Laupäev, 12. aprill 2014

Et säiliks Armastus lugemise ja matemaatika vastu

Postitan siia veel ühe Amy Milstein artikli tema blogist

Nõue, et laps käiks koolis umbes 6 tundi päevas, 180 päeva aastas, ca 10 aastat hoolimata sellest, kas ta seal õpib midagi või mitte, hoolimata sellest, kas ta juba teab sellest teemast või mitte, hoolimata sellest, kas ta on suuteline mingis valdkonnas liikuma edasi palju kiiremini ja paremini kui teised – see on selline vägivald kodanikuõiguste vastu, et mõned täiskasvanud julgevad selle vastu midagi ette võtta. Kuid laps, kes avaldab vastupanu, saab koheldud kriminaalina.  - John Holt
… last, kes avaldab vastupanu, koheldakse kriminaalina...
Mida me mõtleme?
Võimalik, et vaatame pealt üht kohutavaimat sõda – otse meie silme all  
Meie laste surma
Otse meie silmade all.
Ei?

Minu sõber märkis mulle täna, et sundides lapsi pähe õppima korrutustabelit (või mingit muud matemaatikaga seotud ainest) on võrdne sellega, et sundida kedagi pähe õppima juba lahendatud  ristsõna. See ei ole mitte ainult piinavalt igav, vaid võtab asjalt kogu mängulisuse, kogu avastamise- ja loomisrõõmu.  
Tal on muidugi õigus.
Tänase kooli suurim kuritegu on „õppimise“ varjus laste sundimine lugemise ja matemaatika osas. Sundides neid aina nooremas eas loobuma oma huvidest ja loomingulisusest, pannakse neid rügama „peab“ asjade nimel. Lugemine ja matemaatika on esirinnas, kuna nende kahe teema kohta arvab igaüks, et need on põhihariduse jaoks ülima tähtsusega. Meie vabaõppurid teame seda ka, kuna see on esimene küsimus, mida meilt küsitakse, kui kuuldakse, et meie lapsed õpivad ilma sunnita või ettekirjutatud õppekavata. „Kui kuidas on MATEMAATIKAGA?!“ tuleb kõigepealt ja õige pea järgneb „Aga kuidas nad LUGEMA õpivad?!“ 
Ma ei eita siinkohal  lugemise ja matemaatika tähtsust. Need on vajalikud abivahendid, mida saab praktilistel eesmärkidel või puhta rõõmu allikana kasutada.  

Ja just seetõttu, ei tohiks lapsi MITTE KUNAGI sundida neid aineid õppima. 
Just nimelt. Sundides last lugema enne, kui ta on selleks valmis, tähendab loomulikku viisi tappa lapses armastus lugemise vastu. Oh muidugi ta õpib sundides selle ära, kuid on väga suur võimalus, et ta hakkab seda vihkama. Sest miks muidu Jenkins Group   2003 uuringu alusel, 42% of kolledži lõpetanutest ei ole lugenud ühtegi muud raamatut! MITTE ÜHTEGI. 80% USA majapidamistest ei osta või ei loe raamatuid (2002 aastal).   57% kõikidest ostetud raamatutest jäävad lõpetamata. 1/3 kõikidest gümnaasiumi lõpetajatest ei loe edaspidi enam ühtegi raamatut (ja need kes lähevad kolledžisse satuvad selle ülaltoodud 42% sisse) 
Kohutav?  Mina aga imestan, et need numbrid on nii väikesed, arvestades seda, et järjest rohkem lapsi sunnitakse hirmuga vait ja pannakse ennast tundma rumalana, kui nad ei püsi eakaaslastega samas tempos. Ja võimalik, et 15-20 aasta pärast, kui ühtlaseks tambitud mass lõpetab kooli, on need numbrid palju suuremad. 
Ja siis see matemaatika. Matemaatika on üks looduse imesid. See on kõikjal meie ümber, igal pool. Ja on tõsiasi, et ma avastan seda praegu, kui kooli lõpetamisest on möödas 20+ aastat. Ma vihkasin matemaatikatunde.  Ma vihkasin fakti, et õige vastuse leidmine ei ole piisav -  sa pead ka lahenduskäigu panema kirja „õigel ettenähtud“ viisil. Milline tobedus!  Minu füüsikust sõber vangutas oma pead, kui me rääkisime neist asjadest. Suured avastused matemaatikas tulid sageli inimestelt, kes mõtlesid sellest täiesti ebatavalisel viisil. Kuid koolis on ainult üks õige viis asju teha. Lahendus on siin sama hästi, kui kivisse valatud. 
Ükskord, mõned aastad tagasi, rääkis minu poeg mulle ühe loo. Koolis oleks seda nimetatud „tekstülesandeks“. Ta rääkis, et kui sul on 10 sõpra ja nad toovad sulle  igal aastal sünnipäevaks kingituse  ja seda kuni sinu elu lõpuni, siis 90 eluaastaks oled sa saanud 900 kingitust. Ta osutas sellele kui tõsiasjale ühel hommikul, mil me ootasime lifti. Ta oli 5 aastat vana ja ei olnud mitte kunagi teinud mingeid matemaatilisi ülesandeid õpikust või töövihikust; ta ei teadnud, kuidas kasutada kalkulaatorit ja ei olnud kunagi harjutanud korrutustabelit. Ma küsisin, et kuidas sa seda tead ja ta hakkas mulle seletama kogu seda viisi nii, et ma ei suutnudki seda jälgida. Kuid tema jaoks oli sel mõte sees ja mina  ei hakanud väitma vastupidist
See ongi „matemaatika“ avastamine ja see on täpselt selline asi, mida koolides ei julgustata ja mida tavaprogrammid kunagi ei kasuta.   
Selline häbiasi, et meie järeleandmatu püüdlus saavutada testides kõrgeim punktiarv, jätab meid ilma igasugusest rõõmust, mida õppimine endas kätkeb. Lugemisest on saanud lihtsalt järjekordne valus kohustus, millele tuleb alluda, et saada hea hinne ühele paberitükile. Sel pole mingit ilu ega maagiat. 
Matemaatika on lihtsalt üks hunnik arve paberil, sageli lihtsalt pähe tuubitud ja ilma mingi praktilise väljundita. Peale testi ennast ei oma see mingit seost elu enesega.   
Me oleme loonud maailma, kus kõik lapsed õpivad pähe juba lahendatud ristsõnu – kokkupandud puslesid.   
See kõik annab meile veel ühe võimaluse toetada ja rääkida vabaõppest, kuna sellest oleneb Armastus lugemise ja matemaatika vastu. 
 
.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar