Pühapäev, 7. märts 2021

Kodutöödest mitme nurga pealt...



 Lugesin kodutöödest Shawna Coppola artiklit ja mõtlesin, et kuidas meil siin Eestis. Mäletasin ähmaselt, et esimesele klassile ei tohi nagu kodutöid anda ja olen kuulnud lapsevanematelt, et algklassides nende koolis ei anta kodutöid. Sinna on see jäänud - meie siin oleme 11 aastat olnud koduõppel ja kõik, mis me teeme on kodutöö 😜😜😜. Kuid pisku uurimise järel lugesin-kuulsin, et see on jätkuvalt suhteline - kodutöid antakse päris palju ja algkooli lapsed pole mingi erand. Tihti ei ole tegemist enam sõnaga kodutöö, vaid selle asemel on lihtsalt teised väljendid. 

Ja näpuga on raske ühte kindlasse punkti näidata. - kodutöid kas nõuab kas stagnantne koolisüsteem ja vanemad püüavad vastu astuda või vastupidi uuendusmeelne kool/õpetaja püüab kodutöid mitte anda aga stagnantne vanem nõuab neid...

Ühesõnaga on kodutööga seonduv ühtmoodi debatti äratanud nii siin, kui sealpool ookeani. Kuid neil seal on rohkem raha igatsugu uuringuid teha. Uskumused-müüdid, miks kodutööd vajalikud on igal pool samad.

Shawna Coppola ütleb enda kohta: "Olen koolitaja, kellel on üle kahekümne aasta pikkune kogemus õpetajana (lapsed alates  viiendast eluaastast), kolme või enama aastakümne õpetamiskogemusega täiskasvanute ja iga vanuserühma õppuritega. Suurem osa minu tööelust on kulunud nii keskkooliealistele lastele kirjaoskuse õpetamisele kui ka K-6 koolis kirjaoskuse spetsialisti / õpetajana töötamisele. Praegu veedan suurema osa ajast kirjutades, hõlbustades haridustöötajate professionaalsete õppimisvõimaluste kaasamist ja esinemist kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel hariduskonverentsidel. Olen kahe haridusteemalise raamatu ning K-12 mõttekoja ja professionaalse arengu organisatsiooni The Educator Collaborative stipendiaat / kirjaoskuse konsultant."

Oma artiklis kodutöödest kirjutab Coppola:

Pean kõigepealt tunnistama, et kodutöö on kuum teema. Viimase paari kuu jooksul olen mitu korda osalenud Twitteris peetud vestluses kodutööde üle ja võib väita, et kodutöö kontseptsioonina paneb inimestel vererõhu tõusma, nende põsed muutuvad roosaks; see on sisuliselt nii õpetajate, õpilaste kui ka vanemate krüptoniit.

Kirjanik ja esineja Alfie Kohn, kes on laialt tuntud oma haridusalaste raamatute ja esseedega nii hariduse, lapsevanemaks olemise ja käitumise kohta, on põhjalikult kirjutanud uuringutest, mis on seotud kodutööga ja selle mõjuga laste perekondlikele suhetele, õppimishuvile ja üldisele heaolule. (hoiatus: kodutöö on sisuliselt lapsepõlve Debbie Downer (Debbie Downer on nimi inimesele, kes paneb pidevalt teisi halvasti tundma või halvendab negatiivsete kommentaaridega grupi meeleolu.)



Alfie Kohn toob kodutööde puhul välja kolm asja:

1. Kodutöö negatiivsed mõjud on hästi teada. Nende hulka kuuluvad laste pettumus ja kurnatus, ajapuudus muude tegevuste jaoks ja võimalik huvi kaotamine õppimise vastu. Paljud vanemad kurdavad kodutöö mõju nende suhetele oma lastega; nad võivad ka pahaks panna, et nad peavad täitma sundija rolli, ja muretsema, et neid kritiseeritakse kas selle eest, et nad pole piisavalt seotud kodutöödega või on liiga kaasatud.

2. Kodutöö positiivne mõju on suures osas müüt. Teemakohase raamatu ettevalmistamiseks olen veetnud palju aega uurimistöid läbi töötades. Tulemused pole just hiilgavad. Alustuseks pole absoluutselt mingeid tõendeid selle kohta, et põhi- või keskkoolis kodutööde määramisest oleks akadeemilist kasu. Nooremate õpilaste jaoks pole tegelikult isegi korrelatsiooni selle vahel, kas lapsed teevad kodutöid (või kui palju nad teevad) või mis tahes sisukat ajaveetmist. Gümnaasiumiastmes on korrelatsioon nõrk ja kipub kaduma keerukamate statistiliste mudelite rakendamisel. Vahepeal pole ükski uuring ka kunagi tõestanud uskumust, et kodutööd ehitavad üles iseloomu või annavad häid õppimisharjumusi.

3. Vaatamata sellele kuhjatakse lastele aina rohkem kodutöid. Viimase veerandsaja aasta jooksul on koormus kõige enam suurenenud noorimatele lastele, kelle jaoks pole positiivse mõju tõendid mitte ainult kahtlased; vaid olematud.

Ei ole päris nii, et enamik õpetajaid otsustaks, et teatud tund peab pärast kooli lõppu jätkuma, sest kodutöö on selline sisukas õppimine, mis õigustab sissetungi perekonna aega. Enamikus koolides ei piirdu kodutöö ainult sellega, et see on midagi asjakohast ja olulist. Pigem näib lähtepunkt olevat: „Oleme otsustanud, et lapsed peavad midagi tegema igal õhtul (või mitu korda nädalas). Hiljem mõtleme välja, mida neid tegema panna. "

Olen kuulnud väga paljudelt inimestelt üle kogu riigi pettumusest, mida nad tunnevad kodutööde pärast. Vanemad, kes jälgivad, kuidas nende laste seljakottidest voolab välja lõputu töö, soovivad aidata õpetajatel mõista, et miinused kaaluvad siinkohal plusse üle. Ja õpetajad, kellel on juba pikka aega olnud kahtlusi kodutööde väärtuses, tunnevad survet nende vanemate poolt, kes ekslikult arvavad, et peale kooli antud ülesannete puudumine peegeldab ebapiisavat pühendumist akadeemilistele saavutustele. Sellised vanemad näivad arvavat, et nii kaua, kuni nende lastel on igal õhtul palju asju teha - ükskõik mida - siis siin peab õppimine toimuma.



Vanemad ja õpetajad vajavad tuge administraatoritelt, kes on valmis tavapärasele tarkusele vastuväiteid esitama. Neil on vaja koolijuhte, kes seavad kahtluse alla argumente jagavad loosungid: et kodutöö loob seose kooli ja pere vahel (justkui poleks konstruktiivsemaid viise selle ühenduse loomiseks!) Või et see "tugevdab" seda, mida õpilastele klassis õpetati (sõna, mis tähistab päheõppimist kordamise teel, mitte mõistmise arengut) või õpetab lastele enesedistsipliini ja vastutust (väide, mille kohta pole mingeid tõendeid).

Ennekõike peavad direktorid aitama oma koolidel näha, et kõige olulisem kriteerium kodutöid (või muid poliitikaid) puudutavate otsuste hindamisel on nende tõenäoline mõju õpilaste suhtumisele oma tegemistesse. "Enamik kodutöödest ajab lapsi õppimisest eemale," ütleb haridusprofessor Harvey Daniels. Olgem ausad: enamus lapsi kardavad kodutöid või näevad parimal juhul selles midagi, mida kuidagi ära teha. Seega, isegi kui see pakuks muid eeliseid, tuleks neid kaaluda selle võimaliku mõjuga laste õppimisarmastusele.

 Erakordne koolitaja Kristine Mraz, on raamatute Smarter Charts (koos Marjorie Martinelliga) ja A Mindset for Learning (koos Christine Hertziga) kaasautor, kirjutas blogipostituse selle kohta, mida uuringud räägivad nooremate laste kodutööde kohta – saad sellest pikemalt  lugeda siit.

Mraz kirjutab:

Kui ma esimest korda õpetama hakkasin, tundsin rõõmu kodutöö pakettide ettevalmistamisest. See andis tunde, nagu oleksin tõeline õpetaja: kirjutage lünka puuduvad täishäälikud! Sobitage riimid piltidega! Otsige õiget sõna! Nii lõbus kui ka praktiline!

Siis veedan meeletult palju aega kodutööde ülevaatamiseks - mitte planeerimiseks, mitte autentsete tööde uurimiseks, mitte kogu päeva vältel õpilaste õppimisele ja toimingutele mõtisklemisele - vaid nende (lõbusate, praktiliste!) sõnaotsingute uurimisele, veendumaks, et kõik ülesantu on korralikult tehtud.




Märkasin kolme asja:

1. Osa tööst olid selgelt vanemate tehtud

2. Osa tööst jäi tegemata

3. Osa tööst tehti valesti

Niisiis hakkasin mõtlema – milleks seda vaja on?

Niisiis proovisin määrata paremaid ja autentsemaid kodutöid: lugege 30 minutit, lahendage seda matemaatika lehte, mis kinnitab meie õpitut, harjutage oma sõnu.

Ja siis olid mul veel vennatütred. Ja ma nägin oma pereliikmeid stressamas kodutööde tegemise pärast, nägin, kuidas 5-aastane laps oma matemaatika lehte vaadates igatsevalt uksest välja vaatas, ja ma kuulsin argumente ja altkäemaksu, et "lihtsalt tee see ära" ja mõtlesin taaskord "mis mõte sellel on?"

Mraz lükkab ümber neli argumenti, millega põhjendatakse kodutööde andmist:

1. Kodutöö on vajalik, et olla koolis edukas – uuringute järgi  on algkoolis (USAs on nn primary education lastele vanuses 5-11 eluaastat)  kodutööde efekt ümmargune 0. Kuula siit.

Ja uuringud ütlevad isegi, et valesti läbimõeldud kodutööd mõjutavad tegelikult õppimist... aga  negatiivselt. Robert Marzano ja Deborah Pickering sõnad: ”Seega ei pruugi lihtsalt kodutööde määramine soovitud efekti saavutada - tegelikult võivad halvasti struktureeritud kodutööd isegi negatiivselt mõjutada õpilaste saavutusi. "

2. Okei, isegi kui kodutöödel pole algklasside osas õpitulemustele palju mõju, aitab see lastel ikkagi vastutustundlikuks muutuda / häid õppimisharjumusi kujundada / tulevikuks valmistuda. – Kas tõesti? Tõde on see, et mõnele lapsele võib sobida. Nad istuvad koolis 6 tundi ja siis lähevad nad pikapäeva, ja kui lõpuks koju jõuavad, peavad nad tegema kodutöid ja siis magama. Mis oleks, kui neil poleks seda tundi kodutööd olnud? Kas nad saaksid nautida kvaliteetsemat aega oma perega? Kas nad saaksid lugeda, mida nad tahavad, kui nad tahavad? Kas nad saaksid mängida? Kas nad saaksid igavleda ja siis igavuse ületamiseks midagi välja mõelda? Igal ühel neist asjadest on väärtus. Lapsed on koolis 6 tundi. Kui me ei suuda selle aja jooksul õpetada, mida me neile õpetama peame, peaksime mõtlema omaenda  taktikale.

Matt Gloveril on raamatus „The Teacher You Want to Be“ (Õpetaja, kes sa tahad olla) hämmastav essee „Valmisoleku ümbervaatamine“. Ta kirjutab selles: "Õpetamine mis on suunatud õpilastele mitu sammu ette, idee anda neile kiire algus järgmiseks sammuks, ei paku neile vajalikku - see võib tegelikult takistada nende kasvu ja arengut."

3. Aga ma pean kodutöid andma. Nad käsevad mul – See „nemad“ on igaühe päästerõngaks. Kuid mitte vabanduseks. Leie „nemad“ üles ja alusta diskussiooni mõttetu kodutöö teemal.

4. Vanemad ootavad kodutöid – vanemad võivad mäletada ihunuhtluste aega. Ajad muutuvad, me aitame neil muutustega kaasa minna.

Ja nüüd lõpuks: kas ma annan lastele kodutöid? Ei. Igal aastal annan vanematele teavet selle kohta, mis aitaks nende lapsel saada parimaks viieaastaseks (või 6, 7, 8, aastaseks): lepi kokku mängupäevad, proovige koos perega õhtustada, kui saate, öelge või rääkige koos lugusid. Kui vanemad küsivad võimalusi oma lapse toetamiseks ja ma olen nõus, et laps võiks saada täiendavat tuge, pakun ma mänge ja autentset tegevust, mida nad saavad oma lapsega teha, hoiatusega, et see peaks olema lõbus ja tehtud koos.

Coppola toob allpool välja neli asja, mis määravad kodutöö mõju õpilastele, olenemata nende vanusest, koolist, õppimisest ja elust üldiselt.



LUGU nr 1: Kuus tundi teha kõike, mida teile öeldakse, ei paku rahulolu.

Olen siin veel tagasihoidlik, kui arvestada, et keskmine koolipäev kestab veidi üle kuue ja poole tunni, kuid püüan arvestada lõunasöökide, ühest kohast teise minekut  ja nende koolide jaoks, kes pole seda oluliselt vähendanud - vahetunde. (Kuid oodake - ka vahetundideks ja söögiaegadeks on õpilastele kehtestatud reeglid.) Asi on selles, et lapsed veedavad ülemäära suure osa oma ärkveloleku ajast tundes, et neid sunnitakse või keelitatakse( ja/või kontrollitakse) tegema seda, mida meie “täiskasvanud” soovime neid tegemas näha. Kui me regulaarselt kodutöid anname, ütleme neile tegelikult: „Jätkake, mu väikesed käsilased (minionid - olendid, kelle elul on vaid üks eesmärk: olla ustavad teenrid). Ma pole veel teie päeva tegevust kontrollinud. " Kuid meie õpilased ei ole meie käsilased, hoolimata sellest, mida meie traditsiooniline riiklik koolisüsteem, ühiste riigistandardite pooldajad ja PBIS meid uskuma tahaksid panna. Isegi kõige edumeelsemates koolides alluvad õpilased pidevalt kellegi teise ajaskaalale, kellegi teise materjalidele ja / või kellegi teise ideedele, milliseid mõisteid ja oskusi tasub õppida. Mõistlik meede on muidugi hea, isegi (võib-olla) kasulik; aga kuidas me üldse eeldame, et lastel tekivad tervislikud harjumused ja tugev isiksus, kui neile öeldakse enamuse ajast, mida oma ajaga teha? Mis viib meid...

LUGU nr 2: Teie kooliväline aeg pole tegelikult teie aeg.

Inimesi ei üllatata, kui neile öeldakse, et paljud lapsed ja noorukid elavad elu, mis on liigselt üle planeeritud, nagu siin, siin ja siin on väidetud. (mõlema poole  huvides on siin ka Wall Street Journal, väide, et “üle kavandatud lapse” idee on suures osas müüt.) Selle pooldajad väidavad, et kodutöö pakub lastele võimalust harjutada häid tööharjumusi, ajaplaneerimise oskusi, ja vastutust. Mõni läheb isegi nii kaugele, et vihjab sellele, et lastel, kellele kodutöid regulaarselt ei anta, on suurem tõenäosus “ohtu sattuda” - nad jäävad hätta, vahivad ekraane ja kurdavad ülekaalulisust, kulutades oma struktureerimata tunde rämpstoitu süües.

Ehkki selles võib olla killuke tõde (või vähemalt võimalus selleks), pole kodutöö küll selleks lahenduseks. Isegi kui nõustume, et struktureerimata aja ja ühiskonna kõigi hädade vahel on mingigi seos, siis on see ometi uskumatult nõrk seos. Mul on kahju seda öelda aga lastele antud kolmkümmend pikka võrrandit ei mõjuta meie tsivilisatsiooni enesehävituslikku teed.

Tegelikkuses pakutakse igas vanuses lastele nii koolis kui ka väljaspool seda väga vähe väärtuslikku aega, et teha ise teadlikke otsuseid, määrata oma suund ja välja käia oma mõtteid. K-6 klassi lastega töötava inimesena võin kinnitada, et kui laste mõtted ja ideed saavad aega, on need sageli üllatavad, lõbusad ja uskumatult valgustavad. (Mõelge, kui palju meil endil sünnib geniaalseid ideid, kui laseme mõtetel dušši all keerelda.) Selle asemel, et kasutada kodutöid õpilaste pantvangis hoidmiseks koolivälisel ajal, saadame selle asemel lastele sõnumi, et väärtustame neid, jättes neile kodutööd andmata, hinnates seda, mida nad ise tahavad teha, mida nad tahavad rohkem teada saada ja mida nad maailmast arvavad. Ja otsigem viise, kuidas seda toetada.

LUGU nr 3: Kool on olulisem kui muud eesmärgid / huvid / tegevused.

Teoorias ma armastan kooli. Olen ju õpetaja. Mida ma aga tegelikult armastan, on õppimine, ideede uurimine ja oma südame, keha ja meele piiride laiendamine. Nii ma usun, et saame parandada seda, kuidas koolid sellist "tööd" toetavad, pole ma päriselt koolist loobunud. Kuid kool pole veel kogu meie elu. Tegelikult on kool mõnikord - ja „mõnikord” all pean silmas „sageli“ - takistuseks täisväärtusliku ja tasakaalustatud elu elamisele. Üks selle kõige levinumaid tõkkeid on muidugi kodutööde reeglipärane määramine.

Muidugi on õpilasi, kes suudavad edukalt tasakaalustada kodutöid koos selliste kirgede ja huvidega nagu inseneritöö (nt Legodega mängimine), visuaalne jutuvestmine (nt oma Instagrami voogude kureerimine) ja bioloogiliste nähtuste vaatlemine (nt kõnniteel roomavate usside vaatamine) pärast vihmahooge). Minu enda tütar, kelle kirgede hulka kuulub keskmise bešamellikastme valmistamine ja võistlusspordi võimlejana treenimine, on selle elav näide. Kuid kodutööd ei saa talle ega mõnele teisele õpilasele midagi pakkuda, mida miski muu pakkuda ei saa. Kodutööde määramine - ja kodutöö all ei pea ma silmas "lõpetamist ja / või uurimist, mida tunnis tegime," vaid pigem [vt lugu nr 4] – annab see "kooliõppele" paisutatud väärtuse, mis on parimal juhul ekslik, ja halvimal juhul kahjustav. See tähendab, et kõige enam hinnatakse seda tüüpi õppimist, mida tehakse "kooli" kui kontseptsiooni piires, kuid mis iroonilisel kombel tuleb lõpule viia väljaspool ametlikke koolitunde – mil saaks toimuda muud liiki õppimine, mida me aga hindame vähem.

LUGU nr 4: seda ülesannet tasub teha.

 Kodused ülesanded, saadavad oma eksistentsi kaudu lastele ja nende peredele sõnumi, et nad on kasulikud, väärtuslikud ja on aega väärt. Kuid kui õpilastele määratakse lugemispäevikud, et nad vastutaksid väljaspool kooli lugemise eest, või kui tuleb täita selliseid õigekirjavõrke, siis nende kasulikkust tuleks kriitiliselt uurida. Mõned küsimused võiksid olla järgmised: Mis on selle ülesande eesmärk? Kas ülesanne vastab ettenähtud eesmärgile? Kas on vaja, et õpilased lõpetaksid selle väljaspool kooli? Kas neil on olnud ülesande kujundamisel oma käsi sees? Kui ei, siis miks mitte? ja nii edasi. Või võite „Candy Math“ kodutööde puhul, mille minu vanim tütar pidi ühel õhtul pärast Halloweeni jooksu (trick or treat)  täitma, lihtsalt küsida, nagu meie abikaasaga tegime: „Mida p....? "

Ma ei ole nii naiivne, et uskuda, et kõik nõustuvad nende nelja looga, mille siin välja olen kirjutanud. Kuid nii palju kui õpetajad üritavad oma õpilaste poolt kodutööde tegemisega õigesti hakkama saada, ei tee nad tegelikult midagi, mida ei saaks paljude muude vahendite abil paremini teha - muud vahendid, mis on tervikuna köitvamad, sisukamad ning lugupidavamad laste ja nende perede täisväärtusliku ja mitmekülgse elu suhtes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar