Hinnete mõju laste depressioonile on suurem, kui pandeemial

 

Mõned päevad tagasi oli delfis artikkel „Viielisest õpilasest on saanud nulliline, kes vihkab kooli ja õpetajaid – depressioon murrab distantsõppel lapsi.  Eelkõige näitab juba see pealkiri suhtumist - viieline ehk tore laps ja nulliline ehk väärtusetu laps. Kas on nii?

Jätkuvalt on mure hinnete ümber – pannes hinded ja õppimisvõime ja arukuse ühele pulgale. Hinded on abstraktne asi, mis ei mõõda lapse tegelikku õppimisvõimekust ega tema tarkust (täpsemalt allpool). 

Hinnete tagaajamine pandeemia ajal on ääretult kohatu. Vanemad saaksid oma lapsi tohutult aidata, kui nad selgitaksid hinnete mõttetust ja seda et arukus ja õpivõime ei ole üheselt hinnatav. Samuti saavad vanemad lõpetada oma lastelt "heade" hinnete nõudmist. Pole vaja ka teha võrdlust enne 5 ja nüüd 0. Pole vaja anda lapsele hinnangut. Aga seda on raske teha, kuna vanemad on üles kasvanud hinnete ja hinnangutega.

Pandeemia ajal on juba välja toodud asjaolu, et pandeemia mitte ei tekita kooliprobleeme, vaid toob kooliga seotud probleemid rambivalguse kätte. Eesti koolilaste vaimne tervis on lääneriikide üks kehvemaid ja oli seda juba enne pandeemiat. Depressioon murdis lapsi juba ammu enne seda.

Kirjutasin FBs sellest 08.septembril 2020: „PISA testide vaimustusest võib kergesti kaineneda, kui vaadata Eesti teisi auhinnalisi kohti: noorte enesetappude tase 41 jõukas riigis, kus Eesti on 39 kohal ehk noorte (15-19) enesetappe on rohkem vaid Leedus ja Uus Meremaal ;  veel edukam on Eestis % 11, 13 ja 15 aastaste osas, kes end liiga paksuks või kõhnaks peavad, peale meid on olukord hullem vaid Poolas. Vaimne heaolu 38 riigi pingereas, kus 1 on kõige parem jne, on Eesti 33 kohal. USA kohe meie ees ja Lõuna Korea meie järel“

UNICEF märkis avaldatud andmete juurde, et alanud pandeemia võib siin viia veelgi allapoole.

Laste jaoks on koolist saanud täistöökoht – mis ei saa otsa ka koolitundide lõppedes. Lisanduvad kodutööd, iseseisvad tööd ja järeltööd. Pea nullini on viidud võimalus õppida midagi süvitsi, midagi huvitavat, midagi enda jaoks. Igasugune vaba mäng on kadumas (vaba mäng – ilma täiskasvanu juhendamiseta-kontrollimiseta). Istuv eluviis juba lasteaiast on sisse juurutatud ja isegi peale koolimajast lahkumist, on soovitav veel istuda ja veel midagi kooli tarbeks teha. Järjest pikemalt ja järjest põhjalikumalt ning tulemuseks on enesetapud ja depressioon. Sama juhtub täiskasvanutega, kui nende töö nõuab jäägitut pühendumist, neid aina hinnatakse ja aina nõutakse enam. Pandeemia on andnud võimaluse vanematel ja lastel pikemalt koos olla ning see on andnud vanematele võimaluse näha, kui halvas seisus on laste vaimne tervis. Seda ei ole enam võimalik koolimaja seinte vahele lukustada ja teha nägu, et kõik on koolisüsteemiga korras.

Mil iganes ma saan kokku lapsevanemaga, kes saab aru, et hinded ei ole tema lapse identiteediks ja võimekuse näitajaks, tuleb jutuks kool ja õpetajad, kes sellest aru ei saa ja nõuavad rangelt õppekava ja tööde tegemist maksimumiga, hinne on ainus asi, millele keskendutakse. Vanemad on nõutud. 

Mil iganes ma saan kokku õpetajatega, kes oskavad õppekavas olevat rahulikult, paindlikult ja dünaamiliselt edasi anda, lapsi selles keerukas olukorras toetades, tuleb jutuks lapsevanemate suhtumine. Vanemad tahavad hindeid, tahavad maksimaalselt häid hindeid – ja see ongi ainus, mis korda läheb. Õpetajad on nõutud.

Süsteem on ajapikku loonud nii õpetajate, kui vanemate hulgas teatud suhtumise. Eks see kindlasti on nii igas valdkonnas. 

Kui laps on masenduses seetõttu, et tema hindeid ei ole head – siis mida see näitab? Kas vanem, kool või ühiskond on tekitanud talle arvamuse, et ta on teatud hinnetega vähem väärt, vähem võimekas, vähem aktsepteeritud. Pole piisav. Kuni laps hakkab seda uskuma ja ise ennast siunama. Iga uskumuse, mis on tekitatud, saab ka kaotada. Selgitada, läbi mõelda, arutada ja aina küsimusi esitada. 

Washington Postis kirjutab samal teemal Kelly Glass „Lapsed vajavad peale aastast isolatsiooni ja pandeemiat vähem akadeemilist survet ja rohkem toetust.“

See, mida ma eesti artiklist välja loen – vanem tõlgendab seda nii, et toetust peaks jagama kool ja toetus on täiendav õpe, täiendav tund ja mingigi võimalus veel üht head hinnet saada. Õpetaja tehku, õpetaja vastutagu, õpetaja leidku võimalus. Lihtsamad loomulikumad lahendused ei tule pähegi. 

Ütleme, et me ei ole üldse hoolinud sellest, mida tänane koolisüsteem, kui seda liiga rangelt kohaldada, meie laste vaimse ja ka füüsilise tervisega teeb. Pandeemia ajal on asi niivõrd teravalt silmatorkav, et me ei saa seda enam eirata.

Glass kirjutab oma artiklis emast, kes oli ärevil tütre hinnete pärast: "D-de nägemine hindearuandes tekitas meile stressi ja ärevust ajal, mil niigi palju pingeid."

Ema ootused olid kõrged; ta on üles kasvanud Taiwani immigrantidest vanemate sarnase survega. "Ma tulin kodust, kus akadeemilisus on väga oluline," ütleb ta. Tema vanemad olid rõhutanud õppimise, heade hinnete saamise ja kõrgkooli minemise tähtsust.

Kuid kui tuli pandeemia ja ta sai oma tütre õppimiskogemusest igapäevase ülevaate, muutusid tema prioriteedid: "Ma sain näha, kui raske see talle oli, ja see pani mind kindlasti ümber hindama sellist akadeemilist püüdlust, millega mina üles kasvasin.“

Nii kirjutas ema õpetajale ja õpetaja ütles, et tema tütrel on vaja lihtsalt millelegi keskenduda. See ei pea olema täiuslik. See andis emale arusaamise: "Me taipasime järsku, et see on algkool. Ta käib kolmandas klassis. Mitte miski, hoolimata sellest, kui halvasti kolmandas klassis läheb -  pole ületamatu."

Vähem ranged akadeemilised ootused aitasid Cole'il veidi kergemini hingata. Need võivad olla kasulikud ka laste vaimsele tervisele, eriti pandeemia ajal, ütleb Ronald Stolberg, lastepsühholoog, Alliant International University professor ja raamatu "Teaching Kids to Think" kaasautor.

Stolberg ütleb, et vanematele peaks laste vaimne tervis ja enesehinnang tulema enne hindeid ja muid akadeemilisi ootusi. Tegelikult võib akadeemiline surve halvendada vaimse tervise probleeme. "Mõistlik rusikareegel on julgustada meie lapsi andma endast parim nii, et see ei hakkaks üle jõu käima.“

Dotsent, endine New Yorgi algkooli õpetaja ja puuetega inimeste eestkõneleja Heather Clarke on sellega nõus. "Kutsun vanemaid ja eestkostjaid üles meeles pidama, et nii palju akadeemilisi ootusi, mis meil laste suhtes on, on täiesti meelevaldsed ega ole alati kõigile arenguks sobivad," ütleb ta.  

Stolberg soovitab vanematel pandeemia ajal paindlikult läheneda oma laste hinnete süsteemi standarditele: "Vanemad ei peaks olema kontrolltööde/eksamite tulemuste, hinnete ja tegemata ülesannete pärast üleliia mures. Meie laste heaolu on hinnetest olulisem."

Kuidas saavad vanemad akadeemilisuse osas ennast rahustada? San Francisco algkooli direktor ja raamatu „The Overly Honest Teacher: Parenting Advice From the Classroom“ autor Meredith Essalat soovitab vanematel tegelikkuskontrolli teha - kus nende laps akadeemiliselt viibib.“  

 

Ja ma tõesti loodan, et Eesti vanematele ei hakka tegelikkusekontroll seisnema selles, et küsida mures lapselt lahendust eksponentvõrrandile või paluda tal peast üles öelda püströöptahuka ruumala. Mõtle seda küsides pigem sellest, kas sa ise seda teaksid ja kas selline teadmine on olnud täiskasvanueluks hädavajalik. Pigem on vajalik jätkuvalt osata oma raha lugeda, oma oste teha, oma mänge mängida – punktiskoore kokku arvutades. Naerda püströöptahuka ülesannete üle, mida ei oska teha, leida vastuseid igapäevastele küsimustele...

 

Artiklis märgib Clarke, et vanemad saavad aidata lastel oma töödega pihta hakata ja mitte piinelda selle üle, kas töö saab tehtud suurepäraselt: "Üks peamisi asju, mida me praegu lapse arengust teame, on see, et kodutööd ei paku lastele eriti palju akadeemilist kasu.“ Clarke viitab 2013. aasta Stanfordi ülikooli uuringule, mis näitas, et liigne kodutöö suurendab keskkooliõpilaste stressitaset ja ärevust ning annab vähe akadeemilist kasu. Teadlased on korduvalt vaidlustanud idee, et kodutööd on lastele kasulikud. Lõpptulemus on Clarke sõnul see, et vanematel on olulisem keskenduda sellele, kas nende lapsed õpivad, mitte kuidas ja milliste tulemustega.

Nooremate klasside laste jaoks tuleks „keskenduda kirjaoskuse ja numbrioskuse arendamisele. Seda saab teha ümbruskonnas ringi jalutades ja tänavasilte vaadates, koos naabruskonna kaarti tehes ja pilte sildistades ... Neid tegevusi loetakse lugemise, kirjutamise, kunsti, matemaatika ja ühiskonnaõpetuse õppeks,” ütleb Clarke.

Gümnaasiuminoorte panus võib olla suurem. "Hinne muutub olulisemaks ja vanemad on õigustatult rohkem mures selle pärast, kui lapsed liiguvad klasside tasemel ülespoole," ütleb Clarke. Paljud vanemad õpilased valmistuvad ülikooliks ning sellega kaasnevad konkreetsed stressorid ja ärevused. Tema nõuanne nende õpilaste vanematele on aidata neil koduste ülesannete mikromajandamise asemel sukelduda oma õpihuvidesse ja seostada neid igapäevaeluga.

"Lugege raamatukogust autobiograafiaid, tehke muuseumides veebiekskursioone, et lisada õppimisele rohkem kogemusi reaalsest elust," ütleb ta. Teismeliste aitamine oma huvide avastamisel aitab neil lõpuks teha otsuseid, millist eriala valida, rääkimata materjalist kolledži vastuvõtu esseede ja testide jaoks.

Samuti kutsub Clarke vanemaid üles pidama oma laste õpetajatega avatud dialoogi kõigi uute ootuste üle. Mis siis, kui lapsed vajavad täiendavat akadeemilist tuge? " Rutiinne suhtlus lapse õpetajaga klassiruumis osalemise, ülesannete täitmise ja hindamise tulemuste kohta võib võimaldada vanematel tuvastada, kus aidata oma õpilasel rohkem rõhku panna või tähtsustada," ütleb Essalat. Vanemad ja õpetajad saavad koos otsustada, kuhu jõupingutused suunata, ja luua kava, mis keskendub kasvule teatud akadeemilistes piirkondades, mitte laste ülekoormamisele ja läbipõlemise tekitamisele, suurendades õppekava üle mõistuse.

Kui koolid naasevad kontaktõppe juurde, võivad vanemad tunda tungi survestada lapsi "järele jõudma". Kuid Essalati sõnul on olulisem anda neile edu saavutamiseks vajalikud tööriistad, et nad saaksid enesekindlalt edasi liikuda.

 

Mida uuringud hindamisest ja hinnete kohta ütlevad. Alfie Kohn on toonud välja 3 ühist leidu hindamise mõjude kohta:

* Hinne vähendab õpilaste huvi kogu õpitu vastu. On näidatud, et „hindamisorientatsioon” ja „õppimisorientatsioon” on pöördvõrdelises seoses ning nii palju kui ma oskan öelda, on kõik uuringud, kus on kunagi uuritud hinde saamise mõju sisemisele motivatsioonile (või juhiseid, mis rõhutavad hea hinde saamise tähtsust) on negatiivse mõjuga.

* Hinded loovad selle, et eelistatakse võimalikult lihtsaid ülesandeid. Rääkige õpilastele, et see töö, mida nad tegema hakkavad, saab hinnatud ja nende valik on tõenäoliselt asjatu intellektuaalse riski võtmise vältimine. Nad valivad lühema raamatu või projekti tuttaval teemal, et minimeerida halva hinde saamise võimalust - mitte sellepärast, et nad pole "motiveeritud", vaid seetõttu, et nad on ratsionaalsed. Nad reageerivad täiskasvanutele, kes on neile öelnud, et eesmärk on hea hinne saada, mis on sõnumiks, et edu on olulisem kui õppimine.

* Hinded vähendavad õpilaste mõtlemise kvaliteeti. Nad võivad raamatutest üles otsida seda, mida nad "peavad teadma". Nad küsivad õpitava materjali kohta pigem: "Kas see tuleb kontrolltöösse/eksamile?", mitte aga: "Kuidas saame olla kindlad, et see on tõsi?" Ühes uuringus vaadeldi õpilasi, kui hästi nad ühiskonnaõpetuse tunni materjale õppisid, ja hinnatavatel õpilastel oli teksti põhipunktide mõistmisega rohkem probleeme kui õpilastel, kellele öeldi, et hindeid ei kasutata. Ka nädal hiljem kontrollides mäletas hinnatud klassirühm vähem fakte, kui need, keda ei hinnatud (Grolnick ja Ryan, 1987).

 

Hindamise mõju uurimine on viimase paarikümne aasta jooksul aeglustunud, kuid siiani tehtavad uuringud kinnitavad varasemaid järeldusi. Näiteks on hinnetele orienteeritud keskkond seotud petmise suurenenud tasemega (Anderman ja Murdock, 2007), hinded (koos kommentaaridega või mitte) soodustavad ebaõnnestumishirmu isegi häid tulemusi saavates õpilastes (Pulfrey et al., 2011 ) ning hinnete kaotamine (läbimise / ebaõnnestumise süsteemi kasuks) annab märkimisväärset kasu, ilma et meditsiinikoolis tekiks ilmseid puudusi (White ja Fantone, 2010). Veelgi olulisem on see, et ükski hiljutine uurimus ei ole vastuolus varasemate "kolme suure" leiuga, nii et need järeldused jäävad endiselt kehtima.