Ilmumas on koduõpperaamat "Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu"

Täiesti ootamatult viis uus töö Eesti Pärimusmuusika Keskuses kokku veel ühe toreda koduõppeperega. 

Pereema Kiti Põld on teinud seda, millest ma ise palju mõtlesin aga tegudeni ei jõudnud, nimelt saanud valmis oma pere koduõppe raamatu. Kuna olin proovilugejaks ja mulle väga meeldis, siis tahaksingi siinkohal jagada, soovitada ja kutsuda üles toetama Hooandjas selle raamatu väljaandmist.

https://www.hooandja.ee/projekt/parisoppepaevik-koolivoorutuse-lugu

Toon siinkohal ära Kiti enda sõnad Hooandja lehelt:

Tere!

Mina olen Kiti – selles projektis vaatleja, jäädvustaja, autor. Muidu aga tavaline eesti ema.

Mind on emana alati seganud jäik ja kohustuslik koolikorraldus, mis kehtestab kõigile sama õppekava ja reeglid. Ometi oleme juba sündides kõik täiesti isesugused, erinevate huvide, annete, eesmärkide ja vajadustega! Tunne, et kooliskäimise surve segab minu vahvate ja energiliste laste elu, pärsib loovust, nullib uudishimu ja kahandab elurõõmu, viis mind otsuseni võtta lapsed koduõppele ning vabastada nad õpikohustustest nii palju, kui vähegi võimalik.

Väike kahtlus siiski hinges, hakkasin pidama päevikut, kuhu märkisin üles iga lapse iga sisemise soovi midagi teada saada, välja uurida, omandada või valmis teha. Kõik ajed millegagi tegeleda, olgu see mis tahes! Ja ikka ainult need huvid, mis tulid väikese inimese seest, iseenesest! Iga päev jälgisin oma kolme last: mida nad teevad, kui neid ei sunnita? Millised tegevused sünnivad seestpoolt, mitte välise ootuse mõjul?  Tahtsin nii väga teada, mis juhtub, kui laps saab kasvada ilma sundimise ja käskimiseta. Võibolla isegi – kes on üldse laps? Kuidas näeb välja loomulik areng? Milline on inimene puhtal kujul: koos iseendale püstitatud eesmärkidega ja nende täitmise protsessis?

Sellest sai 13 nädalat kestev teekond – isiklik ja väga aus jutustus, milles vaatlen ja peegeldan, miks tänane kooliprogramm ei vasta elu põhivajadustele ning kuidas lapsed vajavad tõeliseks arenguks aega ja vabadust, usaldust ja armastust. Muidugi ei varja ma ka oma kõhklusi ega ühiskondlikku survet – see kõik on siin kirjas! Lugeja saab sissevaate nii laste kui ka vanemate arengusse, rõõmudesse ja kahtlustesse. Samuti mõtteainet, äratundmist ja julgustust küsimaks: keda me siis kasvatame – kas ikka omaenda lapsi või hoopis süsteemi ootusi? Kas ja kus on ametlikud õppekavad innustuseks või takistuseks? Minu siiras dokumentaarium näitab, kuidas õppimine juhtub vääramatult ja paratamatult kõige ehedamal moel just siis, kui usaldame lapse olemust, käesolevat hetke ja elu ennast.

Kõige selle kõrval tuli tol 2020. aasta kevadel tegeleda ka koroonapiirangute ja distantsõppekirjadega, koduse olme ja pereeluga. Sotsiaalkriitiline, kuid ka poeetiline ja kirglik päevaraamat kasvas eneseanalüüsiks, perefilosoofiaks ja haridusmanifestiks. See on päevik, mida saab pidada ainult lapsevanem.

Kui olin oma detailsete märkamiste teekonna läbi käinud, läbi kirjutanud ja sisemise kindluseni jõudnud, tuli tunne, et minu praktiline kogemus ja uurimistöö võiksid olla toeks ka teistele, kes alustavad samast kohast – kahtlusest, kas last päevakooli saata on ikka õige mõte. Nüüd, mõni aasta hiljem, tunnen, et on õige aeg päevik päevavalgele tuua, et see leiaks tee huvilisteni. Ma tean, et teid ei ole palju, aga oluline on, et me jagame sarnaseid väärtusi ja ühist tunnetust haridusküsimustes.

Eesmärk on levitada teost nii paberkandjal kui digitaalselt võimalikult paljudele huvitatud lugejatele. Eriti lapsevanematele, kes kahtlevad koolis kohalkäimise vajalikkuses. Noortele peredele, kes mäletavad koolipainet ja tahaksid oma lastele sujuvamat sirgumist. Ja vanavanematele, kes on kohkunud oma lapselaste koduõppele jäämisest. Ja õpetajatele, kes teavad sisimas liigagi hästi, et haridusel võiks olla rohkem elu sees. Ehk siis – kõigile, kes julgevad õppimisest mõelda vabamalt ja loovamalt, kuid ka lihtsamalt ja elulähedasemalt. Ja seda raamatut on tore lugeda just suvel, et teha plaane kooliaastaks.

Kui kogu see teema Sind puudutab, oled väga oodatud mu hariduspäeviku ilmumist toetama ning raamatut lugema ja sõbrale soovitama!

Sooja tervitusega,
Kiti Põld

Eelnevalt on Kiti avaldanud raamatu "Meie taaskasutus. Prügikasti pole olemas!" (2023), kus ta kirjutab isiklikest kogemustest ja projektidest ning pajatab taaskasutuslugusid ka laiast maailmast. Hariduselt on Kiti teatriteadlane. Ta on töötanud teatris dramaturgina ning kirjutanud näidendeid. Lisaks on ta tegutsenud käsitöövaldkonnas, olles tegelenud loovõmblemisega. Oma kodulinnas algatas Kiti 2010. aastal kohaliku kirbuturu korraldamise, mis sai populaarseks sündmuseks. Viimastel aastatel on Kiti tegelenud vabatahtliku tööga, aidates kaasa keskkonnasõbraliku mõtteviisi levikule ja edendades kogukonnatunnet. Kiti on saanud Vabaühenduste Liidu tunnustuse: aasta vabatahtlik 2023.

Meie tütred vajavad vabalt õppimise võimalusi.

Mõned päevad tagasi peegli puhastamiseks ajalehte võttes, tegin selle lahti hariduspsühholoog Tiia Listeri artikli "Poisid vajavad mõtestatud õppimist" kohalt.

Poistega tundub nii ka olevat, nagu artiklis mainitakse. Aga tüdrukud? 

Koolis käinud tüdrukuna ja 3 tütre emana soovisin siia kindlasti lisada, et tüdrukud vajavad samuti "mõtestatud õppimist".  

The Open School (Demokraatlik kool) üks loojatest Cassi Clausen paneb minu enda mõtted lühidalt ja selgelt kirja artiklis "Our daughters need Sudbury Schools."

Sudbury kooli kohta saab lähemalt vaadata siit  (lisasin eesti subtiitrid) 

Cassi Clausen kirjutab:

The Open School  vastuvõtutöötajana olen suhelnud sadade vanematega, kes otsivad teist lahendust. Nende lood on üksteisega väga sarnased, samas olen märganud murettekitavat suundumust. Paljud neist vanematest on tulnud meie juurde, kuna nende lapsel on traditsioonilises koolis raske, kusjuures valdava osa juhtumitest on see poisslaps.

"Ta jääb pidevalt hätta, sest tahab ringi liikuda."

"Nad plaanivad tal diagnoosida ADHD-d ja ma keeldun teda ravimitega rahustamast."

"Tal pole lihtsalt mingit huvi teha seda, mida teised inimesed talle ütlevad."

"Teda kiusatakse ja ta tunneb ärevust kooli mineku pärast."

Mingil põhjusel ilmnevad traditsiooniliste koolide poistel silmatorkavad näitajad, kui neil hästi ei lähe. Võib-olla on neisse vanast ajast kodeeritud sõnum, et poisina on neile loomupärane ja lubatud olla liider, mis käib risti vastu tänase kooli mudelile.   

See ei tähenda, et poisse ei peaks traditsioonilistest koolidest viima õppijakesksete mudelite, näiteks The Open School juurde. Neil on seda vaja - hädasti. Asi on aga selles, et ka tüdrukud vajavad seda hädasti. Kuna aga tüdrukute näitajad ei torka silma, ei näe vanemad sageli vajadust enne, kui on liiga hilja.

Vanemad ütlevad mulle, et nende tütrel läheb traditsioonilises koolis hästi või isegi, et ta on õnnelik ja edukas. Ta saab häid hindeid, õpetajad hindavad teda ja teeb isegi kodutöid liiga palju kurtmata. Tundub, et süsteem sobib talle.

Asi on selles, et tüdrukud võitlevad koolis sama tihti kui poisid. Nad oskavad seda lihtsalt paremini varjata. Hiljutised uuringud näitavad, et ADHD esineb tüdrukutel peaaegu sama sageli kui poistel, kuid tüdrukutel jääb see sageli diagnoosimata, kuna sümptomid on erinevad. Kuigi ADHD kipub poistel ilmnema hüperaktiivsusena, avaldub see tüdrukutel pigem depressiooni, söömishäirete ja enesetapukalduvusena.

Õppinud oma kultuurist, et nende väärtus peitub võimes teistele meeldida, ei julge paljud tüdrukud kellelegi oma võitlustest teada anda. Nad kardavad liiga palju pettumust valmistada. Leidmata enda kannatustele väljundit, süüdistavad nad iseennast.

Traditsioonilised koolid õpetavad tüdrukutele, et järgimine on soovitav ja et nende väärtus peitub teiste hinnangutes. Traditsioonilises koolis "hästi hakkama saades" saab tüdrukust veel üks naine, kes peab ületama kultuurilise dogma, et ta peab oma isikupära, kirgi ja iseseisvust allutama suurema süsteemi kasuks, mis määrab tema väärtuse välise tulemuslikkuse ja vastavuse põhjal.

Mul on poeg ja tütar, kes mõlemad käivad The Open School´s. Mu poeg on loomult keskendunud ja iseseisev. Iga kord, kui ta on vastandatud täiskasvanute hierarhia traditsioonilise süsteemiga, on ta selle vastu perutama hakanud. Ta ei istu paigal ja ei kuula, kui tal pole selleks isiklikku põhjust.

Mu tütar aga armastab teistele meeldida. Oma mängupõhises eelkoolis tegi ta iga projekti ja nautis õpetaja kiindumust. Esimesel aastal The Open School´ga ühinedes, kurtis ta projektilaudade puudumise üle. Ta tahtis, et keegi paneks tema jaoks asjad paika ja ütleks talle, kui hea ta neid tehes on. Kõigi arvestuste kohaselt läheks tal traditsioonilises koolis hästi.

 

Ja siiski, kui ma oleksin sunnitud tegema sellise valiku, et pean saatma ühe oma lastest tavakooli, saadaksin  kõhklemata oma poja. Miks? Sest ma usun, et tema otsusekindlus elaks selle süsteemi üle, samas kui mu tütre loomulik kalduvus meeldimisele saaks veel enam juurduda ja "preemiast" sõltuvaks muutuda. Ta vajab avatud koolis pakutavat haridust rohkem kui minu poeg.

Ja The Open School töötab. Tütrel on tekkinud tugev enese- ja iseseisvustunne. Selle asemel, et kurta selle üle, et talle pole projekte pakutud, haarab ta kunstimaterjale ja loob ise oma projekte. Selle asemel, et täiskasvanute kiitust nõuda, leiab ta oma väärtuse omaenda hinnangute kaudu.

Naisena selles maailmas tean survet, millega tüdrukud peavad oma elus silmitsi seisma. Sõnum, et minu väärtus põhineb välisel/välimusel ja jõudlusel, on põimitud igasse meediavormi. Arusaam, et minu arvamus pole nii oluline kui väline viisakus, on osa igast suhtlusest. Ja veendumus, et järeleandlikkus teeb minust hea partneri, peetakse suhte kõigi aspektide aluseks.

Väikeste tüdrukute emad ja isad: kas teie tütrel pole juba piisavalt kultuuripagasit, millega tegeleda? Miks panna ta süsteemi, mis rõhutab ootusi, mida ta ei suuda võib olla kunagi ületada? Kas te ei soovi anda talle parimat võimalust saada naiseks, kes armastab ennast hoolimata sellest, mida teised ütlevad, ja kes räägib avameelselt, juhib eakaaslasi ja suudab oma elu valitseda?