Pühapäev, 24. jaanuar 2021

Ekraaniaeg või raamat?

 


Suure raamatusõbrana ja lugejana, olen ka suur ekraaniaja tarbija. Tänased võimalused veebis õppida on piiritud ja sotsiaalmeedia on võimaldanud palju enam suhelda oma pere ja sõpradega. Nii kuidas lapsed on kas täiskavanu ikka jõudnud või järjest vanemaks saanud olen ka mina liikunud ühelt sotsiaalmeediaplatvormilt teisele, kasutades neid, mida lapsed parasjagu kasutavad: facebook, instagram, snapchat, tik-tok, twitter ... võimalused jagada pilte, hetki, nalju, uudiseid.

Suitsidoloog, erakorraline psühhiaater ja farmakoloog Tyler Black, MD kirjutab paljude vanemate murekohast – laste ekraaniajast ja räägib ekraaniaja foobikutest:👇👇👇



Kuna mindki aeg-ajalt ekraaniaja foobia tabab, siis ma tõlgiksin selle siinkohal ära.

Black kirjutab: 

"Kõigile teile "ekraaniaja" -foobidele: kui laps asendaks 100% oma "ekraaniajast" mitte-interaktiivse, sotsiaalse, mõistatusi mitte lahendava, oskusi mitte arendava tegevusega, no ma ei tea näiteks, raamatu lugemisega, kas oleksite õnnelikum?

Mõelge sellele ausalt. Me hindame ühiskondlikult raamatute lugemist ega häbista inimesi selle eest. "Ema, ma lugesin eile õhtul raamatut" kõlab mõnusalt. "Ema, ma mängisin eile õhtul videomängu" paneb sind värisema. Probleem muidugi on sinus.

Mängimine, suhtlemine, jagamine, sotsialiseerumine, mõistatuste lahendamine, õppimine, rühmades osalemine - need on kõik asjad, mis ekraaniajaga kaasas käivad. Küsige endalt, miks te nii vastu olete? Tõenäoliselt leiate 2 põhjust:

Esimene põhjus - videomängude moraalne paanika: te ei tea sellest midagi ja ärge püütkegi oma lapse ekraanielu vallata samamoodi nagu seda iga mängu nagu näiteks jalgpalli puhul teete, et teate milline on mäng ja, kes on nende meeskonnakaaslased jne.

Teine põhjus videomängude moraalse paanika tekkeks on: olete ostnud narratiivi "uus põlvkond on hädas", mis on omaette juba moraalne paanika. Usute valesti, et kui teie laps tegeleb TEIE lapsepõlve asjadega  (lugemine, telefonitsi helistamine, hängimine jne), siis neil läheb paremini. Tegelikult on see põlvkond lapsi kõige nutikam, vastutustundlikum, sotsiaalselt seotud, edendavam, hoolivam ja vähem vägivaldne lasterühm, mida oleme tänapäeva ajaloos täheldanud. Ja jah, neile meeldib ka snapchat.

Nii et vaadake uuesti läbi omaenda eelarvamused. Raamatu lugemine POLE PAREM kui videomängu mängimine või TV vaatamine. "Raamatud on fantaasiarikkad" - ei, ei ole. Nad on ettekirjutavad. Nad ütlevad teile täpselt, mida mõelda. Ja kõike seda, mida lapsed saavad täna teha, alates ülemaailmsete aktsioonide loomisest, et toetada tegevusi, suhelda oma sõpradega, teha veebikursusi, õppida uusi oskusi, tarbida meelelahutust, lahendada mõistatusi, mängida koos ... st probleem EI OLE ekraan.

Kuidas on nende paljude artiklite ja väidetavate uuringutega, mis kõik nagu annaksid teada, et ekraaniaeg on see kõige kurja juur.

Tõsiseltvõetavaid uuringuid on vähe ja neist kirjutatakse vähem. Black märgib siinkohal: „Ja siiski, mida kvaliteetsemad on tõendid, seda väiksemat mõju nähakse - potentsiaalsed (vaadeldud) mõõdikud ei näita mingeid vaimse tervise kahjustusi.“

 


https://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/2167702619859336

Selles uuringus uuritakse, kas 388 nooruki digitaalse tehnoloogia kasutamist seostatakse vaimse tervise sümptomitega varases noorukieas kuni keskeas. Noorukid läbisid 2015. aastal esialgse aja 1 (T1) hindamise, millele järgnes aastatel 2016–2017 mobiiltelefoni kaudu 14-päevane hetkeline hindamine (EMA), mis andis 5270 õppepäeval kokku 13 017 vaatlust. Noorukite T1 tehnoloogia kasutamine ei ennustanud hilisemaid vaimse tervise sümptomeid. Ka noorukite teatatud vaimne tervis ei olnud halvem päevadel, mil nad kulutasid tehnoloogiale rohkem aega. Noorukitel, kellel on suurem vaimse tervise probleemide oht, ei ilmnenud ka kõrgema tehnoloogia kasutamise päevadel vaimse tervise probleemide riski suurenemise märke. Selle EMA uuringu tulemused ei toeta narratiivi, et noorte digitaalse tehnoloogia kasutamist seostatakse kõrgendatud vaimse tervise sümptomitega.

Hea meeldetuletus, et iga vanemate põlvkond kardab / ründab  uusimat. Kui kaua nimetati romaane kuradi mänguväljakuks, mis ei vii mujale kui elamisele fantaasiamaailmas?

* Platon sarjas "tänaseid lapsi"

* Shakespeare'i töö pidi muutma inimesed "abielurikkujaks ja hoorajaks"

* trükitud romaan pidi "mädandama laste aju"

* haiglate muusikaühing (the hospital music association) kuulutas 1920ndatel, et džäss toob kaasa koordinatsioonihäiretega  imikud

Black vastab ka neile, kes näevad tema arvamust raamatuvastase kirjatükina: „Kui loete siit välja raamatuvastasust, on see tõenäoliselt teie erapoolikus. Raamatutest pole midagi paremat? Raamatud on loominguline vahend ideede tarbimiseks, mõtete tekkeks, meelelahutuseks ja jagamiseks. Ekraanid saavad teha sama (ja rohkemgi veel). Isiklikult mulle meeldivad ka raamatud. Nii et, see siin ei olnud raamatute vastu. Ma räägin raamatu asetamist teistest kõrgemale. Inimesed panevad mistahes põhjusel moraalse üleoleku, vooruse, akadeemilise väärtuse valguse peegeldamisele silmadele hakitud puude kaudu (raamatud), kuid samasugune tehnoloogiast tulenev versioon = halb.



https://childmind.org/article/parents-guide-dealing-fortnite/ - artikkel laste ja arvautimängu probleemidest ja võimalikest lahendustest.

Blacki kirjutisele anti palju tagasisidet ja ma toon siia mõnede vanemate tagasivaateid või arvamusi tänasest:

"Pandeemia aeg pani  väga palju inimesi pikemaks ajaks koduseinte vahele: „Möödunud aasta sundis mind selles osas oma vaateid uuesti üle vaatama. Ekraanid võimaldavad mu lastel sõpradega suhelda - praegu on see suur võit. Ekraanid aitavad neil luua ja õppida. Ja nii edasi. Olenemata sellest, kas see on paber või ekraan, on minu asi kaasa aidata, olla huvitatud nende tegemistest.“

Pessimistarchive.com veebilehelt võib leida artikli sellest, kuidas New York Times läbi aastate on kirjutanud meie murekohtadest, mis liikunud ühelt meediavormilt teisele:  https://pessimistsarchive.substack.com/p/too-much-too-much

Mobiiltelefon 2021: liiga palju ekraani?



Televisioon 1956: liiga palju telerit?




Raadio 1938: liiga palju raadiot?


Avatud raamat 1898: liiga palju lugemist? 👀👀👀 



Selliseid positiivseid postitusi:

„Iroonilisel kombel on minu 7-aastasel lapsel, kes nooremana pole kunagi tahvelarvutite vastu tegelikult huvi tundnud, raskem lugema õppida. Kaks ülejäänud õpetasid end ise põhiliselt eakohaste õppimisrakenduste abil.“

„AITÄH. Ekraanid on minu majas sotsiaalne asi; naudime koos mängimist ja veebimeediat, jagades meeme ja huvitavaid videoid. Minu vanim on autistlik ja tehnoloogia on olnud tema jaoks peamine vahend kaaslastega suhtlemiseks juba ammu enne pandeemiat. Neto positiivne meie jaoks kindlasti.“

„Nõus ... Olen üles kasvatanud 2 last, kelle ekraaniaeg pole piiratud. Lugesin neile ka raamatuid. Nad olid alati innukad lugejad, oma sõnavara, arusaamise, loovuse jms. See kõik ei tulnud kindlasti minust. Teler saab au endale. Mu tütar kasutas selliseid sõnu nagu enunciate juba 3 aastasena. Kuigi ma tundsin selle aja jooksul tihti süütundeid - süüdistasin ennast selles, et olen laisk, kui ma neile ekraani ajaks reegleid ei seadnud. Tagasi vaadates tunnen, kui rumal see oli. Mis puutub sotsiaalsesse teadlikusse, inimlikumasse, ühendatumasse ... pole kahtlust, et tänapäeva lapsed on palju paremad kui minu põlvkond.“

„20-aastase lapsehoidjana, kes hoolitseb igas vanuses laste eest, on kogu „ekraaniaja“ teema populaarne fraas inimestele, kes ei tea piisavalt lastekasvatusest või oma lastest. Ekraanides pole üldse midagi halba, kui lapsed teevad regulaarselt trenni ja söövad ja magavad hästi.“

Ja lõpuks üks selline arvamus

: „Osa probleemist seisneb selles, et eriti nooremate kui <6-aastaste laste puhul ei ole ekraaniaeg muud kui lõputu muutuva kvaliteediga videovoogude ja peamiselt koomiksitegelaste vaatamine. Ma arvan, et teadusuuringute andmetest teame, et seda tüüpi lapsehoidmine pole ideaalne.“

Ja üks huvitav vastus sellele arvamusele

: „Võib-olla mõne jaoks, kuid mõned lapsed on teadmiste järele näljased. Me ei piira tegelikult ekraaniaega liiga palju. Meie lapsuke luges juba kaheaastaselt. Ta on nüüd 9-aastane ja mõistab kodeerimise loogikat ning soovib õppida arvutit nullist üles ehitama ja täiustatud kodeerimist.“

Ehk kõik lapsed on erinevad ja õppimiskiirus ja vajadused samuti. Kui arvata, et tänased lapsed on liikumisvaeguses, siis kindlasti ei paranda seda ekraani tagant raamatusse liikumine.

Psühholoog Peter Gray kirjutab palju vabast mängust (blogist leiab tema artikleid) ja on sageli rõhutanud, et lapsele on oluline vaba, enda reeglite jaoks seatud mäng, kus täiskasvanud ei osale ehk ei sea reegleid. Siin kirjutab ta arvutimängu plussidest:

https://www.psychologytoday.com/us/blog/freedom-learn/201201/the-many-benefits-kids-playing-video-games

Kindlasti on neid, kes vajavad kindlaid reegleid ja neid, kes saavad suurepäraselt ise hakkama. Enamik on kindlasti kuskil vahepeal.

Ma ise olen samuti aeg-ajalt süütunnete käes vaevlev. Olen olnud ka tublisti ekraaniaega piirav. Sellele aitas kaasa kindlasti see, et 15 aastat tagasi metsa-põllu veerde kolides mingi aeg internetiühendus puudus. Lapsed olid siis 3 ja 1 aastased ning varsti südis veel üks. Meil pole kunagi olnud TV ühendust, kuid teler koos videomakiga küll. 10 eluaastast alates on lapsed saanud piiramatu ekraaniaja võimaluse (päeval, mitte öösel). Ja suuremalt jaolt on nad seda kasutada osanud. On lugemisaega, ekraaniaega ja liikumisaega, söömisaega ja magamisaega.

Ja et igal sel ajal – ekraanil, spordil, raamatul jne – on oma normaalsus st keskpaik ning võimalus sealt ära liikuda . On võimalik üle õppida, üle sportida, üle magada. Vaadake laste ja noorte tippsporti, siin on palju vigastusi ja probleeme ja stressi. Kuid on võimalus liikuda ja puhata meeleolu järgi. Sama ekraani ja raamatuga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar