Laupäev, 12. aprill 2014

Valides mittelineaarse tee



 Amy Milstein on alloleva artikli autor ja tema pealkirjale Valides mittelineaarse tee  lisaksin täpsustuseks: ehk miks peaks kõik ja kogu aega mööda sirgjoont (nööri) käima?
Amy Milstein on NYCHEA (ehk New York City Home Educators Alliance – eesti k. New Yorki koduõppe liidu) aktiivne liige. Koos abikaasaga kasvatavad nad vabaõppel oma kahte last 12 aastast Maya´t ja 8 aastast Beni´i, kes ei ole kunagi käinud koolis. Amy on pärit Indiana Columbusest, käinud Earlhami kolledžist ja hilisemalt loobunud kraadiõppest New Yorgi Ülikoolis. Milsteinid on suurlinna vabaõppe pioneerid. Nende eesmärgiks on teadlikkuse tõstmine vabaõppe alal, mis võib olla jätkusuutlik ja elujõuline valik vanematele, kes otsivad alternatiivset võimalust tabapärasele koolistruktuurile. Amy blogi www.unschoolingnyc.com

Amy kirjutab:Kuna me hakkasime uskuma, et valitud tee peab olema lineaarne – sirgjooneline? Et teatud asjad peavad olema selgeks õpitud enne, kui saab õppida järgmist asja?
Käsikäes selle ideega, et „tähtsad“ teemad peavad olema igapäevaselt läbi vaadatud ja nii aasta-aastalt, eesmärgiga see selgeks saada igas punktis.  Ebaoluliseks peetakse asjaolu, kas meid need teemad huvitavad või mitte – seda lihtsalt nõutakse.

Olen mõtisklenud, kas inimesed ei märka, et elu ei toimi sel viisil? Algupärane õppimine  on looduses harva sirgjooneline ja kui kellelgi on vaimustus teatud teema või tegevuse vastu, siis nad ei vaja käsku, et seda ala praktiseerida; vastupidi – sul on raske neid sellest eemal hoida.
Mis puudutab mind ennast, siis minu huvid on mind haaranud lainetena. Hiljuti olin lugemise lainel. Samuti olen teinud paari viimase kuu jooksul suurel hulgal fotosid. Enne pühasid ma õmblesin iga päev. Varasemalt sügisel valmistasin rohkem peakatteid, kui keegi eales suudaks ära kanda. Läbi kogu suve viibisin veel ühel lugemislainel. See tundub saabuvat tsüklitena. Ja mingiks ajaks ma sukeldun täielikult ühte asja ja teisi teen väga vähe. Mul oli alati raamat kaasas ja oli aegu, kus ma lugesin 3-4 raamatut nädalas. Sel ajal on teised hobid ja huvid kuskil tagaplaanil. Kuid nad ei ole kunagi täiesti kadunud.
Ja just seetõttu ma ei muretse, kui üht minu lastest haarab mingi tegevus täielikult endasse, nii endasse, et ta ei huvitu millestki muust … jah, isegi sel juhul, kui see huvi on videomängude vastu (nagu Minecraft). Ma tean, et seda ei loeta hariduse hulka kuuluvaks, kuid see ei olegi asja tuum. Sest mingil hetkel võtab järgmine huvi teatepulga üle ja täidab omakorda suurema osa ajast. Õppimine ei ole nii sirgjooneline, kuid ta on järjepidev.
Mida öelda neile, kes arutlevad, et lapsed peavad olema suutelised keskenduma ühele asjale (tavajuhul asjale, mis neile ei meeldi) rohkem kui paar kuud, kuna „tõelises maailmas“ on vaja seda edukaks töötamiseks? Mulle tundub, et need inimesed vaatavad tagasi, mitte edasi, mitte seda, mis toimub tegelikult.
Lineaarse elu teine nimi on tööorjus. Elevus, teostumise ja terviklikkuse tunne asetsevad sirgjoonelisest ettemääratletud teest eemal, need asuvad käänakutel, ringides ja ebakorrapärastes kujundites – oma kõhutunde järgimises, vahel liikudes aeglaselt ja vahel kiiresti.  Valed stardid ja surnud lõpud on osa reisist – vahel väga oluline osa.
Ei ole vaja sundida oma lapsi õppima lineaarselt. Julgustage neid õppima nende endi valitud meetoditel ja neile sobivas vormis. Nende elu saab nii olema palju rikkam. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar