Kes peaks minu laps olema?
David H. Albert on koduõppe isa, kirjutaja ja populaarne
lektor koduõppe teemadel. On mitmete raamatute autor sh “And the Skylark Sings
with Me,” “Homeschooling and the Voyage of Self-Discovery,” ja “Have Fun. Learn
Stuff. Grow. Homeschooling and the Curriculum of Love.” Tema järgmine
raamat “What Really Matters,” on
kirjutatud koos Joyce Reed´iga. David
elab, töötab ja kirjutab Olympia´s, Washington´s. Tema raamatuid saab tellida
www.skylarksings.com.
Milline on teie nägemus lapse
tegelikest huvidest ja mil viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega
rahulolev, elujaatav isik? Kes täpselt on see isik, keda te õpetate ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud
tulemuseni? Ja milline lähenemisviis
võiks teid aidata?
Kui asi puudutab haridust,
siis ma armastan kõike „alternatiivset“. Oma täiskasvanuelu jooksul olen ma
lugenud läbi kõik, mida alternatiivsete koolide kohta on kirjutatud. Ma võin
kanda ette ajaloolise tähtsusega Francisco Ferrer’i Kaasaja kooli (Modern Schools),
mis kõigepealt avati Hispaanias ja seejärel New York´is(tunnustatud Will Durant
oli esimene juhataja!), ja siis tulid juba koolid Piscataway´s ja Lakewood´s,
New Jersey´s. Teismelisena juba lugesin ahnelt Summerhill´i ja jälgisin pöidlad
peos Sudbury Valley koolide edu. Ma olin
inspireeritud Maria Montessori’i töödest Rooma kodutute seas juba mõned sajad
aastad tagasi. Ka Rudolf Steiner’i
koolid, mis kõigepealt teenisid Stutgarti tehaste tööliste lapsi ning tema
biodünaamilise põllumajanduse alused. Albany Vabakool on jäänud eredana minu
teadvusse. Minu Gandhi sõbrad Indias on pannud aluse mõnedele täiesti
imelistele „eksperimentidele“. Ja on palju, palju teisi, keda ma imetlen.
On ka tavakoolides viidud läbi
palju huvitavaid eksperimente. Sellest kaugusest, millest mina seda kõike näen,
on neil kõigil üks peamine edukust tagav joon: pühendunud, hoolivad ja raskeid
lahinguid pidavad ristisõdijad (paremat terminit ei oska siia tuua), kes tõesti
hoolivad lastest ja sageli panevad liig palju oma isiklikku elu sellesse
protsessi. Või veel täpsemalt väljendudes – laste toetamine ja nendest
hoolimine on saanud nende inimeste isiklikuks eluks ja ma austan neid selle
eest.
Kahjuks, just selle ühise
teguri tõttu, korduvad uuenduslikud programmid sageli nii alternatiivsetes kui
ka eriprogrammidega tavakoolides. Nad vajavad väga erilisi inimesi (mul on au
olla paljudega neist tuttav ja olen uhke, et paljud neist on ka minu sõbrad) ja
need erilised omakorda on üsna
defitsiitne kaup. Olen nüüdseks piisavalt vana, et näha, kuidas üks ja sama
“innovatiivne“ eriprogramm kordub ühe maakonna piires ning isegi ühes ja samas
koolis. Kolmekümne aastane vaheaeg ja taas sama uuendus, mida hilisemalt keegi
ei mäleta. On raske arutleda sel teemal, kas globaalses
plaanis minu sõbrad on saanud teha
midagi olulist või mitte. Võimalik, et me kõik oleme kui üksteisele järgnevad
veetilgad suurel kivil.
Loomulikult on mitte nii väga
ammu aega tagasi olnud see praegu kogetav üldhariduslik kool alternatiivse
suuna esindaja. Mitte ükski tsivilisatsioon enne meid ei ole allutanud kõiki
noori 5 kuni 18 eluaastani, keda kusjuures ei ole süüdi mõistetud mitte ühegi
kuriteo eest (peale selle, et nad on noored), kohustuslikku vangistusse,
jaotades vangid piiratud ruumidesse grupeerituna vanuse järgi. Eitades nende
kõige põhilisemaid inimõigusi (sealhulgas ka sobival ajal tualettruumi
minekut), kehtestades selles ruumis autokraatlikud reeglid ja seades
bürokraatliku kontrolli kõikide liikumiste ja rutiinsete tegevuste üle, milleks
ollakse selles parandusmajas sunnitud. Me võime küll katsumustes ellu jääda ja
mõned meist isegi õpivad kasutama sõna „meeldib“ või pigem - Rejoice, Rejoice, We have no choice //salmike
eesti k. rõõmustage, rõõmustage, meil pole valikut// see on laulurida vanast
Crosby, Stills ja Nash laulust „I know I’m dating myself“. Kuid me lollitame iseennast, kui usume, et indiviididena on meist keegi
pääsenud kahjustamata. Võib-olla on
see inimevolutsiooni üks etappe, kuid ma isiklikult sooviksin selle vahele
jätta. Niisiis siin me oleme – koduõppijad. Jah, me oleme teistmoodi. Tõesti!
Viimase aastakümne jooksul on kõrvuti mõnesaja alternatiivkooli meetodite
arendajate ja reformijate olnud miljoneid koduõppe lapsevanemaid. Oleme jõudnud koduõppe juurde paljudel
erinevatel põhjustel ja koos sellega on meil palju erinevaid kogemusi. Osad
meenutavad kooli armastusega, osad vihkavad seda. Osad meist on väga huvitatud
õppimisest ja lastest, seda veel enne kui lapsed sünnivad. Teised jälle ei
mõtle sellele enne, kui tegelik vajadus on käes. Osad planeerivad koduõppe protsessi siis, kui
eostatakse esimene laps. Teised jõuavad sinna alles oma viienda lapsega, olles
oma neli vanemat last vedanud läbi kogu tavakooli süsteemi.
Meie kõigi ühine tunnus on
see, et meist on saanud hariduse ristirüütlid.
Meie lapsed lihtsalt ei saa oodata. Meil
kõigil on vaja õppida olema enam empaatilised ja enam jõulised näitamaks lastele,
et nende õppimisrännakud on lugupidamist ja aktsepteerimist väärt. Me ei ole piiratud ainult mõne innovaatoriga
ja me ei saagi kõiki võimalusi ette näha. Oleme eksperimentaalsed, oleme samas
ka teadlased, et selgitada välja, mis konkreetselt toimib meie laste jaoks,
meie peres, meie kogukonnas. Meie lapsed alustavad kolme parima haridusliku
kingitusega, mida karbis olevad lapsed peaaegu kunagi ei koge: armastus, kuulamine
ja aeg. Ei kujuta hästi ette, et ametlikud institutsioonid saaksid neid
kingitusi panna oma õpikutesse.
Enamikul meist ei ole teadlase
ettevalmistust (ja tänu taevale ka mitte õpetaja oma!) ja palju koduõppest on meile
nii uus, et selle riskantse ettevõtmise juures tunneme nagu kõnniksime
peenikesel köiel ilma toestava võrguta või tunneme nagu kukuksime kuskilt alla
enne, kui oleme õppinud lendama. Jälgimine
ja kuulamine, siis veel enam kuulamist ja jälgimist – see ei ole just see,
kuidas näiteks 5. klassis õppimine
toimus ning me ei usalda ammu enam oma võimet näha ja kuulda oma lapsi.
Kui sa oled enamiku
koduõppijate hulgast, siis mingil hetkel haarad sa ise ahelate järele. Sind
valatakse üle õppekavadega. Võib-olla sa isegi oled mõnda neist proovinud. Mõni
neist töötab – vähemalt sa mõtled nii ja mõni neist teeb sinu ja lapse koduõppe
kohutavaks kogemuseks. Võib-olla see õppekava, mis sulle kõige enam meeldib –
meeldib sinu lapsele kõige vähem. Või see õppekava, mis sinu vanemale pojale
nii hästi sobis, tekitab sinu nooremas tütres kõhuvalu. Võibolla soovid sa käia
klassikalist sissetallatud rada, kuid siis tundub kõigi nende hispaanlastest
naabrite tõttu, et parem on ladina keele asemel õppida hispaania keelt ning kui
Jimmy on väga huvitatud automehaanikast … Ja siis sa hakkad aru saama, et
õppekava ei ole parim viis õppimiseks ja sa otsustad sellest loobuda (vähemalt
praeguseks, jättes tagataskusse võimaluse meelt muuta).
Nüüd hakkad sa tutvuma kõikide
õpetamisstiilidega. Võib-olla kuuled Melanie kinesteetilisest ja taktiilsest
meetodist just siis, kui oled kasutamas visuaal-ruumilist. Kuigi ka sellest ei
olnud sa veel 2 nädalat tagasi midagi kuulnud.Siis räägib keegi sulle
lähendamisest ja assimileerimisest, kuid sa ei suuda oma peas neile ruumi teha.
Võimalik, et sa saad peagi teada – on 71!!! erinevat õpistiili teooriat.
Niipea, kui saad ühe või teise selgeks, pakub keegi uut – kõik nad kusjuures olevat
„neurobioloogiliselt sobivad“. Sa hakkad aru saama, et sulle ei meeldi mõelda
oma lapsest kui pidevalt muutmist vajavast tõbisest ja ta õpib kõik, mida vaja, selleks ettenähtud
ajal ning võibolla siis, kui tema aju muutub, muutub ka õppimisstiil ja seda
just siis kui sa oled ühe stiili omale
selgeks teinud. Sa soovid, et ta loeks
paremini ja võimalik, et ta on veidi düsleksiline nagu tema sõbergi, kuid õnneks
tuleb sul meelde, et Sudbury Valley kooli tegijad märgivad, et kunagi ei kohta 40 aastast düsleksikut.
Mõningad kuulsad aju uurivad teadlased, kes on kuninganna Elizabethi poolt
rüütliks löödud (Dr. Susan Greenfield)
märgivad, et neuroteaduslikust vaatenurgast on õppimisele lähenemine läbi õpistiilide
täielik mõttetus. Kuid isegi, kui see on mõtetus, siis võib-olla on see hea, et
kooliõpetajad peavad veidigi rohkem tähelepanu pöörama igale individuaalsele
lapsele. Igatahes olete äärmiselt ebakindel kõigi nende erinevate lähenemiste
suhtes, mis mõne aja pärast panevad teil pea valutama.
Seejärel satud lugema
mitmekülgsest intellektist ja kuuled
Howard Gardner’i revolutsioonilisest lähenemisest, mis ütleb, et alati
on palju enam intelligentsi, kui seda näitavad kõik need IQ jt võimete
hindamise testid. Vau! Sa oled alati
teadnud, et oled tegelikult targem, kui sulle öeldi. Ja sa oled alati olnud hea
kunstis. Aga mida tegelikult teha selle mitmekülgse intellekti materjaliga? Sa
jääd mõtlema, kas mitte korraldada enda juures koduõppe päevi, mis hõlmaksid
kõiki 8,5 erinevat intellekti (http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences),
kuid taipad, et sel juhul näeks see
välja samamoodi, kui kohaliku kooli keskmine päev. Võib-olla peaks rohkem tööd
tegema oma lapse nõrkade külgedega, kuid kohe juhtud kuulma mõne suurepärase
koduõppe lektori kõnet, kes rõhutab, et oma lapsega tuleks teha eelkõige ja
alati tööd tema tugevate külgedega. Aga mis on minu lapse tugevad küljed?
Leiad, et ainuke tugev külg, milles sa täiesti kindel oled on bowling! See ei
ole küll „kinesteetiline intellekt“ – laps ei jookse just väga hästi, ei ole
eriti vilgas, ei roni puude otsas, ei hüppa ega mängi korvpalli – lihtsalt on
bowling´u mäng. Keegi annab sulle
raamatu ühe Missouri koduõppuri kohta, kes sai 4 aastase bowling stipendiumi
ülikooli. Võib-olla on bowling intellekt võtmepunkt, aga kuidas saab keegi
õppida kirjandust läbi bowling mängu? Kõik see hoiab sind pidevalt pinges, sa tunned ennast saamatuna ja veidi
hirmununa. Kindlasti on inimesed koolist sellest juba teada saanud. Sul on
nendega oma poja tõttu väheke kogemusi ja kindlasti on asjad hullemaks läinud
sellest ajast, kui sina 30 aastat tagasi koolis käisid. Võib-olla peaksid
valima vabaõppe, pühendumata eriliselt vabaõppe filosoofiale, sest siis ei
oleks vaja teha nii palju otsuseid?
Aga kuidas küll täita kõiki neid norme?
Keegi ei ole öelnud, et saab
olema kerge. Ma ei tea kedagi, kes oleks valinud koduõppe seetõttu, et see on
kerge. Pigem seetõttu, et oma laste elus olevate kõige olulisemate inimestena,
valime, et me ei anna pimesi ära väiksematki vastutust.
Aga kes siis peaks
minu laps olema?
Mitte ainult isik oma
individuaalsete iseloomuomadustega või kalduvuste või intellekti või
unikaalsusega – kõik see kokku, kuid esmalt tuleb lastele tagada täielik austus,
mida nad väärivad. Milline on teie nägemus lapse tegelikest huvidest ja mil
viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega rahulolev, elujaatav isik?
Kes täpselt on see isik, keda te õpetate
ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud tulemuseni? Ja milline lähenemisviis võiks teid
aidata?
Ja ärge öelge, et teil ei ole eelarvamusi. Ma ei ole kohanud
ühtegi lapsevanemat ilma nendeta. Mida ma loodan teha on see, et aitan teil
need välja kaevata, ära tunda ja läbi selle näha seda, mis on
tegelikult väärtuslik, enne kui minna õppereisile läbi elu. Need
on tulnud teie ellu erinevatest paikadest ja mõtlematult on need vastu võetud.
Kuid lastes neisse veidikenegi rohkem valgust, võite ühineda täiesti uue
haridusfilosoofide ringiga! Minu kogemus näitab, et astudes sammukese tagasi
igapäeva tegevustest, saate aru, mida te tegelikult oma lastega teete. Teie nii
praktiline kui sisemine tunnetus muutub sügavamaks ja see toob kasu nii
vanemale kui lapsele. Suured tänud holistilisele koolitajale Ron Miller´ile,
kes esimesena soovitas alljärgnevat liigitust ja tõi esile selle kasulikkuse.
Ma tahan siin pakkuda 7 erinevat hariduslikku „läätse“, läbi mille te
tavaliselt näete seda „kes minu laps peaks olema“. Lisan igaühele “plusse ja
miinuseid”.
Minu laps peaks olema:
Kultuuritraditsioonide edasikandja
Osale meist on hariduse keskne
eesmärk anda lastele edasi meie kultuurilised, religioossed, eetilised ja
teised traditsioonid. Nad saavad nende
traditsioonide edasikandjateks tulevikku, millesse me ise kunagi ei jõua. Oh muidugi, ajad muutuvad ja siin ongi suur
võimalus mööda lasta, kuidas muutuvas maailmas oma lapsi paremini kaitsta. Siit
veel edasi minnes on meil uskumus, et tõeline on ajatu, muutumatu ja on alati
väärtustatava hariduse keskmes ning selles suunas tulebki kõikide
jõupingutustega liikuda. Teistele meie seast (grupid võivad osaliselt kattuda)
tundub, et kõik kultuuritraditsioonid on hääbumas ja lapsed on ainus võimalus
neid elus hoida. Mõned, kes pärinevad näiteks indiaani kultuuriruumist, leiavad
end taasloomast traditsioone, mis juba unustuse hõlma vajunud või välja
suretatud.
Plussid:
• Täiskasvanute kogukonna poolne toetus
subkultuurile
• Soovitud tulemid on selged.
• On kindlad andmeedastusviisid (teatud raamatud või
autoriteetsed allikad).
• Mõned tõed võivad olla ajas ja ruumis
universaalsed
Miinused:
•
eeldab kuulekust, mis lapse jaoks alati jääb
pooleldi mõistmatuks
•
lapsepõlvele ei ole tegelikku tähendust
omistatud
•
see võib jätta väga vähe ruumi individuaalsetele
või unikaalsetele kalduvustele, mida antud kultuuriruumis ei väärtustata
·
definitsioon järgi on see teatav kultuuriline
isolaat – üksik saar.
Minu laps peaks
olema:
Uue tuleviku looja
Osadele meie seast on maailma
ajalugu raskelt kättevõidetud progress, sageli ebakindel, kuid siiski jätkuv
liikumine pimedusest valgusess, orjusest vabadusse, ebausust tegelike
põhjusteni. Ja me arvame endal olevat ülimat kohustust õpetada oma lapsi käima
ühte sammu selle massiga, mitte ainult indiviidina vaid osakesena suuremast
kogukonnast. Meie lapsed on sotsiaalse ümberkorralduse esindajad. Seega on meie
tööks mitte ainult anda edasi teadmisi ja säilitada kultuurilisi traditsioone, vaid
ka arendada lastes uurivat vaimu käesoleva kultuuri ja ühiskonna tingimustes.
Kuigi maailm on kogenud edu, näeme ikka
veel seda ründavat vägivalda ja rõhumist, ekspluateerimist ja laastavaid
ökoloogilisi ja sotsiaalseid mõjusid. Akadeemilised oskused ei ole erapooletud;
need omandatakse selleks, et lapsest saab moraalselt teadlik, sotsiaalselt
vastutustundlik, hõivatud ja aktiivne kodanik, kes on valmis võtma sisse kohta
ajaloos.
Plussid:
• Algab eeldusest, et tulevik ei ole sama, mis minevik
• Lapse hariduse juured tuginevad uurimuslikule
keskmele
• Julgustab sotsiaalset kaasamist võimalikult varasest
east
Miinused:
• Nõuab sarnase meelestatusega õppurite kogukonda, kes on
valmis vajadusel koos tegutsema ja seda
on raske leida
• Nõuab, et õpetajad või nõustajad oleksid väga hästi
kursis sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuurilise küsimustega
• Uurimismeetodid võivad olla piiratud ulatusega
Minu laps peaks
olema:
Ühiskonna seaduste ja normide toetaja, baasteadmiste
ülesehitaja
Maailmas toimuvad muutused
aeglaselt, need tulevad raskelt ja tegelikkuses - meie sündinud lapsed peavad
siia sobituma. Ja see on hea maailm! Mõned meist usuvad, et on olemas
autoriteetne, eesmärgipärane faktide
kogum, mis on väljaspool meie laste vahetut kogemust ja kindlasti ei kuulu
nende isiklike eelistuste hulka. Lisaks on olemas eelistatud valikud, milliseid
teadmisi omandada ja need teadmised antakse edasi teadjatelt mitteteadjatele.
Sellise mõtteviisi korral, on meie lapsed sündinud tabula rasa (“valge lehena,” filosoof John
Locke poolt välja pakutud kontseptsioon, kellel kusjuures pidage meeles, ei
olnud lapsi) ja meie tööks on kindlustada, et tahvlile kirjutatakse ning seda kõige ilusamas käekirjas! See
spetsiifiline teadmiste kogum, mida lastel tuleb omandada jääb tähestiku ja
Shakespeare vahele. (Locke jaoks oli absurdne idee, et lapse koolitusprogramm
ei hõlma Ladina ja Kreeka keelt.) Selleks, et olla korrektselt ühiskonda
sulandunud, peavad indiviidid omama teatud tagapõhja kultuurilisest (ja teaduslikust)
kirjaoskusest et olla võimelised kontakteeruma ümbritseva maailmaga. Tuleb veel
märkida, et see, mis on vajalik kultuuriliseks kirjaoskuseks, on eraldi
intensiivse debati teema. Kas selleks, et sa saaksid täielikult sulanduda oma
üle tee või teiselpool maakera asuvate naabritega, on vaja teada näiteks
Platonit, Chaucer´i, Thomas Aquinas,
Keats´i ja T.S. Eliot´i, või Advaita Vedantat, Dhammapadat ja Koraani, või Lao Tzu, Hafezi, Chinua Achebe ja
Pablo Neruda kirjutisi? Kas meie lapsed peaksid õppima Kreeka keelt, et saaksid
lugeda originaalis Aristotelest, Sophocklest ja Uut Testamenti; Vene keelt, et osaleda rahvuslikes pingutustes
ajada nurja võidurelvastumine maal ja kosmoses (nagu juhtus minuga) või Hiina
keelt, et olla võimeline sulanduma maailma kõige suurema (ja võib-olla
tulevikus kõige produktiivsema) rahvusega? Või hoopis Hispaania keelt, et lapsed
saaksid suhelda vabalt oma kõrvalmajas elavate naabritega? Sel juhul mängib
haridus teadmiste edasiandja rolli ja täidab efektiivselt ajas muutuvaid
nõudmisi, mis muidugi ka ei kattu individuaalsete eelistustega. Sellisena nagu
meie seda maailma sulandumist ette kujutame ja sellega koos sammumine nõuab
meie lastelt võimelisust omandada teadmisi standardiseeritud viisil,
arvestamata nende individuaalseid kalduvusi ja omapära, kuna just nii maailm
toimibki. Ja selleks ajaks, kui nemad on valmis teadmisi edasi andma,
valmistatakse nad selleks ette.
Plussid:
• Ühiskonna, kui terviku poolt äratuntav ja
arusaadav
• Andmeedastusviis on selge, info antakse edasi õpetajalt
õpilasele.
• Teadmised, mida edastatakse on määratletud mineviku ja
traditsioonide poolt ning on kergesti
Miinused:
• Vähe ruumi lapse individuaalsetele valikutele ja
kalduvustele.
• Rõhuasetus õpetamisel
• Spetsiifiliste teadmiste kogum, mida laps peab maailma
muutmiseks omandama ei ole täpselt fikseeritud ega ka täiesti selgepiiriline ja
see on intensiivse arutelu aineks.
Minu laps peaks
olema:
Võimalikult täielik vabaduse väljendus
Teisest küljest, usuvad mõned,
et lapsed on sündinud koos kõigega, mida neil on vaja teada ja kustutamatu
sooviga mõtestada ja juhtida oma maailma. Võimalikult suures ulatuses
piirangute kaotamisel see soov ja võime täita vajaminevat avaldub aja jooksul
täiuslikult. Meie tööks on (minimaalselt) kaitsta oma lapsi kahjustustest,
pakkuda maksimaalselt ruumi eneseväljenduseks ja astuda tee pealt eest! Jättes
lapsed nende endi hooleks, suudavad nad leida kõik, mida on vaja teada, mis on
seotud nende eluga ja sellise vaba avastamise kogemusega liiguvad nad edasi
suuremate teadmiste poole. Ainus viis vabaduse õpetamiseks on lubada inimestel
elada ja õpiida vabana ning usaldada, et nad leiavad oma tee. Ja see peab
alguse sama meie oma lastest. Lapsed on
ainulaadsed ja individuaalsed ning seda on ka nende perekonnad ja seda on ka
nende olukorrad. Meie individuaalseid erinevusi tuleb tunnustada ja mitte
ainult taluda vaid ausse tõsta. Sest nagu me
õpime teadusest, individuaalne mitmekesisus on looduse viis hoolitseda
erinevate liikide eest
Plussid:
• Haridus on lapse-keskne.
• Lubades lapsel valida, mida õppida ja kuna õppida ning
kuna õppimine on elu loomulik osa, siis anda võimalused lapse oma huvide ja
sisemiste allikate avaldumiseks.
• Lubades avalduda individuaalsusel ja ainulaadsusel
• Mitte rikkudes lapse ja vanema loomulikke suhteid st
vanem ei võta omale õpetaja rolli.
Miinused:
• Lapse huvid võivad piirduda ainult oma lähima ümbruse
ja lähiringkonna inimestega
• Kuigi austab lapse individuaalsust, ei pruugi saada
sellist kasu nagu nö universaalse hariduse puhul
• Vajab palju rohkem usaldust, kui vanemad on tavajuhul
harjunud lapsele või ka iseendale pakkuma või vajab palju enam
enesedistsipliini vanemate puhul, kes on nõudlikud õpetamise suhtes.
Minu laps peaks
olema:
Vormindamata (vormi valamata)
Sa roomad enne, kui hakkad
kõndima, sa kõnnid enne, kui hakkad jooksma ja igaühe jaoks on isesugused
bioloogilised vajadused kasutamaks mingit kindlat liikumisviisi. Liblikas areneb läbi nelja arengufaasi ja
igas neist on vajalik erinev toit ja erinev keskkond. Vaadates lapsi läbi
selliste prillide saame aru, et nad, sarnaselt liblikatega, arenevad seestpoolt
väljapoole. Laps vajab vabadust sisemisest kookonist väljakerimiseks ja uute
energiate rakendamiseks, et leida omale vajalikke eesmärke. Me teame piisavalt sellest arengust (koos oma
arusaamisega iga lapse individuaalsusest), et
pakkuda vajalikku raamistust, struktuuri, keskkonda ja materjale, et
kõik toimuks suurepäraselt. Kui me ignoreerime seda lapse „vormindamata“ olemust
kas vabaduse või teadmiste edasiandmise või kõrgemate ajalooliste ja
kultuuriliste eesmärkide nimel, siis sellega me surume alla lapse vajadused ja
potentsiaali ning saboteerimine hariduse lõppeesmärki. Ja mis oleks
lõppeesmärgiks? Meil on usk, kõigil tõelistel õpetajatel on, et kõik vormid
täituvad piisava aja jooksul täiuslikult.
Plussid:
• Haridus on lapse-keskne.
• Tunnistab, et laps (nagu ka täiskasvanu) läbib
erinevaid arenguetappe ja õppimisvõimalusi/väljaaateid võib häälestada
kooskõlla nende etappidega
• Võimaldab kasutada parimaid saadaolevaid
uurimismeetodeid
Miinused:
• Vajab tööd, et tunda ära iga individuaalse lapse
erilisi andeid ja kalduvusi väljaspool
eeldatava arengu norme.
• Nõuab suuremat panust, et mõista ja rakendada kaasaja
teaduse avastusi.
• Nõuab suurt elutarkust, et välja noppida bioloogia ja
kultuuri omavahelisi seoseid ja ka seda, et lapse areng võib olla
kultuuriraamistikus piiratud.
Minu laps peaks
olema:
Tähenduse looja (meaning-marker), kes ühendab enda ümber oleva kogukonna ja
maailma „tähenduslikult“ (Meaning-Making)
Maailm meie ümber on
konstrueeritud sotsiaalselt. Meie lapsed on sündinud maailma, kus nad võtavad läbi
kogukonna osa teadmiste dünaamilisest ülesehitusest küsitluse, koostöö ja loova
probleemilahendusega. Tõesti, kui
vaadata täpsemalt, siis ei ole sellist asja nagu „individuaalne
intelligents“, saab olla ainult kogukonna intelligents. Kuigi lastel võivad
olla teatud sünnipärased võimed, saavad
need võimed avalduda ainult toetavas ja
koostöösoovlikus õpikeskkonnas. Ei tundu olevat mõttekas rääkida
kultuurilistest traditsioonidest, vabaduse väljendusest, ühiskondlikust
õigusest ja normist ning väljastpoolt edasiantavatest teadmistest kontekstis
lapse perest väljapoole laieneva
ühtsustundega seni, kuni laps on võimeline väljapoole liikuma. Selle kontseptsiooni puhul on hariduse
rõhusetus ainult sellel, et aidata
lastel leida oma koht maailmas. Ei ole olemas
kogukonna baasil väljastpoolt tulevate põhiteadmiste tuumikut ja isiku
rollist selles ning ei ole ka standardset viisi teadmiste omandamiseks, et
leida tähendus iseenda jaoks. Isegi kui arengustaadiumid baseeruvad kultuuril,
siis ootused ja arusaamine laste osas on määratletud oma kogukonna või
kultuuriga. Igal lapsel tuleb aidata leida tema oma tee ja aru saada, et seda
teed väärtustatakse nii kaua, kuni ta annab kogukonnale tagasi sama palju või
enam, kui ta saab.
Plussid:
• Keskendub kogukonna eesmärgile, mis vastandub
individuaalsele intelligentsile
• Ei eelda, et kõik indiviidid peaksid õppima samu asju,
seda ei peeta ka kasulikuks
• Toob kaasa suure tunnustuse teiste jaoks panustatud
olemise, grupi probleemide lahendamise, koostöö eest
• Toob välja mitmekülgsed vaated, mis paneb aluse heale
perekonnale, heale kogukonnale ja heale ühiskonnale
Miinused:
• Suur rõhk rühmaõppel ja rühmategevusel
• Valesti rakendatuna võib rohkem julgustada „grupimõtlemist“,
kui individuaalseid erinevusi või initsiatiivi
• Võib olla kultuuriliselt piiratud.
• puudub standardne “tõde.”
Minu laps peaks
olema:
Kaastunde reservuaar
Siin on veel üks võimalus,
võimalik, et see ainult täiendab eelmisi, kuid võib-olla on see ainus, mis
tõesti loeb. Mul tuleb meelde 3. sajandi filosoof Plotinus, kes otsides
inimliku õnne allikat tuli järgmisele järeldusele, et õnn koosneb „kõrgema
heaga ühinemises.“ Elu eesmärk (hariduse
eesmärk) on leida see meie jaoks olev kõrgem hea ning hoida seda. Peale minu
enda pikki kaalutlusi, on minu veidi ebakindel järeldus – hariduse ainus õige
eesmärk on kohelda üksteist paremini. Kuigi indiviididena võime me ainult
uduselt ette kujutada seda „kõrgemat head“, on meie suurim lootus siin otsida
kõrgemat head teistes ja õppida seda teenima ning õpetada oma lapsi olema
kaastunde reservuaarid. Kujutage ette, milline võiks välja näha õppekava!
Kujutage ette, kuidas me võiksime ümber kirjutada ajalooraamatud! Kujutage ette, milliseid näiteid me saaksime
kasutada matemaatika ülesannetes! Kujutage ette, kuidas me saame kasutada vaimu
teaduslikus uurimuses! Plussid:
• Keskendub “kõrgemal heale,” ei näe haridust pelgalt
instrumendina.
• Näeb ette orienteerituse väljapoole, kuid toetab
individuaalseid erinevusi ja algatusvõimet
• Perekonna olemasolu äärmiselt oluline
• Õpitu viivitamatu kohaldamine.
Miinused:
• See ei pruugi küllaldaselt arvestada laste „moraalse arengu etappe“.
• Raske saavutada ilma olulise osa kogukonna toetuseta ja
peredes, kus ei ole jätkuvat, pidevat
eeskuju
• Õppekava – ajaloo, teadusuuringute, matemaatika jne – kasutatakse ainult nende algpunkte ja see nõuab vanema loovuse
ebatavalist jätkusuutlikkust
Niisiis on siin seitse
erinevat võimalikku kontseptsiooni. Olen kindel, et on olemas ka teisi. Milline
neist saadab sinu elu? Võimalik, et sa muretsed oma alateadvuses rohkem kui ühe
kontseptsiooni pärast. Kui sa kasutad koduõpet, siis arvatavasti ei ole sa
sellest üldse eriti mõelnud. Minu ettepanek teile on, et hakkame kõik
filosoofideks. Maailm vajab rohkem filosoofe.
Ja ma kutsungi teid endaga kaasa, kasutades Janusz Korczak (lastearst, lastekodu
direktor, haridusinnovaator, kes lõpuks läks 200 lapsega rongile Treblinka
koonduslaagrisse ja kellest peale seda enam midagi ei teata) sõnu:
“Tunne esmalt kõigepealt iseennast ja alles siis püüa
tunda lapsi … Esimene ja kõige olulisem asi on aru saada, et ka sina oled laps,
keda sul tuleb tundma õppida, üles kasvatada ja harida.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar