Raamatukogus jäi näppu Jean-Paul Belmondo elulooraamat "Tuhat elu on parem kui üksainus". 83 aastane Belmondo filmiaeg algas 1960ndatel ja ma ise olen sündinud 1971, siis 80ndatel sai kinos tema filme vaatamas käidud...
Ääretult seiklushimuline, vallatu ja alati paha peal väljas - nii kirjeldab ta ennast lapsena. "Kool vihkas mind", ütleb ta kooli kohta. Oma perekonna kohta märgib Belmondo: "Mu vanemad oskavad õnnelikud olla ja on selle oskuse mulle rõõmuga edasi andnud." Arvestades kõiki tema tempe, mis peaksid vanemal ükskord üle võlli viskama, on ta väga rahul oma emaga, kes teda küll noomis aga mitte kunagi ei karistanud:
"Ilmselt imestavad naabrid mu ema rahulikkuse üle, aga ema on mu lõputud lollused ära tüüdanud ja ta ei ütle tavaliselt enamat kui: "Jean-Paul, palun lõpeta see veiderdamine."
Skulptorist isa oli oma lastega leebe ja vedas neid igal pühapäeval Louvre´i. Selle kohta on Belmondol öelda vaid:
"Pühapäevased palverännakud Louvre´i õpetasid mulle kahtlemata alandlikkust teadmsite kui selliste ees, kuid peletasid mind maalikunstist igavesti eemale. Veel siis, kui olen paberite järgi juba täiskasvanud inimene, kardan pikka aega muuseume kui tuld ja olen Rivoli tänava kiviarkaadi alt nõus Louvre´i astuma vaid surmaähvardusel."
Isa harib neid maalikunsti, skulptuuri ja elu vallas ning emaga koos teevad nad peale tiiru Pariisi teatritele.
"Kokkuvõttes annavad vanemad mulle rohkelt vaimutoitu ja hoolitsevad selle eest, et elu ei jääks liiga kinni olmesse ja materiaalsusesse. /.../ Minu lapsepõlv oli vanemate seltsis väga õnnelik. /.../ Ma ei mäleta, et oleksin kordagi tundnud ängi või seda, et mind oleks kiusatud.../ Ammutasin lapsepõlvest vankumatu jõu, mida ei ole suutnud hävitada ükski sündmus, isegi kõige hirmsam mitte. Õnnelik lapsepõlv on kauneim kingitus, mille saatus võib inimesele teha."
Koolid piiravad Belmondo vabadust ja komödiandi loomust. Ta kirjutab:
"Tundide viisi tapvat igavust Alsace´i koolis, kus mind ei huvitanud vähimalgi määral aritmeetika ega muud ained, milles ma ei näinud kohest kasu, muutsid klassiruumi minu silmis ideaalseks keskendumishäirete kasvulavaks."
Ja veel:
"Koolitee algusaegadest saati ei suuda ma varjata oma sobimatust asutusse, mis ei näe lapsepõlves kaunist lopsakat paradiisi, vaid halli ja kõledat kongi, kus puudub igasugune inimlikkus.Minu silm ei seleta neid kaugeid horisonte, mille kool peaks mulle avama. Vastupidi, mulle tundub, nagu tahetaks minu ümber püstitada müüri, et varjata vaadet; nagu seotaks mind kinni autoriteedi-, kuulekuse-, austuse- ja tulevikuköitega."
15 aastaselt visatakse ta koolist välja. "Koolis istuvad mulle rohkem vahetunnid ja pausid. Siseruumides ma kärbun, õues aga sooritan imetükke." ... "Siit koolist lahkudes on mu ainus uus teadmine see, et tapluses on parem olla neljakesi kahe vastu, mitte kahekesi nelja vastu ja metsikumatele tüüpidele ei tohi kindlasti selga pöörata."
IQ test
Õpetajate noomivad märkused avaldasid lõpuks mõju isale, kes oma insenerist sõbral palus teha oma pojale intelligentsustest. Belmondo kirjutab:
"Test koosnes tervest hulgast küsimustest, mille vastused pidid paljastama mu psühholoogilise profiili, intelligentsi ja suundumuse. Ma ei kavatsenudki sellise tsirkusega kaasa minna, eriti kuna minu silmis polnud seda tüüpi psühholoogilisel analüüsil mingit väärtust. /.../ Loomulikult ma lausa pidin lolli mängima. Hoolitsesin selle eest, et oleksin võimalikult ebastandartne ja rahuldaksin terve hulga loominguliste vimkadega inseneri uudishimu. Tüüp olin õudu täis ja kui ta sellest papsile aru andis, lisas ta, et kui ma poleks tema poeg, saadaks ta mind otsejoones lähimasse hullumajja, kus mind tuleks paigutada kinnisesse osakonda. Tema hinnang oli vääramatu: ma olevat peast segi ja täiesti puuduliku mõistusega."
Uues koolis leebema direktoriga aga""Endiselt tõrgun raiskamast aega pedantlike ja kõrkide õpetajate kuulamisele, aga tasapisi hakkab mind huvitama neidude sarm ja ühtlasi hakkan tajuma enda oma."
Mulle on jäänus kirjandusest siit ja sealt silma tuntud inimestele õpetajate poolt öeldud arvamused. Carusole näiteks öeldi, et ta on täiesti andetu. Einsteini ja Edisoni ei peetud heaks õpilaseks ja ka Belmondo pole erand.
Konservatooriumiõppejõud Pierre Deux lausub talle: "Teie käte vahele ei maandu teatris või kinolinal küll ükski naine." :) Selle väite on ajalugu paljukordselt ümber lükanud. :)
Õppejõud Rene Simon ütleb talle näitlemise kohta: "Aga, kullake, sa pole selleks ametiks loodud! Ma ei saa sinu jaoks vähimatki teha. Sinu karjäär algaks viiekümneselt. Seni astu sõjaväkke, enneta kutset!" Ka see ennustus ei pidanud paika. Belmondo oli just selleks ametiks loodud...
Belmondo oma keevalisuses järgibki nõuannet ja astub sõjaväkke:
"Olen sunnitud taluma taas kõike seda, mida ma koolis vihkasin, ja tuhat korda hullemas vormis. Pean kuuletuma käskudele, kinni pidama kellaaegadest, vaatama, et kõik oleks kogu aeg laitmatu - jälle kõik see, mis mul tahtmise puudumise tõttu kuidagi ei õnnestu. Olen ilmselt Prantsusmaa sõjaväe läbi aegade kõige hullem ajateenija, ajan hulluks ka heatahtlikemad adjutandid ja näitan väga halba eeskuju."
Tagasi konservatooriumis ei suuda ta ometi olla tõsine:
"Peale teatritundide on meil kirjandusloeng, mille õppejõud ei hinda alati minu maitset. Ta esitab meile järgemööda küsimusi teoste kohta, mida ta on soovitanud meil lugeda, ja kui järg jõuab minuni, jääb vestlus lühikeseks:
"Nii härra Belmondo, mida teie siis lugesite ja millest rääkida soovite?"
"Spordilehte."
Lõbus lugemine ja võibolla toetab neid, kel kodus rõõmsameelne püsimatu laps või on nad sellised kunagi ise olnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar