Teisipäev, 11. veebruar 2014

Unprocessed child: telerivaatamisest ja arvutist

Teler on üks nuhtlus:). Ma püüdsin selle vaatamist lastele üsnagi piirata, nagu ka mitte tutvustada arvutit varases eas. Maale kolides ja maja katuse vahetudes kadusid katuselt antennid ja digiboxi mitteilmumisega koju kadus ka televisioon. Teler jäi kapi otsa koos DVD mängijaga. Mõned aastad tagasi unustati suviti filmide vaatamine sootuks, pimedamal ajal vaadati rohkem. Arvutiga oli huvitavam lugu. Kuni 8 eluaastani ei näidanud poeg arvuti vastu suuremat huvi. Kuid on mingid müstilised viisid, kuidas maailma võrgustik levib nähtamatult õhu kaudu:). Ja mulle tundub, et selle vastu võidelda ei olegi vaja. Samal suvel sõitsime lastega USA-sse Woodstock Fruit Festivalile. Poiss ei osanud inglise keelt, teised ei osanud eesti keelt. Ja ometi selle 9 päeva jooksul õpetasid inglise keeles rääkivad poisid ta arvutit kasutama:). Sel ajal kui ema teiste täiskasvanutega koos loengutes toitumistarkusi tudeeris:). Peale tagasitulekut lugesin ma läbi Unprocessed Child raamatu ja sain paljust paremini aru. Eks see oli hirm, et asi lõpeb umbes niimoodi:
Kuid see ei ole nii. Lapsed, kes ei ole sunnitud istuma suurema osa päevast koolis, ei istu vabatahtlikult paigal terveid päevi ja ei vaata ka telerit ülemäära palju. Ei suured, ei väikesed. 

Unprocessed Child raamatus kirjutab Valerie:
Kui palju televiisorit lasta lastel vaadata, on probleemküsimuseks paljudes kodudes. Me olime ise selline tavaline perekond, kes vaatas õhtuti telerit ning mina ise vaatasin sel ajal, kui Laurie oli veel väike paari igapäevast seebiseriaali. Laurie isa ütles mulle, et tema arvates ei ole õige lasta lapsel seebikaid vaadata, kuid ma ei teinud sellest välja. Arvasin, et Laurie on väike ja ei saa neist niikuinii midagi aru. Kuid ühel päeval rääkisin sõbrannaga telefonitsi ja meie jutuaineks oli eelmisel päeval vaadatud filmi peategelaste omavaheline vestlus.  Ootamatult kolmeaastane Laurie parandas mind ja kordas täpselt õigesti filmidialoogi. Sellest samast päevast ma enam seebiseriaale ei vaadanud.
Laurie vaatas seriaali Sesame Street umbes aasta ja siis tüdines selle monotoonsusest. Ta vaatas mingil perioodil ka Calliope´t – muinaslugude kollektsiooni ning multifilme. Me isaga ei kontrollinud tema teleri ees veedetud tunde ja lasime tal vaadata niipalju, kui ta tahtis. Mõnel päeval vaatas ta 3-4 tundi ja mõnel päeval ei lülitanud telerit üldse sisse. Ta eelistas siis lugeda, kirjutada või mängida oma toas. Nüüd 22 aastaselt vaatab ta telerit umbes paar tundi nädalas, kui on koos oma sõpradega. Ta rendib vahel DVD-sid, kuid leiab, et tema elu on huvitavam kui igapäevane tavatelevisioon. 18 eluaastal vaatas Laurie üsna hasartlikult MTV-d, kui ka see tüütas ta mingi aja jooksul ära.
Ma olen teadlik kõikidest nendest argumentidest, mida laste telerivaatamise vastu esitatakse. Nende elustiil muutub istuvaks ja TV-st tuleb palju prahti, mis igaühele vadata ei sobi. Seega on TV ees veedetud aeg raisatud aeg. Ja ma ei kavatsegi kaitsta teleri vaatamist. Mina isiklikult ei vaata seda ja ei ole vaadanud mõne harva erandiga juba 4 aastat. See oli minu enda otsus, et peale 42 aastat teleriga, ei ole ma sellest enam huvitatud. Ma olin kunagi üks neist lastest, kes vaatas telerit iga päev, kui ma tulin koolist. Ma tean nüüd, et see oli abivahend koolipäeva maandamiseks, sellest eemaldumiseks ja see aitas lõõgastuda.

Ma leppisin Laurie telerivaatamisega täpselt samuti, nagu kõige muuga. Tema kontrollis ise, kui palju ta teleri ees aega veedab. Mõned lapsed veedavad seal aega lõputult, kuid Lauriel oli kalduvus see peale lühikest aega välja lülitada. Kõik lapsed on erinevad ja vajavad erineval hulgal põgenemisteid ja tähelepanu kõrvalejuhtimist. Ma mõtlen, et seda telerivaatamise mittetähtsustamine aitas Lauriel seda kergemini ületada. Ta teadis, et võib selle alati sisse lülitada, kui vaid soovib ja seega ei olnud ta huvitatud lisavaatamistest."

Mis puudutab arvutit, siis meie aeg on just selline nagu ta on. Teleriga samamoodi. Kui keegi arvab, et laps vaataks ilma keeluta arvutit-telerit terve päev, siis prooviges eda teha ise. Terve päev. Või 2-3 järjest. Keegi ei tahaks seda. Ja kui me peame last endast niivõrd palju rumalamaks, et tema ei tea midagi ja käskimata elada ei oska, siis kas see on ikka päris tõene vastus. Laps võib jääda teleri või arvuti taha tundideks peale kooli, kui tema koolistress on liiga suur või kui see, mis toimub kodus teeb haiget. Tuimus ja tundetus.

Valerie kirjutab Laurie arvutilembuse kohta, et nad ostsid arvuti Laurile, kuna ta tundis selle vastu suurt huvi. Huvi kasvas üles spetsiifiliseks tööks arvutivaldkonnas, kuid peale 8 aastat intensiivsemat arvutikasutust hakkas see raugema ja kolledžiajaks jäi ainult õppematerjalide töötlemise aeg. Arvutis olemise aega ei piiratud ega dikteeritud.

Samuti on neid vanemaid, kes on valinud kodu ilma teleri ja arvutita ning on samuti tulnud suurepäraselt toime. Kuid neil, kellel on see olemas ja kelle töö on nende vahenditega seotud, ei saa seda keelata ka lapsele - sest nad elavad ja õpivad koos lapsega elust enesest. Ja see on nede elu üks osa. 
Sandra Dodd 3 täiskasvanud vabaõppe lapse ema kirjutab vastuseks ühele kirjale: 
Sa ütled, et sinu laps vaataks TV-d kogu päeva, kui sa ei ütle „küllalt“. Kui sa oled alati öelnud „küllalt“, siis sa ei teagi, millest sa räägid. Sa oled teinud otsuse mille baasil? Vähene usk oma lapsesse? Arvamine, et laps saab sealt TV-st midagi ja sa ei tea mis see on ja seetõttu püüad armukadedusega neid lahutada? 
"Minu lemmiksaade" tähendab, et laps näeb selles mingit väärtust ja see huvitab teda. Kui sina ei tea MIKS talle see meeldib ja mida ta mõtleb selle vaatamise ajal ning hiljem, siis oled jäetud ilma suurest võimalusest suhelda ja olukorrast õppida. 
Mina vaatasin mingil ajal Blossom, ja me koosa rutlesime nähtud situatsioone. On olnud erinevad Simpsonite, Animaniacs, Friends filmide hooajad. Karate Kid filmid. Spartakus. Monty Python ja Püha Graal. Romeo ja Julia.
Kui sina ja sinu lapsed usaldate teineteist selles, mis teisele huvi pakub ja avatult käsitlete neid teemasid üksteisega, siis liigute kergelt ühe asja juurest teise juurde. 
Kui sa ütled „see saade on nõme“, siis sa annad lastele loa pidada nõmedaks seda, mis meeldib SULLE võib-olla aasta või mõne kuu pärast. Kui sa ütled „ Kui sa arvad, et see on huvitav, siis see peab seda olema!“, siis nad usaldavad sind, kui ütled näiteks, et „kas te tahaksite vaadata Ben Hur´i ? See on lahe!“. 
Mitte ükski laps ei hakka vaatama TV kogu päeva oma elu lõpuni, kui ta ei ole tugevas stressis või hirmunud või vajab millestki põgenemist või on TV muudetud väärtuslikuks selle keelamise ja piiramisega. Kui piirangud on just eemaldatud võib tekkida alguses nö lakkamatu teleri vaatamise soov. Kui lapsed elavad koos perega huvitavat elu, siis telerisaated ei ole ise elamisest huvitavamad. Ja samas on TV saadetest ja filmidest palju õppida.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar