Kolmapäev, 23. september 2020

Meie tütred vajavad vabalt õppimise võimalusi.



Mõned päevad tagasi peegli puhastamiseks ajalehte võttes, tegin selle lahti hariduspsühholoog Tiia Listeri artikli "Poisid vajavad mõtestatud õppimist" kohalt.

Poistega tundub nii ka olevat, nagu artiklis mainitakse. Aga tüdrukud? 



Koolis käinud tüdrukuna ja 3 tütre emana soovisin siia kindlasti lisada, et tüdrukud vajavad samuti "mõtestatud õppimist".  

The Open School (Demokraatlik kool) üks loojatest Cassi Clausen paneb minu enda mõtted lühidalt ja selgelt kirja artiklis "Our daughters need Sudbury Schools."

Sudbury kooli kohta saab lähemalt vaadata siit  (lisasin eesti subtiitrid) 



Cassi Clausen kirjutab:

The Open School  vastuvõtutöötajana olen suhelnud sadade vanematega, kes otsivad teist lahendust. Nende lood on üksteisega väga sarnased, samas olen märganud murettekitavat suundumust. Paljud neist vanematest on tulnud meie juurde, kuna nende lapsel on traditsioonilises koolis raske, kusjuures valdava osa juhtumitest on see poisslaps.

"Ta jääb pidevalt hätta, sest tahab ringi liikuda."

"Nad plaanivad tal diagnoosida ADHD-d ja ma keeldun teda ravimitega rahustamast."

"Tal pole lihtsalt mingit huvi teha seda, mida teised inimesed talle ütlevad."

"Teda kiusatakse ja ta tunneb ärevust kooli mineku pärast."

Mingil põhjusel ilmnevad traditsiooniliste koolide poistel silmatorkavad näitajad, kui neil hästi ei lähe. Võib-olla on neisse vanast ajast kodeeritud sõnum, et poisina on neile loomupärane ja lubatud olla liider, mis käib risti vastu tänase kooli mudelile.   

See ei tähenda, et poisse ei peaks traditsioonilistest koolidest viima õppijakesksete mudelite, näiteks The Open School juurde. Neil on seda vaja - hädasti. Asi on aga selles, et ka tüdrukud vajavad seda hädasti. Kuna aga tüdrukute näitajad ei torka silma, ei näe vanemad sageli vajadust enne, kui on liiga hilja.

Vanemad ütlevad mulle, et nende tütrel läheb traditsioonilises koolis hästi või isegi, et ta on õnnelik ja edukas. Ta saab häid hindeid, õpetajad hindavad teda ja teeb isegi kodutöid liiga palju kurtmata. Tundub, et süsteem sobib talle.

Asi on selles, et tüdrukud võitlevad koolis sama tihti kui poisid. Nad oskavad seda lihtsalt paremini varjata. Hiljutised uuringud näitavad, et ADHD esineb tüdrukutel peaaegu sama sageli kui poistel, kuid tüdrukutel jääb see sageli diagnoosimata, kuna sümptomid on erinevad. Kuigi ADHD kipub poistel ilmnema hüperaktiivsusena, avaldub see tüdrukutel pigem depressiooni, söömishäirete ja enesetapukalduvusena.

Õppinud oma kultuurist, et nende väärtus peitub võimes teistele meeldida, ei julge paljud tüdrukud kellelegi oma võitlustest teada anda. Nad kardavad liiga palju pettumust valmistada. Leidmata enda kannatustele väljundit, süüdistavad nad iseennast.




Traditsioonilised koolid õpetavad tüdrukutele, et järgimine on soovitav ja et nende väärtus peitub teiste hinnangutes. Traditsioonilises koolis "hästi hakkama saades" saab tüdrukust veel üks naine, kes peab ületama kultuurilise dogma, et ta peab oma isikupära, kirgi ja iseseisvust allutama suurema süsteemi kasuks, mis määrab tema väärtuse välise tulemuslikkuse ja vastavuse põhjal.

Mul on poeg ja tütar, kes mõlemad käivad The Open School´s. Mu poeg on loomult keskendunud ja iseseisev. Iga kord, kui ta on vastandatud täiskasvanute hierarhia traditsioonilise süsteemiga, on ta selle vastu perutama hakanud. Ta ei istu paigal ja ei kuula, kui tal pole selleks isiklikku põhjust.

Mu tütar aga armastab teistele meeldida. Oma mängupõhises eelkoolis tegi ta iga projekti ja nautis õpetaja kiindumust. Esimesel aastal The Open School´ga ühinedes, kurtis ta projektilaudade puudumise üle. Ta tahtis, et keegi paneks tema jaoks asjad paika ja ütleks talle, kui hea ta neid tehes on. Kõigi arvestuste kohaselt läheks tal traditsioonilises koolis hästi.

 


Ja siiski, kui ma oleksin sunnitud tegema sellise valiku, et pean saatma ühe oma lastest tavakooli, saadaksin  kõhklemata oma poja. Miks? Sest ma usun, et tema otsusekindlus elaks selle süsteemi üle, samas kui mu tütre loomulik kalduvus meeldimisele saaks veel enam juurduda ja "preemiast" sõltuvaks muutuda. Ta vajab avatud koolis pakutavat haridust rohkem kui minu poeg.

Ja The Open School töötab. Tütrel on tekkinud tugev enese- ja iseseisvustunne. Selle asemel, et kurta selle üle, et talle pole projekte pakutud, haarab ta kunstimaterjale ja loob ise oma projekte. Selle asemel, et täiskasvanute kiitust nõuda, leiab ta oma väärtuse omaenda hinnangute kaudu.

Naisena selles maailmas tean survet, millega tüdrukud peavad oma elus silmitsi seisma. Sõnum, et minu väärtus põhineb välisel/välimusel ja jõudlusel, on põimitud igasse meediavormi. Arusaam, et minu arvamus pole nii oluline kui väline viisakus, on osa igast suhtlusest. Ja veendumus, et järeleandlikkus teeb minust hea partneri, peetakse suhte kõigi aspektide aluseks.

Väikeste tüdrukute emad ja isad: kas teie tütrel pole juba piisavalt kultuuripagasit, millega tegeleda? Miks panna ta süsteemi, mis rõhutab ootusi, mida ta ei suuda võib olla kunagi ületada? Kas te ei soovi anda talle parimat võimalust saada naiseks, kes armastab ennast hoolimata sellest, mida teised ütlevad, ja kes räägib avameelselt, juhib eakaaslasi ja suudab oma elu valitseda?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar