Pühapäev, 24. märts 2013

KES PEAKS MINU LAPS OLEMA?


Kes peaks minu laps olema?
 
David H. Albert   on koduõppe isa, kirjutaja ja populaarne lektor koduõppe teemadel. On mitmete raamatute autor sh “And the Skylark Sings with Me,” “Homeschooling and the Voyage of Self-Discovery,” ja “Have Fun. Learn Stuff. Grow. Homeschooling and the Curriculum of Love.” Tema järgmine raamat  “What Really Matters,” on kirjutatud koos  Joyce Reed´iga. David elab, töötab ja kirjutab Olympia´s, Washington´s. Tema raamatuid saab tellida www.skylarksings.com.

Milline on teie nägemus lapse tegelikest huvidest ja mil viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega rahulolev, elujaatav isik? Kes täpselt on see isik, keda te õpetate  ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud tulemuseni?  Ja milline lähenemisviis võiks teid aidata? 

Kui asi puudutab haridust, siis ma armastan kõike „alternatiivset“. Oma täiskasvanuelu jooksul olen ma lugenud läbi kõik, mida alternatiivsete koolide kohta on kirjutatud. Ma võin kanda ette ajaloolise tähtsusega Francisco Ferrer’i Kaasaja kooli (Modern Schools), mis kõigepealt avati Hispaanias ja seejärel New York´is(tunnustatud Will Durant oli esimene juhataja!), ja siis tulid juba koolid Piscataway´s ja Lakewood´s, New Jersey´s. Teismelisena juba lugesin ahnelt Summerhill´i ja jälgisin pöidlad peos  Sudbury Valley koolide edu. Ma olin inspireeritud Maria Montessori’i töödest Rooma kodutute seas juba mõned sajad aastad tagasi. Ka  Rudolf Steiner’i koolid, mis kõigepealt teenisid Stutgarti tehaste tööliste lapsi ning tema biodünaamilise põllumajanduse alused.  Albany Vabakool on jäänud eredana minu teadvusse. Minu Gandhi sõbrad Indias on pannud aluse mõnedele täiesti imelistele „eksperimentidele“. Ja on palju, palju teisi, keda ma imetlen.
On ka tavakoolides viidud läbi palju huvitavaid eksperimente. Sellest kaugusest, millest mina seda kõike näen, on neil kõigil üks peamine edukust tagav joon: pühendunud, hoolivad ja raskeid lahinguid pidavad ristisõdijad (paremat terminit ei oska siia tuua), kes tõesti hoolivad lastest ja sageli panevad liig palju oma isiklikku elu sellesse protsessi. Või veel täpsemalt väljendudes – laste toetamine ja nendest hoolimine on saanud nende inimeste isiklikuks eluks ja ma austan neid selle eest. 
Kahjuks, just selle ühise teguri tõttu, korduvad uuenduslikud programmid sageli nii alternatiivsetes kui ka eriprogrammidega tavakoolides. Nad vajavad väga erilisi inimesi (mul on au olla paljudega neist tuttav ja olen uhke, et paljud neist on ka minu sõbrad) ja need erilised  omakorda on üsna defitsiitne kaup. Olen nüüdseks piisavalt vana, et näha, kuidas üks ja sama “innovatiivne“ eriprogramm kordub ühe maakonna piires ning isegi ühes ja samas koolis. Kolmekümne aastane vaheaeg ja taas sama uuendus, mida hilisemalt keegi ei mäleta.    On raske arutleda sel teemal, kas globaalses plaanis  minu sõbrad on saanud teha midagi olulist või mitte. Võimalik, et me kõik oleme kui üksteisele järgnevad veetilgad suurel kivil. 
Loomulikult on mitte nii väga ammu aega tagasi olnud see praegu kogetav üldhariduslik kool alternatiivse suuna esindaja. Mitte ükski tsivilisatsioon enne meid ei ole allutanud kõiki noori 5 kuni 18 eluaastani, keda kusjuures ei ole süüdi mõistetud mitte ühegi kuriteo eest (peale selle, et nad on noored), kohustuslikku vangistusse, jaotades vangid piiratud ruumidesse grupeerituna vanuse järgi. Eitades nende kõige põhilisemaid inimõigusi (sealhulgas ka sobival ajal tualettruumi minekut), kehtestades selles ruumis autokraatlikud reeglid ja seades bürokraatliku kontrolli kõikide liikumiste ja rutiinsete tegevuste üle, milleks ollakse selles parandusmajas sunnitud. Me võime küll katsumustes ellu jääda ja mõned meist isegi õpivad kasutama sõna „meeldib“ või pigem -  Rejoice, Rejoice, We have no choice //salmike eesti k. rõõmustage, rõõmustage, meil pole valikut// see on laulurida vanast Crosby, Stills ja Nash laulust „I know I’m dating myself“. Kuid me lollitame iseennast, kui usume, et indiviididena on meist keegi pääsenud kahjustamata.  Võib-olla on see inimevolutsiooni üks etappe, kuid ma isiklikult sooviksin selle vahele jätta. Niisiis siin me oleme – koduõppijad. Jah, me oleme teistmoodi. Tõesti! Viimase aastakümne jooksul on kõrvuti mõnesaja alternatiivkooli meetodite arendajate ja reformijate olnud miljoneid koduõppe lapsevanemaid.  Oleme jõudnud koduõppe juurde paljudel erinevatel põhjustel ja koos sellega on meil palju erinevaid kogemusi. Osad meenutavad kooli armastusega, osad vihkavad seda. Osad meist on väga huvitatud õppimisest ja lastest, seda veel enne kui lapsed sünnivad. Teised jälle ei mõtle sellele enne, kui tegelik vajadus on käes.  Osad planeerivad koduõppe protsessi siis, kui eostatakse esimene laps. Teised jõuavad sinna alles oma viienda lapsega, olles oma neli vanemat last vedanud läbi kogu tavakooli süsteemi. 
Meie kõigi ühine tunnus on see, et meist on saanud hariduse  ristirüütlid.  Meie lapsed lihtsalt ei saa oodata. Meil kõigil on vaja õppida olema enam empaatilised ja enam jõulised näitamaks lastele, et nende õppimisrännakud on lugupidamist ja aktsepteerimist väärt.  Me ei ole piiratud ainult mõne innovaatoriga ja me ei saagi kõiki võimalusi ette näha. Oleme eksperimentaalsed, oleme samas ka teadlased, et selgitada välja, mis konkreetselt toimib meie laste jaoks, meie peres, meie kogukonnas. Meie lapsed alustavad kolme parima haridusliku kingitusega, mida karbis olevad lapsed peaaegu kunagi ei koge: armastus, kuulamine ja aeg. Ei kujuta hästi ette, et ametlikud institutsioonid saaksid neid kingitusi panna oma õpikutesse.
Enamikul meist ei ole teadlase ettevalmistust (ja tänu taevale ka mitte õpetaja oma!) ja palju koduõppest on meile nii uus, et selle riskantse ettevõtmise juures tunneme nagu kõnniksime peenikesel köiel ilma toestava võrguta või tunneme nagu kukuksime kuskilt alla enne, kui oleme õppinud lendama.  Jälgimine ja kuulamine, siis veel enam kuulamist ja jälgimist – see ei ole just see, kuidas näiteks  5. klassis õppimine toimus ning me ei usalda ammu enam oma võimet näha ja kuulda oma lapsi.
Kui sa oled enamiku koduõppijate hulgast, siis mingil hetkel haarad sa ise ahelate järele. Sind valatakse üle õppekavadega. Võib-olla sa isegi oled mõnda neist proovinud. Mõni neist töötab – vähemalt sa mõtled nii ja mõni neist teeb sinu ja lapse koduõppe kohutavaks kogemuseks. Võib-olla see õppekava, mis sulle kõige enam meeldib – meeldib sinu lapsele kõige vähem. Või see õppekava, mis sinu vanemale pojale nii hästi sobis, tekitab sinu nooremas tütres kõhuvalu. Võibolla soovid sa käia klassikalist sissetallatud rada, kuid siis tundub kõigi nende hispaanlastest naabrite tõttu, et parem on ladina keele asemel õppida hispaania keelt ning kui Jimmy on väga huvitatud automehaanikast … Ja siis sa hakkad aru saama, et õppekava ei ole parim viis õppimiseks ja sa otsustad sellest loobuda (vähemalt praeguseks, jättes tagataskusse võimaluse meelt muuta).
Nüüd hakkad sa tutvuma kõikide õpetamisstiilidega. Võib-olla kuuled Melanie kinesteetilisest ja taktiilsest meetodist just siis, kui oled kasutamas visuaal-ruumilist. Kuigi ka sellest ei olnud sa veel 2 nädalat tagasi midagi kuulnud.Siis räägib keegi sulle lähendamisest ja assimileerimisest, kuid sa ei suuda oma peas neile ruumi teha. Võimalik, et sa saad peagi teada – on 71!!! erinevat õpistiili teooriat. Niipea, kui saad ühe või teise selgeks, pakub keegi uut – kõik nad kusjuures olevat „neurobioloogiliselt sobivad“. Sa hakkad aru saama, et sulle ei meeldi mõelda oma lapsest kui pidevalt muutmist vajavast tõbisest ja  ta õpib kõik, mida vaja, selleks ettenähtud ajal ning võibolla siis, kui tema aju muutub, muutub ka õppimisstiil ja seda just siis kui sa oled  ühe stiili omale selgeks teinud.  Sa soovid, et ta loeks paremini ja võimalik, et ta on veidi düsleksiline nagu tema sõbergi, kuid õnneks tuleb sul meelde, et Sudbury Valley kooli tegijad märgivad, et  kunagi ei kohta 40 aastast düsleksikut. Mõningad kuulsad aju uurivad teadlased, kes on kuninganna Elizabethi poolt rüütliks löödud  (Dr. Susan Greenfield) märgivad, et neuroteaduslikust vaatenurgast on õppimisele lähenemine läbi õpistiilide täielik mõttetus. Kuid isegi, kui see on mõtetus, siis võib-olla on see hea, et kooliõpetajad peavad veidigi rohkem tähelepanu pöörama igale individuaalsele lapsele. Igatahes olete äärmiselt ebakindel kõigi nende erinevate lähenemiste suhtes, mis mõne aja pärast panevad teil pea valutama.

Seejärel satud lugema mitmekülgsest intellektist ja kuuled  Howard Gardner’i revolutsioonilisest lähenemisest, mis ütleb, et alati on palju enam intelligentsi, kui seda näitavad kõik need IQ jt võimete hindamise testid.  Vau! Sa oled alati teadnud, et oled tegelikult targem, kui sulle öeldi. Ja sa oled alati olnud hea kunstis. Aga mida tegelikult teha selle mitmekülgse intellekti materjaliga? Sa jääd mõtlema, kas mitte korraldada enda juures koduõppe päevi, mis hõlmaksid kõiki 8,5 erinevat intellekti (http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences), kuid  taipad, et sel juhul näeks see välja samamoodi, kui kohaliku kooli keskmine päev. Võib-olla peaks rohkem tööd tegema oma lapse nõrkade külgedega, kuid kohe juhtud kuulma mõne suurepärase koduõppe lektori kõnet, kes rõhutab, et oma lapsega tuleks teha eelkõige ja alati tööd tema tugevate külgedega. Aga mis on minu lapse tugevad küljed? Leiad, et ainuke tugev külg, milles sa täiesti kindel oled on bowling! See ei ole küll „kinesteetiline intellekt“ – laps ei jookse just väga hästi, ei ole eriti vilgas, ei roni puude otsas, ei hüppa ega mängi korvpalli – lihtsalt on bowling´u mäng.  Keegi annab sulle raamatu ühe Missouri koduõppuri kohta, kes sai 4 aastase bowling stipendiumi ülikooli. Võib-olla on bowling intellekt võtmepunkt, aga kuidas saab keegi õppida kirjandust läbi bowling mängu? Kõik see hoiab sind pidevalt  pinges, sa tunned ennast saamatuna ja veidi hirmununa. Kindlasti on inimesed koolist sellest juba teada saanud. Sul on nendega oma poja tõttu väheke kogemusi ja kindlasti on asjad hullemaks läinud sellest ajast, kui sina 30 aastat tagasi koolis käisid. Võib-olla peaksid valima vabaõppe, pühendumata eriliselt vabaõppe filosoofiale, sest siis ei oleks vaja teha nii palju otsuseid?
Aga kuidas küll täita kõiki neid norme?
Keegi ei ole öelnud, et saab olema kerge. Ma ei tea kedagi, kes oleks valinud koduõppe seetõttu, et see on kerge. Pigem seetõttu, et oma laste elus olevate kõige olulisemate inimestena, valime, et me ei anna pimesi ära väiksematki vastutust. 

Aga kes siis peaks minu laps olema?

Mitte ainult isik oma individuaalsete iseloomuomadustega või kalduvuste või intellekti või unikaalsusega – kõik see kokku, kuid esmalt tuleb lastele tagada täielik austus, mida nad väärivad. Milline on teie nägemus lapse tegelikest huvidest ja mil viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega rahulolev, elujaatav isik? Kes täpselt on see isik, keda te õpetate  ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud tulemuseni?  Ja milline lähenemisviis võiks teid aidata? 
Ja ärge öelge, et  teil ei ole eelarvamusi. Ma ei ole kohanud ühtegi lapsevanemat ilma nendeta. Mida ma loodan teha on see, et aitan teil need välja kaevata,   ära tunda ja läbi selle näha seda, mis on tegelikult väärtuslik, enne kui minna õppereisile läbi elu.   Need on tulnud teie ellu erinevatest paikadest ja mõtlematult on need vastu võetud. Kuid lastes neisse veidikenegi rohkem valgust, võite ühineda täiesti uue haridusfilosoofide ringiga! Minu kogemus näitab, et astudes sammukese tagasi igapäeva tegevustest, saate aru, mida te tegelikult oma lastega teete. Teie nii praktiline kui sisemine tunnetus muutub sügavamaks ja see toob kasu nii vanemale kui lapsele. Suured tänud holistilisele koolitajale Ron Miller´ile, kes esimesena soovitas alljärgnevat liigitust ja tõi esile selle kasulikkuse. Ma tahan siin pakkuda 7 erinevat hariduslikku „läätse“, läbi mille te tavaliselt näete seda „kes minu laps peaks olema“. Lisan igaühele “plusse ja miinuseid”.  

Minu laps peaks olema:
 Kultuuritraditsioonide edasikandja
Osale meist on hariduse keskne eesmärk anda lastele edasi meie kultuurilised, religioossed, eetilised ja teised traditsioonid.  Nad saavad nende traditsioonide edasikandjateks tulevikku, millesse me ise kunagi ei jõua.  Oh muidugi, ajad muutuvad ja siin ongi suur võimalus mööda lasta, kuidas muutuvas maailmas oma lapsi paremini kaitsta. Siit veel edasi minnes on meil uskumus, et tõeline on ajatu, muutumatu ja on alati väärtustatava hariduse keskmes ning selles suunas tulebki kõikide jõupingutustega liikuda. Teistele meie seast (grupid võivad osaliselt kattuda) tundub, et kõik kultuuritraditsioonid on hääbumas ja lapsed on ainus võimalus neid elus hoida. Mõned, kes pärinevad näiteks indiaani kultuuriruumist, leiavad end taasloomast traditsioone, mis juba unustuse hõlma vajunud või välja suretatud. 
Plussid:
• Täiskasvanute kogukonna poolne toetus subkultuurile 
• Soovitud tulemid on selged.
• On kindlad andmeedastusviisid (teatud raamatud või
autoriteetsed allikad).
• Mõned tõed võivad olla ajas ja ruumis universaalsed 

Miinused:
        eeldab kuulekust, mis lapse jaoks alati jääb pooleldi mõistmatuks
        lapsepõlvele ei ole tegelikku tähendust omistatud 
        see võib jätta väga vähe ruumi individuaalsetele või unikaalsetele kalduvustele, mida antud kultuuriruumis ei väärtustata   
·         definitsioon järgi on see teatav kultuuriline isolaat – üksik saar.   

Minu laps peaks olema:
Uue tuleviku looja
Osadele meie seast on maailma ajalugu raskelt kättevõidetud progress, sageli ebakindel, kuid siiski jätkuv liikumine pimedusest valgusess, orjusest vabadusse, ebausust tegelike põhjusteni. Ja me arvame endal olevat ülimat kohustust õpetada oma lapsi käima ühte sammu selle massiga, mitte ainult indiviidina vaid osakesena suuremast kogukonnast. Meie lapsed on sotsiaalse ümberkorralduse esindajad. Seega on meie tööks mitte ainult anda edasi teadmisi ja säilitada kultuurilisi traditsioone, vaid ka arendada lastes uurivat vaimu käesoleva kultuuri ja ühiskonna tingimustes. Kuigi maailm  on kogenud edu, näeme ikka veel seda ründavat vägivalda ja rõhumist, ekspluateerimist ja laastavaid ökoloogilisi ja sotsiaalseid mõjusid. Akadeemilised oskused ei ole erapooletud; need omandatakse selleks, et lapsest saab moraalselt teadlik, sotsiaalselt vastutustundlik, hõivatud ja aktiivne kodanik, kes on valmis võtma sisse kohta ajaloos. 
Plussid:
• Algab eeldusest, et tulevik ei ole sama, mis minevik
• Lapse hariduse juured tuginevad uurimuslikule keskmele 
• Julgustab sotsiaalset kaasamist võimalikult varasest east 

Miinused:
• Nõuab sarnase meelestatusega õppurite kogukonda, kes on valmis vajadusel koos tegutsema  ja seda on raske leida
• Nõuab, et õpetajad või nõustajad oleksid väga hästi kursis sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuurilise küsimustega
• Uurimismeetodid võivad olla piiratud ulatusega 

Minu laps peaks olema:
Ühiskonna seaduste ja normide toetaja, baasteadmiste ülesehitaja 
 
Maailmas toimuvad muutused aeglaselt, need tulevad raskelt ja tegelikkuses - meie sündinud lapsed peavad siia sobituma. Ja see on hea maailm! Mõned meist usuvad, et on olemas autoriteetne, eesmärgipärane  faktide kogum, mis on väljaspool meie laste vahetut kogemust ja kindlasti ei kuulu nende isiklike eelistuste hulka. Lisaks on olemas eelistatud valikud, milliseid teadmisi omandada ja need teadmised antakse edasi teadjatelt mitteteadjatele. Sellise mõtteviisi korral, on meie lapsed sündinud  tabula rasa (“valge lehena,” filosoof John Locke poolt välja pakutud kontseptsioon, kellel kusjuures pidage meeles, ei olnud lapsi) ja meie tööks on kindlustada, et tahvlile kirjutatakse  ning seda kõige ilusamas käekirjas! See spetsiifiline teadmiste kogum, mida lastel tuleb omandada jääb tähestiku ja Shakespeare vahele. (Locke jaoks oli absurdne idee, et lapse koolitusprogramm ei hõlma Ladina ja Kreeka keelt.) Selleks, et olla korrektselt ühiskonda sulandunud, peavad indiviidid omama teatud tagapõhja kultuurilisest (ja teaduslikust) kirjaoskusest et olla võimelised kontakteeruma ümbritseva maailmaga. Tuleb veel märkida, et see, mis on vajalik kultuuriliseks kirjaoskuseks, on eraldi intensiivse debati teema. Kas selleks, et sa saaksid täielikult sulanduda oma üle tee või teiselpool maakera asuvate naabritega, on vaja teada näiteks Platonit,  Chaucer´i, Thomas Aquinas, Keats´i ja T.S. Eliot´i, või Advaita Vedantat,  Dhammapadat ja  Koraani, või Lao Tzu, Hafezi, Chinua Achebe ja Pablo Neruda kirjutisi? Kas meie lapsed peaksid õppima Kreeka keelt, et saaksid lugeda originaalis Aristotelest, Sophocklest ja Uut Testamenti;  Vene keelt, et osaleda rahvuslikes pingutustes ajada nurja võidurelvastumine maal ja kosmoses (nagu juhtus minuga) või Hiina keelt, et olla võimeline sulanduma maailma kõige suurema (ja võib-olla tulevikus kõige produktiivsema) rahvusega? Või hoopis Hispaania keelt, et lapsed saaksid suhelda vabalt oma kõrvalmajas elavate naabritega? Sel juhul mängib haridus teadmiste edasiandja rolli ja täidab efektiivselt ajas muutuvaid nõudmisi, mis muidugi ka ei kattu individuaalsete eelistustega. Sellisena nagu meie seda maailma sulandumist ette kujutame ja sellega koos sammumine nõuab meie lastelt võimelisust omandada teadmisi standardiseeritud viisil, arvestamata nende individuaalseid kalduvusi ja omapära, kuna just nii maailm toimibki. Ja selleks ajaks, kui nemad on valmis teadmisi edasi andma, valmistatakse nad selleks ette.   
Plussid:
• Ühiskonna, kui terviku poolt äratuntav ja arusaadav 
• Andmeedastusviis on selge, info antakse edasi õpetajalt õpilasele. 
• Teadmised, mida edastatakse on määratletud mineviku ja traditsioonide poolt ning on kergesti 
Miinused:
• Vähe ruumi lapse individuaalsetele valikutele ja kalduvustele. 
• Rõhuasetus õpetamisel
• Spetsiifiliste teadmiste kogum, mida laps peab maailma muutmiseks omandama ei ole täpselt fikseeritud ega ka täiesti selgepiiriline ja see on intensiivse arutelu aineks. 

Minu laps peaks olema:
Võimalikult täielik vabaduse väljendus
 
Teisest küljest, usuvad mõned, et lapsed on sündinud koos kõigega, mida neil on vaja teada ja kustutamatu sooviga mõtestada ja juhtida oma maailma. Võimalikult suures ulatuses piirangute kaotamisel see soov ja võime täita vajaminevat avaldub aja jooksul täiuslikult. Meie tööks on (minimaalselt) kaitsta oma lapsi kahjustustest, pakkuda maksimaalselt ruumi eneseväljenduseks ja astuda tee pealt eest! Jättes lapsed nende endi hooleks, suudavad nad leida kõik, mida on vaja teada, mis on seotud nende eluga ja sellise vaba avastamise kogemusega liiguvad nad edasi suuremate teadmiste poole. Ainus viis vabaduse õpetamiseks on lubada inimestel elada ja õpiida vabana ning usaldada, et nad leiavad oma tee. Ja see peab alguse sama meie oma lastest.  Lapsed on ainulaadsed ja individuaalsed ning seda on ka nende perekonnad ja seda on ka nende olukorrad. Meie individuaalseid erinevusi tuleb tunnustada ja mitte ainult taluda vaid ausse tõsta. Sest nagu me  õpime teadusest, individuaalne mitmekesisus on looduse viis hoolitseda erinevate liikide eest

Plussid:
• Haridus on lapse-keskne.
• Lubades lapsel valida, mida õppida ja kuna õppida ning kuna õppimine on elu loomulik osa, siis anda võimalused lapse oma huvide ja sisemiste allikate avaldumiseks. 
• Lubades avalduda individuaalsusel ja ainulaadsusel 
• Mitte rikkudes lapse ja vanema loomulikke suhteid st vanem ei võta omale õpetaja rolli. 
Miinused:
• Lapse huvid võivad piirduda ainult oma lähima ümbruse ja lähiringkonna inimestega 
• Kuigi austab lapse individuaalsust, ei pruugi saada sellist kasu nagu nö universaalse hariduse puhul  
• Vajab palju rohkem usaldust, kui vanemad on tavajuhul harjunud lapsele või ka iseendale pakkuma või vajab palju enam enesedistsipliini vanemate puhul, kes on nõudlikud õpetamise suhtes. 

Minu laps peaks olema:
Vormindamata (vormi valamata)
 
Sa roomad enne, kui hakkad kõndima, sa kõnnid enne, kui hakkad jooksma ja igaühe jaoks on isesugused bioloogilised vajadused kasutamaks mingit kindlat liikumisviisi.  Liblikas areneb läbi nelja arengufaasi ja igas neist on vajalik erinev toit ja erinev keskkond. Vaadates lapsi läbi selliste prillide saame aru, et nad, sarnaselt liblikatega, arenevad seestpoolt väljapoole. Laps vajab vabadust sisemisest kookonist väljakerimiseks ja uute energiate rakendamiseks, et leida omale vajalikke eesmärke.  Me teame piisavalt sellest arengust (koos oma arusaamisega iga lapse individuaalsusest), et  pakkuda vajalikku raamistust, struktuuri, keskkonda ja materjale, et kõik toimuks suurepäraselt. Kui me ignoreerime seda lapse „vormindamata“ olemust kas vabaduse või teadmiste edasiandmise või kõrgemate ajalooliste ja kultuuriliste eesmärkide nimel, siis sellega me surume alla lapse vajadused ja potentsiaali ning saboteerimine hariduse lõppeesmärki. Ja mis oleks lõppeesmärgiks? Meil on usk, kõigil tõelistel õpetajatel on, et kõik vormid täituvad piisava aja jooksul täiuslikult.  
Plussid:
• Haridus on lapse-keskne.
• Tunnistab, et laps (nagu ka täiskasvanu) läbib erinevaid arenguetappe ja õppimisvõimalusi/väljaaateid võib häälestada kooskõlla nende etappidega  
• Võimaldab kasutada parimaid saadaolevaid uurimismeetodeid 
Miinused:
• Vajab tööd, et tunda ära iga individuaalse lapse erilisi andeid ja kalduvusi  väljaspool eeldatava arengu norme. 
• Nõuab suuremat panust, et mõista ja rakendada kaasaja teaduse avastusi. 
• Nõuab suurt elutarkust, et välja noppida bioloogia ja kultuuri omavahelisi seoseid ja ka seda, et lapse areng võib olla kultuuriraamistikus piiratud. 

Minu laps peaks olema:
Tähenduse looja (meaning-marker),  kes ühendab enda ümber oleva kogukonna ja maailma „tähenduslikult“ (Meaning-Making)
 
Maailm meie ümber on konstrueeritud sotsiaalselt. Meie lapsed on sündinud maailma, kus nad võtavad läbi kogukonna osa teadmiste dünaamilisest ülesehitusest küsitluse, koostöö ja loova probleemilahendusega. Tõesti, kui  vaadata täpsemalt, siis ei ole sellist asja nagu „individuaalne intelligents“, saab olla ainult kogukonna intelligents. Kuigi lastel võivad olla teatud  sünnipärased võimed, saavad need võimed  avalduda ainult toetavas ja koostöösoovlikus õpikeskkonnas. Ei tundu olevat mõttekas rääkida kultuurilistest traditsioonidest, vabaduse väljendusest, ühiskondlikust õigusest ja normist ning väljastpoolt edasiantavatest teadmistest kontekstis lapse perest väljapoole  laieneva ühtsustundega seni, kuni laps on võimeline väljapoole liikuma.  Selle kontseptsiooni puhul on hariduse rõhusetus  ainult sellel, et aidata lastel leida oma koht maailmas. Ei ole olemas  kogukonna baasil väljastpoolt tulevate põhiteadmiste tuumikut ja isiku rollist selles ning ei ole ka standardset viisi teadmiste omandamiseks, et leida tähendus iseenda jaoks. Isegi kui arengustaadiumid baseeruvad kultuuril, siis ootused ja arusaamine laste osas on määratletud oma kogukonna või kultuuriga. Igal lapsel tuleb aidata leida tema oma tee ja aru saada, et seda teed väärtustatakse nii kaua, kuni ta annab kogukonnale tagasi sama palju või enam, kui ta saab. 
Plussid:
• Keskendub kogukonna eesmärgile, mis vastandub individuaalsele intelligentsile 
• Ei eelda, et kõik indiviidid peaksid õppima samu asju, seda ei peeta  ka kasulikuks
• Toob kaasa suure tunnustuse teiste jaoks panustatud olemise, grupi probleemide lahendamise, koostöö eest 
• Toob välja mitmekülgsed vaated, mis paneb aluse heale perekonnale, heale kogukonnale ja heale ühiskonnale 
Miinused:
• Suur rõhk rühmaõppel ja rühmategevusel 
• Valesti rakendatuna võib rohkem julgustada „grupimõtlemist“, kui individuaalseid erinevusi või initsiatiivi 
• Võib olla kultuuriliselt piiratud.
• puudub standardne “tõde.”

Minu laps peaks olema:
Kaastunde reservuaar
 
Siin on veel üks võimalus, võimalik, et see ainult täiendab eelmisi, kuid võib-olla on see ainus, mis tõesti loeb. Mul tuleb meelde 3. sajandi filosoof Plotinus, kes otsides inimliku õnne allikat tuli järgmisele järeldusele, et õnn koosneb „kõrgema heaga ühinemises.“  Elu eesmärk (hariduse eesmärk) on leida see meie jaoks olev kõrgem hea ning hoida seda. Peale minu enda pikki kaalutlusi, on minu veidi ebakindel järeldus – hariduse ainus õige eesmärk on kohelda üksteist paremini. Kuigi indiviididena võime me ainult uduselt ette kujutada seda „kõrgemat head“, on meie suurim lootus siin otsida kõrgemat head teistes ja õppida seda teenima ning õpetada oma lapsi olema kaastunde reservuaarid. Kujutage ette, milline võiks välja näha õppekava! Kujutage ette, kuidas me võiksime ümber kirjutada ajalooraamatud!  Kujutage ette, milliseid näiteid me saaksime kasutada matemaatika ülesannetes! Kujutage ette, kuidas me saame kasutada vaimu teaduslikus uurimuses! Plussid:
• Keskendub “kõrgemal heale,” ei näe haridust pelgalt instrumendina. 
• Näeb ette orienteerituse väljapoole, kuid toetab individuaalseid erinevusi ja algatusvõimet 
• Perekonna olemasolu äärmiselt oluline
• Õpitu viivitamatu kohaldamine.
Miinused:
• See ei pruugi küllaldaselt  arvestada laste „moraalse arengu etappe“.
• Raske saavutada ilma olulise osa kogukonna toetuseta ja peredes, kus ei ole jätkuvat, pidevat  eeskuju 
• Õppekava – ajaloo, teadusuuringute, matemaatika jne – kasutatakse ainult nende algpunkte ja see nõuab vanema loovuse ebatavalist jätkusuutlikkust 

Niisiis on siin seitse erinevat võimalikku kontseptsiooni. Olen kindel, et on olemas ka teisi. Milline neist saadab sinu elu? Võimalik, et sa muretsed oma alateadvuses rohkem kui ühe kontseptsiooni pärast. Kui sa kasutad koduõpet, siis arvatavasti ei ole sa sellest üldse eriti mõelnud. Minu ettepanek teile on, et hakkame kõik filosoofideks. Maailm vajab rohkem filosoofe.  Ja ma kutsungi teid endaga kaasa, kasutades Janusz Korczak (lastearst, lastekodu direktor, haridusinnovaator, kes lõpuks läks 200 lapsega rongile Treblinka koonduslaagrisse ja kellest peale seda enam midagi ei teata) sõnu:
“Tunne esmalt kõigepealt iseennast ja alles siis püüa tunda lapsi … Esimene ja kõige olulisem asi on aru saada, et ka sina oled laps, keda sul tuleb tundma õppida, üles kasvatada ja harida.“ 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar