Esmaspäev, 7. aprill 2014

Kas ma annan neile piisavalt? Ehk … Kui vabaõpe tundub sarnanevat hooletusse jätmisega



Artikli autor Theresa Shea on 3 vabaõppel oleva lapse ema. Tema luulet ja kirjutisi on avaldatud mitmetes ajakirjades ja raamatutes. Amatöör viiulimängijana kulutab palju oma ajast muusikale ja lastele muusikat tutvustades

Koduõppurid on tavaliselt laiali puistatud siia-sinna, lähedalasuvatesse linnadesse ja sellise ebaühtlase jaotuse tõttu on nende mõju peavoolu lapsekasvatuse suundadele väike.  Mul endal on haruldane õnn elada naabruses seitsme teise koduõppe perega. Meie kohalik mänguväljak on kooliajal täidetud igas vanuses lastega. Päikeselistel pärastlõunatel kohtume üksteisega sageli raamatukogus. Eelmisel talvel organiseerisime koduõppurite hokimängu kogukonna liuväljal. Päikeselistel päevadel, kui lapsed uisutavad jääl, on mul kahju, et koduõppurid on ainsad, kes sellisel ilusal päeval saavad siin olla. 
Me oleme metsik aines, halb eeskuju koolilastele! Me esindame alternatiivset elustiili. Kui me kõik kokku koguneme, tundume ähvardava massina. Me oleme elav tõestus sellest, et mitte kõik lapsed ei pea 5 päeval nädalas viibima oma kogukonnast eemal. Naabruses on palju lapsi, kuid üksteise järel väheneb see arv lasteaedade ja algklassidesse minejate arvel. Meie olemasolu tõttu, kuuleme me sageli, kui koolilapsed küsivad oma vanematelt: „Miks mina ei võiks olla koduõppur?“ 
Neid vabadusi, mida koduõppurid naudivad – ei ole varaseid voodisseminekuid, sissemagamisi, kodutöid, kui nimetada vaid mõningaid – paistab ohustavat peavoolu lastekasvatust.  Tunnen, et kooliskäivate laste vanemad taluvad meid ja vahel tundub, et nad püüavad meid vältida. Tõenäoliselt toimub hukkamõistmine. Või alternatiivselt - neil on meist kahju.  Nad ei kujuta ettegi, et veedaksid kogu päeva oma lastega. Kui aga nende oma lapsed informeerivad neid koduõppe laste olemasolust, siis on neil piisavalt laskemoona, millega kinnitada õppekavade ja igapäevase kooliskäimise hädavajalikkust. Igal võimalikul juhul lipsavad neist välja nende tegelikud mõtted koduõppe kohta. Kuid see on ok, kuna koduõppuritena, oleme kõik ühendatud samade hinnangute ja süüdistuste siltide alla. Vahel me lävime seltskondlikult ettevaatusega, vahel täiesti vabalt. Mis kõige tähtsam, et säilitada mingidki suhted, me hoiame oma arvamuse rutiinselt endale. Peale seda, igaüks meist usub, et me  teeme oma laste jaoks parima. Ükski tee ei ole täiuslik ja teeks vähe head, kui me looksime rinde „nende vastu“, vastasseisu. Kuigi ma tean, et koduõppurite arv meie kogukonnas ei ole üldse vähemuses, ei oma see tähtsust. Minu laste eakaaslasteks täiskasvanueas saavad olema tõenäoliselt enamjaolt koolis õppinud. Mõned neist on toime tulnud paremini, kui teised. On mõttetu vaadata, kes neist on koolis käinud ja kes mitte, nad on üks generatsioon ja nad leiavad ühisnimetajad, et koos edasi minna. Minu meelest, on tänapäevane lastekasvatus suurem väljakutse, kui eales varem. Mitte ühelgi ajal varem ajaloos ei ole pööratud nii palju tähelepanu ja  ega kulutatud aega, et analüüsida, kuidas lapsed arenevad, kuidas nad ei arene ja mida meil on vaja teha, et neid aina arendada. Kahjuks, on tänastel lastel ka väga suures koguses diagnoose kõikvõimalike puudujääkide ja käitumuslike probleemidega. Professionaalsed patoloogid analüüsivad juba lasteaialaste kõnet. Lugemistestid tehakse ülimalt varases eas.  Koolid praktiseerivad ranget isolatsiooni, mida teatakse nimega „fire drills“ (Loctdowns on mõiste, mis esialgselt kasutati vanglate ja haiglate teatud olukorra kirjeldamiseks. Isoleeritud kohana on ka kool muutunud nende eelmistega sarnaseks  http://en.wikipedia.org/wiki/Lockdown). Üks võib peaaegu, et füüsiliselt tunda seda pinget kollektiivis, kus koolilapse ema hinge kinni pidades loodab, et tema laps ei satu koolivägivalla ohvriks või ei satu   õppimises mahajääjate hulka. Ajakirjade artiklites arutletakse võistleva lastekasvatuse ohtudest ja lõksudest. Kuskil sel teel oleme kaotanud oma tegelikud eesmärgid. Ohjeldamatu individualism on asendamas koostoimivat kogukonda ja üha enam ning enam inimesi tegutsevad mitte kogukonna osana, vaid individuaalsete pereüksustena (ja isegi sellises üksustes on sageli šokeeriv koostoimimise puudumine). Koduõppe kogukonnas toimib omavaheline suhtlemine suuremal määral hädavajadusest, võib-olla seetõttu, et me otsime automaatselt üksteist, et rohkem sotsiaalselt läbi käia. Igal juhul, isegi mitte laskudes diskussioonidesse teemadel: milline kool on parem, millist õpetajat ma oma lastele sooviks või kes saab paremaid hindeid,  ei ole ma siiski immuunne kaasaegse lastekasvatuse muredele ja komistuskividele. Võib-olla ütleb see minu ja minu ebakindluse kohta rohkem, kui koduõppe kohta. 
Koduõpe on ala, mis esitab mulle väljakutse, kus ma ei saa süüdistada „õpetajaid“, kui mu lapsed ei näi midagi õppivat. 
Ma ei ole ema, kes alati on teadnud, et just koduõpe on tema laste jaoks. Minu õnneks on mul olnud sõpru ja naabreid, kes on olnud juba teemas „sees“ ja vastanud minu paljudele küsimustele. Üks sõber ütles, „Ma ei tahtnud, et päeva parima aja veedab minu lastega keegi teine.“  Sel hetkel liisk langes, ma sain aru, et ka mina ei soovi seda. Enamiku ajast olen ma õnnelik elust õppiv kolme lapse ema (9, 7 ja 5 aastase) ja sügavalt tänulik selle vabaduse ja paindlikkuse eest, mida minu pere naudib. Mitte tuues kooli koju ega järgides mingit kindlat õppekava võimaldab meil paika panna enda oma päevakava, teha spontaanseid plaane, lamada või lugeda terve päeva või asuda ükskõik millisele seiklusele, mille elu meie teele toob. Minu lapsed ei ole kunagi käinud koolis ja välja arvatud kord, kui nad soovisid minna päevahoidu sealse mänguväljaku ja põnevate mänguasjade pärast, ei ole nad eales soovinud kooliga ühineda. Ma pean märkima, et on päevi, kui ma sean kahtluse alla oma pedagoogilised uskumused koduõppe kogukonnas ja kahtlen – kas ma annan oma lastele piisavalt. Ma ei ole eriti kaval, nagu näete ja peale muusikatundide olen ma vältinud panemaks lapsi tegeluskohtadesse, millel on ette kindlaksmääratud õpitulemused. Loomulikult on lastekasvatus midagi sellist, mida ei teha isolatsioonis, kuid olen alati kehitanud õlgu koos teiste lastevanematega, kas siis kodu- või kooliõppel omadega, kui meid kaasatakse nö „üliproduktiivsetesse“ tegelustesse.  Vahel ma soovin, et omaksin Teflon kihti ja suudaksin tõrjuda heatahtlikke nõuandeid või rõhutatud viiteid üliambitsioonikatelt lastevanematelt, kes on kindlad, et nad teavad täpselt, mis on parim nende lastele. Headel päevadel suudan väga edukalt hoida oma pere poolt valitud teed ja ka ennast kaitsta, kui tekib vajadus. Kuid halbadel päevadel (näiteks siis, kui  lapsed lakkamatult tülitsevad, majas valitseb kaos või minu kannatlikkus on madalseisus) leian end tundmas ohvrina, mida tekitab uskumus, et teised inimesed teevad oma lastega palju huvitavamaid asju, kui mina. Sel ajal, kui ma püüan rahuliku hetke jaoks sulgeda ennast vannituppa, on need teised pered kindlasti töötamas teadusprojektide, savimudelite voolimise ja puutöö kallal, võtavad õmblustunde või teevad magamistoas seinamaalinguid.
Kontrastiks – minu päevad koos lastega on suurel määral struktureerimata ja mitte-ambitsioonikad. Minu lapsed tavajuhul magavad sisse. Vahel alustame päeva lugemisega. Vahel lähevad nad oma teed ja kuulavad raamatute salvestisi, mängivad nukumaja ja Legodega või mängivad koridoris hokit. Mingil ajal päeval küsivad nad, kas me ei võiks kõik koos minna kohvikusse (jah, minu pärastlõunase kohviisu tõttu on mul kolm kohvikulast). Ma armastan hommikuid, mis algavad aeglaselt ja voolavad ilma igasuguse kiirustamiseta. Siis miks, kui ma olen oma igapäevase eluga rahul, on mul kalduvus võrrelda oma vabaõppe režiimi teistega? Kus on peidus see kahtluse seemneke või kuskohast see hirm tuleb? Mulle tundub, et ma ei ole immuunne võistlevate lapsevanemate kultusele, kus tänapäevased pered on seotud liiga paljude tegevustega. Siis ma püüan teadlikult sellele peavoolu lõksule vastu panna, kus lapsevanemad pidevalt nutitelefone sõrmitsedes tormavad siia-sinna.  Ei, ma mõtlen, et minu tungil võrrelda on süütunnete sisu. Kuna minu lapsed koolis ei käi, tundub mulle, et ma olen eemal mingist suurest mullist ja minu pere ning mina suudame kuidagi hakkama saada ilma, et libiseksime mõnda auku selles üli- ja üleplaneeritud maailmas, ja siis me suudame kõik selle üle naerda. See ei saa ju kesta, või saab?
Kuid siin on üks konks: ma tunnen süüd, kuna tegelikult naudin laste üksijätmist ja seda, et initsiatiiv tegevuseks tuleks nende poolt.  On fakt, et mind teeb närviliseks asjaolu, et minu arvates olen ma andnud lastele parima kasvatuse siis, kui nad lõbustavad ennast ise. Loobumine vajadusest õpetada oma lastele spetsiifilisi oskusi või ainest, teeb mind aeg-ajalt rahutuks. Kas ma ei peaks võtma selle nende õpetamise asja rohkem käsile? Kas ma ei peaks iga nädal neile õpetama selgeks teatud arvu uusi asju selleks, et ma ei jätaks vahele ühtegi nende silmapaistvat võimet, mida nad võivad omada? Kas sügaval sisimas olen ma väga kindel vabaõppe struktureerimata elus või olen ma lihtsalt laisk? Kas vabaõpe, omal moel, ei ole lihtsalt laste mittekasvatamise vorm? Loomulikult, ma küpsetan oma lastega, kui nad seda küsivad ja muidugi ma ajan koos poistega jäähallis taga litrit või ajan kindlal käel tikkimisnõela silmast läbi lõnga tütrele. Kuid ma olen sama õnnelik, kui nad teevad omaette omi asju. On tõsiasi, et suures osas ma tegutsen uskumusega, et ei ole minu töö algatada suuri projekte oma laste jaoks. Mulle meeldib uskuda, et kõige parim, mida mina saan teha on anda neile vabadus. Headel päevadel ma ei tunne ennast süüdi, kui lasen neil endil leida midagi, mis neid huvitab, kuid halbadel päevadel mõtlen: kas tõeline koduõppur ei peaks palju rohkem oma lastega tegelema? Kas ei peaks olema mingit liiki „plaan“? Tavajuhul ma läbin nö haridusteaduslikku kriisi, kui külastan lapsevanemat, kes elab rohkem struktureeritud koduõppe elu. Nagu me kõik teame, on koduõppe kogukonnas väga suur hulk pedagoogilisi uskumusi ja ei ole vähe tegelusi, milles kaasa lüüa. Tõtt öeldes võivad igapäevased valikud olla tohutud.  Kuid püüdes hoida elu lihtsana, loodan mitte liialt kiirustada ja luua mingit laadi  igapäevane jätkusuutlik  eluiha. Mis siis juhtub, kui minu lapsed kulutavad oma päeva kuulates raamatusalvestisi ja ehitavad Lego klotsidega või joonistavad? Mis siis on, kui nad mängivad juuksurisalongi või kujutlevad, et nad on kosmoselaeval? Kas omab tegelikku tähtsust, et minu vanim poeg suudab peast üles lugeda paremusjärjestuses kõik 30 NHL võistkonda, kuid ei suuda meelde jätta 10 maakonda ja kolme territoriaaljaotust? Kas ma olen sel juhul temaga läbi kukkunud? Või kas ta mitte ei saa seda kunagi tulevikus ise välja uurida? Mulle on alati olnud oluline meeles pidada kirjanik Allison McKee fraas, et mitte ainult minu lapsed ei ole vabaõppel, vaid seda olen ka mina. Seda on hea teada ajal, mil  ma langen kahtlustesse enda valitud raja suhtes. Saan aru, et need tulevad minu enda koolitatud lapsepõlve juurest. Ma sain kuldtähti, võitsin kõnevõistlusi. Minu õppimine oli kindlalt piiritletud ja mulle öeldi alati, mis ajaks on vaja valmis saada ajalootöö või anda üle kirjand. Kas ma armastasin kooli? Ei. Ma lihtsalt juhtusin olema piisavalt tark saama häid hindeid ilma erilise pingutuseta. Lastekasvatuse seisukohast võttes, vaatan oma kooliajale tagasi kerge kahetsusega. Kui ma ei oleks pidanud minema kooli, mis ma oleksin siis teinud? Üks tuttav naine rääkis mulle kunagi, et tema poeg hakkas hilja rääkima. „Kui tema minuga ei rääkinud, siis ka mina ei rääkinud temaga,“ naeris ta. Ometi õppis poiss rääkima. Ma usun, et sama asi toimib ka minu lastele. Kui ma ei juhi ega survesta neid, siis nad saavad loomulikult lahkuda minu juhtimise alt ja hakata ennast ise juhtima. Välja arvatud see, et ma palun neil muusikat harjutada iga päev, olen andnud neile nii vabad käed kui võimalik. Olen alati lähedal, kui on vaja juhatust ja selgitan, kui nad seda küsivad. See ongi võtmepunkt – lasta neil küsida. Ma ei püüa neilt küsimusi välja meelitada ega ei testi neid küsimuste abil, millele mina juba tean vastust (ei ole kusjuures eriti lihtne oskus!).
Kui minu noorim poeg Levi hakkas esimest korda kirjutama oma nime, siis ta kirjutas seda:   I-V-E-L. Ma olin hämmeldunud! Ta õppis ise kirjutama! Ma ei osutanud sellele, et ta kirjutas oma nime tagurpidi. Sest ta teadis oma nime ja mina teadsin, et ühel hetkel ta hakkab seda kirjutama õigetpidi, ja nii mingil ajal juhtuski.  Mõnede inimeste jaoks on fakt, et ma ei parandanud tema kirjutist („Oi ei Levi, sa kirjutasid oma nime tagurpidi; see peab olema L-E-V-I“) märk vanemliku kasvatuse puudumisest. Kas pole mitte minu kohus ja töö teda parandada? Jah, kui tal läheb valesti ja ta küsib minult, „Kas nii on õige?“ Kuid ta ei ole  kunagi küsinud.  Olen täiesti kindel, et paljud minu naabritest ja tuttavatest usuvad, et minu vabaõppe meetodid on kahtlustäratavad.  Minu lapsed, näiteks, on sageli ainukesed vanemliku järelvalveta lapsed, kes mängivad väljas. Aastaid olin koos abikaasaga selgitanud neile liiklusohutust ja me oleme kõndinud nende kõrval, kui nad olid väga väikesed. Nüüd me usaldame, et kõik läheb hästi. Kui mitte, siis eeldame, et üks lastest leiab meid üles. Kuid teistele vanematele meie tänaval tundub meie lastekasvatusviis hooletusena. Nad teavad väga vähe sellest, kui palju meie lapsed omavahel koos mängivad sel ajal, kui nende lapsed on koolis. Ma pean ka märkima, et kui lapsed olid ühel õhtul väljas pimedani (mil kell näitas 23.15) mängides mängu sära-pimeduses helendava võlukepikesega, siis tajusin järsku, et sel viisil võin oma vabaõppe elustiili tõttu väga kergesti sattuda vastuollu lastekaitse ameti või sotsiaalametiga. Kas nad ei peaks sel ajal juba olema voodis või vähemalt ruumis sees?
Nii varasemalt kui ka praegu võib mõni teine lapsevanem öelda mulle midagi, mis järsku heidab valgust sellele, mida nad tegelikult koduõppest mõtlevad. Üks minu sõber, kelle lapsed käivad koolis rääkis mulle hiljuti uuest klaveriõpetajast, kelle ta lapsele leidis. Kuna ma ise mingil ajal mõtlesin vahetada oma lapse muusikajuhendajat, siis esitasin talle mõned küsimused.  Ta vastas, et klaveriõpetaja oli olnud väga rahul, et tema tütar käib koolis, sest talle meeldivat lapsed, kes on distsiplineeritud. „Ma ei ole kindel,“ jätkas ta, „mida ta teeks koduõppe laste puhul.“ Muidugi ei tahtnud minu sõbranna sellega millelegi vihjata, kuid tema kommentaar näitas välja tema tegeliku arvamuse, et koduõppurite elus puudub distsipliin. Mida ma tahtsin küsida, kuigi ei teinud seda, oli see, kuidas tema arvates õpib laps „distsipliini“ olles viidud hommikul kooli ja viibides seal piiratult kogu oma aja kuni kella 15.22? Loomulikult on minu sõbra arvamus distsipliinist see üldlevinud: see tähendab teha seda, mis sulle öeldakse
Mina ise eelistan sõna „distsipliin“ defineerida võimena struktureerida oma aega või veel parem võimena juhtida oma vabadust. 

Enamik inimesi usuvad, et saates oma lapsed kooli on kergem, kui hoida neid kodus. See on teooria, et päevane eraldatus aitab omandada suuremat kannatlikkust. Kuid see ei tööta sel viisil. Vanemlikkusel on oma „tsoon“.  Kui sa kunagi lähed päevaks või kaheks kuskile ilma lasteta, siis saad aru, mida ma silmas pean. Ma tulen koju tagasi mõeldes, et olen täiesti täis leebet kannatlikkust aga kulub vaid veidi aega, et see kaoks, kui kõik läbisegi ühekorraga minuga räägivad. Keegi ei saa astuda lapsekasvatusse sisse ja välja sujuvalt. Üllatavalt olen avastanud, et mida rohkem ma lastega aega veedan, seda kergem on koos nendega olla. Kool loob terve müriaadi probleeme, mida vanematel tuleb aktsepteerida, et säilitada oma nö „vabadus“. Mina koos oma õdede-vendadega veetsin lapsepõlve koolis. 10 kuud aastas olime me lahutatud 5 päeva nädalas – parima osa päevast. Kui me tulime tagasi koju, vaatasime televiisorit või mängisime sõpradega ja siis oli meil veel rohkem „kooli“ kodutööde näol. Lastekasvatus mida meie kogesime oli nö üleminekuline – me läksime üle kooli, koolist läksime taas üle koju ja siis olime jälle valmis kooliks. Enamik koolivabast ajast kulus kooliks ettevalmistamisele. Räägin seda teile seetõttu, et saaksite aru – oma laste vabaõpe ei olnud minu jaoks mingi loomulikult tekkinud asi. Võttis tükk aega enne, kui ma sain üle sellest vajadusest, mis sundis lastega seotud asju siduma haridusteadusliku vaatenurgaga. Kui hästi mulle sobitus Allison McKee anekdoot artiklis Meie laste vabaõpe on iseenda vabaõpe, kus ta märkis, et võttis üle oma poja tiigi projekti, et soovitada, kuidas paremini kaardistada muudatusi. Alles hiljem avastas ta, et lisades nii palju erinevaid võimalusi ja ettepanekuid vähendas ta oma poja enesekindlust, loomulikku imestamisvõimet ja rõõmu tema algse idee üle. Kuid tee pealt eest ära astumine või oma asjadega tegelemine ei tule kergelt. Seega on tavalised aeg-ajalt üles kerkivad kahtlused vabaõppe osas ja paratamatud langused, kui võtab võimust uskumus, et äkki see on hoopis lapsekasvatuse puudumine. Hea uudis on aga see, et iga kord, kui ma läbi selle madalseisu lähen, tulen sellest august välja hoopis uues kohas – uue tugevusega, enesekindlamana ses osas, et elust õppimine on just see, mida minu pere vajab ja millest kasu saab.
See on „koolitatud“ hääl minu peas, mis tahab mind panna uskuma, et lapsed ei õpi midagi, kui ma koolist loobun. Ma näen kuhjadega tõestusi, mis näitab vastupidist. Minu vanim poeg Dashiell näiteks, õppis ise lugema siis, kui ta oli 8 aastane. Ta ei pidanud läbima mingeid tähestiku harjutusi ega häälikuõpetust. See oli tema enda huvi, mis pani ta liikuma. Ta tahtis ise lugeda spordilehti. Sama huvi spordi vastu on aidanud tal omandada nii matemaatilisi oskusi kui geograafilisi teadmisi. Miks mitte võtta välja maailma atlas sel ajal, kui käib jalgpalli MM ja vaadata, kui kaugelt on kõik kokku tulnud? Minu tütar Sadie läbis vanema vennaga sama lugema õppimise tee, kui oli 7 aastane. Iga päev küsib ta kuidas kirja panna mingeid sõnu, mida ta kirjutab oma „raamatutesse“ ja kui oleme väljas palub ta sageli seletada, mida tähendavad märgid ja ütlevad reklaamid. Kahjuks hakkab ka tema varsti lugema. Ma ütlen kahjuks, kuna peale seda, kui lapsed hakkavad lugema on lõppenud ka see täieliku süütuse aeg, kui nad on immuunsed kirjutamiskultuuri suhtes, mis on nendega igal tootel ja igas poes ja grafitil linna majaseintel. Loodan, et tütar võtab omale aega, et õppida lugema ja loodan, et noorim poeg ei katkesta oma varajasi katsetusi. Ma võpatan juba rutiinselt, kui kuulen koolilaste vanemaid kurtmas raskusi, mis tekivad sundides 6 ja 7 aastasi lugema. Soovin, et mul oleks julgust neile öelda, et jätku lapsed rahule. Kuhu meil on nii kiire? Lastel on terve elu, et saada literaadiks. Nende lugemisoskuse eelne elu on nii lühike. Pikas perspektiivis, ei ole halb küsida „tähtsaid“ pedagoogilisi küsimusi. On tõsiasi, et need on mind ülimalt tugevdanud ja kinnitanud minu intuitiivset tunnetust vabaõppe osas. 
Ma tahan oma lastele anda lapsepõlve, mis ei ole täielikult juhitud kellast. Ma tahan, et neil oleks aega arendada oma kujutlusvõime maailma. Ma tahan, et nad teaksid – vabadus igapäevasest pähetuupimisest ei ole miski, mis ilmtingimata täiskasvanueas takistuseks saab. Ja ma tahan, et nad saaksid aru – nad ei pea elama elu, milles on vaja nurisemata kannatada, kuna kõik teised teevad samamoodi. 
tean, et paljudele vanematele, kes elavad peavoolu tavapärast elu, tundub minu vabaõppe tee kahtlustäratava ja vanemliku hoole puudumisena. AGA, kui „vanemliku hoole puudumine“  tähendab seda, et ei ole kindlat magamamineku ja ärkamise aega, ei ole „distsipliini“ ja ei ole piiratud ettekirjutatud elu, siis las ta olla. Mina tean, et olen oma perele leidnud sobiva tee. Ja ma tunnen ennast nii, nagu oleks vabanenud mingist suurest surutisest.
 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar