Léandre Bergeron raamat MEIE LASTE NIMEL

Üks muheda moega prantsuse mees - kolme tütre ISA, kes on kirjutanud raamatu oma pere kogemusest. Võimalik, et vahel võikski isa teha sama, mida tegi Léandre ja minna oma lapsega koos kooli. Vaadata, kui kaua ta suudab seal käia...

Léandre Bergeron on hästi tuntud Prantsuse Kanada autor ja aktivist, kes on sündinud Manitobal. Ta õppis prantsuse keelt ja õpetas kirjandust Montreali Concordia Ülikoolis enne, kui kolis koos oma naise Francinega Quebeci maakohta, et elada lihtsamat elu. Tema paljudest töödest on tuntumad Dictionnaire de la langue quebecoise ja bestselleriks on saanud Petit Manuel d´histoire du Québec. 

Alljärgnevalt katkend raamatust:

MEIE LASTE NIMEL ehk:

Kuidas kolm õde õppisid elust enesest ja kuidas nende isa õppis andma neile selleks vabadust

On nii suurepärane näha, kuidas lapsed ise oma tempos õpivad, avastavad ja uurivad maailma, ilma sundimiseta, lihtsalt järgides oma instinkti! Ja see toimub nii kergelt! Me ei pea midagi tegema. Meil tuleb lihtsalt lasta sel juhtuda. Las see juhtub ja jääb juhtuma. See sarnaneb kestva puhkusega.

Ma mäletan siiani kogu seda muretsemist, läbi mille mul tuli minna.  Mu küüned olid näritud peamurdmisest, mida mul tütred võiksid õppida ja mida mitte. Siis ma pidin korraks peatuma ja tuletama meelde, mida ma ise olin teinud. Tuli astuda samm tagasi ja näha, kui rumal olin olnud kogu selle paanika üle. Mind valdasid täielikult tavahariduse kinnisideed, mis varitsesid iga nurga taga oodates, et saaksid minust taas kinni haarata. Ma sundisin ennast selga sirgu lööma.   Kas ma ei olnud enam suuteline usaldama neid suurepäraselt loodud olendeid, kes siiani kasvasid üles nii maagiliselt? Nii ma viskasin oma peast välja soovimatud külalised: õpetaja, riigile alistuva lapsevanema, hirmunud mehe, kes peab omakorda hirmutama. Ma ei läinud enam tagasi.

Ma usaldasin neid. Kas ma peaksin hävitama selle nii õrna sümbioosi, mis meie vahel eksisteeris, kaotama sära nende silmades, mis ütlesid mulle, et nad on rahus iseenda ja oma keskkonnaga? Kas ma peaksin selle kõik hävitama selleks, et nad oskaksid peast tsiteerida mõttetuid fakte? Ei. Ma astusin  sellest hirmuringist välja ja nägin, kuidas nad taas mängima hakkasid. Ja nii tol hetkel, kui edaspidi, avastasin, kuidas need mängud viivad tõelise õppimiseni. On fakt, et kõik, mida minul teha tuli, oli lasta neil mängida: nii nagu nad tahavad ja nii palju, kui nad tahavad, et nad õpiksid seda, mida neil on oma vanuses teada vaja. 

Miks nad peaksid õppima lugema ja kirjutama enne, kui nad on valmis seda tegema? Miks me peaksime õppimise rõõmust tegema piinamise, sundides neid seda omandama enneaegselt? Miks sundida asju tagant? 

See on naeruväärne. Miks mu tütred peaksid õppima lugema 7, 8 või isegi 10 aastaselt? Nad ei õppinudki. Kui ühes nende mängus tõuseks aga vajadus selleks, siis nad leiaksid võimaluse, kuidas see täita. Või teistpidi, nende igapäevaelu ühe osana tundsid nad, kui olulised on ostunimekirjad, mis olid minu kirjutuslaual. „Paps, meil on vaja õunu.“ Ja mina kirjutasin Õ-U-N-A-D. „Lase minul kirjutada õunad.“ „Okei, Õ-U-N-A-D.“ „Miks siin on ainult nõrk D täht?“ (prantsuse keeles on õun la pomme ja küsimus oli, miks on pomme kahe M tähega)  „Et asju keeruliseks ajada. Kui see oleks nii kerge ja lihtne, siis kõik õpiksid kirjutamise kergelt ära ja õpetajatel ei oleks koolis midagi teha.“

Pikka aega olid ostunimekirjad tütardele ainsad kirjutamispraktikat andvad asjad, kuna kirjutamine oli neile lihtsalt abivahend asjade meelespidamiseks. Kuid varsti hakkasid nad tundma huvi kirjade  vastu. See oli hämmastav võimalus suhelda kellegagi, kes elab kaugel, tüki paberi abil. „Miks mina kunagi kirju ei saa?“ „Sina saad.“  Nad kirjutasid mulle lühikese sõnumi. „Ma armastan sind, Papa.“ „Kas sa oleksid minu Valentine?“ Ja lihavõttepühade hommikul leidsid nad kirjakese oma taldriku alt, aarete kaardi, mis juhatas keerulist teed pidi autasuni. Või üks neist palus: „Ma tahan kirjutada Beatrice´le.“ „Okei.“ „Kuidas ma kirjutan  ´saada mulle kiri´?“ Ma ütlesin talle tähthaaval ette ja aitasin kirja valmis kirjutada. Ta kirjutas alla oma nime. Me saatsime selle ära.

Esimesed kirjad olid üsna ühesilbilised. Aja jooksul hakkas suurenema mitmesilbiliste sõnade arv. Tung suhelda kirja kaudu muutus naudinguks, kuid harvaks naudinguks, kuna kõik nende kirjasõbrad käisid koolis ja neil polnud aega või tahtmist enam kirjutada. Minu südikad tüdrukud pidid ootama nädalaid või isegi kuid enne, kui kiri saabus. Niipea aga, kui nad said kirja, asuti entusiastlikult vastust kirjutama ja see oli valmis järgmiseks päevaks. Kui irooniline!

Kui Déirdre oli viie aastane, soovis ta minna kooli. Peamiselt selle tõttu, et tema sõbranna Jocelyne läks ja veel soovis ta väga sõita koolibussiga. „Sa tahad minna kooli? Pole probleemi.“ Ta nautis ennast lasteaias, kuid kui ta jõudis esimesse klassi, siis ei olnud see enam see. Enam ei olnud emalik Denise tema õpetajaks, oli „tõeline“ õpetaja – värskelt saabunud õpetajate kolledžist. Õpetajal oli range päevakava ja ta hoidis distsipliini raudse käega, mida peitis kerge naeratuse taha. Ta käitumine oli nii tõsine. Ta tegevus rääkis paljuski tema isiklikest ambitsioonidest. Déirdre pettus kiiresti. Ta tuli pika näoga pärastlõunaselt koolibussilt ja nägi välja nii õnnetu. 

Tema sammud olid rasked ja koolikott tundus teda veel rohkem maadligi suruvat. Ta ei naeratanud enam. „Kas sul ei lähe koolis hästi?“

„Ma ei taha sinna enam minna."

„Ära siis mine.“

Déirdre jäi koju mõneks päevaks ja otsustas siis kooli tagasi minna „vähemalt nii saan ma Jocelyne näha“.  Kuid ta rõõm oli üürike, kuna puudutud päevade ajal olid õppimisasjad loomulikult läinud halvast ebarahuldavaks.

„Miks tahab õpetaja, et ma kirjutaksin A viiskümmend korda? Ma ei taha kirjutada viiskümmend korda. Ma tahaks lihtsalt teha ainult ühe ja seda väga ilusasti.“

Ta kustutas ära oma „ebatäiusliku“ A. Ta ei heitnud sellele pilkugi, vaid kirjutas uue. Kuid sellist kirjutamise viisi, et parandatakse ise, ei näinud õpetaja materjalid ette. Déirdre saadeti nurka seisma, kuna ta ei järginud instruktsioone.

Ta tuli iga päev koolist koju löriseva nina ja vihase südamega. Ma läksin lastevanemate kokkusaamisele, lootes vahetada paar sõna tütre õpetajaga. Kuid tihedalt kokku hoidev õpetajate ring esitas oma etteastet, pidades meid kõiki idiootideks ja püüdes teha täiesti selgeks, et nad teavad täpselt, kuidas asju on vaja ajada. Kõigutamatult.

Järgmisel päeval ütlesin ma Deirdre´le, „Sa ei pea kooli minema, sa tead seda.“

„Jah ma tean, kuid ma tahan näha Jocelyne.“

Sel ajal oli tema noorem õde Phédre ainult kolme aastane ja seega mitte eriti hea mängukaaslane. Veel enam ei sobinud kõige noorem Cassandre, kes oli sel ajal ainult 11 kuud vana. Déirdre oli ummikus. Tea sõber Jocelyne oli vangis koolis kogu päeva. Möödus oktoober. Siis november. Tema puudumised koolist muutusid järjest sagedasemaks ja venisid aina pikemaks. Tema õpetaja saatis mulle salvavaid märgukirju, osutades minu „vanemakohustustele“.

Jõuluvaheaeg oli Déirdrele oodatud võimaluseks unustada kooliprobleemid. Jaanuaris, kui oli aeg minna tagasi, keeldus ta täielikult. Ta otsustas, et talle on küllalt. Ma ütlesin, et ma tulen ja veedan nädala koos temaga klassiruumis, et näha, mis toimub.

Ja ma tegin seda järgmisest päevast. Istusin klassinurka maha ja jälgisin toimuvat. Oh missugune depressiivne vaatepilt! Kõik need lapsed istusid seal vaikselt ja osavõtmatult, endasse sulgunult. Mil iganes kedagi nimetati, reageeris too robotina, sõnakuulelikult ja tuhmilt. Kui kurb! Ainus isik, kes näis kõigist neist harjutustest naudingut tundvat oli õpetaja, kes ilmselgelt tunnetas oma võimu. Kui tuli puhkuse aeg ja väikestel vangidel oli võimalus minna oma frustratsioone kooliaeda välja valama, tuli õpetaja minuga – sissetungijaga tema väikesesse suletud maailma -  rääkima. Ta haaras tassi kohvi ja sukeldus oma paberitesse. Veidi aja pärast algas kõik otsast peale, see tragi-komöödia, sedakorda saadetuna läägest higilõhnast. Ülemäärase nõudlikkusega mäng jätkus. Prantsuse keeles on selle asja jaoks sõna plaquer. Seda saab kasutada kolmel viisil. Esiteks, se faire plaquer au plancher (olla surutud maa külge), nagu lahingus. Need lapsed oli surutud oma pinkidesse täiskasvanust vastase – õpetaja poolt. Teine tähendus palquer (ingl.k. gold-plating), on särava, erksa materjalikihtide üksteise külge surumine  - hariduse vineerplaat. Kolmandaks  se faire plaquer – kedagi maha jätma. 

Vaesed lapsed, hüljatud oma vanemate poolt, määratud eraldatud isikute varjupaika, mida me nimetame kooliks! Minu tütart ei hüljata. Ma tahaksin ka kõik need teised vabaks lasta, kuid see ei ole minu võimuses. Võib-olla teeb seda järgmine põlvkond? Kui ma suudan päästa Déirdre selle jubeda monstrumi lõugade vahelt, siis on see hea algus.

Mõned vangid paistsid olevat huvitatud, kuid mitte sellest materjalist, mida õpetati. Nad tundusid olevat rohkem huvitatud eputamisest, tähelepanu püüdmisest, soovist, et kõik silmad oleksid neile pööratud ja tahtmisest pälvida äramärkamist õpetaja poolt. Nende laste kehad on siin nende kiuste. Nende südamed on kaugel eemal. Ja nende meeled? Need on eelkõike igal pool mujal, kuid mitte siin ühiskondlikus ruumis, kus isegi aknad on liiga kõrgel, et välja vaadata. Mitte nende haiglaselt roheliste tahvlite, raudbetoonist lagede, sunnitöö laudade, arvutite juures, mis   Kükloobina õgib sinu teadvust ja üks tola juhib kogu seda paraadi teadmiste, teaduse ja demokraatia nimel.

Nüüd on aeg muusikatunniks „spetsialistiga“, kes tunneb noote ja märke ning lubab põhiõpetajal peituda õpetajate tuppa. Siit tuleb maagiline võlur, kes võtab triangli, trummi ja suupilli välja suurest kotist ning köidab sellega vangide tähelepanu. Kuid ÄRGE puutuge! Ta paneb iga instrumendi õpetaja lauale ja alustab loenguga.   Ta joonistab valge joonestiku tahvlile, et illustreerida muusikalist rütmi ja jagab muusikalise fraasi fragmentideks: ta-tam, ta-tam, ta-tam. Toimub muusikatunni üsnagi kolledži tasemel pakkumine vaestele väikestele lastele, kelle ainus huvi lebab napis valikus õpetajate laual.

Peale 20 minutit sõnu, mis on kadunud ja hajunud ümbritseva ruumi tühjusesse, saab lõpuks iga laps hoida käes trianglit ja demonstreerida rütmi ting, ting, ting-ting; ting, ting, ting-ting. Seejärel tuleb neil minna tagasi oma kohtadele selles muusika hävitamise klassis. Nii kaotatakse lapses igasugune huvi muusika vastu. Kõik need asjad siin, millest me sunnime oma lapsed läbi käima! Me ei luba isegi neil prõmmida välja kõiki tüminaid sellest vaikivast kurvast trummist ega panna suule suupilli,  et kuulata sealt välja voolavaid noote.

Peale nelja päeva koolis, ei suutnud ma rohkem sinna minna. Sellest oli küllalt. Kui me läksime autosse, ütlesin ma Déirdrele, „Sul on absoluutselt õigus. Ka mina ei suudaks jääda kauemaks.“

Järgmised päevad ei olnud kerged. Isegi, kui ta ei olnud enam kooli ülemäärase surve all, tuli 

Déirdrel taas õppida: kuidas elada, liikuda, tunda ja hingata vabalt peale pikaajalist füüsilist, vaimset ja emotsionaalset halvatust.  Kell 10 hommikul, oli ta minu juures ja küsis, mida ta peaks tegema, nagu väike zombi, kes on kaotanud oma isanda. Kuid aegamööda, kõigest hoolimata, hakkasid haavad paranema ja Déirdre taastus. 

Ta avastas uuesti oma aja ja ruumi, oma hetked, mil ta võis rõõmustada pisiasjade üle, mida on nii palju vabas atmosfääris: tema nukud tulid tagasi tema ellu koos taasärganud kujutlusvõimega; vaibal lamamise hämmastav tunne, kui ta jutustas lugusid kahele lusikale, mida ta pani tantsima; laulud, mida ta laulis toolidest kokku pandud auditooriumile; tema naeratus ja sädelev rõõm  silmades. Tema väikesed jalad, mis nii jäigalt sammusid kooli poole, avastasid taas tantsimise, liikumise kerguse, heljumise. Ta muutus taas muretuks. Varsti lähenes ta oma õdedele, kes varasemalt olid talle takistuseks tema suletud maailmas ja ei midagi enamat, kui madalama kvaliteediga olendid, keda pettunult kõrvale lükati. Ta suutis end asetada oma õdede tasemele ilma, et tundnuks end alandatuna peale 4 kuulist „arengut“. Ta leidis taas üles oma hea söögiisu, maitse küpsenud õunast, mis paneb mahla mööda lõuga alla jooksma ja tema  spontaanne naer oli kui värske õhu pahvak juulikuu kuumuses.

Enda jaoks avastasin ma taas oma väikese tirtsukese, kes hüppas mu käte vahele, kallistas mind nii tugevalt, et see peaaegu murdis mu kaela ja sama kiirelt, kui oli tulnud, hüppas ta lähimasse põõsasse, et mängida peitust oma varjuga. Jah, ta on tagasi, see laps, kes teadis, kuidas panna mind hämmelduma oma avastustega, oma kujutlusvõimega ja lõpmatu uudishimuga. Nii autentne. Nii suurepäraselt efektiivne.

 

Koolidetoks (deschooling) ei ole kerge asi, ei lapsele ega ka teda ümbritsevatele … lastes vabaks kogu selle allasurutud ja kokkupressitud energia; omades kogu aega ainult iseenda tarbeks, ilma pideva autoritaarse järelvalveta; taasavastades oma keha, oma nahka, oma tundlikust; tundes ära oma algupärased tunded, elurõõmu, oma helduse, igatsuse soojuse ja lahkuse vastu; taasavastades spontaanse naeru ja tungi  avastada maailma ümber iseenda ilma midagi sildistamata-liigitamata-nummerdamata, nagu seda ühes korralikus raamatukogus ikka tehakse. See on lihtsalt selline haigus, kogu see kooli ja klassivärk, tegeliku teadmise asemel. „Mul on nimi, sellepärast ma olen olemas.“ Milline rumalus! Rahune maha, me teame, et koos sildiga paneme asjale külge midagi, mis tema olemuse meie eest peidab.

Avastades uuesti õiguse kasutada oma aega iseenda jaoks. Teha seda, mida me tahame selle asemel, mida meil kästakse teha. Avastades taas algupärase entusiasmi, algupärase eluiha, mis purustatakse kogu selle koolist tuleva prügikuhja, kodutööde, kuulekuse, hea käitumise reeglite, hinnete, veapunktide ja „korrektse“ kõne all.

Koolidetoks on taastusravi aeg. Aeg, mida vajatakse, et taastuda tavahariduse süsteemist, varieerub olenevalt sellest, kui pikka aega on inimest kahjustatud ja individuaalsest vastupidavusest. Paindlik laps, kes käib koolis mõni kuu, suudab paraneda mõne nädalaga. Kuid laps, kes on saanud sügavalt kahjustatud, võib paraneda aastaid või üldse mitte. Veel enam, vastupidav laps, kes on pidanud olema koolis 7-8 aastat ja kes tuleb sealt ära teismelisena, võib vajada  mitu aastat enne, kui avab taas raamatu. Samas mõni teine samaealine laps võib jääda lugemisele allergiliseks kogu eluks.

Déirdrel võttis paar nädalat aega, et taastuks elevus, naljasoon, füüsiline, emotsionaalne ja vaimne tervis. Ta nägi Jocelyne nädalavahetustel, mis oli ikkagi parem, kui üldse mitte näha. Ta hakkas taas joonistama. Erksad värvid ja jooned näitasid tema tervenemisprotsessi kulgu. 

Ta ei soovinud üldse lugeda ega kirjutada nädalaid.

Märtsis, helistas juhataja, et küsida tema ülipika puudumise kohta. Ma ütlesin talle, et ei ole mingit võimaust, et Déirdre läheks tagasi kooli. Ta suunas mind kohtumisele kooli juhatuse liikmega. Kohtumisel märkis see inimene, et minu tütar peab perioodiliselt kohtuma õppenõustajaga, kes kontrollib tema edasijõudmist prantsuse keeles, matemaatikas ja loodusteadustes. Ma järgisin neid nõudeid ühe aasta ja sain aru, et see võtab ainult 15 minutit päevas, 3-4 korda nädalas, et Déirdre õpiks ära kõik, mida nad tahavad, et ta teaks. Ma liikusin nii kiirelt edasi, et selle aasta lõpuks ütles õppenõustaja, et laps võib teha suve jooksul läbi veel kolmandagi õppeaasta. Tänan, ei!

Sel ajal, meie sõber Gatineaust, kolme lapse ema, kellest kaks olid kooliminekuks piisavalt vanad, pakkus, et Deirdre võiks tulla nende juurde ja ühineda Waldorf kooliga Ottawas. Küsisin oma tütrelt, mida ta sellest ideest arvab.

Ta nõustus koheselt ja oli vägagi vaimustatud uuest seiklusest. Registreerides teda uude kooli, sain ma ta lõpuks ometi vabastada kohaliku kooli jurisdiktsiooni alt.

Ta leidis ennast selles alternatiivses koolis päevakavade, ainete ja erinevate klasside hulgast, kuid siin oli veidi enam pööratud tähelepanu lapsele. See oli inglise keelne kool, nii et Déirdrel tuli õppida teises keeles. Õpetaja, kes oli väga lahke, lubas Déirdrel teha, mida ta iganes soovis seni, kuni ta ei rikkunud klassi rahu. Tüdruk sulandus uue keele kõladesse, joonistas pilte ja kirjutas kirju oma vanematele. Võttis 5 kuud enne, kui ta ütles klassis oma esimese inglise keelse sõna. Aasta lõpuks oli tema inglise keel ladus. Ta tuli suvevaheajale rahulolevana oma kogemusest, kuid kindla sooviga jääda koju.

Siis me püüdsime luua väikese kodukooli oma tänava lõpus koos teiste huvitatud peredega, kelle lastel oli raskusi koolis kohandumisega, kuid ma adusin, et iga järgmise alternatiiv- või erikooliga, loome lihtsalt täiendust tavakoolidele, olenemata meie headest püüdlustest: jagame õpilased vanusegruppide järgi; keskendume intensiivselt teatud ainetele nagu lugemine ja kirjutamine; ühel ajal ja ühesuguse toidu söömine. Ma märkasin, et meie lapsed tegid kogu selle tsirkuse kaasa ainult seetõttu, et nad meid armastasid ja nad nägid, et on sellega meie täiskasvanute meele järele.

Kool hoidis ikka veel meid mingite sidemete kaudu enda küljes. Me ei olnud veel koolidetoksit (deschooling) läbi teinud. Rahutus, mida ma tundsin, püüdes õpetada 9-10 aastastele teatud grammatikareegleid, murdis mu südame. Nad lihtsalt ei olnud huvitatud. Ma püüdsin olla kannatlik, kuid suutsin vaid mõneks minutiks nende tähelepanu hoida sõnadel, mis neile sel viisil üldse korda ei läinud. Tundsin ennast klounina, kes püüab kätte saada kärbseid, et neid sundida äädikat jooma. Need lapsed tahtsid väljas mängida, hullata ja õppida loomulikult. 

Me hoidsime neid tagasi oma sametkinnastes ja veidi sunnitud naeratusega, lootes suruda grammatikareeglid alla nende kurgust – reeglid, millel pole mingit pistmist nende loomuliku keelekasutusega.

Koolidetoks on pikk protsess, eriti seetõttu, et kool on tunginud ja täitnud meie igaühe ajud täielikult. Meil võtab nii kaua aega, et saada aru, milleks üks koolidetoksi läbi teinud aju on suuteline. Neid ole praegu veel nii palju. Pea igaüks meie ümbruskonnast on käinud koolis. Ainsad neist, kes ei ole käinud, on „barbarid“, primitiivsed inimesed, pügmeed, bušmanid, beduiinid, kellele me vaatame ülalt alla seetõttu, et nad ei ole koolitatud. Isegi kirjaoskamatud on koolis käinud ja nende ajud on defekti ehk puudena salvestanud endasse oma suutmatuse olla koolis edukas.

Minu teised kaks tütart ei ole kunagi soovinud käia koolis, isegi mitte lasteaias. Nad ei ole olnud ühegi kooli nimekirjas ega sattunud ühegi  haridusliku hammasratta vahele.