Kui raske see olla saab?

Tsivilisatsiooni rüü meie õlul on alati olnud üsna õhuke. 1672 aastal, kui rahvale ei meeldinud peaministri poliitika, siis järgnes sellele üsna võigas samm. Minister poodi üles ja söödi ära. Paarsada aastat edasi ja kas midagi on suurt muutunud? Tegudeni võibolla enamik ei jõua  aga sõnades küll. Tundub, et järjest rohkem õpetusi jagav kool pole aidanud :). Tuleb meelde dr M. Punab märget ühes artiklis: "Aga olen üha enam veendunud, et inimene ei ole sotsiaalne konstrukt, vaid juhtivalt bioloogiline olevus. Minu jaoks suisa häirivalt palju loom." 

Võibolla just seetõttu polegi nii halb mõte alandada alkoholiaktsiisi ja hoida inimesi tegevuses. 

Blogi matemaatika artiklit jagati meedias ja see sai delfis terve posu kommentaare. Ma ise oma artiklite kommentaare kunagi ei loe aga tütar tegi kokkuvõtte ja saatis mõned positiivsed sõnadega: Madalalaubalisi kommentaare oli küll (aga kahjuks neid igas teemas viimasel ajal). Pole isegi artiklit läbi lugenud ja kommenteerivad pealkirja järgi.

Aga ma olen aeg ajalt sirvinud kommentaare teiste artiklite juures. Kuna ma saan aru, et kõik kommenteerijad on käinud koolis ja õppinud matemaatikat :). Siis võin enamiku neist kokku võtta ühe tsitaadiga meie ühelt kauaaegselt ja hinnatud eesti keele ja kirjanduse õpetajalt. Mõned aastad tagasi ta helistas ja ütles õpilaste (põhikool) kohta: "Lugemisoskus 0, kirjutamisoskus  0, FUNKTSIONAALSE lugemise oskus 0."

Õpetaja Päikesetoidu facebookis kommenteeris artikli juures a la et ...mõnel võib olla on kodus keskmiselt andekam laps, kes õpib lühema ajaga matemaatika ära... Ütlen, et ei - mul ei ole kodus keskmiselt andekamat last. Keskmiselt andekamad ja mitteandekad on koolisüsteemis. Vabaõppel on iga laps eriline - andekas omal moel. Ükski laps ei ole teisest andekam, igaüks on eriline. 

Mul on kahju, kui osad õpetajad ei oska näha, et ka neil on kodu- ja vabaõppelastega väga palju võita. Arvan, et põhjus miks paljud õpetajad koolimajast ja sealsest süsteemist nii kramplikult kinni hoiavad, peitub lihtsas hirmus. Hirmus, et õpetajat ei ole enam vaja, kui koolimaja ei ole. Või et lapsed jäävad lolliks. Tegelikult on vastupidi. Olen ikka ja jälle lugenud sellest, et koolis on häid õpetajaid ja halbu õpetajaid ja neid, kes kohe üldse ei oska õpilastele selgitada või et õpilased on laisad ja ei viitsi... Mina ütleksin, et ei ole head ega halba õpetajat ega õpilastki. On inimesed oma tugevuste ja nõrkustega.  Seal, kus on sund, seal tekib protest. Õpetaja ning õpilane on olemas olnud aegade algusest peale ja väljaspool kooliseinu on sellist õpetaja-õpilase suhet väga palju. Sestap ei ole halba õpetajat, on eriala spetsialistid, kellel õpetamine ei pruugi õnnestuda, kuna õpilased saadetakse õppima sunniviisiliselt, valel ajal, vales kohas, vales vanuses jne. Õpetaja uks peaks olema avatud ja sinna sisenemine võiks olla vabatahtlik. Iga õpilane leiaks omale õpetajaid ja igal õpetajal oleksid õpilased. 

Võibolla alguses tundub, et see ei ole võimalik - et õpilane õpib lähtuvalt huvist ja entusiasmist. Ja õpetaja annab oma teadmisi edasi neile, kes tulevad just sel hetkel, kui nad on valmis just neid teadmsi ja oskusi vastu võtma. 

Võimalik, et täna on meie koolisüsteem  parim, mida me suudame välja pakkuda. Kuid haridusmaailmas on erinevate teadlaste ja asjatundjate poolt välja pakutud ideid ja kavandeid, mis näitavad, et vabalt õppimine on võimalik...

UK statistika kohaselt on viimaste aastatega koduõppe laste arv suurenenud 40% - 2016-2017 õppeaastal oli kodu ja vabaõppureid 48 000 võrreldes 34 000 koduõppuriga 2014-2015 

Lugemisrõõmu Allison Pearson romaanist „Kui raske see olla saab?“ Kuna minu vanus on raamatus minategelasega pea samas vanuses ja kodus kasvamas teismelised, siis leian nii palju lahedaid äratundmisi. Ja olenemata sellest, et see on romaan ja autor ei ole haridusteadlane, on tema tähelepanekud vägagi reaalsusele vastavad :).  

Tsiteerin paar lõiku: 

"Richard ütleb ikka, et meie vanematel polnud aimugi, mis aineid me koolis õppisime. See on tõsi. Praegu on tunne, et me peaaegu teeme nende eest tasemetööd ära. Kas selle pärast ongi kõik nii paganama pinges? Vanemad survestavad lapsi, sest neil on võimalik eeskujulikud hinded saada, kui nad käituvad nagu laborirotid, pääsevad labürindist läbi ja avavad õiged kastid. Lapsed survestavad omakorda vanemaid, sest nad käituvad nagu kord ja kohus laborirottidena, kes avavad õiged kastid, aga siis lähevad kõik hulluks ja närivad iseendil jalad otsast. Keegi ei taha olla esimene, kes küsib, kas see eksperiment on seda ka väärt."

"Kahjuks olen ma ema ajal, kui teismelised võivad rääkida oma vanematega niiviisi, nagu varem pole ühelgi põlvkonnal olnud lubatud teha. Mäletan, et isa sõimas mind väikeseks tänamatuks krantsiks ja küllap ma olingi seda. Kuid minu lastel on palju rohkema eest tänulik olla, kui oli meil. Rich ja mina oleme nende väljakujunemata tundeid tähele pannud ja toetanud, pühendanud aega ja vaeva nende kui isiksuste tundma õppimisele, hoolitsenud selle eest, et nad sööksid tasakaalustatud toitu, ning ajanud sageli eelarve lõhki, et enamikku jõuluvanale esitatud soovidest täita. Me pole neile kunagi laksu andnud – siiski ehk üksainus kord, kui Emily läks Lutoni lennujaamas pagasikaruselliga sõitma. Oleme neile hoolikalt valitud raamatutest miljoneid sõnu ette lugenud, viinud neid Suffolki, Rooma ja Pariisis Disneylandi ning pole jätnud neid paki suitsupeekoni-maitseliste kartulikrõpsudega auto tagaistmele, nagu tehti Julie ja minuga, kui meie vanemad kõrtsi läksid. Ja mis te arvate? Meie lastest said teismelised nagu meistki, ainult et tunduvalt ebaviisakamad ja vähem tänulikud. Kuidas see saab õiglane olla?"