Esmaspäev, 9. detsember 2019

Vaba mänguaeg on oluline






Lühike postitus Erynn Brook poolt, kes kirjeldab iseennast nii: Ma olen jutuvestja. Armastan meediat, popkultuuri, nohikukultuuri, igasuguseid superkangelaste filme, sotsiaalse õigluse küsimusi. Ehitan sildu. Loon ühendusi. Satun vaieldavatesse ruumidesse ja leian ebakõla. Mul on ADHD ja olen mõnikord oma mõtteprotsessis pisut ringjooneline, kuid mulle öeldu põhjal näib see mõne inimese jaoks resoneeruvat. Usun, et üks suurimaid probleeme, millega me liigina silmitsi seisame, on see, et nii vähesed meist teavad, kuidas kuulata:






Inimesena, kes on juba 13 aastat lapsi õpetanud, ma palun teid. Palun. Lubage neile struktureerimata mänguaega. Ärge täitke tegevustega iga hetke ja iga päeva oma laste elust. Ärge julgustage ka neid endid koostama omale päevakava. Ärge õpetage neid vaatama igat asja ainult haridusliku väärtuse, tootlikkuse või kasulikkuse kaudu. Kui teie kõrgele pürgiv noor inimene tuleb minu juurde etenduskunsti (hõlmab näitekunsti, tantsu, muusikat ja neist tekkivaid kombineeritud žanre)  õppima, veedan nii palju aega, et lahti harutada tohutute ootuste segadikku, mille nad on enda õlgadele võtnud, kuna keegi on need ootused neile pandud. Nad on niivõrd stressis eksimise või halvasti tegemise või kehva väljatuleku pärast, et võtab tohutult aega õpetada neile, et nad lõdvestuksid, oleksid nemad ise ja kasutaksid võimalusi.Minu juurde on jõudnud 9-aastased, kel on suurem lihaspinge,  kui enamikul täiskasvanutel, just tänu ootuste raskusele. Neile on õpetatud, et neid jälgitakse ja hinnatakse igal sammul ning neil on peaaegu võimatu mind uskuda, kui ütlen, et nad ei saa seda tööd teha, kui nad igal sammul ootavad minu heakskiitu. Vahetunnist ei piisa. Nad vajavad aega, et olla lihtsalt inimesed. Las nad lihtsalt olla. Las nad vaatavad koomikseid või loevad või joonistavad või värvivad või mängivad, uinuvad või laulavad või mida iganes.Jätke nad rahule. Ärge jälgige ega hoolige sellest, mida nad valmistavad või teevad. Las nad lihtsalt olla. Ärge andke tagasisidet selle kohta, kuidas see võiks veel parem olla. Ärge öelge, et nad kõlavad suurepäraselt, kui nad laulavad madalalt, aga mitte siis, kui nad laulavad kõrgelt. Ärge öelge, et nad joonistavad paremini x kui y. Ära ütle neile midagi. Lihtsalt laske neil olla ja teha ja hingata. Osta neile konstruktoreid. Ja veel lihtsalt mõned pallid, mõned klotsid, mõned värvipliiatsid ja tühjade lehtedega märkmikud. Laske neil nuku juuksed maha lõigata. Las nad koostavad mänge ja ehitavad maailmu ning suhtlevad oma sõpradega läbi nende maailmade. Lase neil kõik segi ajada ja tunda rõõmu seda tehes. Ma ei saa neid õpetada paremateks kunstnikeks, kui nad on kunsti tegemiseks liiga hirmul.Ma ei saa neid õpetada paremateks inimesteks, kui nad on inimeseks olemiseks liiga hirmul.Te ei õpeta neid paremateks inimesteks. Õpetate neid paremateks töötajateks.Te purustate nad. Lõpetage see.Sel ajal, kui olete iseenda juures, laske endil olla. Natuke.Tehke naljakaid hääli. Laulge muusika saatel. Tantsige tantse, mille samme te ei tea. Joonistage midagi, mis ei tule hästi välja. Pange maha joogamatt ja tehke iseenda stiilis  liigutusi. Naera iseendale, valjusti. Ma võiksin teile ette lugeda kõik teaduslikud ja pedagoogilised põhjused, miks kõik see on vajalik ja see on vajalik, aga ma pigem soovitan seda teha sellepärast, et te väärite olemask teie ise. Sa väärid oma häälega rääkimist ja kirjutamist. Sa väärid naeru. Sa väärid kogu inimkogemust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar