Teisipäev, 13. mai 2014

Ingrid Vooglaid intervjuu

Vahelduseks tõlkelugudele tuleme korra Eestisse ja küsime, kuidas läheb koduõpe siinkandis...


Ingrid (pildid teinud Liis ja Ivo Luik )
Sel ajal kui mina veel kodu ja vabaõppest midagi ei teadnud olid sina teemaga juba kaua aega tegelenud. Kuna ja kuidas sa jõudsid üldse koduõppe teemani ja millised olid esimesed allikad, kuskohast sa vastuseid leidma hakkasid?
Ingrid: Päris esimene kord, mil ma teadlikult koduõppe ideega kokku puutusin, oli vestlus ühe inimesega nõudepesu kõrvale. Kuna ma sellest veel midagi ei teadnud, tekkisid mul kohe kõik levinumad vastuväited, mida hiljem teisteltki kuulnud ja lugenud olen. "Mina küll ei oska ise lapsele kõiki aineid õpetada, mul on vaja karjääri teha ja oma elu ka elada ja kuidas lapsed niimoodi teistega suhelda ja maailma tundma õppida saavad." Kummalisel kombel olid esimesed mõtted kodus õpetamise raskusest seotud keskkooli füüsikaga.

Seejärel hakkasin aga koduõppega seotud vestluseid mujal järjest rohkem tähele panema ja selle üle mõtlema. Olin tol perioodil usin perekool.ee kasutaja ja lugesin seal Merje Luugi kirju koduõppest, kodussünnitusest ja inim- ja loodussõbralikust elust. Mingil hetkel 2005. aastal, kui olin juba mõnda aega lugenud, kirjutasin Merjele, et Eestis oleks vaja koduõppe katusorganisatsiooni. Merje tutvustas mind Tiia Leisiga, kes õppis parajasti Inglismaal haridusteadust ning oli samuti talle kirjutanud. Hakkasime tihedalt kirju vahetama ja arutama, mida ja kuidas oleks Eestis vaja koduõppe soodustamiseks muuta. Sellest sündis Eesti esimene koduõppe konverents suvel 2006 ja MTÜ Eesti Koduõppe Keskus (http://koduope.ee).     

Tiia soovitas mul lugeda John Holti kui koduõppe liikumise isa teoseid. Tellisin tema "Teach Your Own", mis oligi vist esimene pikem tekst, mida koduõppest lugesin. Otsisin internetist inglise keeles infot koduõppe ja Tiia soovitusel eriti vabaõppe (unschooling) kohta ning liitusin erinevate listidega. Üks esimesi, kelle artikleid ja listipostitusi ma pikka aega jälgisin, oli Sandra Dodd (http://sandradodd.com/unschooling.html).  
Koduõppe suvepäevad


1.      Ka mina lugesin sel ajal perekooli ja Merje postitusi. Eelkõige kodusünnituse kohta, kool jäi sel ajal veel kuskile õhku rippuma. Sellest  on nüüd pea 10 aastat möödas.  Praegusel hetkel on internetis võimalik lugeda juba väga paljusid kodu/vabõppe teemalisi blogisid (mujal riikides). Mis on selle aja jooksul Eestis muutunud ehk kui palju me selles vallas edasi oleme läinud?  

2.      Oi, väga palju on muutunud. Kui MTÜ Eesti Koduõppe Keskus 2006. aastal alustas, siis oli üsna levinud, et nii õpetajad, suvalised inimesed nö tänavalt kui isegi üks haridusametnik teadsid kindlalt väita, et koduõpe ilma arsti loata on seadusevastane. Kuigi 6. klassini oli juba aastaid ka vanema soovil koduõpe seaduslik olnud. Õpetajad ei tahtnud last oma klassi koduõppele võtta, sest kartsid vastutust tulemuste eest ja kogemusi oli väga vähe. Uue koduõppe korra järgi vastutab tulemuste eest lapsevanem, mitte enam õpetaja. Pered, kus lapsed olid koduõppel, olid ise rajanud teid ja suhteid koolis ja loonud endale võimalusi. Osadel oli palju vabadust teha nii nagu ise õigeks peeti, sest ei olnud nö sissetallatud radu ja reegleid, et kuidas kõik peab olema. Teised järgisid kooli poolt määratud rangeid ettekirjutusi tiheda kõikehõlmava kontrolliga ja usaldamatuse õhkkonnas. Praeguseks on ühiskonna üldine teadlikkus oluliselt tõusnud. Me ei ole küll teinud arvamusuuringuid, kuid vähemalt mina kohtan iga aastaga aina enam võõraid inimesi, kes omal algatusel hakkavad rääkima koduõppest, kui tore, et on selline võimalus ja vanematel inimestel on olnud kahju, et nende laste lapsepõlves sellist asja ei olnud. Õpetajatel on rohkem kogemusi sellise koduõppega, kus vanemad on täitsa normaalsed inimesed ning nad näevad, et koduõppel oleval lapsel on kohati paremad  võimalused õppimiseks kui koolis käival lapsel. 

Ka praegu on koole, kus kardetakse koduõpet ja päris palju inimesi, kes teadmatusest või kusagilt poole kõrvaga kuuldud koledate lugude taustal arvavad, et koduõpe on kahjulik, kuid neid on vähem ja nad ei mõjuta üldist pilti enam nii palju. Samuti on praegugi peresid, kes koduõppel järgivad õpetaja seatud rangeid reegleid, järgivad täpselt klassi kava ja käivad tihedalt kontrollis. Kuid praegu saab sellisele perele juba öelda, et kui koostöö ei suju, siis alati on koole, kus koduõppesse inimlikumalt suhtutakse ja te ei pea tingimata kohalikus koolis kirjas olema. Muidugi on võimalik, et reegleid on palju seepärast, et vanem ise tunneb ennast ebakindlalt ja tahabki, et tal oleks täpselt lühikesed sammud ees. Samuti on võimalik, et vanem on kooli läinud eeldusega, et kindlasti on õpetajad vaenulikud ja ei usalda vanemat ning üritanud ennast kohe agressiivselt kehtestada. Keegi ei taha teha  koostööd inimesega, kes suhtleb ähvarduste, stseenide ja üleoleva tooniga ning õpetajad ei ole siinkohal erand. Igal pool üle Eesti on väga toredaid õpetajaid, kes ehk ei hüppa kohe rõõmust, kui kuulevad, et neile tahetakse koduõppel olevat last klassi panna, kuid sõbraliku suhtlemisega ja viisakalt oma nägemuse tutvustamisel oma pere koduõppe toimimisest oleks valmis avama ennast sellele võimalusele. Eriti, kui on näha, et vanemad on koduõppe enda jaoks läbi mõelnud. See põhimõte kehtib igal pool elus.  
  
HTM on meie kogemuses alati toetav olnud ning tõlgendanud koduõppes lubatut palju laiemalt kui õpetajad. Ka eestlased peavad koduõppe blogisid (nimekiri http://koduope.ee/?id=7), osad neist vabaõppe sugemetega. Kõik blogid küll ei uuene enam, kuid arhiivis leiab ikka kasulikku. Avaldatud on artikleid erinevatest koduõppeperedest, telekas on näidatud ja raadios räägitud. Igal aastal on kaks korda võimalus osaleda koduõppe päevadel ning kohtuda inimestega, kes teevad koduõpet või kaaluvad seda ja arutada kõike, mis mureks. Aegajalt korraldatakse ka väiksemaid kokkusaamisi ja ühistegemisi. Erinevates Eesti piirkondades on algatusgrupid, kes soovivad ühiselt koduõpet korraldada. 
Facebookis on igapäevaselt aktiivne ja üsna rahvarohke koduõppe grupp (https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ).
 

Sa oled kirjutanud koduõppe teemalisi artikleid, millised on olnud vastukajad? 

Ingrid: Koduõppe valdkonnas tegutsemine on mulle õpetanud, et artiklitega võib muuta maailma. Kui tahad midagi saada, siis küsi selgelt, konkreetselt ja kohe kõige kõrgemat taset, mida suudad ette kujutada. Isegi, kui maksimaalset kohe ei saa, siis juba poolele teele vastu tulek on kõrgem kui see, mida paljud julgevad üldse küsida. 
Oma esimese artikli koduõppest kirjutasime Tiiaga kahekesi 2006. aasta suvel. Esialgu pidi artikkel avaldatama ajakirjas Haridus ja seda soovinud ajakirjanik tahtis, et artikkel keskenduks mingile probleemile. Provokatiivsuse tõstmiseks panime pealkirjaks "Kas lapsi saab vanemate kätte usaldada?". Lõpuks avaldas selle hoopis Õpetajate Leht. (http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/03.11.06/tekstid/peamearu/2.html) Valmistusime artikli kirjutamiseks nädalaid materjale kogudes ja lisasime lõppu kõige kõrgelennulisemad Koduõppe Keskuses arutatud ettepanekud koduõppe korra parandamiseks. Peaaegu mitte keegi Koduõppe Keskuses ei uskunud, et need võidaks reaalselt vastu võtta, eriti veel nii varajases järgus, mil ühiskonna teadlikkus koduõppe kui sellise olemasolust ja seaduslikkusestki oli väga madal. Meieni selle artikli järel eriti mingit tagasisidet ei jõudnud ja me ei teadnud, kui hoolega HTM-is Õpetajate Lehte loetakse ja kui tõsiselt seal artikleid võetakse. Me ei olnud haridusministriga (Tõnis Lukas) kohtunud ning kuigi olime teda konverentsile kutsunud, oli tal samal päeval muul sündmusel vaja osaleda, kuid me eeldasime positiivset meelestatust. Üllatus oli suur, kui üks MTÜ liige avastas seaduseelnõude kogust koduõppe korra uuendamise eelnõu, kus oli varasemaga võrreldes tehtud olulisi muudatusi ja nende põhjenduseks mainitud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus ettepanekud. Kuigi keskkooli asemel pikendati vanema soovil koduõpet senisest 6. klassist 9. klassi lõpuni ja riiklikust õppekavast sõltumatuse asemel sai sõltumatuse kodus klassiga ühte takti käimisest individuaalse õppekava näol (mis siiski tugineb kooli õppekavale, mis omakorda tugineb riiklikule) ning hindamisel määratleti ainult minimaalne tihedus kord poolaastas, oli seda kõike ikkagi kordades rohkem kui enne ning Eestist sai hoobilt üks koduõppesõbralikuma seadusandlusega riike Euroopas. Ja hindamise meetodid on niikuinii iga õpetaja oma valida nii koolis kui kodus, lihtsalt koolis on keskkonnast ja laste hulgast tingitud valikuvõimalus palju väiksem kui kodus. 
Individuaalse õppekava koostamise juhendi leiab  http://koduope.ee/?id=40
Uusim koduõppe kord (kehtiv alates 1. jaanuarist 2014) on https://www.riigiteataja.ee/akt/103092013039  
 

Kui palju on praegu Eestis lapsi koduõppel? Milline on 10 aasta kasv? Ma vaatasin USA-s on olnud üsna hüppeline miljonilt järsult kahele miljonile. (Või kui palju seda infot üldse kuskile keskusesse koondatakse)?
Ingrid: Vanema soovil koduõppele jäänud laste hulk on olnud aastati hüplik. Meie esimestel aastatel kasvas see 76lt lapselt 2006/2007 õppeaastal 96le lapsele 2008/2009 õppeaastal ja seejärel langes 55le lapsele 2010/2011 aastal. 2011/2012 aastal aga jälle tõusis 88 lapsele. 
Ametlik statistika ei anna siiski päris täpset ülevaadet kuna on korduvalt juhtunud, et koolis, kus teadaolevalt on kindlasti laps koduõppel, EHISe kirjade järgi ühtegi koduõppelast ei ole. Viimaseid andmeid meil ei ole. 


Statistika (allikas: EHIS 10.11 seis vastaval õppeaastal)

Õppeaasta
Koduõpe vabemate soovil
Koduõpe tervislikel põhjustel
Kokku
06/07
79
1069
1148
07/08
90
988
1078
08/09
96
571*
667
09/10
77
543
620
10/11
55
310
365
11/12
88
255
343
Tabeli tärni juurde käiv tekst: 
* Tervislikel põhjustel koduõppel olnud õpilaste arvu vähenemine 2 õppeaasta jooskul on tingitud õpilaste koguarvu vähenemisest valdavas sihtrühmas (mõjutab eeskätt 3. kooliastet) ja koduõpet reguleeriva määruse muutumisest.


Tervislikel põhjustel koduõppel olevate laste hulga suur langus tuleneb sellest, et tervislikel põhjustel koduõppele jäämine tehti ametlikult keerulisemaks. Varem jäeti lapsi vahel tervislikel põhjustel koduõppele, kuigi selleks tegelikult vajadust ei olnud. Samuti püüti mõnes koolis õpetajale tülikaid lapsi koduõppele suunata. 

Mis sulle endale kodu/vabaõppe juures meeldib ja millised suunad? Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Ingrid: Minu jaoks on koduõpe loomulik lapse kasvamise viis. Koduõppel laps kasvab kodus, oma pere keskel. Kuna koduõppel on üsna vähe lapsi, vaadatakse seda kui alternatiivi koolile neile, kellele kool millegipärast ei sobi. Minu jaoks on vastupidi. Koduõpe on loomulik asjade käik ja kool on alternatiiv neile, kes erinevatel põhjustel ei taha või suuda oma lastele koduõpet pakkuda. Väga vajalik alternatiiv, sest tänapäeva elukorraldus on selline, et valdav osa inimesi kas ei taha oma lastega nii palju aega koos veeta või ei saa seda endale majanduslikult lubada või tunnevad ennast omaenda lastele kasvukeskkonna loomisel ebapädevana. Samuti on inimesi, kellele meeldib tiheda kogukonnana toimetada ja laste õpetamist ühiselt korraldada. Sageli on siiski tegemist lihtsalt vooluga kaasa minemisega, peatumata mõtlemiseks, et on võimalik ka teisiti. Kool on kiiresti muutunud nii tavaliseks, et on ununenud, et see on meil olnud vaid mõnisada aastat. 

Erinevaid lähenemisi sellele, millistest põhimõtetest lähtudes koduõpet korraldada ja kuidas see igapäevaselt välja näeb, on väga palju. Kui ma alguses hakkasin koduõppe vastu huvi tundma, siis kujunes minu lemmikuks vabaõpe ehk inglise keeles unschooling. Vabaõppe üks keskseid ideid on, et lapse jaoks on õppimine sama loomulik kui hingamine ja vanemate ülesanne on luua keskkond, milles laps saab vabalt õppida ning toetada tema huvi püsimist ja kasvamist. Sageli võib märgata, et laps, kes läks kooli ootusäreva, õpihimulise ja maailma avastamisele avatuna, on paari aasta jooksul kaotanud pea igasuguse huvi ja soovi teadlikult midagi uut õppida. Õpetamise püüdlustega on õpirõõm ja valmisolek õppida hävitatud. Lähtudes plaanist hulgale lastele teatud aja jooksul teatud järjekorras teatud asjad korraga ära õpetada, jääb konkreetse lapse õpivalmidus ja -rõõm sageli tähelepanuta. Ei arvestata, et on võimalik ainult aidata inimesel midagi õppida, mitte talle seda ühepoolselt õpetada. Olen kohanud täiskasvanuid, kes aastaid pärast kooli lõpetamist hakkavad vaikselt mõtlema, et ehk võiks mõnda raamatut lugeda, lihtsalt huvi pärast. Siiani olid nad seda koolist saadud negatiivsete kogemuste tõttu vältinud.    

Vabaõpe on samas ka kõige enam valesti mõistetud ja kuritarvitatud suund koduõppes. Pealiskaudsel tutvumisel on lihtne võtta mõni üksik kontekstist väljas olev artikkel, blogipostitus või listikiri ja üldistada oma tõlgendused selles jagatud nõuannetele universaalseteks reegliteks, mis nõnda postituste, kirjade ja suuliste jagamiste kaupa järjest edasi levivad. Vabaõpe on konkurentsitult vanemalt kõige enam pühendumist eeldav lähenemine. Kui teiste lähenemistega võib koduõppepäeva vastavalt oma ettevõtmiste mahukusele kell 12 või kell 16 lõpetatuks lugeda ja seejärel muu elu juurde asuda ning pidada nädalavahetusi, vaheaegu ja pikki suvepuhkuseid, siis vabaõpe kestab 24/7 aastaringselt sünnist kuni lapse kodust lahkumiseni. Vanematelt eeldatakse isiklikku suurt huvi pidevalt õppimise, kasvamise ja maailma avastamise vastu, mis oleks lastele igapäevaselt eeskujuks ja neid kaasa tõmbaks. Vabaõpe ei saa toimida peres, kus vanemad ei huvitu ise edasi õppimisest, ei usu oma lapse võimesse õppida ning tahavad aega veeta mugavalt meelelahutust tarbides, hoiduda keerulistest vestlustest suvalisel hetkel kerkival teemal, ei ole valmis aitama lapsel tema lõppematutele küsimustele vastuseid otsima ja ennast uutesse olukordadesse panema. Samuti ei saa vabaõpe toimida peres, kus vanematel ei ole töö tõttu või muudel põhjustel aega lapsega koos olla või kui vanemad ei ole vabaõppe või isegi koduõppe kasulikkuses üksmeelel. Vabaõpe ei ole see, kui laps istub päevad läbi üksi kodus arvutis või hängib linnapeal. Vabaõpet on vahel samastatud lapse hooletusse jätmisega (inglise keeles negligence), sest selle nime kasutamine on atraktiivne neile, kes ei taha või jõua lapsega tegeleda või kes ei suuda toimivaid piire seada. Vabaõppes rõhutatakse lapse kui täisväärtusliku inimese õigusi, vabadusi ja väärikust, kuid lapse õigused ei saa kunagi astuda üle vanema väärikusest. Toimival vabaõppel õpib laps elama perekonnas nii, et kõik üksteisega arvestavad. Talle õpetatakse, et kui ta käitub külas halvasti, siis teine kord teda sinna külla enam ei kutsuta ja keegi ei taha temaga mängida. Õiguste tunnustamine ei ole ainult ühesuunaline. Kui laps vanemat ründab ja häälekalt solvab ja vanem sealjuures mõtleb, et lapse õigus ennast väljendada on tema õigustest olulisem, siis on tegemist lihtsalt oskamatu vanemaga, mitte vabaõppega. 

Ka lapse õigust tarbida kõikvõimalikku tervist kahjustavat kraami on sageli seostatud vabaõppega, jättes tähelepanuta, et laps teeb oma valikud eranditult keskkonnas, mille vanemad on enda ümber loonud ja valinud. Keskkond, mille vanemad enda ja lapse ümber oma valikutega loovad, paneb paika valikud, mille olemasolust laps teadlik on. Püsivalt kodus kasvava lapse jaoks on väljaspool kodu ja peret avastatud uued võimalused väiksema tõmbejõuga, kui kodune keskkond ja vanemad on püsivalikutes stabiilsed. Laps, kes sööb koduseid toite, võib poes huvi tunda värviliste krõpsupakendite vastu, kuid see, et talle pakend huvi pakub, ei tähenda, et ta tahab seda, mis paki sees on, eriti kui ta ei teagi, mis seal sees on. Vanema vastutus on pakkuda lapsele kodus tervist toetavaid toite ja mitte täita kappe rämpstoiduga igaks juhuks, et äkki lapsele see meeldib ja siis oleks vale teda sellest eemal hoida. Ning mitte sattuda paanikasse iga kord, kui laps külas saab midagi, mida kodus ei sööda, vaid lasta sel rahulikult jäädagi ühekordseks külas saadud asjaks. Samamoodi televiisoriga - lapse teleka ette panemine, et omal oleks rahulik toimetada, ei ole vabaõpe. Vabaõppel tähendab piiramatu telekavaatamine seda, et vanem vaatab koos lapsega ja arutab temaga nähtut. Ning ei eelda, et päevad mööduvad teleka ees, vaid elab ise aktiivset ja huvitavat elu, milles laps tahab osaleda, mitte kogu aeg teleka ees istuda. Vabaõpe ei sobi inimestele, kes tahavad mugavalt elada ja ei taha tegeleda elu huvitavamaks loomisega, kui laps kipub teleka taha kaduma. Lihtsalt öelda, et see on keelatud, on palju lihtsam kui pingutada selle nimel, et lapsel oleks muud rõõmsat tegemist, mis teda ilma telekakeeluta paeluks. Vabaõpet võib pidada ka luksuseks, mida vähesed saavad tegelikult toimivana endale lubada.

Hiljem olen aastate jooksul avastanud ka mitmeid teisi huvitavaid lähenemisi. Viimase paari aasta lemmik on Thomas Jeffersoni nimeline lähenemine (TJEd), mis ühendab endas vabaõppe, klassikalise koduõppe ja teadlikult tugeva aluspõhja loomise varases lapsepõlves. Sellest kirjutasin pikemalt http://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/. Kolmas minu jaoks ligitõmbav lähenemine on Charlotte Masoni pedagoogika, kus on suur rõhk loodusel ja kirjandusel. 


Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Usun, et haridusmaastik muutub järjest mitmekesisemaks. Võimaluste paljusus suureneb veelgi nii pedagoogiliste lähenemiste kui korralduslike lahenduste osas. Kindlasti tekib juurde väikseid kogukonnakoole, kus vanemad on ise panustanud kooli aluspõhimõtete väljatöötamisse ja osalevad ka igapäevases töös vastavalt oma annetele. Lähiajal tegutsevad kõrvuti nii riiklikud, kohaliku omavalitsuse, kohaliku kogukonna, üleriigilise kogukonna koolid, erinevad õpikeskused, koduõppe ühendused kui üksikud koduõppepered. Arvan, et kõik need vormid jäävad veel kauaks püsima. 
Toimiv kool on selline, mis sobib konkreetsele kogukonnale ja milles lapsed saavad tervena ja õnnelikuna kasvada ning ühiskonnas oma koha leida. 

Mina unistan sellisest kogukonnakeskusest, kus kohalikud elanikud pakuvad erinevaid kursuseid ja töötubasid, mida keegi hästi oskab, korraldavad kontserte, etendusi, näituseid, laatasid, klubisid, loenguid ja seminare, kutsuvad kaugemalt juhendajaid ja tegijaid. Need kursused ja töötoad on avatud igas vanuses osalejatele ja ka lapsed saavad täiskasvanutele õpetada midagi. Seal saavad koos käia nii koduõppepered kui kooliõpilased ning igaüks valib endale need kursused ja tegemised, mis talle huvi pakuvad. Saab võtta nii üksikuid töötubasid kui ka mõneaastaseid programme. Seal on näiteks erinevad ehituskursused, kokandustunnid, telgedel kudumise töötuba, vilepilli vestmise, mesilaste ja kompostiusside pidamise, ravimtaimede korjamise ja kasutamise tunnid, arhitektuuri ja restaureerimise klubid jne. Ja see keskus asub ökoloogiliselt toimivas külas.   

 

Enamjaolt kardetakse koduõppe osas kõige enam sotsialiseerumise ja matemaatika probleemi. Kas sinu arvates need on probleemid? Ja mis on praegu Eesti koduõppijate juures probleemiks?

Sotsialiseerumine ja matemaatika ei ole koduõppes kui sellises probleemid. Samamoodi võiks öelda, et käsitöö või eesti keel on koduõppes probleemiks. Matemaatika võib olla probleem nende koduõppeperede jaoks, kus vanemad tunnevad ennast selles vajalikul tasemel ebapädevana, ei leia oma tutvusringkonnast mitte kedagi, kes oleks valmis selles last aitama ning ei ole valmis ka kedagi palkama. Sama kehtib iga teise aine kohta, mida konkreetses peres ei osata õpetada. Koduõpe ei tähenda, et üks vanem peab üksi kõik ained lapsele selgeks tegema. Osades peredes vanemad jagavad omavahel aineid või klasse, osades leitakse konkreetses aines koduõpetaja, osad kasutavad huvikoolide pakutavat. Koduõppepered saavad omavahel koostööd teha ning üksteist aidata nende ainetega, milles tugev ollakse. Alati saab leida ka mõne keskkooliõpilase või tudengi, kes oleks valmis last aitama.

Sotsialiseerumine on ühiskonnas toimimiseks kõlbulikuks saamine. Üldiselt toimib see koduõppel paremini kui koolis. Koolis käiv laps on suure osa ajast koos grupi ühes piirkonnas elavate ühevanuste laste ja õpetajatega ning kõik lapsed tegelevad samal ajal samade asjadega samas järjekorras ja saavad selle eest lõpuks numbrid. Elu ei ole selline. Elus valib inimene eriala ja töö vastavalt oma huvidele, on ümbritsetud erinevates vanusegruppides ja erineva taustaga inimestega, keda ei huvita, mis numbreid nad kunagi millegi eest said ning soovi korral saab kolida mujale või vahetada tööd ja eriala. On leitud, et koduõppel kasvanud noored on ühiskonnas aktiivsemad. Nad on harjunud õppima sisemise motivatsiooni ajel, nad on harjunud, et neisse suhtutakse nagu täisväärtuslikku inimesse, kelle arvamus loeb, nad on kogenud, et neil on aega ja võimalused uurida vastuseid küsimustele, mis neid huvitavad ja süveneda pikemaajaliselt ühte asja ilma päevi 45 minutilisteks seostamata juppideks killustamata. Neil on olnud lubatud esitada küsimusi, nad on suhelnud erinevate inimestega ja sageli saanud osaleda erinevates huviringides või -koolides. Ameerikas kõrgkoolid otsivad koduõppelt tulnud noori, sest kogemused on näidanud, et koduõppelaps on iseseisev õppija, kes teab, mille nimel ta õpib ja miks ta kõrgkoolis on. 
Sotsialiseerumine võib olla probleemiks peres, kes veedab elu ainult koduseinte vahel ilma teiste inimestega eriti suhtlemata või kus vanemad on pikad päevad tööl ja laps üksi kodus. Kuid sellised pered ei kipu lapsi koju jätma.     

Kõige suurem probleem on Eesti koduõppeperede jaoks ilmselt praegu see, et neid on alles väga vähe ja keeruline on enda lähedal leida peresid, kellega koostööd teha, pidevalt kogemusi jagada ja üksteisele toeks olla. On koduõppe suvepäevad, mis sel suvel tulevad juba üheksandat korda, ning talve- ja sellest õppeaastast ka sügis- ja kevadpäevad, kus on võimalik teiste koduõppeperedega kokku saada. On mõned algatused koduõppeperede tihedamaks koostööks konkreetsetes piirkondades. Kuid peamine püsiv suhtlemise võimalus on praegu ikkagi veel internetis. Facebookis on üsna aktiivne koduõppe grupp:  https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ja kokkusaamiste infol saab silma peal hoida aadressil http://koduope.ee.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar