Esmaspäev, 18. märts 2013

Ühe õpetajatepere otsus koolita kasvamisest


Tracy Spurway artikkel ajakirjast. Allpool räägitakse lasteaialapsest - kui lasteaed ja kool sealkandis on ühes majas, seega artiklis kasutatakse sõnu lasteaed ja kool vaheldumisi - nii ma ka tõlkisin. 

Ma arvan, et see blogi läheb varsti lugemiseks ainult asjast huvitatud inimestele. Kes soovib ühineda selle põneva teemaga, annab teada (84silleke@gmail.com) ja  ma saadan mailitsi kutse ja ta saab vabalt kõiki sissekandeid lugeda. Vabaõpe ei ole meil keelatud ja usun, et nagu me muudes asjades püüame tammuda eesirindlike riikide järel: USA, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Holland, Austraalia, Prantsusmaa, Jaapan, Iisrael, Uus Meremaa, India, Lõuna Aafrika (http://sandradodd.com/world) - saame ka varsti sellles osas amteliku sammu edasi astuda. Ja üsna suure. On ju Eesti väga avatud, eesrindlik, uuendusmeelne, teisi esirinna riike punktuaaselt järgiv, sooviga ikka ette hüpata. Või ei ole? Minge nüüd - on ikka !?! Senikaua aga, kuna asi täpselt reguleerimata, siis on ka mujal riikides ses osas piisavalt häid nõuandeid ja võimalusi pakkuda oma lapsele turvaline ja rõõmurohke lapsepõlv - see ei ole meil keelatud, selle eest ei karistata. Ja ma pean veel kordama üht tähelepanekut meie Riigikohtu lahendist, mis märgib- järgida tuleb seaduse mõtet, mitte seaduse sätet. Ülim on seaduse mõte - ja seaduse mõtteks on tagada ühiskonna liikme heaolu - st ka lapsele turvaline ja rõõmuküllane lapsepõlv. Või ei ole see ühiskonna eesmärk? On küll. 
Tracy Spurway kirjutab: Me ei ole enam kõikumas kahele poole oma probleemiga, kas valida kool või mitte. Oleme oma otsuse teinud ja meie poeg ei käi koolis. Selle otsuse langetamine  oli raske ja sellega on siiani raske elada, kuigi ma tean, et see on õige otsus. 
Minu kahtlused koolisüsteemi osas algas juba keskkoolis (gümnaasiumis). Kõik, mida ma teadsin oli see, et on vaja saada tunnistus, liikuda edasi ja pääseda siit. Ma suutsin saada keskmised hinded, seda vaatamata oma rohketele puudumistele. Mind võttis vastu väike ülikool ja siin tundsin ma ennast palju paremini ning mõnede arvates toimus siin teatud õppimisprotsess. Kuid imestan siiani – milleks ma seda kõike tegin? Mida peaks see kõrgharidus mulle andma ja veel olulisem, kuhu ma üldse liikuda soovin? Peale 4 aastat sain aru, et olen kokku koolis veetnud 18 aastat. Ma vajasin puhkust. Töötasin mitmetel kohtadel, reisisin veidi, kuid õppelaen hoidis minust kinni ja ma teadsin, et tuleb minna tagasi. Oli vaja spetsialiseeruda, et teenida omale mingi ametiga elatist – mis veel irooniline, et maksta tagasi oma õppelaen. Niisiis, peale 2 aastat läksin õpetajate kolledžisse. Ma ei tahtnud minna. Tegin seda ema soovitusel, kes nägi mu probleeme ameti valikul. Ma ütlesin endale, et minust ei pea saama õpetaja, isegi kui ma selle kolledži lõpetan! Esimesel päeval tundsin ma, et olen vales kohas. Alguses sattusin loengutesse gümnaasiumi õppe osas. Ma ei olnud peale lõpetamist gümnaasiumi poolegi vaadanud. Tundsin end selles osas negatiivselt. Kõik – nii õpetajad kui õpilased – kulutasid oma aega mingis kunstlikult üles ehitatud maailmas, kus kõik teesklesid õppimist. Ma tegin ära oma kohustuslikud praktikumid ja sain isegi mõned suurepärased arvustused.
 Ja siis pakuti mulle täiskohaga tööd minu vanas koolis. Nüüd olin veel hullemas seisus kui varasemalt ja ma ei näinud mingit väljapääsu võimalust. Ma võtsin selle töö vastu. Õnneks oli see raamatukoguõpetaja koht, nii et ma keskendusin raamatutele ja leidsin ka mõned õpilased, kellele meeldis lugeda. Minu seletamatu väsimus süvenes ja ma teadsin, et see ei saa jääda minu alaliseks tööks. Ma lihtsalt pidin leidma tee siit välja. Õnneks, kohtasin umbes sel ajal oma tulevast abikaasat. Ta oli õpetaja nagu minagi ja koos olime üsna haletsusväärsed:). Püüdsime leida koosolemiseks aega, kuid olime nii väsinud, et suutsime normaalselt koos olla vaid 2-3 suvenädalal. Siis otsustasime, et loome oma perekonna ja varsti sündis ka meie esimene poeg. Me teadsime, et soovime oma lapsele midagi muud. Tegime võimalikuks, et üks meist sai olla töölt eemal lapsega koos terve aasta. Kuid see aasta möödus väga kiirelt. Oli suurepärane olla koos lapsega ja näha tema kasvamist. Laps inspireeris meid muutma oma elu. Kui ta oli 2,5 aastat vana, tulime mõlemad õpetajakohalt ära ja liikusime põhja poole, et leida aeglasem ja vähem materialistlik elustiil. Oma töö maha jätmine oli nii vabastav kui hirmutav. Me mõlemad ei olnud just riskialdid inimesed. Sõbrad ja pere ei olnud toetavad. Nad imestasid, miks me loobume nii turvalistest töökohtadest. Ei olnud midagi, mida oleks saanud lihtsalt selgitada. Vajasime rohkem kontrolli oma elu üle. Me tahtsime muuta asju oma elus. Me tahtsime oma ellu enamat. Olime väsinud tegemast tööd, kus tundus, et kaotatud on kõik unistused, et kõik head püüdlused ning uued ideed purustatakse töökoormuse ja pessimismi toel. Me olime surmani väsinud sellest tööst ainuüksi 5 aastaga ja ei saanud seda teha terve elu. Kui saabus aeg, mil laps oli piisavalt vana lasteaia jaoks, registreerisime ta sinna, kuna kõik meie sõbrad tegid seda ja tundus, et ka laps soovib sinna väga minna. Teadsin juba ette, et tervet päeva ta seal olla ei soovi. Korraldasin lasteaiaga nii, et saaksin ta lõunast ära võtta. Toimisime nii terve aasta ja see möödus üsna kiirelt ja ka sujuvalt. Õpetaja oli suurepärane ja väga paindlik. Me saime teise poja ja me mõlemad saime olla mõned kuud kodus. Päevad, mil vanem poiss oli lasteaias, tundusid kummalistena. Peale tema mahapanekut kooli juures, tundus majapidamisest midagi puudu olevat. Üks pereliige oli puudu. 
Olin väga rõõmus, kui tuli suvevaheaeg ja ta oli jälle kodus. Varsti adusin, et ta liigub ju edasi lasteaia vanematesse rühmadesse, kus oodatakse tervet päeva kohalolekut. Tundsin, et seda on liiga palju   liiga vara. Hilissuvel palus õpetaja, et me kirjutaksime talle midagi oma pojast. Ma kirjutasin, et laps on olnud osalise ajaga lasteaias ja miks meile meeldiks kui see improviseeritud lasteaias käimise viis jätkuks. Vastust me ei saanud ja nii jõudis kooliaasta jälle kätte. Poeg nautis väga karate ja rulasõidu treeninguid, kuid peale koolipäeva oli ta üsna kurnatud. Märkasin, et ta ei olnud ära söönud oma koolilõunat ja kui ma selle kohta küsisin, ütles ta, et tal oli vaja palju suhelda ning söömiseks ei jäänud aega. Lõunapaus on 20 minutit. Ma küsisin kas lõunapausi saaks pikendada, kuid see ei olnud ette nähtud. Kui ma rääkisin koolist oma lapsega, siis ta mainis alati, et tema lemmiktund on vahetund. Samuti leidis ta ülejäänud koolipäeva olevat täiesti igavana. Oktoobris jäi ta haigeks. Peale 5 päeva palavikku, diagnoositi meie seni nii tervel lapsel pneumoonia (kopsupõletik). Ta oli kodus terve kuu ja minu poja energia, õnnelikkus, rõõmsameelsus tulid tagasi. Tal ei olnud mingit huvi kooli tagasi minna ja me võtsime pausi kuni jõuludeni. Tuli uus aasta ja poisil ei olnud ikka veel mingit soovi pöörduda tagasi. Ma helistasin juhatajale ja teatasin talle meie otsusest. Kool ei olnud valmis vastu tulema palvele käia lasteaias vähem päevi nädalas ja üldse oli kooli poolne suhtumine väga ebaprofessionaalne ja isegi ähvardav. Kui me olime kord juba oma otsuse teinud, tundsime teatud stressi kodust kaduvat. 
Olla kodus koos oma lastega on elu kõige loomulikum elamise viis, mida ma suudan ette kujutada. Ebaloomulik tundub saata ta kodust minema kohta, kus teda ei hinnata ja ignoreeritakse. Miks peaks laps veetma parima osa oma päevasest ajast väga piiratud ruumis suure hulga omaealiste lastega? Mida nad õpivad?  Kas ainult omaealised on sobivad sotsialiseerumiseks? Mulle tulevad meelde  inimeste reageeringud, kui nad kuulevad, et poiss ei ole koolis.  Kas ma muretsen sellepärast, et minu poeg (kes on väga hea suhtleja) ei saa piisavalt sotsiaalseid oskusi? Ma ei taha, et inimeste küsimused mind häiriksid, kuid ometi hiilib siis taas sisse vana ebakindlus ja see ei meeldi mulle. Ma soovin, et inimesed annaksid mulle, kui lapsevanemale autonoomia. Saan muidugi aru, et need on minu hirmud ja turvatunde puudumine, mis pead tõstavad. Siis ma vaatan meie suurepäraste laste peale ja tean, et nad elavad ja saavad elama suurepärast elu ning saavad oskama kõike, mida nad vajavad ja seda just neile sobival ajal. Ma tean, et minu pojad jälgivad mind; minu julgus selles kooliasjas on suurepärane võimalus näidata neile, et me peame olema meie ise ja järgima seda teed, mida mööda soovime käia.
Tracy Spurway elab kohas nimega Thessalon, Ontarios oma abikaasa ja kahe pojaga, koerte ja kanadega.  Nad on oma eluga rahul, hoolimata sellest, et ühe vanema lastega kodusolemine annab neile väiksema sissetuleku.  Nad naudivad seda, et lapsed jagavad nende ruumi perekonnas.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar