Pühapäev, 31. august 2014

Tulevik ei ole etteplaneeritav ehk elus juhtub nii mõndagi


Wendy Priesnitz on 2 täiskasvanud tütre ema ja ajakirjade sh Life Learning Magazine väljaandja. Tema lapsed ei käinud kunagi koolis, mis 1970datel aastatel oli üsna haruldane juhus, seda enam, et Wendy on diplomeeritud kooliõpetaja. Nüüd on Wendy 40 aastat olnud vabaõppe eestkõneleja. Kuigi märgib, et sõna vabaõpe (unschooling) talle ei meeldi ja ta eelistab „elust õppimist“ või „elust, kui kooli ei eksisteeri“ http://www.wendypriesnitz.com/about_wendy.html


W. Priesnitz kirjutab 2014 aasta mai/juuni numbris: Grace Llewellyn ütleb oma raamatus Guerilla Learning, et kui sa oled lõpuks maha rahunenud, siis on vabaõpe lihtsalt üks mõnus termin „elu“   või „institutsioonivaba kasvamise“ kohta.
Jah, loomulikult. Kuid kuidas on ometi see muutunud nii komplitseerituks? Miks on nii paljud inimesed haaratud argumenteerimisse oma definitsioonide ja meetodite osas. Miks nii paljud vanemad on ebakindlad, kahtlevad, segaduses või lihtsalt totaalses hirmus ses osas, mis puudutab ilma koolita elamist?
Ma arvan, et vastus nendele küsimustele peitub soovis pakkuda parimat inimestele, kes on meie hoole all; me tahame teha oma töö hästi, kui mitte täiuslikult ja tunneme ennast süüdi, kui asjad lähevad vastupidi ootustele. Ma võin oma koolita kasvamise kogemusest nüüdseks 40 aastaste lastega öelda, et asjad LÄHEVADKI teisipidi sinu ootustele, niisiis anna oma parim (ja ürita kaotada oma ootused).
Kuna me oleme rangelt juhitud ja piiratud lapsepõlve produktid, oleme ka segaduses, hirmunud, pidevas enesekaitses (ehk rünnakus) ning soovime olla kas eksperdid või tahame mõnega neist konsulteerida, kuna ei ole harjunud vabadust  rohkem kasutama, kui järgnev põlvkond. Kui meile on esitatud  fakt, et ei ole ühte ja ainust õiget viisi vabaõppeks, siis me vaatame ringi mõne inimese järele, kes ütleb meile, et on küll ja see omakorda annab meile võimaluse illusiooniks, et me suudame kontrollida olukorda ja selle tagajärgi.
Siin peitub üks tera: tulevik – nii lähi- kui ka kaugem – ongi ebakindel. Ja ma ei suuda ette kujutada parimat viisi laste ettevalmistamiseks tulevikuks, kui elust õppimine. Maailm muutub nii kiiresti, et mitte ükski teadmisi täis tuubitud keha, ükski eluinstruktsioonide kogum ei jää vananemata. Laste sisemise õppimisvõime toetamine viisil, mis võimaldab neil olla valmis kõigeks, on parim kingitus, mida me neile anda saame.
Elu on rännak, iga inimese rännak on erinev ja seega on iga pere tee vabaõppe protsessis erinev. Me keegi ei alusta oma rännakut nii, et teame vastuseid kõikidele küsimustele.
Aga me alustame teadmisega, kuidas õppida. On fakt, et õppimine ongi elu ja me oleme alati õppimas, õpitut unustamas, ja taas õppimas. Samal viisil nagu meie lapsed õpivad loomulikult, saame ka meie lapsevanemad õppida, kuidas neid aidata.
 .

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar