Esmaspäev, 3. veebruar 2014

Tutvustame raamatut: The Unprocessed Child. Living without school

Üks selline raamat, mis aitab hirmu ületada neil, kes kardavad, et kodus õppinud laps ei suuda eales minna ülikooli või saada tööd või head elukutset. Tegemist on raamatuga, mis päris mitu minugi uskumust aitas tühistada. See on huvitav, kuidas me isegi ei aima, kui sügavalt ja kui juurdunud on mõned uskumused. Ja sestap ma tahaksingi sellest raamatust pikemalt näiteid tuua. Aga kõigepealt sissejuhatus. 

image
Laurie Chancey PhD (sotsioloogias) vabaõppel kasvamise loo kirjutab tema ema Valerie Fitzenreiter lahti raamatus „The Unprocessed child. Living without school.“ (eesti k. „Töötlemata laps. Elu ilma koolita“ ) 
Laurie ei  käinud kunagi koolis ja  astus  ilma diplomita ülikooli, läbis vastavad katsed, läbis ka õppe , saavutas oma kraadid ja on praegu õppejõud Louisiana ülikoolis.
Laurie kirjutab raamatu eessõnas ise nii:
Mitmed aastad tagasi tegi sõber mulle komplimendi minu pentsiku käekirja eest ja ma ütlesin talle: „Aitäh, see on töötlemata käekiri. Töötlemata koolisüsteemi poolt, mis püüab vormida kõikide laste käekirja.“ Siit ka raamatu pealkiri – Töötlemata laps. Te saate minuga selle raamatu lehekülgedel lähemalt tuttavaks. Kuni 17 eluaastani ma ei teadnudki, et olen vabaõppel. Arvasin, et olen koduõppel. Kui olime kodust väljapool ja teiste inimeste seltskonnas, siis nad küsisid minult, miks ma ei ole koolis? Ja mina vastasin, et olen koduõppel. Ma vihkasin seda küsimust sama palju, kui kõike seda, mis sellele järgnes. Me ei kasutanud sõna „vabaõpe“ ja sellega me kaitsesime ennast. Rääkisime palju valgeid valesid. Esitasime fiktiivseid aruandeid, et meid rahule jäetaks.
Kuigi minu ema rääkis mulle alati, et ei ole oluline, mida teised meist mõtlevad, muutusin ma teismelise eas veidi närviliseks. Mulle tundus, et ma olen laisk koduõppija. Küsisin emalt, miks ta ei ole mulle õpetanud matemaatikat. Tema vastas, et ta teab – kui ma vajan matemaatikat, siis õpin selle ka ära.
„Kuidas sa seda võid teada?“ küsisin temalt. Ema vastas, et see on täpselt sama, mis lugema õppimisega. Ma ei uskunud teda. Mõtlesin, et olen rumal, testimata, ei suuda end tõestada, segaduses.
Siis, kui ma sain 17, lugesin läbi raamatu Summerhill. Ja siis sain aru. See oli imeline. Ma sain lõpuks aru, miks ema uskus, et ta tunneb lapse olemust. Ma vabandasin tema ees, et olin olnud kahtlustav selles osas, kuidas tema mind kasvatas ja küsisin, miks ta mulle seda ei seletanud. Tema arvas, et oli seda teinud.
Ema ei toonud mulle näiteid, mida ta peale Summerhilli ja John Holt raamatute lugemisel leidis. Ei rääkinud mehest, kes läks Summerhilli vabakooli ja oli nii täielikult huvitatud mehaanikast, et õppis lugema alles 18 aastasena....
Ema Valerie tsiteerib mitmeid kordi Summerhilli raamatust ja toob sealt ühe väga imelise näite. A.S. Neill kirjutab ühest poisist, kes ei tahtnud võtta osa mitte ühestki erialatunnist 10 kooliaasta vältel. 17 eluaastaks luges ta veerides. Ta lõpetas kooli ja alles siis, kui ta leidis omale sobiva töö, õppis ta kiirelt selgeks nii lugemise, kui ka kõik muu oma tööks vajaliku. Ta on nüüd literaat, teenib väga head palka ja on oma kogukonna liider.
Valerie ise kirjutab raamatu sissejuhatavas osas järgmist:
1979 aastal lugesin esmakordselt vabaõppe kontseptsioonist, olin kohe haaratud võimalusest pakkuda seda oma lapsele. Pakkuda talle elu, mis oleks vaba igavusest, frustratsioonist ja valust, mida ma ise koolis 12 aasta vältel kogesin.
Kogu oma austuses õpetajate vastu – nende töö on tehtud nii raskeks meeletute reeglite ja piirangute  kogumiga, et see halvab õppetöö kogu klassis. Nende põhitööks on saanud tunni ajal õpilaste hoidmine vaiksena ja oma koha peal. Tõeliselt head õpetajad, kelle hulgas on ka minu õde, peavad tegema nii palju mõttetut paberitööd ja järgima reegleid, et saada „luba“ tunni huvitavamaks muutmiseks. Kogu koolisüsteem vajab muutmist, või jääb see lihtsalt lastehoiu või lastevangla tasemele. Igal juhul peamine põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, ei ole kooli ründamine. Ma kirjutan, sest soovin jagada oma kogemust, et kool ei ole vajalik lapse positiivse kasvamise jaoks.
Enamik lapsi koolis kukub läbi. Nad kukuvad läbi selles potentsiaalis, milleks nad on sündinud, loomulikus õpihuvis. Lapsed on sündinud meeletu õppimisvõimega, arusaamisega ja loomingulisusega, kuid kaotavad selle, kui astuvad üle kooli läve. Miks nad läbi kukuvad? John Holt kirjutab oma raamatus „How children failed?“ („Miks lapsed läbi kukuvad“), et „lapsed kukuvad läbi seetõttu, et nad kardavad, neil on igav ja nad on segaduses.“
Lapsed on loomult motiveeritud olema meele järele täiskasvanutele oma elus. Nad kardavad ja on ära hirmutatud nii paljude ootuste hulgast, millega vanemad soovivad, et nad oleksid edukad. Ainuüksi nende vanemate pettumuse idee ise viib depressiooni ja vaimse surutiseni. Nende igavus on tingitud mõttetust tihedast päevakavast, mis täidab nende elu igapäevaselt. Segadus tekib, kui neile räägitakse autoriteetsete täiskasvanute poolt vastuolulisi asju.
Selles raamatus ma panen kahtluse alla arvamise, et kõik lapsed peavad olema allutatud koolile või õpetatud samas stiilis, et neist saaksid haritud ja sotsialiseeritud kodanikud meie ühiskonnas. Ma näitan teile ka tervet müriaadi kasulikke asju, mis juhtub lastega, kui reeglite ja seaduste maailm vahetada täieliku vabaduse vastu.
Vanemad ei pea olema kvalifitseeritud spetsialistid, et lasta oma lastel õppida vabaõppel. IGA ARUKAS INTELLIGENTNE LAPSEVANEM ON SUUTELINE KASVATAMA LAST VABAÕPPEL, KUI ARMASTUS JA kannatlikkus on olemas. Ei ole mingit vajadust piiramatuks sissetulekuks, et osta kokku kõike, mida koolis võib olemas olla. Vabaõpe on üks odavamaid viise. Raamatukogud on suurepärased tasuta informatsiooni allikad absoluutselt igas valdkonnas.  Lõputud on soodsa hinnaga või tasuta tegevused-üritused, millest saab osa võtta koos perega. Võib muutuda lausa mänguks – kui vähe on võimalik kulutada.  Ilma kooliühiskonna surveta moe viimaste röögatuste järele on elu üsna lihtne.
Suur osa lapsi alustab lasteaiaga kolme aastaselt. Nad kistakse vanemast või hooldajast eemale selleks, et veeta oma ülejäänud elu uues olukorras. Nende päevad on nüüd jagatud 30 minutilisteks perioodideks: on aeg, kuna sa tohid mängida, aeg lõunatamiseks, aeg lugemiseks, aeg magamiseks. Neile õpetatakse juba varajasest east, kuidas nad peaksid käituma, mõtlema ja õppima teatud kindlal viisil. Nad ei pea mitte ainult ära õppima kõik selle, mida õpetaja käseb, vaid peavad ka igavuse korral teesklema huvitatust pealesunnitava õppe vastu. Lasteaia kogemus peaks toetama lapse loomulikku õpihuvi ja arendama oskusi, mida ta selleks vajab. Selle asemel õpetatakse last automaatselt järgima rutiini kuulekalt ja ilma küsimusi esitamata ja seda isegi juhul, kui rutiinil ei ole mingit mõtet. Kooli tõeline olemus paistabki olevat kuulekuse saavutamises, mitte õppimises. Koolilastel ei ole võimalik öelda, mida nad sooviksid oma ajaga teha ja seetõttu ei õpigi nad enda jaoks valikuid tegema.
Kontrolltööd ja testid ei ole vabaõppuritele vajalikud. Vanemad on ju teadlikud sellest, mida laps teab, kuna veedavad koos palju aega.  Testid ei näita lapse tegelikke teadmisi; pigem näitab see, kui hästi ta oskab ta testi teha. Väga paljudel juhtudel, intelligentsete laste testide tulemused on kehvad ja nende eneseväärikus/enesekindlus saab tugeva hoobi. Ja vastupidi, kehv õpilane võib teha testi hästi ja siis oodatakse, et ta ka edaspidi esineks sellisel tasemel.
Kui lapsed on 6 aastat vanad, alustavad nad kooliteed. Järgmised viis aastat algavad nende päevad ca kell 6 hommikul. Nad panevad selga riided, mida vanemad on nende jaoks valinud; söövad helbeid või putru vanemate nähes ja sõidavad kooli. Järgmised 7 tundi oodatakse lapselt, et istuks vaikselt ebamugaval toolil ja õpiks igavaid baasteadmiste fakte, mida väga tihti ei paista nende elus üldse vaja minevat.
Lapsed hakkava nägema raamatuid kui piinariistu, mida kasutavad hoolimatud õpetajad kodutööde vormina. Kui lapsevanemad ei naudi raamatuid, siis ka nende lapsed ei hakka seda kunagi tegema. Kui lastel ei ole õigust valida, mida nad teevad omaenese ajaga, siis neil on hiljem igav, kui keegi ei dikteeri, mida peab tegema. Kui selline mittesobivus hakkab ilmnema, kirjutatakse lastele väga sageli välja tabletid, et nad muutuksid „sobivaks“. Paljud lapsed muutuvad häbelikuks ja enesessetõmbunuks või agressiivseks. Mõned leiavad, et kergem on nõustuda õpetajaga, kui olla pärast silmitsi mässu tagajärgedega.
Umbes 14 aastasena alustatakse gümnaasiumiosaga, kus õppimine on koos areneva keha  ja isiksusega. Õpetajad ja vanemad nõuavad nüüd veel enam, kuna sõbrad vaevlevad eakaaslaste surve (peer pressure) all. Neil on veel 4 aastat „põrgut“ enne, kui minna ja otsida omale töö ja saada täiskasvanuks. Järjest kasvav arv teismelisi satub eakaaslaste surve all tarbima narkootikume ja seda uima peetakse pääseteeks.  Nende hinded kannatavad, nad muutuvad seksuaalselt aktiivseks, mis aga sageli viib juhuvahekordadeni.  Kuna puudub kontroll omaenese elu üle, siis viib see agressiivuseni, mis avaldub kaklustes ja noa ning relvadega vehkimises. Eneseväärikuse ja –usalduse puudus põhjustab sageli ka koolist väljalangemise ning suutmatus oma temperamenti kontrollida võib viia vanglasse. Kui nad suudavad koolist ennast läbi viia, võidakse end leida ebarahuldavalt töölt või abielust, milleks nad ei ole valmis. Nad tunnevad segadust, abitust, eesmärgipuudust. Võtab aastaid enne, kui nad saavad üle oma lapsepõlvest või ei saa üldse.
Selle kohta on läbi viidud palju uuringuid.  
Vabaõppel laps ei näe õppimist, kui kindlas ajaperioodis tehtavat toimingut. Nad näevad õppimist millenagi, mis juhtub loomulikult, on vaeva väärt ja see ei ole piiritletud ajaga.  Nagu kirjutas John Holt oma raamatus How Children Learn: „Linnud lendavad, kalad ujuvad, inimene mõtleb ja õpib.“ Seega, me ei pea motiveerima last õppima keelitamise, altkäemaksu või sundimisega. Me ei pea neile pidevalt pinda käima, et  nad õpiksid. Mis meil on vaja teha (ja see on ainus asi, mida on vaja)  on see, et toome nii palju maailma nende eludesse, kui võimalik. Anda lastele nii palju abi ja juhatust kui võimalik, kui seda küsitakse; kuulata respektiga, kui nad soovivad rääkida; ja seejärel tee pealt eest! Meil tuleb usaldada – nad teevad ise kõik ülejäänu.
A.S. Neill (Summerhilli kooli omanik ja asutaja) kirjutab oma vabakoolist: „Ma olen just nüüd aru saanud oma haridusskeemi absoluutsest vabadusest. Ma näen, et kogu sund väljastpoolt on vale, et ainult sisemine sund on ainus väärtus … kui laisklemine on nende isiksusele sel teatud hetkel vajalik … siis on see taastumisprotsess ja seetõttu hädavajalik.“ Neill juhtis oma kooli kuni surmani ja nüüd jätkab tema tütar Zoe. Tema populaarseim väljend on: „Hirmu puudumine on parim asi, mis lapsega võib juhtuda.“
Iga lapsevanem, kes puutub viiel päeval nädalas kokku talle vastu töötava lapsega, kui toimub riidessepanek, söömine, uksest välja minek, hindab pinge puudumist vabaõppe kodus.  Ei ole äratuskella, mis nõuab, et päev algaks; ei ole rangelt piiritletud ajakava, mida tuleb järgida; ei ole riietumisreegleid. Päev algab lapse jaoks siis, kui tal on loomulikult uni ära läinud ja vaikselt toimub aktiivsusesse voolamine. Mõned võivad arvata, et see soodustab laisklemist, kuid tõestatud on täiesti vastupidine. Enda ise juhtimine viib suurema enesedistsipliinini ja suurema vastutuseni. Vabaõpe hirmutab neid, kes kardavad isiklikku vabadust ja piiritlemata ajakava. Täiesti vale on arvamus, et vabaõpe tähendab lapsega mittetegelemist või vanemliku hoole puudumist. See on väga levinud müüt. Enamiku vabaõppurite elu on väga lõdvestunud ja rahulik niipea, kui ei püüta pidevalt sundida lapsi terve päeva midagi tegema. Õppimine ei ole midagi sellist, mis toimub eraldi elust enesest ehk mingist muust loomulikust tegevusest. Nende elu on tasakaal kõikidest juhtuvatest asjadest, nii negatiivsetest kui ka positiivsetest. Õppimine ongi osa sellest protsessist, mitte sellest lahus.  Kooli olemasolu ei anna mingit garantiid, et laps õpib. Paljudel juhtudel garanteerib see hoopis vastupidise. Klassiruum ei soodusta mitte alati keskendumist või huvi teadmiste vastu. Madal moraal ja distsipliin on koolides tavaline. Vabaõppel õpib laps mõtlema niivõrd loogilisel ja omapärasel viisil, millest koolitatud inimene ei pruugi kunagi aru saada. Vabaõppur õpib toime tulema reaalses elukeskkonnas, samas kui kool on suletud institutsioon ja kaugel tegelikust elust.
Üks vabaõppe suurimaid eeliseid on väga lähedane side oma lapsega. Sa oled koos lapsega 24 tundi päevas ja laps õpib sinult väärtusi, lootusi, unistusi ja hirme. Ja sina õpid tundma oma last. Ilma piiritletud ajakavata ja ilma sunnita võtta omaks teiste uskumused. Sellisest suhtest saab tõusta tõeline respekt ja täielik usaldus. Kõik, mida sa oma lapsele annad, tuleb sulle kümnekordselt tagasi.
John Taylor Gatto šokeeris 1991 aastal tervet maailma, kui ta New York osariigi Aasta Õpetajana oma ameti maha pani öeldes, et ta ei soovi enam koolis lapsi kahjustada.

Vabaõpe ei ole lihtsalt koolitamise vorm. See annab lapsele vabaduse ja vastutustunde valida, mida ta oma ajaga teeb. Kui laps on vaba rutiinist ja teab, et teda usaldatakse, siis ta õigustab seda usaldust. Õppimine muutub lapsele nauditavaks siis, kui ta ei tunne sundi. Vabaõpe ei ole paljudele vastuvõetav, kuna tavajuhul tähendab see seda, et üks vanematest jääb koju ja annab lapsele usalduse, suure ootamisvõime, tingimusteta armastuse ja täieliku respekteerimise. Peale kõige, sul tuleb nautida temaga koosolemist. Irooniline ongi see, et kooli ja puuduliku vanemliku kontakti koosmõjul ongi tekkinud asjaolu, et me ei naudi lastega koosolemist.  Koolisüsteem on oma aja ära elanud ja ei tööta uute põlvkondade jaoks. Minu jaoks on kool praegu julm lapsehoidja – ei midagi enamat. Kui minu tütar oli väiksem, siis tema seinale oli kinnitatud üks plakat. Plakatil seisis: „Kool on suurepärane asutus … kuid kes tahaks elada asutuses“. See plakat ütleb kõik.
My promise to my children… I am your mother. I will stay out of your way; trust you; hold space for you, if and when you need to flip out; brainstorm with you; be a voice of clarity and sanity, if I can; listen to your worst nightmares; support and partner with you to manifest your wildest dreams; and always be there when needed because I LOVE YOU! Moreover, I will honor our sacred relationship, which is more important to me than what you do or how you do it.
My vision for you is that you find people who will love you, care for you, support you, and believe in you the way I do. And, that you can be that person for yourself.
peacefulparentinwhisperer.com

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar