Bobby Fisheri kooliskäimisest

 

Mul nooremad lapsed mängivad kõik malet. Poisid rohkem. Ja eelmisel aastal, pärast suurepärase filmi „The Queen´s Gambit“ vaatamist otsiti oma unustatud malendid jälle välja. 

Tõenäoliselt olen malemängus samuti nagu Bobby Fisher oma ema kohta kunagi ühes intervjuus ütles: „Ema on males antiandekas, täiesti lootusetu“. 😂

Võib olla mitte siis matemaatiline lootusetus - kuna ma olen päris kõvast bridži mänginud aga kui huvi pole, siis antiandekus on kerge tulema.

Mina pigem loen, sestap võtsin e-raamatukogust Frank Brady „Lõppmäng“, mis on maletaja Bobby Fisheri eluloost. Kes tõenäoliselt on mingil määral ka Queens Gambit flmi peategelase prototüüp.

Siit raamatust ka mõned tähelepanekud Fisheri kooliajast:

Bobby Fisher sai malega tuttavaks 5 aastaselt, kui tema õde tõi koju esimesed malendid. Mingil hetkel oli malemäng tema elus niivõrd oluline, et Bobby suureks jahmatuseks hakkas ema nõudma, et ta nõustuks tegema psühholoogilist testi, millega määrataks, kas on võimalik tema lakkamatut huvi malemängu vastu kuidagi ohjeldada. Peale poisiga kohtumist ei hakanud Brooklyni haigla psühhiatriaosakonna dr Harold Kline pakkuma talle ühtki isiksus- või intelligentsustesti. Ta kõneles poisiga ja märkis siis emale, et muretseda pole vaja, kuna mõni mäng, asi või spordiala võib sageli hakata lapsele niivõrd suurt huvi pakkuma, et muutub kinnisideeks. Arsti arvates ei olnud poiss neurootik.

Ema polnud sellega veel rahul ja viis Bobby neuropsühhiaater Ariel Mengarini juurde. Mengarini ise oli samas malemeister. Ta sai kohe poisist aru ja märkis: „Ütlesin emale, et tean palju halvemaid asju kui male, millele inimene võib pühenduda, ja et ta peaks laskma poisil leida oma tee.“

Bobby ajurakud näisid haaravat iga malendi piirangud ja võimalused mistahes võimalikus seisus ja salvestavat need tulevikus kasutamiseks. Need jäidki sinna tema mälu soppidesse, sügavale abstraktsete mõtete koobastesse: info ja ideed etturitest ja väljadest, mida kasutada või tähelepanuta jätta – kõik täiuslikus korras ja kooskõlas.

Ema sai aru, et Bobby on heade vaimsete võimetega, aga esialgu ei pidanud ta poissi imelapseks. Bobbyga seotud probleemid olid sotsiaalset laadi: juba väga noorena hakkas ta elama oma rütmis, mis läks tihtipeale vastuollu sellega, kuidas teised lapsed arenesid. Esialgu suutis ema teda ohjes hoida, aga selleks ajaks, kui Bobbyl täitus kuus eluaastat, dikteeris juba tema seda, kuidas ta elab. 😃😃😃

Joan (Fisheri õde) märkis venna kohta: Kui ta oli seitsmeaastane, oli Bobby võimeline arutlema niisuguste mõistete üle nagu lõpmatus või lahendama igasuguseid keerulisi matemaatilisi probleeme, aga kui paluda teda liita kaks kahele, oleks ta tõenäoliselt andnud vale vastuse.“

Ehkki see oli arvatavasti liialdus, on selge, et Bobbyle ei meeldinud jätta meelde midagi, mis ei pakkunud talle huvi, ja korrutustabel kuulus just niisuguste asjade hulka.  

Regina ja Joani katsed panna Bobby kuidagi koolitööd tegema  jäid harilikult viljatuks. Bobby tähelepanu koondus tundideks üksnes mõistatustele või malemängule, aga ta hakkas kohe nihelema ja rähklema, kui tegu oli lugemise, kirjutamise või aritmeetikaga. Brooklyni avalike koolidega tekkis samuti probleeme. Bobby oli seltsimatu ja hoidus teistest lastest eraldi, põhjus arvatavasti häbelikus või konkurentsikartus. Selleks ajaks, kui poiss jõudis neljandasse klassi, oli ta käinud kuues koolis – peaaegu kaks kooli aastas – ja alati sealt lahkunud, sest ei saanud õpingutega hakkama või jättis läbisaamine õpetajate ja klassikaaslastega soovida või ei sobinud kooli asukoht. Meeleheitel ema pani Bobby kirja andekate laste kooli. Poiss pidas seal vastu ühe päeva ja polnud nõus sinna tagasi minema.

Viimaks leidis ema kooli – 1952 aastal, kui poiss oli 9 aastane, läks emal korda saata ta Brooklyn Community Woodward kooli, kus oli ca 150 õpilast. Kool järgis 18. Sajandi Šveitsi haridustegelase Johann Heinrich Pestalozzi põhimõteid, mis ei tunnistanud päheõppimist ja ranget distsipliini ning koondas tähelepanu isksuse arengule mitmete eksperimentaaltehnikate abil. Kool propageeris nn Anschauung-kontseptsiooni, mille kohaselt läheneb iga laps asjadele oma isikupärasel viisil. Toolid ja lauad polnud kindlalt ühel kohal nagu enamikus koolides ja lapsi püüti suunata nii, et nad ei teeks õppimisel ja mängul vahet. Näiteks Ameerika varasemat ajalugu õppides riietusid õpilased tolleaegsetesse riietesse ja õppisid lõnga ketrama, vaipa kuduma ja hanesulega kirjutama.

Bobby oli valinud male ja selle, mida see talle tähendas. Ta oli selles mängus oma andekust juba tõestanud ning Woodwardi kool tunnistas seda sellega, et lasi tal õpetada malet mängima teisi õpilasi, lisaks näitas ta IQ testis astronoomiliselt kõrget tulemust.

Fisher ei olnud andekas ainult malemängus, kuigi see köitis teda kõige enam. Mingil ajal mängis ta päris hästi akordionit, ühes suvelaagris sai temast edasijõudnud ujuja ja Woodwardis oli ta ka hea pesapallis.

Kolmeteistkümnendaks eluaastaks oli Fisher mänginud tuhandeid partiisid, neist palju kiir- või välkmale vormis. Tal ei olnud mänguks vaja malelauda, ta suutis edukalt mängida pimemalet.

14 aastaselt tuli ta kõige noormaks USA meistriks, 15 aastaselt oli ta ühtlasi noorim suurmeister, kui ka noorim kandidaat maailmameistri kohale.

20 aastaselt võitis ta USA meistritiitli, võites 11 mängust 11.

Maailmameistriks tuli Fisher 1972 aastal.

Kas see vabandaks korrutustabeli mittetundmist? Kas poleks tänases eesti koolis Fisher kindel kahemees - matemaatiline imbetsill.