemusest, kuid kindla sooviga jääda koju.
Siis me püüdsime luua väikese kodukooli oma tänava lõpus koos teiste huvitatud peredega, kelle lastel oli raskusi koolis kohandumisega, kuid ma adusin, et iga järgmise alternatiiv- või erikooliga, loome lihtsalt täiendust tavakoolidele, olenemata meie headest püüdlustest: jagame õpilased vanusegruppide järgi; keskendume intensiivselt teatud ainetele nagu lugemine ja kirjutamine; ühel ajal ja ühesuguse toidu söömine. Ma märkasin, et meie lapsed tegid kogu selle tsirkuse kaasa ainult seetõttu, et nad meid armastasid ja nad nägid, et on sellega meie täiskasvanute meele järele.
Kool hoidis ikka veel meid mingite sidemete kaudu enda küljes. Me ei olnud veel koolidetoksit (deschooling) läbi teinud. Rahutus, mida ma tundsin, püüdes õpetada 9-10 aastastele teatud grammatikareegleid, murdis mu südame. Nad lihtsalt ei olnud huvitatud. Ma püüdsin olla kannatlik, kuid suutsin vaid mõneks minutiks nende tähelepanu hoida sõnadel, mis neile sel viisil üldse korda ei läinud. Tundsin ennast klounina, kes püüab kätte saada kärbseid, et neid sundida äädikat jooma. Need lapsed tahtsid väljas mängida, hullata ja õppida loomulikult. 
Me hoidsime neid tagasi oma sametkinnastes ja veidi sunnitud naeratusega, lootes suruda grammatikareeglid alla nende kurgust – reeglid, millel pole mingit pistmist nende loomuliku keelekasutusega.
Koolidetoks on pikk protsess, eriti seetõttu, et kool on tunginud ja täitnud meie igaühe ajud täielikult. Meil võtab nii kaua aega, et saada aru, milleks üks koolidetoksi läbi teinud aju on suuteline. Neid ole praegu veel nii palju. Pea igaüks meie ümbruskonnast on käinud koolis. Ainsad neist, kes ei ole käinud, on „barbarid“, primitiivsed inimesed, pügmeed, bušmanid, beduiinid, kellele me vaatame ülalt alla seetõttu, et nad ei ole koolitatud. Isegi kirjaoskamatud on koolis käinud ja nende ajud on defekti ehk puudena salvestanud endasse oma suutmatuse olla koolis edukas.
Minu teised kaks tütart ei ole kunagi soovinud käia koolis, isegi mitte lasteaias. Nad ei ole olnud ühegi kooli nimekirjas ega sattunud ühegi  haridusliku hammasratta vahele.

Teisipäev, 13. mai 2014

Ingrid Vooglaid intervjuu

Vahelduseks tõlkelugudele tuleme korra Eestisse ja küsime, kuidas läheb koduõpe siinkandis...


Ingrid (pildid teinud Liis ja Ivo Luik )
Sel ajal kui mina veel kodu ja vabaõppest midagi ei teadnud olid sina teemaga juba kaua aega tegelenud. Kuna ja kuidas sa jõudsid üldse koduõppe teemani ja millised olid esimesed allikad, kuskohast sa vastuseid leidma hakkasid?
Ingrid: Päris esimene kord, mil ma teadlikult koduõppe ideega kokku puutusin, oli vestlus ühe inimesega nõudepesu kõrvale. Kuna ma sellest veel midagi ei teadnud, tekkisid mul kohe kõik levinumad vastuväited, mida hiljem teisteltki kuulnud ja lugenud olen. "Mina küll ei oska ise lapsele kõiki aineid õpetada, mul on vaja karjääri teha ja oma elu ka elada ja kuidas lapsed niimoodi teistega suhelda ja maailma tundma õppida saavad." Kummalisel kombel olid esimesed mõtted kodus õpetamise raskusest seotud keskkooli füüsikaga.

Seejärel hakkasin aga koduõppega seotud vestluseid mujal järjest rohkem tähele panema ja selle üle mõtlema. Olin tol perioodil usin perekool.ee kasutaja ja lugesin seal Merje Luugi kirju koduõppest, kodussünnitusest ja inim- ja loodussõbralikust elust. Mingil hetkel 2005. aastal, kui olin juba mõnda aega lugenud, kirjutasin Merjele, et Eestis oleks vaja koduõppe katusorganisatsiooni. Merje tutvustas mind Tiia Leisiga, kes õppis parajasti Inglismaal haridusteadust ning oli samuti talle kirjutanud. Hakkasime tihedalt kirju vahetama ja arutama, mida ja kuidas oleks Eestis vaja koduõppe soodustamiseks muuta. Sellest sündis Eesti esimene koduõppe konverents suvel 2006 ja MTÜ Eesti Koduõppe Keskus (http://koduope.ee).     

Tiia soovitas mul lugeda John Holti kui koduõppe liikumise isa teoseid. Tellisin tema "Teach Your Own", mis oligi vist esimene pikem tekst, mida koduõppest lugesin. Otsisin internetist inglise keeles infot koduõppe ja Tiia soovitusel eriti vabaõppe (unschooling) kohta ning liitusin erinevate listidega. Üks esimesi, kelle artikleid ja listipostitusi ma pikka aega jälgisin, oli Sandra Dodd (http://sandradodd.com/unschooling.html).  
Koduõppe suvepäevad


1.      Ka mina lugesin sel ajal perekooli ja Merje postitusi. Eelkõige kodusünnituse kohta, kool jäi sel ajal veel kuskile õhku rippuma. Sellest  on nüüd pea 10 aastat möödas.  Praegusel hetkel on internetis võimalik lugeda juba väga paljusid kodu/vabõppe teemalisi blogisid (mujal riikides). Mis on selle aja jooksul Eestis muutunud ehk kui palju me selles vallas edasi oleme läinud?  

2.      Oi, väga palju on muutunud. Kui MTÜ Eesti Koduõppe Keskus 2006. aastal alustas, siis oli üsna levinud, et nii õpetajad, suvalised inimesed nö tänavalt kui isegi üks haridusametnik teadsid kindlalt väita, et koduõpe ilma arsti loata on seadusevastane. Kuigi 6. klassini oli juba aastaid ka vanema soovil koduõpe seaduslik olnud. Õpetajad ei tahtnud last oma klassi koduõppele võtta, sest kartsid vastutust tulemuste eest ja kogemusi oli väga vähe. Uue koduõppe korra järgi vastutab tulemuste eest lapsevanem, mitte enam õpetaja. Pered, kus lapsed olid koduõppel, olid ise rajanud teid ja suhteid koolis ja loonud endale võimalusi. Osadel oli palju vabadust teha nii nagu ise õigeks peeti, sest ei olnud nö sissetallatud radu ja reegleid, et kuidas kõik peab olema. Teised järgisid kooli poolt määratud rangeid ettekirjutusi tiheda kõikehõlmava kontrolliga ja usaldamatuse õhkkonnas. Praeguseks on ühiskonna üldine teadlikkus oluliselt tõusnud. Me ei ole küll teinud arvamusuuringuid, kuid vähemalt mina kohtan iga aastaga aina enam võõraid inimesi, kes omal algatusel hakkavad rääkima koduõppest, kui tore, et on selline võimalus ja vanematel inimestel on olnud kahju, et nende laste lapsepõlves sellist asja ei olnud. Õpetajatel on rohkem kogemusi sellise koduõppega, kus vanemad on täitsa normaalsed inimesed ning nad näevad, et koduõppel oleval lapsel on kohati paremad  võimalused õppimiseks kui koolis käival lapsel. 

Ka praegu on koole, kus kardetakse koduõpet ja päris palju inimesi, kes teadmatusest või kusagilt poole kõrvaga kuuldud koledate lugude taustal arvavad, et koduõpe on kahjulik, kuid neid on vähem ja nad ei mõjuta üldist pilti enam nii palju. Samuti on praegugi peresid, kes koduõppel järgivad õpetaja seatud rangeid reegleid, järgivad täpselt klassi kava ja käivad tihedalt kontrollis. Kuid praegu saab sellisele perele juba öelda, et kui koostöö ei suju, siis alati on koole, kus koduõppesse inimlikumalt suhtutakse ja te ei pea tingimata kohalikus koolis kirjas olema. Muidugi on võimalik, et reegleid on palju seepärast, et vanem ise tunneb ennast ebakindlalt ja tahabki, et tal oleks täpselt lühikesed sammud ees. Samuti on võimalik, et vanem on kooli läinud eeldusega, et kindlasti on õpetajad vaenulikud ja ei usalda vanemat ning üritanud ennast kohe agressiivselt kehtestada. Keegi ei taha teha  koostööd inimesega, kes suhtleb ähvarduste, stseenide ja üleoleva tooniga ning õpetajad ei ole siinkohal erand. Igal pool üle Eesti on väga toredaid õpetajaid, kes ehk ei hüppa kohe rõõmust, kui kuulevad, et neile tahetakse koduõppel olevat last klassi panna, kuid sõbraliku suhtlemisega ja viisakalt oma nägemuse tutvustamisel oma pere koduõppe toimimisest oleks valmis avama ennast sellele võimalusele. Eriti, kui on näha, et vanemad on koduõppe enda jaoks läbi mõelnud. See põhimõte kehtib igal pool elus.  
  
HTM on meie kogemuses alati toetav olnud ning tõlgendanud koduõppes lubatut palju laiemalt kui õpetajad. Ka eestlased peavad koduõppe blogisid (nimekiri http://koduope.ee/?id=7), osad neist vabaõppe sugemetega. Kõik blogid küll ei uuene enam, kuid arhiivis leiab ikka kasulikku. Avaldatud on artikleid erinevatest koduõppeperedest, telekas on näidatud ja raadios räägitud. Igal aastal on kaks korda võimalus osaleda koduõppe päevadel ning kohtuda inimestega, kes teevad koduõpet või kaaluvad seda ja arutada kõike, mis mureks. Aegajalt korraldatakse ka väiksemaid kokkusaamisi ja ühistegemisi. Erinevates Eesti piirkondades on algatusgrupid, kes soovivad ühiselt koduõpet korraldada. 
Facebookis on igapäevaselt aktiivne ja üsna rahvarohke koduõppe grupp (https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ).
 

Sa oled kirjutanud koduõppe teemalisi artikleid, millised on olnud vastukajad? 

Ingrid: Koduõppe valdkonnas tegutsemine on mulle õpetanud, et artiklitega võib muuta maailma. Kui tahad midagi saada, siis küsi selgelt, konkreetselt ja kohe kõige kõrgemat taset, mida suudad ette kujutada. Isegi, kui maksimaalset kohe ei saa, siis juba poolele teele vastu tulek on kõrgem kui see, mida paljud julgevad üldse küsida. 
Oma esimese artikli koduõppest kirjutasime Tiiaga kahekesi 2006. aasta suvel. Esialgu pidi artikkel avaldatama ajakirjas Haridus ja seda soovinud ajakirjanik tahtis, et artikkel keskenduks mingile probleemile. Provokatiivsuse tõstmiseks panime pealkirjaks "Kas lapsi saab vanemate kätte usaldada?". Lõpuks avaldas selle hoopis Õpetajate Leht. (http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/03.11.06/tekstid/peamearu/2.html) Valmistusime artikli kirjutamiseks nädalaid materjale kogudes ja lisasime lõppu kõige kõrgelennulisemad Koduõppe Keskuses arutatud ettepanekud koduõppe korra parandamiseks. Peaaegu mitte keegi Koduõppe Keskuses ei uskunud, et need võidaks reaalselt vastu võtta, eriti veel nii varajases järgus, mil ühiskonna teadlikkus koduõppe kui sellise olemasolust ja seaduslikkusestki oli väga madal. Meieni selle artikli järel eriti mingit tagasisidet ei jõudnud ja me ei teadnud, kui hoolega HTM-is Õpetajate Lehte loetakse ja kui tõsiselt seal artikleid võetakse. Me ei olnud haridusministriga (Tõnis Lukas) kohtunud ning kuigi olime teda konverentsile kutsunud, oli tal samal päeval muul sündmusel vaja osaleda, kuid me eeldasime positiivset meelestatust. Üllatus oli suur, kui üks MTÜ liige avastas seaduseelnõude kogust koduõppe korra uuendamise eelnõu, kus oli varasemaga võrreldes tehtud olulisi muudatusi ja nende põhjenduseks mainitud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus ettepanekud. Kuigi keskkooli asemel pikendati vanema soovil koduõpet senisest 6. klassist 9. klassi lõpuni ja riiklikust õppekavast sõltumatuse asemel sai sõltumatuse kodus klassiga ühte takti käimisest individuaalse õppekava näol (mis siiski tugineb kooli õppekavale, mis omakorda tugineb riiklikule) ning hindamisel määratleti ainult minimaalne tihedus kord poolaastas, oli seda kõike ikkagi kordades rohkem kui enne ning Eestist sai hoobilt üks koduõppesõbralikuma seadusandlusega riike Euroopas. Ja hindamise meetodid on niikuinii iga õpetaja oma valida nii koolis kui kodus, lihtsalt koolis on keskkonnast ja laste hulgast tingitud valikuvõimalus palju väiksem kui kodus. 
Individuaalse õppekava koostamise juhendi leiab  http://koduope.ee/?id=40
Uusim koduõppe kord (kehtiv alates 1. jaanuarist 2014) on https://www.riigiteataja.ee/akt/103092013039  
 

Kui palju on praegu Eestis lapsi koduõppel? Milline on 10 aasta kasv? Ma vaatasin USA-s on olnud üsna hüppeline miljonilt järsult kahele miljonile. (Või kui palju seda infot üldse kuskile keskusesse koondatakse)?
Ingrid: Vanema soovil koduõppele jäänud laste hulk on olnud aastati hüplik. Meie esimestel aastatel kasvas see 76lt lapselt 2006/2007 õppeaastal 96le lapsele 2008/2009 õppeaastal ja seejärel langes 55le lapsele 2010/2011 aastal. 2011/2012 aastal aga jälle tõusis 88 lapsele. 
Ametlik statistika ei anna siiski päris täpset ülevaadet kuna on korduvalt juhtunud, et koolis, kus teadaolevalt on kindlasti laps koduõppel, EHISe kirjade järgi ühtegi koduõppelast ei ole. Viimaseid andmeid meil ei ole. 


Statistika (allikas: EHIS 10.11 seis vastaval õppeaastal)

Õppeaasta
Koduõpe vabemate soovil
Koduõpe tervislikel põhjustel
Kokku
06/07
79
1069
1148
07/08
90
988
1078
08/09
96
571*
667
09/10
77
543
620
10/11
55
310
365
11/12
88
255
343
Tabeli tärni juurde käiv tekst: 
* Tervislikel põhjustel koduõppel olnud õpilaste arvu vähenemine 2 õppeaasta jooskul on tingitud õpilaste koguarvu vähenemisest valdavas sihtrühmas (mõjutab eeskätt 3. kooliastet) ja koduõpet reguleeriva määruse muutumisest.


Tervislikel põhjustel koduõppel olevate laste hulga suur langus tuleneb sellest, et tervislikel põhjustel koduõppele jäämine tehti ametlikult keerulisemaks. Varem jäeti lapsi vahel tervislikel põhjustel koduõppele, kuigi selleks tegelikult vajadust ei olnud. Samuti püüti mõnes koolis õpetajale tülikaid lapsi koduõppele suunata. 

Mis sulle endale kodu/vabaõppe juures meeldib ja millised suunad? Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Ingrid: Minu jaoks on koduõpe loomulik lapse kasvamise viis. Koduõppel laps kasvab kodus, oma pere keskel. Kuna koduõppel on üsna vähe lapsi, vaadatakse seda kui alternatiivi koolile neile, kellele kool millegipärast ei sobi. Minu jaoks on vastupidi. Koduõpe on loomulik asjade käik ja kool on alternatiiv neile, kes erinevatel põhjustel ei taha või suuda oma lastele koduõpet pakkuda. Väga vajalik alternatiiv, sest tänapäeva elukorraldus on selline, et valdav osa inimesi kas ei taha oma lastega nii palju aega koos veeta või ei saa seda endale majanduslikult lubada või tunnevad ennast omaenda lastele kasvukeskkonna loomisel ebapädevana. Samuti on inimesi, kellele meeldib tiheda kogukonnana toimetada ja laste õpetamist ühiselt korraldada. Sageli on siiski tegemist lihtsalt vooluga kaasa minemisega, peatumata mõtlemiseks, et on võimalik ka teisiti. Kool on kiiresti muutunud nii tavaliseks, et on ununenud, et see on meil olnud vaid mõnisada aastat. 

Erinevaid lähenemisi sellele, millistest põhimõtetest lähtudes koduõpet korraldada ja kuidas see igapäevaselt välja näeb, on väga palju. Kui ma alguses hakkasin koduõppe vastu huvi tundma, siis kujunes minu lemmikuks vabaõpe ehk inglise keeles unschooling. Vabaõppe üks keskseid ideid on, et lapse jaoks on õppimine sama loomulik kui hingamine ja vanemate ülesanne on luua keskkond, milles laps saab vabalt õppida ning toetada tema huvi püsimist ja kasvamist. Sageli võib märgata, et laps, kes läks kooli ootusäreva, õpihimulise ja maailma avastamisele avatuna, on paari aasta jooksul kaotanud pea igasuguse huvi ja soovi teadlikult midagi uut õppida. Õpetamise püüdlustega on õpirõõm ja valmisolek õppida hävitatud. Lähtudes plaanist hulgale lastele teatud aja jooksul teatud järjekorras teatud asjad korraga ära õpetada, jääb konkreetse lapse õpivalmidus ja -rõõm sageli tähelepanuta. Ei arvestata, et on võimalik ainult aidata inimesel midagi õppida, mitte talle seda ühepoolselt õpetada. Olen kohanud täiskasvanuid, kes aastaid pärast kooli lõpetamist hakkavad vaikselt mõtlema, et ehk võiks mõnda raamatut lugeda, lihtsalt huvi pärast. Siiani olid nad seda koolist saadud negatiivsete kogemuste tõttu vältinud.    

Vabaõpe on samas ka kõige enam valesti mõistetud ja kuritarvitatud suund koduõppes. Pealiskaudsel tutvumisel on lihtne võtta mõni üksik kontekstist väljas olev artikkel, blogipostitus või listikiri ja üldistada oma tõlgendused selles jagatud nõuannetele universaalseteks reegliteks, mis nõnda postituste, kirjade ja suuliste jagamiste kaupa järjest edasi levivad. Vabaõpe on konkurentsitult vanemalt kõige enam pühendumist eeldav lähenemine. Kui teiste lähenemistega võib koduõppepäeva vastavalt oma ettevõtmiste mahukusele kell 12 või kell 16 lõpetatuks lugeda ja seejärel muu elu juurde asuda ning pidada nädalavahetusi, vaheaegu ja pikki suvepuhkuseid, siis vabaõpe kestab 24/7 aastaringselt sünnist kuni lapse kodust lahkumiseni. Vanematelt eeldatakse isiklikku suurt huvi pidevalt õppimise, kasvamise ja maailma avastamise vastu, mis oleks lastele igapäevaselt eeskujuks ja neid kaasa tõmbaks. Vabaõpe ei saa toimida peres, kus vanemad ei huvitu ise edasi õppimisest, ei usu oma lapse võimesse õppida ning tahavad aega veeta mugavalt meelelahutust tarbides, hoiduda keerulistest vestlustest suvalisel hetkel kerkival teemal, ei ole valmis aitama lapsel tema lõppematutele küsimustele vastuseid otsima ja ennast uutesse olukordadesse panema. Samuti ei saa vabaõpe toimida peres, kus vanematel ei ole töö tõttu või muudel põhjustel aega lapsega koos olla või kui vanemad ei ole vabaõppe või isegi koduõppe kasulikkuses üksmeelel. Vabaõpe ei ole see, kui laps istub päevad läbi üksi kodus arvutis või hängib linnapeal. Vabaõpet on vahel samastatud lapse hooletusse jätmisega (inglise keeles negligence), sest selle nime kasutamine on atraktiivne neile, kes ei taha või jõua lapsega tegeleda või kes ei suuda toimivaid piire seada. Vabaõppes rõhutatakse lapse kui täisväärtusliku inimese õigusi, vabadusi ja väärikust, kuid lapse õigused ei saa kunagi astuda üle vanema väärikusest. Toimival vabaõppel õpib laps elama perekonnas nii, et kõik üksteisega arvestavad. Talle õpetatakse, et kui ta käitub külas halvasti, siis teine kord teda sinna külla enam ei kutsuta ja keegi ei taha temaga mängida. Õiguste tunnustamine ei ole ainult ühesuunaline. Kui laps vanemat ründab ja häälekalt solvab ja vanem sealjuures mõtleb, et lapse õigus ennast väljendada on tema õigustest olulisem, siis on tegemist lihtsalt oskamatu vanemaga, mitte vabaõppega. 

Ka lapse õigust tarbida kõikvõimalikku tervist kahjustavat kraami on sageli seostatud vabaõppega, jättes tähelepanuta, et laps teeb oma valikud eranditult keskkonnas, mille vanemad on enda ümber loonud ja valinud. Keskkond, mille vanemad enda ja lapse ümber oma valikutega loovad, paneb paika valikud, mille olemasolust laps teadlik on. Püsivalt kodus kasvava lapse jaoks on väljaspool kodu ja peret avastatud uued võimalused väiksema tõmbejõuga, kui kodune keskkond ja vanemad on püsivalikutes stabiilsed. Laps, kes sööb koduseid toite, võib poes huvi tunda värviliste krõpsupakendite vastu, kuid see, et talle pakend huvi pakub, ei tähenda, et ta tahab seda, mis paki sees on, eriti kui ta ei teagi, mis seal sees on. Vanema vastutus on pakkuda lapsele kodus tervist toetavaid toite ja mitte täita kappe rämpstoiduga igaks juhuks, et äkki lapsele see meeldib ja siis oleks vale teda sellest eemal hoida. Ning mitte sattuda paanikasse iga kord, kui laps külas saab midagi, mida kodus ei sööda, vaid lasta sel rahulikult jäädagi ühekordseks külas saadud asjaks. Samamoodi televiisoriga - lapse teleka ette panemine, et omal oleks rahulik toimetada, ei ole vabaõpe. Vabaõppel tähendab piiramatu telekavaatamine seda, et vanem vaatab koos lapsega ja arutab temaga nähtut. Ning ei eelda, et päevad mööduvad teleka ees, vaid elab ise aktiivset ja huvitavat elu, milles laps tahab osaleda, mitte kogu aeg teleka ees istuda. Vabaõpe ei sobi inimestele, kes tahavad mugavalt elada ja ei taha tegeleda elu huvitavamaks loomisega, kui laps kipub teleka taha kaduma. Lihtsalt öelda, et see on keelatud, on palju lihtsam kui pingutada selle nimel, et lapsel oleks muud rõõmsat tegemist, mis teda ilma telekakeeluta paeluks. Vabaõpet võib pidada ka luksuseks, mida vähesed saavad tegelikult toimivana endale lubada.

Hiljem olen aastate jooksul avastanud ka mitmeid teisi huvitavaid lähenemisi. Viimase paari aasta lemmik on Thomas Jeffersoni nimeline lähenemine (TJEd), mis ühendab endas vabaõppe, klassikalise koduõppe ja teadlikult tugeva aluspõhja loomise varases lapsepõlves. Sellest kirjutasin pikemalt http://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/. Kolmas minu jaoks ligitõmbav lähenemine on Charlotte Masoni pedagoogika, kus on suur rõhk loodusel ja kirjandusel. 


Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Usun, et haridusmaastik muutub järjest mitmekesisemaks. Võimaluste paljusus suureneb veelgi nii pedagoogiliste lähenemiste kui korralduslike lahenduste osas. Kindlasti tekib juurde väikseid kogukonnakoole, kus vanemad on ise panustanud kooli aluspõhimõtete väljatöötamisse ja osalevad ka igapäevases töös vastavalt oma annetele. Lähiajal tegutsevad kõrvuti nii riiklikud, kohaliku omavalitsuse, kohaliku kogukonna, üleriigilise kogukonna koolid, erinevad õpikeskused, koduõppe ühendused kui üksikud koduõppepered. Arvan, et kõik need vormid jäävad veel kauaks püsima. 
Toimiv kool on selline, mis sobib konkreetsele kogukonnale ja milles lapsed saavad tervena ja õnnelikuna kasvada ning ühiskonnas oma koha leida. 

Mina unistan sellisest kogukonnakeskusest, kus kohalikud elanikud pakuvad erinevaid kursuseid ja töötubasid, mida keegi hästi oskab, korraldavad kontserte, etendusi, näituseid, laatasid, klubisid, loenguid ja seminare, kutsuvad kaugemalt juhendajaid ja tegijaid. Need kursused ja töötoad on avatud igas vanuses osalejatele ja ka lapsed saavad täiskasvanutele õpetada midagi. Seal saavad koos käia nii koduõppepered kui kooliõpilased ning igaüks valib endale need kursused ja tegemised, mis talle huvi pakuvad. Saab võtta nii üksikuid töötubasid kui ka mõneaastaseid programme. Seal on näiteks erinevad ehituskursused, kokandustunnid, telgedel kudumise töötuba, vilepilli vestmise, mesilaste ja kompostiusside pidamise, ravimtaimede korjamise ja kasutamise tunnid, arhitektuuri ja restaureerimise klubid jne. Ja see keskus asub ökoloogiliselt toimivas külas.   

 

Enamjaolt kardetakse koduõppe osas kõige enam sotsialiseerumise ja matemaatika probleemi. Kas sinu arvates need on probleemid? Ja mis on praegu Eesti koduõppijate juures probleemiks?

Sotsialiseerumine ja matemaatika ei ole koduõppes kui sellises probleemid. Samamoodi võiks öelda, et käsitöö või eesti keel on koduõppes probleemiks. Matemaatika võib olla probleem nende koduõppeperede jaoks, kus vanemad tunnevad ennast selles vajalikul tasemel ebapädevana, ei leia oma tutvusringkonnast mitte kedagi, kes oleks valmis selles last aitama ning ei ole valmis ka kedagi palkama. Sama kehtib iga teise aine kohta, mida konkreetses peres ei osata õpetada. Koduõpe ei tähenda, et üks vanem peab üksi kõik ained lapsele selgeks tegema. Osades peredes vanemad jagavad omavahel aineid või klasse, osades leitakse konkreetses aines koduõpetaja, osad kasutavad huvikoolide pakutavat. Koduõppepered saavad omavahel koostööd teha ning üksteist aidata nende ainetega, milles tugev ollakse. Alati saab leida ka mõne keskkooliõpilase või tudengi, kes oleks valmis last aitama.

Sotsialiseerumine on ühiskonnas toimimiseks kõlbulikuks saamine. Üldiselt toimib see koduõppel paremini kui koolis. Koolis käiv laps on suure osa ajast koos grupi ühes piirkonnas elavate ühevanuste laste ja õpetajatega ning kõik lapsed tegelevad samal ajal samade asjadega samas järjekorras ja saavad selle eest lõpuks numbrid. Elu ei ole selline. Elus valib inimene eriala ja töö vastavalt oma huvidele, on ümbritsetud erinevates vanusegruppides ja erineva taustaga inimestega, keda ei huvita, mis numbreid nad kunagi millegi eest said ning soovi korral saab kolida mujale või vahetada tööd ja eriala. On leitud, et koduõppel kasvanud noored on ühiskonnas aktiivsemad. Nad on harjunud õppima sisemise motivatsiooni ajel, nad on harjunud, et neisse suhtutakse nagu täisväärtuslikku inimesse, kelle arvamus loeb, nad on kogenud, et neil on aega ja võimalused uurida vastuseid küsimustele, mis neid huvitavad ja süveneda pikemaajaliselt ühte asja ilma päevi 45 minutilisteks seostamata juppideks killustamata. Neil on olnud lubatud esitada küsimusi, nad on suhelnud erinevate inimestega ja sageli saanud osaleda erinevates huviringides või -koolides. Ameerikas kõrgkoolid otsivad koduõppelt tulnud noori, sest kogemused on näidanud, et koduõppelaps on iseseisev õppija, kes teab, mille nimel ta õpib ja miks ta kõrgkoolis on. 
Sotsialiseerumine võib olla probleemiks peres, kes veedab elu ainult koduseinte vahel ilma teiste inimestega eriti suhtlemata või kus vanemad on pikad päevad tööl ja laps üksi kodus. Kuid sellised pered ei kipu lapsi koju jätma.     

Kõige suurem probleem on Eesti koduõppeperede jaoks ilmselt praegu see, et neid on alles väga vähe ja keeruline on enda lähedal leida peresid, kellega koostööd teha, pidevalt kogemusi jagada ja üksteisele toeks olla. On koduõppe suvepäevad, mis sel suvel tulevad juba üheksandat korda, ning talve- ja sellest õppeaastast ka sügis- ja kevadpäevad, kus on võimalik teiste koduõppeperedega kokku saada. On mõned algatused koduõppeperede tihedamaks koostööks konkreetsetes piirkondades. Kuid peamine püsiv suhtlemise võimalus on praegu ikkagi veel internetis. Facebookis on üsna aktiivne koduõppe grupp:  https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ja kokkusaamiste infol saab silma peal hoida aadressil http://koduope.ee.